Seven Seas

1.osa

Seitse aastat tagasi. Ma olin koos oma vanemate ja vennaga puhkusel. Mu vend armastas surfata. Ühel päeval ta läkski mere äärde oma surfikostüümis ning jälgis lained. Läksin temaga kaasa. Kõndisime päris pikalt, ennem, kui vesi oli rinnuni. Vend hüppas surfilauale ning jättis minu ujuma. Ühel hetkel märkasin, et teda pole enam. Karjusin täiest kõrist tema nime, kuid vastust ei tulnud. Jooksin kiiruga oma vanemate juurde ning rääkisin kogu loo ära. Nad arvasid, et ma valetan, kuid ma rääkisin neile täit tõtt. Sellest ajast peale on mul hirm vee vastu.
________________________________________________________
Hanna liikus aeglasel sammul ukse poole. ,,Ema, ma lähen nüüd Kristi poole," hõikas tüdruk emale ning väljus majast. Ta kõndis tänava nurgale ning jäi seal ootama. Ta oli veidikene närviline ning näris oma alahuult. ,,Kus sa oled, Kristi?" küsis Hanna ning vaatas aeg ajalt paremale ja vasakule. Kristi, tule rutem. Ära jäta mind ootama. Palun tule rutem.
___________________________________________________________
,,Sa tõesti arvasid, et ma jätan su ootama?" naeris Kristi ning keeras võtmetega ukse lukust lahti ning kutsus Hanna edasi. ,,Usu mind, ma pole selline." Hanna istus diivanile ja jäi vaatama seinal rippuvaid pilte. ,,Mahla?" uuris Kristi Hannalt. Küsitu noogutas. Piltidel oli näha Kristit ja tema venda naermas. Hannal voolas pisar mööda põske alla. Rutuga tõmbas ta varrukaga üle põse ning pühkis ühtlasi selle pisara. Nii rõõmus. Miks minu vend ei või enam siin olla?

,,Hanna, kas sa nutad?" küsis Kristi ja ulatas sõbrannale mahlaklaasi. Hanna püüdis teeselda, et kõik on korras. ,,Ma ju saan aru, et sa oled kurb," ütles Kristi ja kallistas Hannat. ,,Lihtsalt, ära pane mind tähele," palus Hanna.
,,Homme läheme ikka koos kooli jaoks asju ostma?" uuris Kristi. Hanna noogutas. Ma pean minema ikkagi. Küll ma unustan peagi selle asjaloo, mis toimus seitse aastat tagasi.

,,Lähme minu tuppa siis õppima. Mu vend peaks varsti koju tulema," pakkus Kristi ja tiris Hannat käest, et too järgneks talle. ,,Kohe toon su koolikoti ka," ütles Kristi ja jättis Hanna hetkeks tema tuppa. ,,Tead mis! Homme jagab Paula sünnipäevakutsed laiali. Meie oleme ka kutsutud, ta ise ütles, " rõõmustas Kristi. Hanna ohkas ja sõnas: ,,Ma ei tea, kas ma tulen üldse." ,,Miks sa ei peaks tulema? Loomulikult sa tuled, koos minuga!" kinnitas Kristi.
______________________________________________________
Jälle sünnipäevale. Mind tehakse seal narriks. Poisid kiusavad - ma ei taha sellele mõeldagi. Samas ei saa ma Kristit alt ka vedada. Ma andsin talle lubaduse, kui tema juurest lahkusin.
Hanna kõndis koolikotti lohistades oma tuppa, pani muusika mängima ja laulis kaasa. Olgugi, et tüdruk polnud teab mis hea lauluhäälega, siiski ta armastas ümiseda viisi kaasa. ,,Hanna!" kuulis tüdruk kedagi end hüüdvat. Ta tõusis püsti ja kõndis ukse juurde ning avas selle. ,,Mida?" hõikas Hanna vastu. ,,Sulle on külaline!" karjus ema. Hanna kiirustas trepist alla. See ei või olla. Äkki see on Jake, palun, las olla see Jake. Tüdruk jõudis uksele aina lähemale, lõpuks nägi ta tulija nägu. ,,Paula?" oli Hanna pettunud. ,,Mina see olen. Tõin sulle kutse. Sa oled esimene õnnelik, kes minult kutse on saanud," naeris Paula. ,,Ma pean siis minema. Tsau!"

2. osa

Uks sulgus ja tüdruk kõndis oma tuppa hoides pilku kutsel. ,,Kallis Hanna! Tule minu sünnipäevale neljapäeva pärastlõunal. Kokku saame minu maja juures Gingsley 45b. Tsau!'' Hanna luges kutse endamisi ette. Tüdruk asetas paberilipiku lauale, käis pesemas ning heitis siis magama.
____________________________________________________
Ema äratas tütre ülesse ning lahkus seejärel toast. Hanna siples natukene aega veel voodis, ajas siis end üles ja läks vannituppa. Telefon helises, Hanna ruttas vannitoast välja ja vastas sellele. ,,Tsau Kristi! .. Jah, ikka .. Ootan sind siis sinu maja juures .. Jahjah .. Bye! " rääkis Hanna ja kõndis peegli ette. Ta tõmbas hügieenilise huulepulgaga üle huulte ja asus kooli poole teele.
Vihma oli sadanud, tee oli märg ja õhk rõske. Kristi maja ees oli suur porilomp. Hanna pilk peatus lombil. Tüdruk jäi seisma kui kivi. Talle meenus seitse aastat tagasi juhtunud õnnetus. Hanna hakkas karjuma. Kristi oli just parasjagu majast väljunud ning tormas Hannat rahustama. ,,Lõpeta!" ütles Kristi ja raputas Hannat. Tüdruk pilgutas silmi nagu oleks just unest ärganud.

Mööda Hanna põski voolasid alla pisarad. ,,Ära muretse, kõik saab korda," rahustas Kristi sõbrannat.
__________________________________________________
,,Lähme ikka koos sünnipäevale?" uuris Kristi Hannalt peale esimest tundi. Hanna noogutas õrnalt. ,,Tüdrukud, mul on teie abi vaja," kuuldus selja tagant. See oli õpetaja hääl. Ta kutsus Hanna ja Kristi raamatukokku raamatuid tassima. ,,Võta sina see pakk ja sina see," jagas õpetaja käsklusi. Mõlemad plikad tegid nii nagu öeldud. _________________________________________________________
Hanna läks peale tunde Kristi juurde ja nad sättisid end seal valmis. ,,See on basseinipidu,'' teatas Kristi. ,,Ma nagunii ei lähe ujuma,'' vastas Hanna ja vaatas maha. Kristi avas suu, et küsida, kuid siis meenus talle põhjus.
,,Lähme siis, '' pakkus Kristi. Hanna võttis toolilt veel oma seljakoti ja järgnes sõbrannale. ______________________________________________________
Hanna istus basseini ääres ja vaata teise ujumas. ,,Noh, sa ei lähegi?'' küsis Gert kavalal toonil. Hanna raputas pead. ,,Võiksid ju,'' lisas Gert ja noogutas korra peaga. Poisid võtsid Hanna kinni. ,,Me aitame sind,'' irvitas Joosep. Hanna karjus. ,,Laske ta lahti,'' sõnas Kristi. Poisid tegid Hannale hoogu ja viskasid ta vette. ,,ise ütlesid, et me ta lahti laseks,'' kinnitas Gert.
Hanna ahmis vett endale kurku ja hakkas köhima. Kristi nägi kuidas sõbranna vajus vee alla. ,,Hanna ei !'' karjus tüdruk ja hüppas vette järele, kuid oli juba hilja.

_________________________

,,Tehke midagi! Kutsuge kiirabi! Ärge passige!'' närvitses Kristi. Kõik tüdrukud olid kui kivistunud ja vaatasid oma jäätunud pilkudega Kristit ja Hannat. Kristi tiris Hanna basseinist välja ning jooksis majja telefoni järgi. Tüdruk vuristas kõik ette ning tormas tagasi Hanna juurde siis. ,,Me ei teinud midagi," väitsid poisid ja raputasid päid. ,,Tõestage seda!'' ütles Kristi vaikselt ja silitas Hanna juukseid.

3.osa

Nüüdseks on möödunud sellest kuu aega. Kristi on iga päev käinud Hanna hauale lilli viimas ning korrastanud kalmistut aeg ajalt. Poisid pääsesid karistusest, sest ülejäänud rahvas valetas politseinikutele, et Hanna olevat ise vette hüpanud ning liiga kauaks veel all hinge kinni hoidnud.

Ära muretse Hanna. Ma maksan veel neile kätte. Nad ei pääse nii lihtsalt. Peab olema mingi võimalus, ma tahan sind aidata.

Kristi asetas jällegi punased nelgid Hanna hauale ja tõusis. ,,Ma tulen homme jälle!" teatas tüdruk sõbrannale. ,,Oota!" kuulis Kristi kedagi ütlevat.

,,Kes sa oled?" küsis tüdruk ja pööras närviliselt pead. ,,On siin keegi?" Tasane sahin kostus Kristi kõrvu ning tüdruk hakkas tasapisi üha rohkem kartma. ,,Lõpeta!" karjus tüdruk, kui kuulis sosinaid, mis tal peas kõlasid.

,,Olen siin," sõnas keegi. Kristi jäi vaatama enda ette. Sinna ilmus hallikas kogu. ,,Sind pole olemas, oled vaid mu mõtetes,'' korrutas Kristi endale ja pilgutas silmi. Tüdruk tundis kuidas keegi lõi teda. ,,Ai!" kiljatas Kristi.

,,Nüüd usud?" küsis vaim. Kristi noogutas õrnalt. ,,Aga kes sa oled?" uuris Kristi. Vaim liikus haua juurde. ,,Hanna," vastas ta tasa.

Kristi ei mõistnud, ta raputas pead ja pilgutas oma hallikaid silmi. ,,On see uni?" küsis Kristi. Vaim naeris. ,,Ei, see pole uni. Tahad, ma tutvustan sind enda sõpradele?" rääkis Hanna.

,,Ma peaksin minema, päriselt. Ema ootab," otsis Kristi vabandusi. Tüdruk kohendas juukseid, võttis maast oma käekoti ja hakkas minema. ,,Tuled sa homme tagasi?" uuris Hanna. Kristi kehitas õlgu ja väljus surnuaia väravatest.

Ma olen vist hulluks läinud. Räägin vaimudega. Eiei, see peab olema vaid minu mõttemaailm. Pole võimalik, et see on tõsi. Vaimud- ja eksisteerivad? Mkmm. Olen hulluks minemas.


uued osad :
4.osa
Kristi kõndis mööda pimedat tänavat , mille ainsad valgustused olid tillukesed laternad , mis olid kinnitatud kivimajade külge . See oli tänav , kus kõik oli kuidagi liiga vanaaegne ning seda mööda kõndides tundus , nagu oleksidki minevikus .

"Hei sina ! Tüdruk !" karjus keegi . See oli mehehääl . Kristi vaatas meeleheitlikult enda seljataha , kuid mitte kedagi ei olnud . "Vaata siia , selle maja poole , mis on selline väike !" kõlas järgmine karje .
Kristi peatus ja uuris veel kord oma seljatagust . Seinast libises välja hall kogu, kes silus oma vurre ja juukseid , mis turritasid peas .

"Oled sa seotud Hanna Gregory Candlega ?" küsis mehikene .
"Ma tean küll teda , aga kes sa oled ?" tahtis Kristi teada .
"Ha , ta pole sulle minust rääkinud ? Tohman . Ma olen ta vanavanavanaisa . Tore härrasmees ikkagi . Ma tean nii mõndagi , mida sina ei tea ."
"Näiteks mida ?" tahtis Kristi teada . "On see mõni räpane saladus ? Kas sul on veel mingi teine naine ka ? Või on see veel midagi hullemat ?" Kristi muigas.
"Mitte seda . Ma olen elanud ju ikkagi rohkem kui tema ja sina kokku ," vastas mees . "Ma palun sind , et sa tooksid Hanna endaga siia kaasa homme , öösel ."
"Miks ? Ma tahan põhjendust !" väitis Kristi .
"Seda sa ei saa . Kas sa tood või ei too siis ?" nõudis mees vastust .
"Toon ," kinnitas Kristi .

Kristi jättis mehega , vaimuga õigemini , hüvasti ning kõndis edasi , kuid natukese aja pärast peatas keegi tüdruku oma lausega .
"Palun , ära kuula seda vana Cooslet . Ta valetab . Hanna kolmekordne vanaisa on tuhastatud ning visatud HeadleWhine ookeani . Coosle valetab ."
"Kes sa oled ?" küsis Kristi .
"Ma olen keegi , kes on väga lähedane Hanna vanavanavanaisaga . Ja ma võin tõestada , et ta on HeadleWhine ookeanis . Ma võin su sinna viia , aga sul läheb siis vaja hapnikubalooni , sest inimesed teatavasti vee all hingata ei saa . Eks ?" rääkis see ' keegi ' .
"Sa ei pea tõestama mulle midagi . Aga mis saab siis , kui ma toon kohale hoopis kellegi , kes on võõras . Ma võin ju katsetada , kas see Coosle tunneb ära , et see pole Hanna . On ju ?" ütles Kristi .
"Hea mõte . "


osi tuleb veel.