Mine is the night with all her stars

Õhtuti unistan elust, mida kellelgil pole. Elust, mis on piinarikas, kuid täis pidusid ja sõpru. Sooviks rikkuda reegleid, mis on määratud purunema. Minna eemale kõigest, teha midagi meeldejäävat. Elada elu täiega, mitte mõelda tagajärgedele. Just selline võiks olla see üürike aeg, mil saad korda saata kõike. Öö, mis on kui must auk ja haarab kõik endasse, pole tähtsust su perel ega meeleolul. Tähed, mis rebivad su unistused ja lasevad olla sul see, kes oled.

,,Ailyn, 14, sooviks olla see, kes pole keegi kunagi olnud, kõlas klassi eest. Klass hakkas naerma. Tüdruk pühkis pisara silmanurgast. Õpetaja palus Ailynil kohale istuda. ,,Tänan. Ja nüüd Particia Lennox, sõnas õpetaja. Patricia läks klassi ette, Robi lõi talle patsu tagumikule. Patricia kohendas pluusi ja luges oma ettekande. See kõlas:

Ma olen see, kes tahan olla. Enam paremaks minna ei saa. Olen populaarne, kena, mul on tohutult sõpru. Mulle see meeldib. Lisada, Mu boyfriend on kuum!

,,Patricia, 14, olen see, kes tahtsin olla. Jään selleks alati, ''lõpetas Patricia oma jutu. Ta läks oma kohale. ,,See, Ailyn, ta on tõeline nohik, sosistas Patricia oma selja taga olevale poisile. Jutt levis kiiresti, viimaks itsitas terve klass. Ailyn vaatas kurvalt klassikaaslaste poole. Ta sisendas endale sõnu Mine is the night one day, mine is the night some day.Ailyni põselt veeres alla pisar, tüdruk tõmbas varrukaga selle põselt. Ta vaatas aknast välja, silmas linnukest. ,,Ta paistab nii vaba olevat, kuid kas see on tõesti nii? mõtiskles Ailyn. Patricia osutas näpuga Ailyni poole. ,,Vaata troppi, ta unistab, naeris Patricia. Pati pinginaaber muigas.

Kell helises, Ailyn tõusis toolilt ja seadis sammud välja, kasvuhoonesse, kus askeldas tema jutukaaslane. ,,Tere Mirta, hüüdis Ailyn. Vananaine pööras end Ailyni poole. ,,Terekest, kuidas tänane koolipäev möödus? küsis Mirta.
Ailyn kehitas õlgu. ,,Tead isegi, nagu ikka, vastas Ailyn. ,,Aga heakene küll. Ma tulin head aega ütlema. Pean koju minema. Ailyni viimased sõnad ja läinud see tüdruk oligi. Tüdruk kiirustas koju, ta pidi oma ema eest hoolt kandma. Kodus polnud asjad kontrolli all. Ema lamas maas, viinapudel oli laual. ,,Ema, sa oled jälle joonud, kurtis Ailyn. Ailyn üritas ema äratada, kuid asjatult. Tüdruk koristas viinapudeli ära ja läks tasakesi oma tuppa. Mitu kirja oli laual. Kõik Ailynile. Tüdruk avas esimese kirja.

Ma tean, et olen hooletu, kuid su ema vajab taastumist. Tulen sulle järele pühapäeval 06. 11. kell kolm. Ole valmis. Üürin meile kusagil korteri. Isa

Ailyn oli imestunud. Isa, kes polnud teda kaksteist-kolmteist aastat külastanud, ühendust võtnud, oli nüüd valmis aitama. Tüdruk ei uskunud, et see juhtub. Ta teadis, et alati tuleb isal mõni kohtumine või lihtsalt uus naine ei luba vana perekonna juurde. Ülejäänud kirjad pani Ailyn sahtlisse. Tüdruk istus voodile, heitis pikali. Ta jäi mõtlikuks.

Ometigi võiks tulla päev, mil kõik on hästi. Võiks olla maailm, kus keegi ei muretse. Kõik oleksid sarnased, keegi ei noriks, ei naeraks su üle, sest ta on ise samasugune. Alatasa võiks olla öö, maailm oleks õnnelik, et tal on tähed, mis valgustavad tänavaid ja piiluvad su akendest sisse. Nad oleksid õnnelikud kuu üle, kes naerataks neile halbadel päevadel.

Ailyn uinus, tema mõtted keerlesid ikka veel peas. Tüdruk oli vaimustatud pimedusest. Vahel öösiti hulkus tütarlaps ringi, ta käis pargipinkidel unistamas. Heitis end vahel murule ja imetles taevast. Tõeline elu toimub tema jaoks ainult öösel. Ta leiab sõpru, veedab nendega aega, kuid ainult öösel. Tänavavalgusteid nendel tänavatel pole, kus Ailyn ringi uitab. Tüdruk soovib pimedust, ta soovib olla tundmatu kõigi jaoks.

Ta on jälle katusel, vaatab tähti. Püüab olla keegi, kes ta polnud ega ole kunagi. Ailyn, üksik, kuid vaimustuses taevast ja selle imelistest märkidest. Ta otsib suurt vankrit ja väikest vankrit, üritab leida linnutee ja sõela. Kuid kas see õnnestub tal? ,,Seal, naeratas Ailyn. Tüdruk märkas linnuteed. ,,Oeh, kui hea, ohkas Ailyn. ,, Linnutee, heh, linnude sammud. Nad tipivad kuninglikult. Sel ööl oli tüdruk rõõmus. Taevas oli palju tähti, see tegigi rõõmu. Ailyn lahkus katuselt varahommikul, unine, nagu ta oli. Tüdruk oli kogemata katusele magama jäänud. Ailyn tormas vannituppa ja pesi näo, ta otsis veel külmikust kurgi ja oani kurgiviilud silmadele, et natukenegi erksust silmist paistaks. ,,Ema? hõikas Ailyn. Keegi ei vastanud, ka mingit liikumist majas kuulda ei olnud. Ailyn langetas pea. ,,Jälle linnapeal, oma joodikutega, sõnas tüdruk õnnetult endale. Ta hakkas õrnalt värisema. ,,Ma ei suuda, see teeb mulle haiget, nuuksus tüdruk. Ta istus tumbale elutoas. Tüdruk piilus aknast välja, päike paistis.

,,Naer, nohkar tuleb. Hoidke alt, naeris Patricia. Ailyn läks pilkude saatel oma kohale. Ta otsis ruttu oma vihiku, kuhu joonistas oma mõtted. Nii ka seekord. Vihik oli täis joonistatud sama pilti. Öö,tähed ja tüdruk kes on kurb, pisarad silmis.

Mu elu teeb kannapöörde. Ma saan olla see, kes tahan. Keegi ei peata mind. Mõtted saavad teoks. Ma teen kõik selleks, et olla inimene, kes saab kätte maksta. Saan tunda selle mõnusat maiku. See lummab mu hetkeks, kuid kõik on kaduv.

Ailyn kirjutas oma mõtted pildi alla. ,,Kes ma olen? küsis tüdruk endalt tasasel toonil.

Tühjus, mis valitseb kõikjal. See ülbus, mis vallutab maailma. Hoolivus kaob, võimust võtab vaenulikkus ja viha.Enam ei saa aru, oled sa ainus, kes on hea või ainus, kes ei suuda alluda. Minevik ununeb, tulevik puudub. Sõnad kaovad, jäädavalt. Sa oled kalk kui jää, vankumatu, kui kivisein, mis puruneb, kui haiget saad. Usaldus kivistub ja haihtub hetkel, mil seda vajad.

,,Ailyn, Ailyn! hüüdis õpetaja oma karedal toonil üle klassi. Ailyn võpatas. Tüdruk oli jäänud sõnadesse kinni. Mõtted tiirlesid kui rektiivlennukid ja tahtsid olla vabad. ,,Enam nii ei tee, saadan su muidu direktori juurde! lausus õpetaja. Ailyn vaatas ilmetu näoga klassis ringi. Kõik, mis oli, pidi ununema. Tüdruk oli ammu tahtnud kooli muuta, kuid siiani polnud see õnnestunud. Lõpuks meenus talle tema isa. ,,Isa, tema saab mind aidata, sosistas Ailyn süvenedes jälle oma mõtetesse, jäädes kinni sõnadesse. Unustades kõik ümbritseva.

Kui vaid saaks mingil moel muuta kõik endiseks. Muuta inimesed mõistvateks.

Kõlas tüdruku peas. Ailyn ei suutnud keskenduda õppetööle, kuigi tal olid alati head hinded ja õpetajad austasid teda. ,,Homseks kirjutate kirjandi, vabal teemal, õpetaja oli osalt pahane klassi peale, kui osalt tahtis ta kuulata jällegi Ailyni sõnu, mida tüdruk nii hästi, kui halvasti siduda suutis. Ailyn võttis oma tillukese päeviku ja kirjutas kodutöö. Vahetunni kell helises. Ailyn pidi minema kodunduse klassi, kuid miski tundus teda peatavat.

{ kodus }

Ta magas. Kirjand oli pooleli. Äratuskell helises. Oli juba hämar, kuu säras taevas eredalt. Ailyn ringutas, võttis paberi ja pliiatsi ning ronis katusele. Ta leidis endale kindla koha, ning asus kirjutama.

{ kool, järgmine päev }

Hetkel esitas kirjandi Sille, Ailyn ootas oma järjekorda. Ta oli närvis. Viimastel minutitel parandas Ailyn lauseid. Tüdruk oli valmis pilkavate nägude ja sõnade jaoks. Sille lõpetas, õpetaja viipas käega Ailyni poole, tüdruk tõusis ja kõndis aeglaselt klassi ette. Ailyn köhis hääle puhtaks ja alustas.

Usaldus silmis on kalleim vara, usaldus südames on truuduse märk, usaldus hinges on kalliskivi.
Kõige ilusam hetk meie eludes on öö, nägemus tähtedest. See on midagi, mis meid lummab. Sel hetkel, kui oled vaadanud taeva poole, nii kaua, et lõpuks tunnetad midagi, oled muutunud täiesti teiseks inimeseks. Paljude arvates on tühjus, kes on inimese kujul siin ilmas. Mõtted, millesse takerduda kogu eluks, ei unune iial. Soov, muuta maailm sarnaseks, ei kao. Olla see, kes sa kunagi pole olnud ega ole, on tohutult suur. Püüdlemine täiuslikkuseni on valulik ja piinarikas. Olle see,kes oled, pol kõige parem tunne, sest teised pilkavad sind sellepärast.
Kord ütles mu ema: ,, Elu on liiga lühike, et olla keegi teine. Kas see vastab tõele?
Ma ei saa olla minaise, ma ei suuda taluda neid mõnitavaid ütlusi. Tahaks olla, kuid ei saa. Sest mu süda ei luba. Sooviksin olla sarnane kõigiga, et vältida neid sõnu, mis rebivad killu mu hingest, kuid see on võimatu. Alati, kui üritad, läheb midagi nihu.
Ütlen inimese iseloomu tema silmade järgi, teguviisi tema südame järgi ja armastuse tema hinge järgi.

Ailyn voltis paberi kokku ja seisis natukene aega klassi ees. Ta oli kurb. Äkitselt hakkas Patricia plaksutama. ,,See on parim kirjand, hõikas ta üle klassi. Tema ühinesid pinginaaber ja paar poissi. Õpetaja täna Ailyni ja palus tal kohale istuda. Ailyn oli üllatunud. ,,Ma muutsin maailm hetkeks, kuid kas see on kestev? küsis tüdruk endalt.

Maailm, see on üks imetilluke pall, millega igaüks saab vähemalt ühe korra mängida. Maailm kuulub hetkeks igale ühele, kõik valivad oma aja ise. Keegi ei saa neid siis peatada, just sel hetkel.
{ peale tunde }
,, Ailyn, oota. Ma soovin sinuga rääkida.... Asi on nii, et, ma paluksin sinult vabandust kogu selle asja pärast. Sa oled tegelikult hea inimene. Kogu see kuulsuse-populaarsusevärk ajas mu segadusse, kuid nüüd ma mõistan sinsd paremini. Sa ei pea mulle midagi andeks andma, kui ei taha. Loodan lihtsal, et kunagi saame sõpradeks,'' rääkis Patricia Ailynile. Ailyn naeratas, ta oli osalt üllatunud. ,,Kui sa tahad minu sõber olla, pead tõestama, et oled truu. Tule täna öösel kell kaks Mayloni maja katusele, too kaasa asjad, mida arvad, et sul vaja läheks," sõnas Ailyn ja kõndis Patricia juuurest minema. Tüdruk kõndis aeglaselt kodu poole, nagu ta seda alati oli teinud.
Võib olla õnnestub mul näidata Patriciale, mis on minu jaoks tähtis. Võib olla saab ta osakese minu rõõmust ja võib olla hakkab tal katustel meeldima. Ma loodan, tähed ei saa ju kedagi eemale tõugata.
Ailyn avastas end seismast oma korteri ukse ees. Ta võpatas, raputas pead ja astus korterisse. Koolikoti viskas tüdruk põrandale ja läks oma tuppa. Ta pani makki oma lemmikplaadi ja keeras muusika põhja. See korter, kus Ailyn vahel peatus oli elanikest tühi. Isa oli ostnud maja ainult tüdruku jaoks.
Ta on katusel, lamab ja loeb raamatut tähtede kohta. Kõik, mis ümbruses müriseb, ei häiri teda. Tal on muie suul ja silmad säravad peas. Tüdruk on lamanud seal juba kolm tundi, ta on raamatut lugenud aina otsast peale, iga kord avastab ta sealt midagi huvitavat, mida eelmisel korral lugedes ei märganud. Ta sulgeb silmad ja kujutab ette meelepärast elu, siis tõuseb ja astub tasakesi katuseservale, ta istub maha, kõlgutab jalgu, mis ripuvad üle katuseääre. Ailyn naerab. ,,Nad on kui sipelgad," sõnab tüdruk endale. Ta haigutab ja otsustab minna vanni.
Vannitoa põrand on läbimärg. Riided olid maha visatud. Tüdrukul olid silmad kinni, ta mõtiskles, jälle. Ta mõtles oma isa peale, kes oli lubanud tulla tema juurde. ,,Ta murdis jälle oma lubaduse, karjus tüdruk ja avas järsult oma silmad. Ta lõi rusikaga vastu vett. Veepiisad lendasid igasse ilmakaarde. ,,Ta ei ole aus," sisistas tüdruk. Tüdruku silmad muutusid vesiseks, kõigest väest püüdis Ailyn rahuneda, kuid see ei õnnestunud kuigi hästi.
{ kell 2 öösel }
Katuseluuk paiskus lahti, sealt ilmus nähtavale blond peanupp. ,,Patricia, sa tulid," rõõmustas Ailyn. Patricia noogutas. Ta võttis istet Ailyni kõrval. ,,Võtsin kõik vajaliku, paberi ja pliiatsi, plus veel fotoaparaadi. Arvasin, et nendest piisab," sõnas Patricia. Ailyn naeris. ,,Sa ei pidanud tooma asju, mis silmaga on näha. Oleks piisanud usaldusest ja heast tujust, lojaalsusest," ütles Ailyn ja heitis end pikali. Ta toetas pea kätele ja vaatles taevast. Patricia rebis kaustast lehe ja hakkas joonistama. Vahepeal klõpsas mõne pildi. ,,Tead, Ailyn, ma poleks arvanud, et sa nii tore oled. Alati olid selline vaikne ja eemaleolev," alustas Patricia. Ailyn peatas ta. ,,Ma olen seda praegugi, aga ainult päeval. Tõeline elu toimb minu jaoks öösel,"vastas Ailyn.
Ununesid lubadused, meenus usaldus, mida pole. Ta oli rännanud unustusse, takerdus nendesse, tahtis välja pääseda, kuid ei saanud. Kõik mis oli, on ja jääb, kuid kas see on tõesti nii?
Ta käkerdas paberi kokku ja viskas selle aknast välja, ilma, et õpetaja märganud oleks. ,,Mis sa teed? küsis Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Ah, ei midagi," kõlas lühike vastus. Patricia tegi vihikusse märkmeid õpetaja jutu põhjal. ,,Ailyn, kas lähme täna jälle katusele?" küsis Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Täna liigume tänavatel," sõnas Ailyn kavalalt. Patricia oli mõnevõrra ehmunud, kuid samas põnevil.
Pimedus matab tänavad enda alla. Kuid tänavatel toimub siiski elu. See on ohtlik, võidujooks ajaga, kuid ei jäta kedagi külmaks. Siiski, mõned lõpetavad elu just tänavatel, pimeduse saatel, tähesära valgusel, kuu naerul. Selline on elu. Need, kes seda elavad, ei karda midagi, peale valguse.

Nad hiilisid majanurgal teisi, poisid kõndisid vaikselt nende seljataga. Nad tahtsid tüdrukuid ehmatada. ,,Marten, Kevin!'' karjus Patricia. ,,Nii ei tohi ehmatada.'' Poisid naersid. ,,Lähme skeiti?'' tegi Ailyn ettepaneku. Ülejäänud noogutasid. ,,Kutsume Karla ja Miku ka,'' palus Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Ei, niipaljukesi äratame tähelepanu, lähme nüüd,'' sõnas Ailyn ja kõik neli asusid teele. Skeit oli ranna ääres. See oli mahajäetud koht. Uus skeitpark oli linnast väljas, kaugemal. ,,Hei, siia,'' sosistas Ailyn eemalt. Tema liikus kiiremini. ,,Ailyn, tule korraks, lähme käime Karla juures korraks,'' pakkus Patricia. Ailyn ei jõudnud enam vaielda, terve öö oli Patricia vingunud. Aiyn noogutas. Skeidist lahkuti, mindi mahajäetud majja, mis asus paarsada meetrit skeidist eemal. ,,PSst, Karla, oled seal?'' hõikas Kevin. ,,Tule õue!'' Uks avanes ja välja astus Karla. ,,Noh, kas jälle?'' küsis padjanäoga Karla. Kevv noogutas. Karla läks tagasi majja ja tuli välja pakikesega. ,,Okei, ma maksan hiljem, eks?'' ütles Kevv ja kamp liikus tagasi skeiti. Karla kobis magama. ,,Kevv, mis sa tema käest küsisid?'' tahtis Ailyn teada. Poiss ei vastanud. ,,Proovi,'' ütles ta ja ülatas Ailynile suitsu. Ailyn küsis tuld ja tõmbas mahvi. Ta pea hakkas koheselt ringi käima. Tüdruk vajus ära, Marten püüdis Ailyni kinni. ,,Ta on täitsa segi omadega, Kevv, sa poleks pidanud!'' ütles Matu Kevinile. ,,Me lähme siit ära, ise tead.'' Marten võttis Ailyni sülle ja viis ta tüdruku korterisse. Ta as asetas tüdruku voodisse. ,,Maga end normaalseks,'' ütles Matu ja läks elutuppa, kus heitis ka magama.Ailyn ehmus üles. Tüdruk oli näinud õudusunenägu. Mõistes, et see polnud päris läks Ailyn kööki, kus keetis endale kohvi ja tegi võileiva.
Tänavad, nad on uskumatud. Ettearvamatud kohad. Seal võib juhtuda sinuga kõike. Sa võid langeda kooma, surra, jääd halvatuks, võid saada oma elu kõige põnevama kogemuse, leida sõpru... Kuid kas see kõik on nii hea, kui paistab?
Ailyn võttis kuuma kohvi ühte kätte ja leiva teise ning läks elutuppa telekat vaatama. Ta istus diivanile, mitte midagi aimates. ,,Ai,'' hüüdis keegi. ,,Tule mu seljast ära.'' Ailyn ehmus. ,,Mida?'' küsis tüdruk ja tõusis. ,,Tähelepanek, sa istusid mu seljas,'' ütles unine Marten. Ailyni suu vajus lahti. ,,Ja mida sina siin teed?'' tahtis Ailyn teada. Matu mõtles hetke. ,,Ma nagu magasin siin,'' vastas poiss. Ailyn kehitas õlgu ja istus kott-toolile.
Kas sõbrad tänavalt on sõbrad kogu eluks? Väheusutav, kuid siiski võib see tõsi olla.
Telefon helises. ,,Jaa?'' Ailyn vastas kõnele. See helistaja oli Patricia. ,,Kuuletsa, kas sa viitsid kooli minna?'' küsis Patricia ja jäi vastust ootama. Ailyn mõtles hetke. Ta vaatas lage. ,,Mkm, eiei. Ma ei taha minna,'' sõnas Ailyn. ,,Mul on kõrini juba sellest tegelikult.'' Patricia li õnnelik. ,,Juhuuu, siis saame linnapeale kolama minna,'' lausus Patricia. ,,Okei, tsau.'' Kõne lõppes. Ailyn pani mobiili lauale. Ta kõndis oma tuppa, istus voodile. Tüdruk jäi mõtesse.
Ma ei saa teda ikka usaldada, ta pole tõestanud, et on ustav minu vastu.
Tähed on ainsad, kellega kokku sobin. Kuu on ainus, kes naeratab siiralt mulle. Ainukesed.,,Ema!''hõikas Ailyn. ,,Kus sa oled?'' Tüdruk kõndis elutuppa, laual oli kiri.
Kallis tütar, sinu ema on kliinikus, teda ravitakse. Loodan, et ei pahanda, et ta su juurest nii äkitselt ära võtsin. Vabandust. Ole terve ja tubli. Sinu isa.
Ailyn viskas kirja põrandale. Toad olid korda tehtud. Kõik viinapudelid ja õllepurgid olid ära visatud. Maja ei haisenud alkoholi järele. Ailyn istus diivanile. ,,Ma olen väsinud kõigest sellest. Jube. Patriciaga linnapeal kolamine ka ei läinud just kõige paremini. Ta ei ilmunud kohalegi,'' rääkis Ailyn endamisi. ,,Ma ei saa teda absoluutselt usaldada.'',,Ha-ha,'' oli Ailyn pahane. ,,Tõesti nagu väga fanny.'' Nad ilmusid nurgatagant välja. ,,Me lootsime sind ehmatada. Aga see vist ei õnnestunud,'' sõnas Patricia arglikul toonil. Ailyn raputas pead. ,,Mkm, ei õnnestunud tõesti,'' vastas Ailyn. ,,Lähme siis?'' Patricia, Kevin ja Marten noogutasid. Tasakesi hiilisid lapsed külapoe juurde. ,,Kevv, Matu, teie lähete. Tooge sealt ajakirju ja igast värki, eks!'' õpetas Patricia. Poisid noogutasid ja viskasid suure kiviga akna sisse. Häiret selles poes polnud, õnneks.,,Ägee!'' hüüdis Patricia. Poisid ladusid kõik võimaliku kilekottidesse. ,,Tulge! Keegi läheneb!'' sosistas Ailyn poistele. Poisid viskasid kotid tüdrukutele ja ronisid aknast välja. Lapsed peitsid end põõsastesse. Poe juures nuhkis üks koer koos peremehega, kes nägi väga joodiku moodi välja. Ailyn luges ajakirja ja kuulas taustaks vaikselt muusikat. Marten oli elutoas koos Keviniga. Nad mängisid arvutimänge.

Mõtted tulevad ja lähevad, mõned jäävad igaveseks. Sõprus kaob, ta ei ole jääv, kuid ta võib tulla tagasi sinu juurde, alati. Armastus on kui tuli, ükskord kustub ta nagunii. Elu on kui pikk joon, ta kestab kuni katkeb.,,Täna kell üheksa, tule mu poole,'' sõnas Patricia Ailyni ukselävel ja lahkus siis. Ailyn noogutas ja sulges ukse, tüdruk läks tuppa raamatut lugema. ,,Kaua aega pole tähti vaatamas käinud, olen tegelenud ainult varguste ja pidudega. Olen hukas. Mul on tunne, et ei saa enam Patriciaga läbi käia, ei suuda,'' mõtiskles Ailyn. ,, Ta pole mulle sõber, lihtsalt inimene, kellega aega halvasti veeta. Pean ütlema lahti temast, täna, lähen peole ja teen sellele lõpu.''
{ kell 21.00 }
,,Ailyn, sa tulidki,'' Patricia kallistas Ailyni. ,,Astu edasi, inimesed on kohal.'' Ailyn astus majja, inimesed jõid ja tantsisid kui meeletud, muusika oli vali- vaevu oli kuulda, mida Patricia Ailynile rääkis. ,,Näe, esialgu võid istuda ja endale midagi näksida võtta. Eks sa ise tead,'' rääkis Patricia. Ailyn võttis diivanil istet, tüdruk tundis end ebamugavalt. ,,Näh, võta, joo ja tunne mõnu,'' Patricia pani lauale joogi. ,,See on jääjook, ära karda.'' Ailyn võttis lonksu. ,, Ah et jääjook?'' Ailyn kortsutas kulmu. ,,Siis on see rõvedaim jääjook üldse.'' Patricia kehitas õlgu. ,,Ma ei tea, Sten tegi. Püüdis olla täpne kõiges, ju siis ei õnnestunud,'' naeris Patricia ja rüüpas tassist vedelikku. ,,Ma lähen siis pidu nautima.'' Ailyn noogutas. Peagi jäi tüdruk joogist purju, sest Patricia oli sinna ühe tableti sisse pannud ilma Ailynile ütlemata. Pidu möödus edukalt, Ailyn tantsis, sai uusi ,,sõpru'' endale.
{ hommik }
Tüdruk avastas end voodis magavat, tõenäoliselt oli see Patricia vanemate tuba. ,,Mida..?'' ei saanud Ailyn aru. Tüdruk mõistis, et oli magama jäänud ühe tüübi kõrvale. ,,Rahu, noh!'' pomises kutt. ,,Ma olin väsind lihtsalt.'' Ailyn ohkas. ,,Tore,'' sõnas tüdruk. Ailyn tõusis ja läks trepist alla, et majast lahkuda. ,,Täna ma ei ütle Patile midagi, las olla,'' mõtles Ailyn. Tüdruk lahkus majast, kõndis oma koju. ,,Heii, sina seal!'' kuuldus Ailyni selja tagant. ,,Sa unustasid selle,'' sõnas poiss, kelle kõrval tüdruk maganud oli. Poisil oli käes kuldkett. ,,See pole ju ...,'' alustas Ailyn, kuid poiss surus keti Ailyni pihku. ,,Pole tänu väärt,'' sõnas poiss ja lahkus.
{ Ailyni korteris }
Ailyn vajutas punasele nupule lauatelefonil. Teile on jäetud 1 teade! Ailyn jõi parasjagu mahla, tüdruk imestas. ,,Noh, lase tulla siis,'' naeris tüdruk. Tütar, mul on sulle uudiseid, teatavasti pean neid sulle vist silmast silma ütlema. Kui leian aega, astun sinu juurest läbi. Püsi siis korteris, sest ma ei tea, kus teie maja asub. ,,Haha,'' matkis Ailyn. ,,Lõpuks ometi meenun talle mina. Mul on eriti tore isa, ta ei tea, kus ma elangi. No Fain.''
Telefon helises.
Ailyn: Jaa?
Patricia: Kus sa kadusid? Ühel hetkel olid ja järgmisel kohe kadunud?! Tule tagasi!
Ailyn: Eiei, liiga segane värk nagunii. See pole just äge, kui avastad, et veetsid öö suvalise tüübi kõrval või on?
Patricia: Rahu! Eile paistis see tüüp sulle küll meeldivat, amelesid temaga ja puha.
Ailyn: Mida? Einoh, aina paremaks läheb. Mida sa mulle sisse jootsid?
Patricia: Andsin sulle tablette, mis sind rahustaksid. Need ei tekita sõltuvust.
Ailyn: Hoiatada ei taha mind? Tead, meie sõprusel on lõpp. Ma olen nagu sinu hüpiknukk, teed minuga mida tahad. On ju nii?!
Patricia: Eiii! Kuidas nii võid mõelda? Lihtsalt, ah, ma ei taha sinuga tülitseda.Tsau!

,,Patricia, tahtsin vabandada, sa oled usaldusväärne inimene, anna andeks. Lihtsalt, on olnu selline hull aeg, minu jaoks, minu elus,'' Ailyn seisis Patricia ukselävel. Patricia noogutas. ,,Ma mõistan sind, pole midagi. Tule minu juurde ööseks, teeme pidzaamaka. Kutsun siia tuttavad poisid-tüdrukud. Sobib?'' küsis Patricia. ,,Jah,'' vastas Ailyn. ,,Lähen käin kodus ja toon asjad siia.'' Patricia raputas pead. ,,Eiei, me läheme šoppama. Laenan isalt raha, ei pea kodus käima sellepärast,'' sõnas Patricia.
{ Peale šoppingutuure, õhtul }
Inimesed hakkasid vaikselt kogunema Patricia juurde. Ailyn oli Patricia magamistoas, mis oli hiigelsuur, seal pidigi pidu toimuma. Tüdruk kallas popcorni kaussidesse ja valas limonaadi topsidesse. ,,Täna ei ole mul mingeid tablette vaja!'' sisendas Ailyn endale. Paar poissi tulid juba koos tüdrukutega ülesse ja tegid Ailyniga tutvust. Ailyni kõrvale istus poiss nimega Keit. Keit ajas Ailynile ligi, püüdis iga hinna eest tüdrukut suudelda. ,,Lõpeta, mitte praeagu,'' sõnas Ailyn poisile. Keit tõmbus tagasi. ,,Sorry,'' vabandas poiss. Ailyn läks alla Patricia juurde. ,,On veel keegi tulemas?'' küsis Ailyn. Patricia noogutas. ,,Mikk, Ken, Silver, Katariina, Merka, Kaspar, Mattias, Morten ja siis ongi vist kõik,'' loetles Patricia. Ailyn tegi suured silmad pähe. ,,Nii palju?'' imestas Ailyn. Patricia naeris. ,,See pole üldse palju. Muideks mulle ja sulle on eraldi toad tehtud valmis, meie ei pea teistega koos magama,'' lisas Patricia. Ailyn noogutas. Viimased tulijad olid juba uksel. Patricia tutvustas Ailyni kõigile. Ailyn läks jooki võtma ja silmas Patriciat Keidiga. ,,Nüüd aitab,'' mõtles Ailyn. Ta istus suvaliste poiste juurde ja alustas juttu. Ailyn tiris Mortenit käest ja läks enda tuppa. Nad rääkisid Morteniga tükk aega. Järsku sõnas Ailyn: ,,Oleksid sa mu poiss-sõber?'' Morten võpatas. ,,Jaa,'' sõnas poiss kindlalt. Ailyn suudles poissi. ,,Tänan sind,'' vastas Ailyn.Ailyn oli magama jäänud Morteni kaissu. Tüdruk püüdis pääseda poisi haardest. ,,Kes on järgmine?'' mõtles tüdruk. Ta läks Keni juurde. ,, Tead, sa oled mulle juba kaua aega meeldinud,'' alustas Ailyn juttu. ,,Ma ei saa seda Mortenile öelda, ta lööks mu maha. Palun ära räägi seda kellelegi.'' Ailyn vaatas Kenile otsa. ,,Kus Morten on?'' küsis Ken. Ailyn värises. ,,Magamistoas, seal! Ta vägistas mu,'' sõnas Ailyn kurvalt. ken tõusis diivanilt ja läks magamistuppa. Sealt hakkas kostuma sõnelemist. ,,Sa ei käitu Ailyniga nii, sa ei tohi!'' karjus Ken ja lõi rusikaga Mortenit. Morten kukkus, tõusis siis ja lükkas Keni toast välja. Poisid liikusid rahva poole. ,,Heihei! Ärge tehke nii,'' Ailyn püüdis neid peatada. Morten valmistus löögiks, poiss üritas lüüa Kenile vastu lõugu, kuid Ken kükitas ja lööks tabas Ailyni. Tüdruk kukkus teadvusetult maha. ,,Mida sa tegid?!'' karjus Ken. Patricia jooksis kohale. ,,Mis toimub?'' küsis Patricia paanikas. ,,Ma kuulsin teid.'' Patricia silmas maas lamavat Ailyni, kellel suunurgast verd jooksis. ,,Me peame ta haiglasse viima. Kaspar, palun vii mind Ailyniga haiglasse,'' rääkis Patricia. ,,Ülejäänud, kaduge mu majast. Sind Morten ja sind Ken ei taha ma enam kunagi näha ei enda ega ka mitte Ailyni läheduses! Kaduge!!'' Kaspar võttis Ailyni sülle ja viis ta autosse, Patricia järgnes poisile. Ailyn paigutati tagumisele istmele, Patricia istus Ailyni juurde. ,,Kõik saab korda, pea vastu. Lähimasse haiglasse palun, Kaspar,'' sõnas Patricia. ,,Ta kukkus trepist alla, komistas ja kukkus,'' seletas Patricia arstidele. Ailyn viidi ruttu ülevaatusele. ,,Ärge tulge meiega kaasa, preili,'' sõnas medõde. Patricia jäi seisma, pisarad voolasid aina kiiremini ja kiiremini ta põskedelt alla. ,,Miks?'' küsis Patricia endalt. ,,Miks pidi see juhtuma?''Arst tuli Patricia juurde. ,,Asi on nii, et Ailyn, ta.. Ta...'' alustas arst, kuid ei suutnud lõpetada.

Arst tuli Patricia juurde. ,,Asi on nii, et Ailyn, ta.. Ta...'' alustas arst, kuid ei suutnud lõpetada. ,,Mis juhtus?'' tahtis Patricia teada. Arst vangutas pead. ,,Ta.. Ta langes kooma,'' sõnas arst. ,,Mul on väga kahju.'' Patricia minestas. Kaspar, kes Patricia kõrval oli seisnud püüdis tüdruku kinni. ,,Patricia, kõik saab korda. Pole midagi,'' rahustas Kaspar tüdrukut. Patricia avas silmad. ,,Pole midagi?'' karjus Patricia Kasparile. ,,Kas sa tõesti arvad, et see on nii tühine asi? Mu parim sõbranna on surmapiiril ja see ei tähenda sinu jaoks midagi? Noh, ei saagi ju midagi tähendada, sinu jaoks on ta tühi koht. Tead mis?! Lihtsalt mine ära, sa ei mõista.'' Kaspar vaatas kohkunult Patriciale otsa. ,,Ma ei mõelnud seda nii,'' Kaspar otsis vabandusi. Patricia raputas pead. ,,Eiei, mine,'' lausus Patricia. Kaspar läkski, kuid vaatas iga natukese aja tagant enda selja taha, Patricia poole. Patricia läks vastuvõtu juurde. ,,Tere, kas ma saaksin külastada Ailyn Georgiat?'' küsis Patricia vastuvõtulauas olevalt naiselt. Naine klõbistas natukene arvuti taga ja tõstis siis pilgu arvutilt. ,,Jah, ta on palatis 666, see on kuuendal korrusel B tiivas,'' juhatas naine. Patricia noogutas. Tüdruk otsustas minna treppidest üles, Ailyni juurde.
Me saime koos olla nii vähe, koos tegime lollusi, me naersime, nutsime. Alati oli meil lõbus, kuniks sa otsustasid lahti öelda minu sõprusest, siis tulid jälle vabandama ning viimsel hetkel sa segasid vahele poiste tülile, sa langesid kooma. Nüüd, kui tuletan meelde su nägu, ei suuda eemale peletada pisaraid. Ma ei suuda unustada neid hetki, kui olime koos.
Patricia oli jõudnud kuuendale korrusele, tüdruk kõndis B tiiva suunas. Ta leidiski palati 666 ning astus sisse. Voodi kõrval aga nukrutses Kaspar. ,,Õde, kuidas sa võisid. Ma olin sind nii kaua otsinud, nüüd, kui su lõpuks leidsin oled sa juba poolenisti läinud. Sellega rebid sa killu mu südamest,'' rääkis Kaspar, hoides Ailyn kätt enda peos. Patricia seisis ukselävel, näost lumivalge. ,,Õde?'' küsis Patricia tasa. Kaspar ehmus ja tõstis pilgu Ailynilt. ,,Patricia, mida sa siin teed?'' ei mõistnud Kaspar. Patricia astus sammu lähemale ja sulges ukse. ,,Tulin oma sõpra vaatama, kui tohib,'' vastas Patricia. Kaspar noogutas. ,,Jah, ta on mu õde. Tema jäi elama emaga siia, kuid mind veeti uude majja, sinna kuhu mu isa koos mu võõrasemaga elama asus. See elu oli põrgu, mida pidin elama, isa oli tööl, kasuema peksis mind, alati, kui ei olnud tema meele järgi,'' rääkis Kaspar. Patricia noogutas mõistvalt.
Mida? See pole võimalik. Kaspar ja minu vend? Ma ei usu, see pole võimalik. Arvasin ,et olen ainukene laps, kuid eksisin rängalt. Nüüd, kus ma ei saa ennast kuuldavaks teha, olen kui marmorkuju. Olen lihtsalt eikeegi, nad käivad mind haletsemas. Mäletan neid aegu, kui olin Patriciaga, need olid hullud ajad, kui samas toredad. Sooviksin mäletada ka neid aegu, kui olin oma vennaga, kuid ei suuda, sest olin siis aasta või kaks vana. Need mälestused on juba läinud, kahjuks.
,,Ailyn surus mu kätt õrnalt,'' rõõmustas Kaspar. ,,Ta on siin, meiega.'' Patricia vaatas Ailyni. ,,See pole võimalik, ta ju langes kooma,'' sõnas Patricia. Kaspar naeratas. ,,Tundub, et ta tuli koomast välja ka,'' lausus poiss. ,,See on ju tore.'' Uks avanes, kohale tuli medõde. ,,Lahkuge palatist, palun,'' ütles naine ja ajas Patricia ja Kaspari välja.
Ma tahan siit ära, aru ei saa või?? Ma olen nagu nukk, ma olen kui aheldatud siia voodi külge. Laske mul minna siit palatist. Süstite mulle sisse igasugust träni. Ma olen terve, kõik on korras, ma pole mingi invaliid. Palun laske mul minna. Tahan siit ära, oma venna ja Patricia juurde. Ma ei kannata seda valget värvi, neid medõdesid, kes räägivad, et teevad head, kuid tegelikult annavad sulle ainult uimasteid-valuvaigisteid.
Ailyn avas silma. ,,Patricia!!'' karjus tüdruk. Õde surus Ailyn vastu voodit. ,,Doktor!'' hüüdis medõde. ,,Doktor!'' Ailyn rabeles. ,,Patricia!'' karjatas Ailyn jällegi. Patricia, kes kõndis koridoris, kuulatas ja pööras end ümber, jooksis nii, mis jaksas Ailyni juurde. Patricia hakkas ust avama, kuid see oli lukus. ,,Patricia, palun,'' anus Ailyn pisarsilmil. Patricia püüdis ust lahti kangutada, lõpuks tüdruk väsis ja libistas end mööda ust istukile. Pisarad voolasid Patricial põskedelt alla. ,,Ailyn, mis sinuga toimub?'' küsis Patricia endalt. Medõde võttis taskust süstla ja süstis Ailynile rahusteid. Tüdruk sulges silmad ja jäi magama. Õde avas ukse, seal istus Patricia. ,,Ma käskisin teil minna,'' õiendas õde. Patricia pühkis pisarad ja tõusis. ,,Teie käskisite mul minna?! Ailyn hüüdis minu nime! Ta oli meeleheitel, teie käsete meil minna?! Mis kuradi medõde te olete!!'' sõimas Patricia ja tõstis käe, et õde lüüa. ,,Te olete lihtsalt üks kalts, teid pole mõtet lüüagi.'' Patricia sülitas õele näkku. Kaspar tiris Patricia õe juurest. ,,Oled sa hulluks läinud?'' küsis Kaspar Patricialt. Patricia noogutas. ,,Jah, ma olen hull sõpruse järgi. Minule läheb Ailyn ja tema olukord korda, erinevalt sinust!'' sõnas Patricia. Kaspari ja Patricia selja tagant tulid kiirel sammul politseinikud. ,,Ta on seal,'' õde näitas näpuga Patriciale. Patricia pööras end ümber. Politseinikud nabisid tüdruku kinni ja panid ta käed raudu. ,,Olete areteeritud tapmiskatses,'' sõnas üks politseinik. Patricia langetas pea ja lasi end politseinikega kaasa viia. ,,Te ei tohi, ta pole midagi teinud!'' karjus Kaspar politseinikele järele. Medõde ainult naeris ja kõndis Kaspari juurde. ,,Poiss, kui sa räägid, siis ma annan sulle jälle peksa,'' sõnas õde. Kaspar vaatas õele otsa. ,,Rebecca?'' küsis poiss tasa. ,,Sina! Sa igavene nõid. Sa saatsid ta tahtlikult kongi!'' Naine naeris. ,,Noh, kasupoeg, tahad sama teed pidi käia?'' irvitas Rebecca. Kaspar lõi naist ja jooksis siis minema. ,,Sa veel maksad!'' hõikas naine järgi.

Mu elujoon lõpeb siin. Ma jäin ilma kõigest-sõpradest, perekonnast, usaldusest, armastusest...Kõigest! See ongi mu elu lõpp. Ainult minu mõtted on veel minuga.
Patricia istus seina küljes oleval puust asemel. Ta pea oli kätele toetatud ja käed omakorda põlvedele. Põrand Patricia ees oli niiske, sest tüdruku pisarad langesid kivile. ,,Miks?'' sisistas Patricia läbi hammaste, tüdruk värises. Mitte hirmust, vaid vihast.
Asjad pole enam nii nagu olid enne, varsti on lõpp käes ja lõpus pole enam millelgi tähtsust. Ma kaotasin kõik, nüüd langen. Ma usaldasin sind ja nüüd sind enam pole minu juures. Andsin kõik meie sõpruse heaks. Ainult üks asi mida peaksid teadma. Ma püüdsin ja püüdsin, kuid sellest polnud abi. Ma vabandan sinu ees, mul on kahju. Mina ei näe enam sind ja sina mind. Tundub, et jäängi siia, igaveseks.
Patricia tõusis järsult ja virutas tooli vastu seina. ,,MIKS?'' karjus tüdruk ja kukkus istukile. Tüdruk heitis kivipõrandale pikali. ,,Kunagi enam ei saa ma normaalset elu elada, enam mitte kunagi,'' rääkis tüdruk endamisi. Korravalvur tuli Patricia kongi juurde. ,,Mida sa karjud!''käratas ta. Patricia tõsti käe näitamaks keskmist sõrme. ,,Ära sega,'' sõnas tüdruk rahulikult. ,,Kui te ei lase mul vabaduses olla, siis andke mulle vähemalt sõnaõigus!'' Valvur lahkus. Kohale tuli arestimaja direktor. Valvur ja direktor arutasid omavahel midagi. ,,Head uudised,'' irvitas valvur. ,,Tundub, et homme on sul võimalus uusi sõpru noortevanglas saada.'' Patricia ainult naeris selle peale. ,,Mis siin naljakat on, tüdruk?'' küsis valvur ja sülitas hambaorgi suust. Patricia ajas end istukile. ,,Naljakas on see, et sa ei eksigi. Ma saan sõpru ja oo, kuidas veel. Muudan elu sealsetele põrguks. Tasun vanadele sõpradele kätte, kes seal on!'' sõnas Patricia. Valvur jöi sõnatult Patriciat vaatama, viimaks lahkus. ,,Vastikud räpased vanglarotid, te veel näete, kes ma olen,'' lausus Patricia ja heitis end lauale pikali. Vanglavalvur tõmbas kumminuiaga mööda trelle, Patricia ärkas lärmi peale. ,,Pane end valmis, blondu,'' sõnas valvur. ,,Viime su siit minema.'' Patricia tõusis ja kõndis trellide juurde. ,,Olen valmis,'' lausus Patricia kavalalt. Valvur avas ukse ja lasi Patricia välja, pani tüdruku käed raudu. ,,Kobi kongi,'' käratas valvur. Patricia astus kongi, käerauad võeti tüdrukult ära ning valvur sulges ukse. ,,Kes sa oled?'' küsis Patricia oma kongikaaslaselt. Küsitav tõusis naril istukile. ,,Cassie,'' sõnas too. ,,Võid mind kutsuda ämblikuks.'' Patricia noogutas ja lausus: ,,Meeldiv tutvuda. Olen Patricia.'' Cassie naeratas. ,,Siin vanglas kulgevad asjad nii nagu MINA ütlen,'' ütles Cassie. Patricia raputas pead. ,,Eiei, asjad kulgevad nii nagu MEIE ütleme. Kuidas sa siia üldse sattusid?'' küsis Patricia. Cassie tõusis. ,,Mind süüdistatakse kallaletungis, kuigi mina ei teinud midagi. Olin lihtsalt möödamineja, kes asjast midagi ei teadnud. Mu parima sõbranna kasuema saatis mu siia. Mulle määrati 20 aastat. Olen hetkel ainult 2 ära olnud,'' rääkis Cassie. Patricia jäi mõtlikuks. ,,Kasuema? Hmm, mis nimega?'' tahtis Patricia teada. Cassie lõi käega. ,,Ah, sa ei tea teda. Ta nimi oli Rebecca,'' vastas Cassie. Patricia tegi suured silmad. ,,Mida?'' ei suutnud patricia uskuda. ,,Rebecca, ma.. ma tean teda.'' ,,Sööma!'' hüüdis vangivalvur. Patricia ja Cassia kõndisid trellide juurde ja Cassie avas ukse. ,,Meil on siin vaba voli. Saame olla väljas, siis kui tahame. Väljaarvatud öösel,'' rääkis Cassie. Patricia noogutas. ,,Siis on hästi,'' sõnas Patricia. Cassie ootas kuni Patricia oli ukse sulgenud, siis ütles: ,,Pean sind täna mõnedele tüüpidele tuvustama. Minu sõbrad, on ka sinu sõbrad.'' Patricia naeratas. ,,Tänan sind, Cassie,'' tänas Patricia. Cassie lõi käega. ,,Sa olid lihtsalt normaalse olemuse ja välimusega. Paistsid ka selline olevat, kes tegelikult süüdi ei ole,'' vastas Cassie. Patricia võttis lauataga istet, tema kõrvale istus Cassie. ,,Mu parima sõbranna kasuema kutsus mulle politsei välja. Ta oli öelnud pollaritele, et ma tahtsin oma parimat sõbrannat tappa,'' rääkis Patricia.


poolik. ma kirjutan seda võib olla edasi. reiti pole veel seda avaldanud.