The Avenue of Death ehk Ebatavaline vol.2

1#
"Jah, tõesti, nagu need kollid oleks üldse olemas ka," naeris Georgia, kelle juuksed tikkusid pidevalt silmadele. "See on juba ammu teada, et need jutud on laste hirmutamiseks mõeldud."
"Uuu, scary. Kuri nõid sõidab luuaga ringi ja muudab su konnaks, brr," lisas Avelin - siniste silmade ja blondide juustega tüdruk.
Georgia müksas sõbrannat. "Mis toimub?" küsis tüdruk tasa.
"Mis peaks toimuma? See on tavaline õhtu, on pime, tuult pole. Rahune maha," tähendas Avelin.
Puude lehed värisesid, kuigi polnud üldse tuult. Oli soe ja mõnus sügisilm. Kaks tüdrukut kõndisid metsas, kuhu ühtki last muidu ei lubata, kuid need lapsed olid vanemate poolt põhimõtteliselt hüljatud. Nende vanemad olid joodikud, joomakaaslased. Lastel oli igav ja nad tahtsid teada, mis on nii jubedat kuuvarjutuse ajal metsas. Nende uskumist mööda polnud midagi maagilist üldsegi olemas, kuid nad võisid samahästi ka eksida. Avelin viskas aeg ajalt paberitükikesi maha, mille oli taskust välja otsinud. Georgia hakkas järjest rohekm uskuma, et hetkel on toimumas midagi tõeliselt kummalist. Tüdruk kadus Avelini selja taha, kui oli kuulda imelikke hääli. Siis jäi Georgia seisma ja sõnas: "Lähme ära, koju. Seal on turvalisem."Kuulda oli huntide ulgumist, judinad käisid üle Georgia, kuid Avelin ainult naeris. "Sa kardad? Täita totu!" sõnas Avelin.Georgia taganes, kuid komistas puujuure taha, mis ta jala enda haardesse võttis. Avelin kuulis Georgia appihüüdmisi, kuid ei kuuletunud nendele, sest ta oli kui nõiutud. Pilk oli kivistunud, ta ei suutnud oma silmi kuult pöörata. Tasapisi hakkas ta tiigi poole astuma, kui kuutõbine. "Avelin!" karjus Georgia. "Ära tee!"Avelin ei kuulanud, vaid astus vetesügavustesse. Ta langes tasaselt,ühtlaselt vette. See oli põhjatu, sa aina langesid ja langesid, ootasid oma lõppu, kuid seda ei tulnud. See oli piin, lõputu piin, mida keegi endale ei sooviks. Kohutav! Georgia püüdis põnest tillukesest puust kinni haarata, kuid jäme juur tõmbas ta maasse. Tüdruk karjus valust. Ta nägu oli ära kriibitud.Viimaks ta andis alla ja kadus .. igavikku.
Tüdruk sulges oma vihiku ja jäi ootama mingitki austust klassikaaslaste poolt. Need aga silmitsesid sõnatult klassi ees seisjat. Ainuke, kes plaksutas oli viimases pingis istuv poiss, Benjamin."Braavo!" karjus ta ja tegi plikale silma.Tüdruk näitas oma jaki varjus poisile keskmist sõrme ja naeratas salakavalalt. Õpetaja oli samasugune nagu ülejäänud klassis olijad. "Kammon, see jutt oli rabav," röökis Benjamin ja näitas käega tüdrukule, et see tema juurde läheks. "Ma loodan, et sa kärvad, Ben," pomises tüdruk ja kõndis raskel sammul oma kohale. Ta prantsatas sõnaotsesesmõttes pinki. "Kah mul asi. See oli küigest jutt!" sõnas tüdruk pahuralt, kui kõik pilgud teda pinki jälitasid. "Lõpetage juba see vahtimine! Närvidele käib juba!"Tüdrukule kuuletudes asusid õpilased tahvlit põrnitsema. Õpetaja oli kui tummaks jäänud, ta oli kui zombi.Morn tüdruk heitis aeg ajalt pilgu kellale, kuid selle sekundiosuti ei liikunud enam. Tal jäi suu ammuli ja silmad läksid suureks. "Mida!?" küsis ta endalt. "Mis toimub?!"Tema kõrvale ilmus pikas mustas rüüs olev mees või õigemini skelett, kes hoidis enda käes vikatit. "Sinu tund on tulnud," sõnas olend madalal ja külmavärinaid tekitaval häälel. "Sinu valida on aeg ja koht!" Tüdruk pigistas silmad kinni ja kui ta need jälle avas, leidis ta end klassi eest, vihik käes. Paljud õpilased plaksutasid jutu pärast, ka õpetaja oli väga rõõmus."Sa saad viie, see oli kõige parem noorsoojutt, mida olen kuulnud," sõnas õpetaja. Just siis helises kell ja õpilased huilgasid, kiirustasid klassist välja, sest oli söögivahetund. "Noorsoojutt?" imestas tüdruk, kuid väljendas end tasasel häälel. Ta silmitses vihikut oma käes, sinna oli suurelt kirjutatud punase vedelikuga "Sa sured järgmisena!"Omega, nii oli selle tüdruku nimi, pillas vihiku maha, hirmust. Ta taganes ja võttis tasakesi oma koolikoti, kõndis suure kaarega vihikust mööda. Koridoris ta peatus ja toetas end vastu seina. Omega silus oma veripunaseid pikki juukseid. tüdruk sulges silmad ja ohkas, ta tahtis toimunut unustada. "Olen vist hulluks minemas," sõnas tüdruk endale ja vangutas pead. Ta oli just sisenenud suurde koridori, kui tema selja taha ilmus ei kusagilt Benjamin."Hei kaunike!" ütles poiss. Omega pööras end ümber. Tema juuksed tabasid Benjamini põske, kuhu jäi kohe arm. Benjamin tõmbas käega üle põse, kuid Benjamin ei tundnud valu."Mis su põsega juhtus?" küsis Omega kulmu kortsutades."Ma .. Mulle pritsiti kogemata üht ainet siia, kui keemiaklassist möödusin. See oli õnnetus," valetas poiss."Peaksid arsti juurde minema," tüdrukul ununes viha poisi vastu koheselt."Ära muretse," naeratas Benjamin. "See pole tappev valu."Omega kehitas õlgu ja kõndis raamatukokku, mis oli tohutu. Sinna oli kerge ära eksida. See oli kõrge laega, kui rääkida, siis kõik kajas. See oli vanal ajal ehitatud. Senimaani polnud kool viitsinud veel remonti teha. Pandi raha hoopis klassiruumide peale, mida oli remonditud juba mitukümmend korda. Tüdruk asetas koti kõrge raamaturiiuli juurde ja hakkas otsima oma lemmikraamatut. Iga kord, kui ta seda luges, leidis ta sealt midagi uut. "The Avenue of Death," pomises Omega. "Oh, käes!"Plika kiirustas raamatukogutädi juurde ja sõnas oma soovi. Peagi märgiti ka ära, et ta oli raamatu võtnud ning ta võiski koju minna.Koolimajast väljudes ning kõndides juba mööda kitsukest rada, mis viis Omega igal argipäeval koju, miski justkui müksas tüdrukut mille tagajärel ta ka kukkus. Otse poriloiku, mille pruunikas värv ei tundunud enam endine, kui seda vaadata tükk aega. Tundus nagu sügisene punane leht veeslombis oleks värvi andnud, sest loik oli muutunud punaseks, veripunaseks. Täpselt sama värvi Omega juustega. Tüdruk ajas end püsti, hoides pilku ikka maas. Ta tõstis siis pea, et kõndida edasi, kuid keegi peatas ta. See oli Benjamin, kes seisis tüdruku ees ja hoidis käes taskunuga ja silti, kuhu oli kirjutatud "Sina sured järgmisena!"

2#
Omega pilgutas silmi, Benjamin ta ees kadus. Tüdruk kiirendas sammu, et mitte midagi taolist enam ei juhtuks. Ja samas tekkis tal pidevalt küsimus: Mis toimub?Ta aina arutles, kas see võis olla sellepärast, et ta väike õde oli surnud paar kuud tagasi. Tema õde, Stacy.Nendele küsimustele ta loomulikult vastust ei saakski, sest niipea, kui ta silmi pilgutab, kaob ju kõik see. Äkki näeb ta üldse nägemusi?Avades koduukse, märkas ta, et kõik pole enam selline, nagu see varem oli. Ta nägi verepiisku seintel, mööbel oli enamjaolt kummuli. Teises asendis. Klaasikilde oli maas ja lauatelefonijuhe oli läbi lõigatud. Kõndides edasi, kuulis ta veesolinat. Vannitoa uks oli paokil ja ukse alt nirises vett. Omega avas vannitoa ukse. Ta ema oli vannis, vesi oli värvunud punaseks. "Ema!" karjatas tüdruk. "Miks see kõik juhtub?"Ta keeras kraani kinni ja hoidis ema kätt enda peos. "Pidid sa minema?!" nuuksus Omega. "Miks just nüüd?"Tüdruku juuksed langesid vette ja said märjaks. "Isa on läinud, Stacy kadunud juba mitu kuud ja nüüd sina!" halas Omega. Ta istus vanni kõrvale ja ohkas raskelt, sügavalt. See kõik oli .. kokkusattumus. Omega ehmus uksekella peale. Seal seisis Benjamin, kes paistis olevat hirmunud. "Aita mind! Palun!" anus poiss. "Nad jälitavad mind." Tüdruk lasi poisi sisse ja istus diivanile. Juhtunu vannitoas oli plikal juba peaaegu ununenud. "Kes sind jälitavad?" küsis Omega.Benjamin ohkas. "Nemad. Ja sa pead helistama politseisse ning teatama sellest, mis vannitoas on," seletas Ben. Omega kohkus. "Kkuidas sa teadsid?" kokutas tüdruk. Benjamin vangutas pead. " Ma ei saa sulle seda praegu öelda, sorri," põhjendas Ben. Tüdrukule jäi kõik arusaamatuks, kuigi ta püüdis mõista. Tahest tahtmata piilus ta Beni poole ja jälgis poisi ilmet, et sealt siis midagi välja lugeda. "On nad läinud?" uuris Ben, et vaikust katkestada. Omega kortsutas kulmu ja sõnas: "Kes 'nemad'? Ma ei saa ju sulle vastata,kui ma ei tea.""Nemad, Thomas ja Yian," närveeris Ben. "Kas sa siis ei tea? Nad on kõige hullemad vaenlased meie jaoks üldse. Kas Elle pole sulle rääkinud siis või?"Elle on Omega naaber, ta elab väikeses majakeses, kus on ainult 2 ruumi: magamistuba ja köök. "Elle on juba tükk aega kadunud olnud," vastas Omega. "Pole teda väljas enam näinudki. Ainult Theodor on vahepeal hiirejahil.""Elle ongi selle kõige põhjus. Nad tahavad teda kätte saada läbi minu ja ka sinu," rääkis Ben."Aga ma ju ikkagi ei saa aru mis toimub!" karjatas Omega. "Olen ju lihtsalt üks tüdruk, teismeline, kes käib koolis nagu iga normaalne laps.""Shh!" sisistas Ben. "Nad kuulevad meid muidu ju kui sa karjud. Palun, ole tasa!""Oota, kas nemad on siis süüdi selles, mis vannitoas on?" meenus Omegale. Benjamin noogutas. "Usu mind, mul pole sellega midagi tegemist ja ära usu neisse nägemustesse, mis sul ilmuvad. Need on kõik Theodori ja Yiani pärast. Nemad muudavad kõik minu vastu, usu," rääkis Ben. Sügaval sisimas poiss muigas. "Omega usub ka kõike, tolvan," mõtles poiss."Me peame minema siit ära, muidu nad leiavad meid üles," paanitses tüdruk. "Tule, ma tean üht kohta, kus oleme kaitstud." Benjamin järgnes tüdrukule alla keldrikorrusele, kus oli terasest uks. Omega valis õige numbrikombonatsiooni ning nad lipsasid uksest sisse. Benjamin sonis midagi omaette. "Sa väike paharet," sõnas Ben. "Inimestega, kelles sa kindel pole, ei ole soovitatav koos olla." Nende sõnadega tõstis Ben käe ja andis Omegale tugeva hoobi näkku. Tüdrukul hakkas ninast verd jooksma. "Sina oled paha, mitte nemad," lausus Omega."Just täpselt, targutaja," noogutas Benjamin. "Nad tahavad mind kätte saada, et ma sulle viga ei saaks teha, aga .. " Benjamin lükkas tüdruku vastu seina ja hoidis tal kõrist kinni. "Sa oled nii rumal, see oli täitsa lihtne .. sa juhatasid mu siia ja sa ei saa siit välja, mitte kunagi. No võib-olla siis kui oled juba surnud," irvitas Benjamin.

3#
Poiss lahkus ruumist. Ta pidi ainult sõrmenipsu tegema ja kadunud ta oligi. Omega surus end vastu seine, kõige kaugemasse nurka, uksest võimalikult kaugele. Tüdruk kuulis oma peas imelikke hääli: "Ta on majas! Ma tunnen seda, ma kuulen ta hingamist!" See oli poisi hääl, mis oli igas oma sõnas kindel.Omega kuulis kriginat ja sosistamist, see tundus nagu keegi manaks midagi või kedagi. Koputused kõlasid uksele, tüdruk suutis vaid olla hirmul. Ta haav näol kipitas, kui mõni soolane pisar seda riivas. Tüdruk tõmbas oma tulipunased juuksed näolt ära, et näha, mis ukse pool toimub."See on naeruväärne, kuidas Benjamin meiega lollitab," oli kuulda kedagi rääkimas. "Sa tõesti usud, et me suudame ta üldse siit kätte saada?""Jah, ma usun seda," madal hääl sõnas vastuse rahulikul toonil. "Ja sina saad selega hakkama. Oled nüüd ju ka ajapeataja.""Ajapeataja?" sosistas Omega. "Kes see veel on?" See küsimus piinas tüdrukut viivu, sest ta oli ju kõigest õpilane, tavaline tüdruk. Ja nüüd järsku ühel päeval muutus see kõik. Varem oli ka Omega näinud sellist laadi nägemusi või hallutsinatsioone, kuid mitte midagi enamat. Sõna ´ajapeataja´ polnud ta üldse kuulnud, vähemalt sellise olukorra kohta mitte. Kuidas saaks see niinimetatud ´ajapeataja´ aidata Omegal siit välja pääseda?"Keskendu, poeg," kõlas madal meeshääl. "Sa suudad. Mõtle sellele tüdrukule, tee mis sa suudad. Ma usun sinusse." Niipea, kui mees oli need sõnad lausunud, ilmus Omega ette üks noormees. Paistis olevat viieteist aastane."Tule," sosistas Yian. "Sa pead, muidu Ben tuleb ja .. sa ei taha enam edasi teada." Omega ajas end püsti ja kõndis poisi juurde. "Kes sa oled?" uuris tüdruk. Yian võttis Omegal käest ja sulges silmad. Nad ilmusid Elle maja juurde."Kuidas sa .. ? Kuidas me .. ?" küsis Omega. Yian ohkas ja lausus: "Sa ei pea veel seda kõike teadma, piisab vaid teadmisest, et ma olen ajapeataja.""Kes?" küsis Omega, et lõpuks ikka selgusele jõuda. Yian vangutas pead."Me ööbime täna siin, kus me kaitstud oleme," ütles Thomas, vanem meesterahvas. "Elle .. ta on ühes kindlas paigas ja Theodor, see olin mina, teadmiseks sulle, Omega.""Kuidas sa mu nime tead?" uuris tüdruk. Nii palju küsimusi oli tal peas. "Kas teie oletegi mu kaitseinglid?" Yian naeris. "Ma ei nimetaks end kaitseingliks, aga jah. Umbes nii," vastas poiss.Omega sisenes majja ja istus ühele madalale voodile, mis oli arvatavasti Elle tütre oma, kes oli surma saanud metsas, mis oli maja taga. See mets tuletas Omegale meelde kohta, mis esines raamatus The Avenue of Death. See sama mets, mille ta oli kirja pannud ka oma kirjandisse, mis natukene aega hiljem enam ei eksisteerinud.Hetkel oli tüdruku pähe kogunenud liiga palju küsimusi, millele ta polnud siiamaani vastust saanud ning asjaolusid, mis olid seletamatud. Omega vajutas pea padjale ja jäi põrnitsema pilte Elle tütrest, mis rippusid seinal. See tüdruk oli nii noor, sama vana kui Omega ja tal olid pikad punased juuksed."Ta oleks nagu minu kaksik," sosistas Omega endale. Yian piilus ukselävelt Omegat. "Ta ongi," sõnas poiss.

4#
Omega tõstis küsivalt pea padjalt ja jäi Yianile otsa vaatama. "Kkuidas?" küsis tüdruk vaevu. Yian kehitas õlgu ja lähenes Omegale. "On, te elasite või õigemini elate erinevatel sajanditel ja kõik," seletas poiss. "See tüdruk, ta elas umbes, viikümmend või kuuskümmend aastat tagasi nagu ka Benjamin.""Aga miks me nii sarnased oleme? Tähendab, miks me oleme kaksikud?" uuris Omega edasi. "Kui me elame erinevates aegades, siis see on ju võimatu." "Ei, see pole võimatu, üks inimene, tema nime ei tohi maninida, ta tegi kõik selleks, et sina ja tema ..," poiss osutas punapäsele tüdrukule pildil. " .. ei saaks iial kokku, muidu juhtub midagi kohutavat ja kõik Benjamini kasuks. Ja et Benjamin saaks teid kokku viia, peab ta su tapma, aeglaselt."Omega tundis, et kõike seda informatsiooni oli tema jaoks liiga palju, lihtsalt liiga palju. Tüdruk soovis koheselt magama jääda. "Ma jätan su nüüd üksi, mõtisklema," sõnas Yian. "Mõnusaid unenägusid." Omega avas suu, et esitada poisile küsimus, kuid lõi siis araks.Tüdruk vajus uuesti voodisse: pea padjal ja tõmbas teki endale peale. Siiamaani mõtles ta Benjaminist. Miks pidi poiss teda niiviisi lollitama? Tirima ta lõksu? See oli ju nii ebaaus. Kui Benjamin tahab seda pildil olevat tüdrukut kätte saada, siis mis on selle põhjuseks? Mispärast on tal vaja Omegat ja ta kaksikut kokku viia?Hommikul äratas Yian Omega üles ja kutsus tüdruku endaga metsa kaasa. "Me peame korraks sinna minema," seletas poiss. "Meil on vaja üks asi korda ajada." Omega ja Yian väljusid majast."Mis asi?" tekkis Omegal kohe küsimus. "Midagi müstilist, jälle?""Meil on vaja käia Bandy juures," teatas poiss. Omega kortsutas kulmu. "Ära nüüd ütle, et sa ei tea, kes Bandy on," vajus Yiani pea norgu. "Miks sa oled teadmatusse jäetud?! Miks?!""Ma tõesti ei tea, kes ta on," tähendas Omega. "Oskad sa mulle seda võib-olla öelda?" "Ta on kuulsaim ennustaja üldse. Kuigi tavainimeste seas ei tea temast keegi," rääkis Yian. "Ta peab sulle rääkima ära kõik selle ülesandega seoses." "Mis ülesandest?" ei saanud Omega aru. "Sorri, et mulle pole keegi seda rääkinud." "Seoses Benjaminiga, kuule keegi ju ometi pidi sulle seda selgitama. Äkki oled sa unustanud kõik? Ma usun, et Bandy on sinu juures käinud, ta väitis, et on. Enne su ... õe surma," rääkis Yian.Omega jäi nukraks. "Stacy," sosistas ta. "On tal seos Benjaminiga? Mu õel?" Yian lõi laksu vastu laupa. "See oli õige küsimus!" rõõmustas poiss. "Tema ongi see kaksikõde!""Stacy ja see samune kaksikõde? See ei saa olla. Ta ju oli viie aasta eest minuga veel," sõnas Omega. Yian noogutas. "Just," sõnas poiss. "Ja siis otsustaski maag, et lahutab teid, sest Ben ei tohi sind ja Stacyt kokku viia." "Kuid miks mitte?" uuris Omega edasi. "Miks me ei tohi kokku saada Stacyga?" "Eile ma ju ütlesin sulle. Siis toimub kohutav asi, kõik Benjamini kasuks. Rohkem ma ei saa sulle öelda," ütles Yian. "Aga sa ju ütlesid, et see tüdruk pildil elas viikümmend-kuuskümmend aastat tagasi nagu Benjamin," rääkis Omega. "Kuidas?" Yian seletas: "Jah, ta elaski. Ta oli nõid tegelikult. Benjamin tappis ta enda teada, kuid tegelikult, Stacy jäi ellu, minevikku. Benjamin peab nüüd sinu ka tapma, et teid Stacyga kokku viia. See on keeruline, parem kui ma ei räägi. Ajan sind veel rohkem segadusse."

5#
"On jah keeruline," sõnas Omega ja naeratas Yianile. Nad jõudsid ühe mäe juurde, õigemini koopasuu ette. "See see ongi," ütles Yian kindlalt. "Lähme." Omega järgnes poisile, õrnad judinad jooksid tüdrukul mööda selga, sest koht ei olnud just kõige meeldivam. Pealegi iga päev sellist asja just ei näe."Bandy!" hõikas Yian. "Kus sa oled?" Nurga tagant ilmus välja imekaunis tumedapäine naine, kel oli seljas pikk punane kleit. "Järgnege mulle," sõnas ta heliseval häälel. Ta juhatas noored ruumi, kus oli kristallkuulike, kaks tooli ja palju raamatuid."Võtke istet," lausus ta sõbralikult. "Mis sul seekord mureks on, Yian?" Omega istus, kuid Yian seisis püsti. "Ema, mul on vaja su abi. Sa pead õpetama Omegale kõike vajalikku," rääkis poiss. "Ta on jäetud teadmatusse, justkui tüdrukut polekski olemas. Ta ei tea sellest tuhkagi, sellest elust.""Ema?" kortsutas Omega kulmu. "Ta on su ema? Kuidas?" Yian ohkas ja võttis istet, siis tõstis pilgu ja vaatas Bandyle otsa. "Näed isegi, ta ei tea," tähendas poiss. "Sa pead talle kõik selgeks tegema, mina enam ei jaksa. Sul on vähemalt kannatust.""Heaküll, poeg," teatas Bandy viimaks ja silitas Yiani juukseid. "Aga luba, et sa käid mind ikka vaatamas siin. Elle muretseb teie kahe pärast nii väga." Bandy jättis pojaga hüvasti ja juhatas Omega ühte tillukesse tuppa. "See on sinu tuba," ütles naine rahulikul toonil. "Loodan, et meeldib.""Tänan," oli Omega viisakas. Ikka ja jälle tungisid ta mõtteisse küsimused, millele ta vastust veel nii pea ei saa. Vähemalt nii ta arvas. Tüdruk lebas voodil ja vaatas lakke. See oli kaetud mingisuguse vaibaga, nii see paistis. Ka seintele oli riie pandud. Koht tundus nii hubane, kuigi seal polnud peale küünalde valguse midagi. Päikesekiired sinna ei ulatunud ning öösiti ei saanud ka kuupaistet seega näha. Omega kuulis vaikset niutsumist enda juures. Tüdruk tõstis pea ja uuris ümbrust. Ta nägi väikest kutsikat enda kõrval, ta võttis olendi endale sülle. "Hei väikemees. Mis sind siia toob?" küsis tüdruk. Koer haugatas korra,siis hüppas Omega sülest maha ja jooksis Bandy juurde. "Omega! Mul on su abi vaja!" hüüdis Bandy. Tüdruk oli koheselt püsti ja juba kõndiski Bandy poole. Tüdruku pilk peatus kõikide nende taimede peal, mis olid laual. "Mis need veel on?" uuris Omega. Bandy naeratas ja sõnas: "Need on meie tänane söök, lõunasöök, kui täpsem olla. Sulle on neid aineid vaja, sinu võimete jaoks.""Mul on võimed?" imestas Omega. "Aga kuidas?" "Sa oled samasugune, põhimõtteliselt samasugune, nagu oli Stacy, ainult tema ei teadnud nii täpselt, et tal on sellised võimed. Seepärast Benjaminil õnnestuski ta alguses kahjutuks teha. Aga ma suutsin Stacy päästa, rännates minevikku ning andes talle nende taimede mahla," seletas Bandy. "Ja ma tean, et see kõik on keeruline. Sa saad kõik teada sammhaaval." "Nüüd," alustas Bandy ja toppis taimed ühte potsikusse ning sõnus midagi. "Pead sa selle ära jooma. See on väga toitev." Omega võttis klaasi enda kätte ja rüüpas sõõmu. "Vastik," vingus tüdruk. "Kuidas seda üldse juua saab.""See on täpselt nii vastik, kui sina seda mõtled," kinnitas Bandy. "Mõtle, et see on mahl, metsamarjamahl." Omega tegi nii nagu kästud ja tõesõna, ta tundis, kuidas see jook, oli muutunud magusaks, koheselt. "Kuidas saab niiviisi teha?" uuris Omega kohe. Bandy kehitas õlgu. "See lihtsalt on nii," vastas naine.Nende juurde oli tulnud Elle. "Aga mida Elle siin teeb?" tekkis Omegal kohe uus küsimus. Bandy aitas vanamemme istuma. "Ta on siin kaitstud Benjamini eest. Kas sa ei märganud siis ennem, miks Benjamin sinu käest uuris, kus Elle on? tal oli vaja seda teada, et pääseda nii minuni, et ma ei saaks sind aidata," rääkis Bandy. Omega raputas pead. "Seda kõike on minu jaoks liiga palju. Ma parem enam ei küsi ja kui küsin, ärge vastake," ütles tüdruk.

6#
"Ma lähen välja, jalutama," sõnas Omega, mille peale ta sai nõusoleva vastuse Bandylt. Elle naeratas tüdrukule ja aeglase kõnnakuga liikus tagasi sinna, kust ta oli ka välja ilmunud. Väljas, Omega kõndis mööda üht kitsukest rada. See oli veidikene juba heina kasvanud ning seetõttu oli vaevumärgatav, aga sellest tüdruk suurt numbrit ei teinud. Ta kuulis tasapisi üha rohkem ja rohkem veesolinat ning liikus hääle suunas.Taamal sirendaski juba oja, piisavalt suur. Oja äärde jõudes kükitas tüdruk maha ja pesi vees käsi ning nägu. Ta tõusis ja suunas pilgu teisele poole kallast. "Benjamin!" ehmus Omega. Benjaminil oli kurjakuulutav irve näol, tal oli käes püstol. Poiss sihtis tüdrukut, kõlas lask. Omega tõstis oma käe millegipärast oma näo ette ja sulges silmad. "Mida kuradit?" kuulis Omega Benjamini vandumas. Tüdruk avas silmad ja nägi kuidas kuul oli peatunud sentimeeter ta käelabast eemal. Omega tegi käega äkilise liigutuse paremale, sinna suundus ka kuul ning tabas üht suurt kändu."Kuidas sa said?" imestas Benjamin. "Sa pole ju ometigi nagu need teised, ega?!"Poiss oli üpris segaduses ega osanud midagi teha, kui ainult seista. Omega istus oja äärde ja nimetissõrmega sega vett, siis tõstis näpu veest ning veejuga tuli sõrmega kaasa. Tüdrukut ajas see naerma. Ta suunas veejoa Benjamini poole, kes märjaks saades koheselt jooksu pani. "Huvitav, kuidas ma küll nii saan?" küsis tüdruk endalt. "Aga sel pole tähtsust, eriti."Omega tõusis püsti ja kõndis edasi. Ta kuulis, et keegi jälitab teda, kuid ta ei näinud, kes see oli. Tüdruk seisatas ja vaats enda ümber ringi. Ta nägi põõsa juures vilkuvaid silmi, mis polnud üldsegi kurjakuulutavad."Kes seal on?" karjus Omega, et teada saada, kes on see olend, kes jälitab teda juba tükk aega.Lehtede varjust ilmus välja hunt. Tüdruk oleks äärepealt kiljuma hakanud, kuid siis moondus olevus Yianiks."Mida? Kuidas?" kokutas Omega."Ma olen teistsugune, kas sa siis ei teadnudki?" muigas Yian."Sa oled nagu Stacy ja Benjamin?" uuris Omega. "Sa saad ka muutuda?""Just! Ainult, et ma olen võimsam, kui Stacy. Ja peaaegu sama võimas kui Benjamin," rääkis Yian."Kuidas sama võimas?" tahtis Omega teada."Ta on mu vend, meie soontes voolab üks ja sama veri. Järelikult sama võimsad, peaaegu," seletas Yian."Peaagu? Mis mõttes?""Tema ema oli teine. No, me oleme poolvennad," ütles Yian. "Kes ta ema oli?""Seda ei tea keegi peale Benjamini enda," vastas Yian.

7#
Omega jäi mõtlikuks. "Aga miks keegi siis ei tea?" küsis tüdruk. Yian kehitas sellepeale õlgu. "Äkki Benjamin on maininud oma ema nime, kuid keegi pole seda tõepähe võtnud," tekkis Omegal uus idee. Ka seegi kord kehitas Yian õlgu. "Kas sa midagi tead ka üldse?" küsis Omega naljaga pooleks, kuid poiss võttis seda liiga tõsiselt."Mis see sinu asi on!" käratas ta ja lahkus."Yian oota!" hüüdis Omega poisile järele, kuid Yian justkui haihtus siis. "Kurat! Ta on ju ajapeataja!"Tüdruk ohkas ja istus ühele mättale, toetas pea kätele. "Oh, Yian! Miks tekib mulsind nähes alati imelik tunne? Ja miks olen ma enda peale nii vihane alati, kui salahkud?" tahtis Omega teada."Võib olla sellepärast, et sa oled minusse armunud," kõlas Omega lähedalt poisihääl. Omega ette ilmus eikuskilt Yian. "Kuidas sa?" ei mõistnud Omnega."Halloo! Ma olen ju ajapeataja ja pole just eriti raske end nähtamatuks muuta, eks!" seletas poiss."Pidin ma valjuhäälselt mõtlema," kirus Omega ennast."Pole midagi," sõnas poiss. "Ausalt öeldes, ma kahetsesin, et algselt sinu juurest minema jooksin. Olin enda peale vihane, seega tulin sinu juurde tagasi.""Miks?""Sest mul on tunne, et .. et ma olen sinusse armumas, Omega," tunnistas Yianausalt."See ei saa juhtuda, me ei tohiks," lausus Omega."Aga mis siis, kui me olemegi kokku loodud?" tekkis Yianil küsimus. "Võib olla see kõik peabki nii minema?!"Omega raputas pead. "Ei tohi! Ei saa!" kinnitas tüdruk."Kuidas sa saad nii kindel olla?" uuris poiss."Ei saagi," nentis tüdruk. "Aga see ei tohi juhtuda. Me oleme liiga erinevad.""Kindlasti on meil midagi ühist. Kasvõi me võimed," sõnas poiss. "Pean tunnistama, et tõeline vastane Benjaminile oledki sina."Omega muigas. See viimane lause oli ju tüdruku kasuks. Omega tõstis käe enda ette ja tegi äkilise liigutuse enda suunas. Yian lähenes."Mida sa tegid?" küsis poiss."Mitte midagi," vastas tüdruk.Lõpuks Omega tegi nipsu ja poiss jäi seisma ühele kohale. Tüdruk tõusis mättalt ja lähenes Yianile. Mõlema pilgud peatusid teineteise silmades. Omega sulges silmad ja suudles poissi. "Miks sa seda tegid?" küsis Yian."Mu süda käskis seda teha."

8#
"Omega, me ei saaks kunagi koos olla, tegelikult," tunnistas Yian. "Ja ma ei saa põhjendada, sest ma ei oska. Anna andeks, aga see kõik ei tohiks juhtuda. See oleks .. seadusevastane.""Sa tahad öelda, et siin on ka seadused? Ja miks kuradi pärast keegi pole mulle mitte midagi maininud? Tead, ma hakkan isegi vist juba arvama, et mul oleks parem Benjaminiga maailma hävitada, kui olla sellises teadmatuses," rääkis Omega kurvalt."Aga me ei saa," sõnas Yian."Kas seadused ei luba?" nähvas Omega. "Ma soovin siit lihtsalt minema saada!"Kui välgusähvatus kadus Omega sealt, kus oli hetk tagasi seisnud. Tüdruk oli ühes koridoris, pikas ja kitsukeses koridoris, mida valgustasid vaid tõrvikud seintel. Hingetõmbed kajasid seal, kõik oli kristalselgelt kuulda. "Astu edasi, tütar," kostus madal meeshääl Omega kõrvu. "Ma pean sind ise kurssi viima."Omega kõndis kikivarvul koridori lõppu, kust oli hääl arvatavasti tulnud. Ta jõudis suurde saali, mille laes rippus mitu lühtrit ja mille seinu kaunistasid maalid. "Bandy ja Yian ei saanud sinuga hakkama?" küsis mees ja sammus Omega ette. Omega vaatas suurte silmadega olevust, kellel oli sametist kuub seljas. Tüdruku mõtted pöörlesid aina hirmu ümber."Kes te olete?" küsis Omega tasa. "Kas ma tean teid?""Ei," kõlas kindel vastus. "Ma olen keegi, kes on põgenenud mineviku eest ja eelkõige sinu eest, Omega.""Kuidas te mu nime teate?" uuris Omega. "Ma pole ju seda teile öelnud ja ma ei usu, et Bandy või Yian oleks seda ka teile maininud.""Ma olen sinu isa, Omega.""Mu isa? Ei, mu isa pole üldsegi teie moodi. Ma mäletan teda hästi," sõnas tüdruk. "Ta oli teistsugune.""Milline?" tahtis mees teada. "Pole teie asi!" käratas Omega."Ta jättis su, kui olid kolmene," alustas mees. "Ta pidi minema ära, sest tal oli teine elu ja teine naine ning juba ka poeg.""Tahate öelda, et ma olin sohilaps?" uuris Omega. "Abieluväline laps?""Jah, pean seda raske südamega tunnistama," vastas mees. "Aga sa oled kõige võimsam nõid läbi aegade. Ka Stacyst võimsam.""Aga kuidas?""Keegi ei tea seda," lausus mees. "Aga sa pole täpsemalt minu küsimusele vastanud : kes sa oled?" kordas Omega oma küsimust."Ma olen sinu isa, kuningas Redo," ütles mees. "Ja sinu ema. Ta on tapetud, eks.""Jah. Kas sina tegid seda?""Ei, see oli .. Benjamini abiline, Troy.""Kuidas sa kõike tead?" uuris Omega."Tänu sellele," sõnas mees ja võttis põuetaskust välja kristallkuuli, kus oli näha Benjamin. "See näitab mulle kõike seda mida tahan.""Okei, aga miks sa mu jätsid? Miks sa üldse lasid Yianil minu eest "hoolitseda"?" ei lõppenud Omega küsimused."Sest ta .. ta on ka elanud selle kõige läbi.""Ja sa arvasid seetõttu, et ta teab midagi? Valesti arvasid, ta on ohmu," muigas Omega."Aga ta meeldib sulle.""Isad ei tohiks tütardele sääraseid asju ette heita, sest nad peaksid teadma, et see ei meeldi lastele," ütles Omega."Nii see ju on, sa tead seda."Omega ohkas ja vangutas pead. "Aga Yian ütles, et see ei tohiks nii olla," sõnas tüdruk. "Kuid miks, seda ta ei oska ise ka põhjendada."

9#
"Poiss on segaduses, see on ilmselge," väitis Redo. "Aga tule, ma näitan sulle su tuba.""Minu tuba?" imestas Omega. "Tahad sa öelda, et ma jään siia? Aga, kas ma siis ei peagi enam Yiani .. see tähendab Bandy juures olema?""See poiss on sulle ikka hinge läinud, eks?" uuris Redo edasi. "Ma ei väida, et sa temaga kohtuda ei saa, ta käib siin tihti. Lihtsalt, otsustan selle koorma Bandy õlgadelt võtta ja sinuga ise tegeleda. Pealegi, see tuba, see on maagiline ning parim paik üldse su võimete testimiseks.""Redo .. ""Kutsu mind isaks, see meeldiks mulle rohkem," naeratas mees Omegale. "Isa, aga kuidas sa kavatsed üldse mind õpetada? Mainin sulle kohe ära, et teismelise tütrega saab sul olema raske," lisas Omega muiates. "Eriti veel siis, kui sa pole harjunud "isa" ametiga.""No kui raske see saab olla?" ***"ISAA!" karjus Omega ja trampis oma jalgu vastu maad. "Ma tahan shoppama minna!""Kuhu?" ei mõistnud Redo. "Mis asi see veel on?""Kutsu Sisley kohe siia!" röökis tüdruk. "Amandine! Tegele palun Omegaga," ohkas kuningas ja palus teenjannal Omegat rahustada. ***"Isa, ma .. ," nuuksus Omega. "Sisley ja mina läksime tülli. Oh, see on südantlõhestav.""Rahu, tütar, kõik laabub," üritas Redo asja paremaks muuta. "Amandine!" ***"Issi, andeks, et ma pole just kõige parem tütar olnud, aga mul on olnud ka rasked ajad," vabandas Omega. "Ma olen ju teismeline ja ..""Ma mõistan, tütar," valetas isa. "Vähemalt üritan." ***"Yian tuli sulle külla, siia, mis iganes," teatas Amandine ja lõi käsi kokku. "Tee end korda nüüd, plika!""Ta on siin?" imestas Omega. "Oeh, ma ei jõua ju!" Tüdruk tormas kapi juurde ja otsis sealt välja laimirohelise kleidi, mille ta kiirelt selga tõmbas. Amandine läks Yianit kutsuma, kes peagi ukselävele ilmus."Omega, sa oled .. Wauu! .. Vapustav!" tegi poiss suured silmad ja ulatas kohmakalt tüdrukule sinise roosi."Äitäh, see oli ju ikka kompliment," naeris Omega. Ta köhis hääle puhtaks ja küsis: "Mis sind siia tõi?""Tundsin sinust puudust?""Aa, või nii," noogutas Omega. "Lähme .. aeda? Jalutama.""Võib ka," nõustus Yian. Poiss võttis Omegal käest ja nad hakkasid edasi kõndima, kui Redo nad peatas."Poiss, mis sa siin teed?" küsis Redo. "Tulid kosja?"Yian punastas. "Ei, sugugi mitte. Tulin ..," Yian neelatas ja jätkas: "..külla, kui tohtis.""Ega sa daamil oodata ei lasknud?" küsitles kuningas edasi."Isa," sisistas Omega. "Lõpeta."Yian raputas pead."Me peame nüüd minema," sõnas Omega ja tiris Yianit ukse poole. "Veetke toredalt aega siis!" hõikas Redo noortele veel järele ja endamisi pomises:"Meenuvad ajad mil ma ise olin veel noor.""Te olite ka noor kunagi?" naljatas Amandine. "Arvasin, et te polegi kunagi vanaks saanud.""Oh teid, madam," muigas Redo."Kuidas pidustustega lood on? See "kuningriik" saab ju peagi saja aastaseks ning paljud on juba küsinud, millal nad saaksid jälle oma uhkeid rõivad kanda. Just nimelt selles lossis, palees," uuris Amandine. "Olen kindel, et Thomas aitaks teid.""Jah, muidugi. Sellest räägin peale Yiani lahkumist, kui teile sobib," ütles Redo. "Ja vii palun Omega mõni päev Inglite linna, sellele avenüüle, kus on need moodsad poed. Ta kindlasti naudiks ostlemist.""Või kohe nii? Aga Sisley? Kas tema ei saaks ka kaasa tulla? Ta on ikkagi ju Yiani õde ka ja puha," küsis Amandine. "Omega ja Sisley saavad ju hästi läbi, eks? Ma pole küll kuulnud, et nad tülis oleksid või midagi seesugust.""Ei, tülis nad küll pole, seda mitte," kinnitas kuningas."Omega, ma pean tunnistama midagi," sõnas poiss. "Jah, mis see oleks?" oli tüdruk õhinas."Sa meeldid mulle väga, aga .." alustas poiss."Aga mida?" kortsutas Omega kulmu."Ma ei saa kuidagi sinuga koos oldud," lausus poiss kurvalt. "Ma pean, mu isa sunnib, mind olema koos Clairega. Sa tead küll, see printsess, kes elab Inglite linna lähistel."Omega jäi tõsiseks. Tilluke pisar veeres tüdruku põselt alla murule ning muutus seal jääks. "Ma pean .. minema," ütles Omega ja lasi Yiani kätest lahti. Tüdruk jooksis tagasi tuppa. Redo märkas tütre nutmist ning järgnes talle tema tuppa."Mis see poiss sulle tegi?" küsis Redo tõsiselt."Mitte midagi .. olulist," nentis Omega. "Lihtsalt.""Ta murdis su südame? Ja see pole tähtis?"Omega ei suutnud sõnu väljagi öelda, sest ta oli meeleheitel. Ta hoolis poisist nii väga ja nüüd kõik unistused, mis tal olnud olid, purunesid. Ta soovis olla Yiani tüdruk. Siinmail muidugi tüdruksõbrast ei teatud midagi. See oli ju pärismaailmas ainult."Ta võttis mu südame, muutis selle jääkilluks ja purustas selle kalgilt. Killud sulasid ajapikku ning südant parandada enam ei saakski," mõtles Omega.

#10

10. osa

"Palun lase mul omaette olla," nuuksus Omega ja surus pea patja, et varjata isa eest oma pisaraid.

"Hea küll, ma püüan sind mõista ja lahkun," kinnitas Redo, tõusis ning kõndis toast välja. Kuid enne veel lausus: "Yian ootab sind täna kell kaheksa kuuendal avenüül. Palun mine. Ta tahtis sinuga millestki rääkida."

"Yian, lollakas selline. Äkki tahab mulle veel midagi nina alla hõõruda? Ah?" mõtles Omega, kuid siiski oli tüdruk nõus minema.

Tüdruk otsis kapist oma vanad lõhkised teksad üles ja tiris riiulilt ka valge topi välja. Ta vahetas ruttu riided ning kammis juuksed ära.

"Vara küll veel, kuid mida muud on mul teha?!" rääkis ta endamisi. Talle endalegi tundus see imelik, iseendaga rääkimine. Justkui ta oleks hulluks minemas või juba ongi hull.

***

Jõudiski kätte see kauaoodatud kellaaeg, mil Omega läkski kuuendale avenüüle. Ta jäi ootama avenüü algusesse, sest Yian polnud tema isale midagi täpsustanud ning tüdruk ei teadnud täpset kohtumispaika.

Omega toetas end vastu ühe ehitise seina ja pani käed taskusse, et need ei külmetaks. "Siin sa oledki, kullake," kuulis Omega tuttavat häält. Kui see ei olnud Yiani hääl. Tähendab oli, aga ta erines kuidagi. Yiani praegune hääl ' riivas ' kõrvu.

Liiga äkiline - pakkus Omega. Ta vaatas poisile silma sisse. "Miks sa tahtsid, et ma tuleksin?" küsis tüdruk.

Yian naeratas ja sõnas: "Mul oli vaja sulle midagi rääkida."

"Mida täpsemalt?" uuris Omega.

"Seda natukese aja pärast. Kõigepealt pean ma teadma, et .. Kas sa armastad mind?" küsis Yian.

"Mis küsimus see veel on?"

"Ma küsisin, kas sa armastad mind?" kordas Yian.

"No, jah."

Yian tõi oma parema käe nähtavale, milles ta hoidis nuga. Sellelt peegeldus kiri: nüüd sa suredki, koer!

"Mida see tähendab?" küsis Omega ja eemaldus poisist veidi.

"See tähendab sedasama, mida see sõnum sulle ütleb, Omega," ütles Yian, kuid ta hääl muutus. Kohe palju. Ja samuti ka tema nägu. Üldse - Yian muutus BENJAMINIKS!

"Ben?!" kohkus Omega ja komistas kivi otsa, mille tõttu ta maha kukkus.

"Jajah, nüüd on sinu tund tulnud!" irvitas Benjamin. Ta lähenes Omegale veelgi, tiris plika püsti ja surus talle noa kõhtu.
Omegal jooksis verenire suunurgast, Benjamin tõmbas noa välja ja lasi tüdrukul maha langeda, surnult.
"Kurat kuidas mul ikka veab!" pidi Benjamin endale tunnistama. "Nüüd on vaja veel Stacyt!"


***LÕPP***





pole viimast lihvi teinud

Klaasikildudega lõigatud saatus

Lühijutt, loodan, et meeldib ! (A)



Nädal aega varem
Mind äratas üles mobiiltelefoni helin. Ehmusin kõla peale. Uniselt seadsin end istukile. Ootusõhin oli hirmu ja ärevuse koostis, mis mõlkus mu mõtteis, hinges ja südames. Mind, Mortimeri, ootas ees pikk koolipäev tundmatuste küüsis.Köögis askeldas mu ema, kes ühtlasi oli valmistanud mulle koolilõuna. See oli pakitud paberkotikesse.Kui olin end valmis seadnud, koolikoti selga pannud ja lõuna kaasa haaranud, jätsin ema ja isaga hüvasti. Erinevalt papsist vastas mamps mulle.Koolimaja ees oli sagin. Õpilased olid kui pöörased ning tormasid siia-sinna. Olin endas kindel ja sammusin trepist üles oma klassi poole ..

Praegu
Juba läbi une tean, mis mind koolis ees ootab. Sisenen klassi mõnitamiste saatel, mis kõlavad mu kaaslaste mõtteis. Tihtipeale väljendavad nad end valjuhäälselt. Ütlused ja pilkamised rebivad killu mu hingest. Lisaks veel algasid nädal aega tagasi peretülid isa ja ema vahel, mille tagajärjel isa lahkus kodust ja ema hakkas meeletult jooma ja suitsetama. Kas ikka ei piisa? Pean edasi kannatama? Ei mõtlegi! Kellahelin pani mind võpatama. Jätsin oma mõtted sinnapaika. Võtsin toolilt oma õpikud ja kõndisin klassi. Tundsin, kuidas pilgud tungivad läbi minu. Istusin oma pinki. Klassikaaslased jäid vait, sest ukselävel seisis Kaspar Jõgi - kõige kardetum poiss B korpuses. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma. Tundus, nagu tahaks see oma asukohast välja hüpata. Kuulsin lähenevaid samme. Pöörasin pilgu lauale. Kaspar tõmbas mu põrandale. Olin kägarasse tõmbunud. Vannun, et mu süda jättis löögi vahele. Kaspar haaras mu kõrist, lükkas vastu seina ja üritas mind pildituks kägistada. Mu pea hakkas valutama, pilk muutus häguseks, enam ei suutnud end püsti hoida. Ta lasi mu lahti. Uimases olekus kuulsin naeru ja kaasaelamist. Klassi astus õpetaja, kes rebis mu Kaspari juurest, kui too valmistus uueks katseks mind lüüa. Kaspar hakkas õpetajale vastu. Kinkirk vihastas ja tõstis poisi rinnust üles. Ta luges sõnad peale ning lasi riiukuke seejärel lahti. Kaspar kukkus põrandale ja oigas. Selle aja jooksul olin mina oma pinki istunud ning nüüd silmitsesin arglikult klassi ees lamavat poissi. Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult, tänu millele sain õppida ja keskenduda. Vahetevahel sisenesin oma mõttemaailma, kus painas mõte kiirest lõpust. Viimne kell helises ja aeg oli koju minna, kus ootas mind ükskõikne vindine ema. Uksest sisse astudes peatas mind ema hääl. "Mulle helistati koolist," sõnas ta."Ja siis?" küsisin."Poiss, sa pead enda eest seisma!" jätkas ema. "Sul veab üldse, et keegi sinusugust hädapätakat kaitseb!"Kehitasin ükskõikselt õlgu ja kõndisin oma tuppa. Mu pilk muutus häguseks. heitsin voodile pikali. Silme ette ilmus surm. Mul oli hirm.Avasin silmad ema karjumise peale. "Ma pean seda tegema," laususin kindlalt. Kõndisin kui kuutõbine kramplikult korteriuksest välja. Mu kindel suund oli katus. ronisin metallredelist üles ning avasin luugi unustusse. Vihmapiisad langesid mu näole. Kõigest hingest tahtsin unustada kõik, mis mind painas. Kuna katus oli veest märg ja libe, oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega. Keeruline oli pääseda sealt, kuhu olin roninud. Haarasin madalast metallaiast, mis ääristas katust ja tahtsin sellest üle astuda. Ma mõtlesin hetke jooksul ümber ja otsustasi tagasi pöörduda, sest kõrgusekartus pani mu värisema ja pea ringi käima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, raske oli aru saada, kumb on suurem, kas olukorra iroonia või surmahirm. Astusin aia esimesele astmele, et ettevaatlikult üle ronida, kuid libastusin märjal pinnal ja kukkusin allapoole. Mul õnnestus ühe käega katuseservast kinni haarata. Kogu mu elu jooksis silme eest läbi. Meenus terve see nädal, kui mind kiusati. Viimaks tundsin kuidas käsi mind enam ei jõua hoida. Sõrmed libisesid mööda katuseäärt. Mu silmad klaasistusid, teadsin, et olen vaba olemaks see, kes ma olen. Hing, kes rändab minevikuteedel. See olen mina, Mortimer.

Teenage Love Afair 16 osa

1 osa

Kõndisin tuimalt klassi ja võtsin oma tavalisel kohal istet, kuhu õpetaja oli mind sokutanud. Otsisin räsitud koolikotist oma õpikud ja vihikud välja ning jäin põrnitsema tahvlit kuhu oli suurte kõverate tähtedega kritseldatud tunnitöö. Ilmselgelt oli õpetajal jällegi üks totakas koosolek ning ta hilineb jälle.Korrapidajad jagasid eile tehtud kontrolltööde vihikud laiali ja võtsid siis oma kohtadel istet. "Kaks, hea et seekord niigi läks," muigasin ma ja toppisin vihiku kotti. Avasin õpiku ja silmitsesin ülesandeid, mis olid selle tunni teemaks. Klassiuks avanes, seal seisis asendusõpetaja. "Nii," sõnas ta piniseval häälel. "Ma pean rääkima Robyn Ridleyga."Tõusin oma kohalt püsti ja kõndisin õpsi juurde. "Mis tahad?" mühatasin ma. Õpetaja kergitas kulmu, sättis prillid ninaotsale ja alustas: "Esiteks, sa peaksid oma suhtumist parandama, teiseks sa saad endale abilise, kes hakkab sinuga peale tunde raamatukogus õpetama."Vangutasin pead. "Pigem kõlaksid soovitused nii: Pane oma molu kinni!" käratasin õpetajale ja müksasin teda, et tagasi oma kohale pääseda. Paistis et õpsil oli nutt kurgus, sest ta lõualuud hakkasid värisema ning silmad läksid kissi, seejärel ta lahkus."Kah mul asi, hinded on igal normaalsel inimesel nii faking sitad ju," pomisesin omaette. Kuna õps oli juba niigi kaua ära olnud, siis oli juba teada, et ta ei tulegi tundi, sest see oleks tema jaoks ajaraiskamine olnud, kui ta saabub 15 minutit enne kella.Õpilased hakkasid juba hõiskama ning nii mõnedki loopisid paberlennukeid mööda klassi, et näidata kui rõõmsad nad ikka on selle üle , et õpa ei saabugi.Asjad, mis olid mu laual, läksid otsemaid mu koolikotti ning ma olin valmis ruttama järgmisesse tundi, mis pidi toimuma neljandal korrusel.Kell heliseski tormasin juba ukse juurde, kuid see avati ning ma sain uksega nina pihta. "Vabandust, ma ei tahtnud," vabandas üks heledate juustega tüdruk. "Sa vaata ikka ette ka, tolvan!" röökis teine ja tiris oma sõbranna minu juurest eemale. Hoidsin käega ninast kinni ja kõndisin kooliarsti juurde."Läksid poisiga kaklema, jah? ja said vastu nina siis?" küsitles arst mind. "Ma ei saa aru, ükski õpetaja ei suuda enam kaklusi peatada, see on juba ammu teada."Ta plaasterdas mu nina kinni ning siis võisingi minna.Hiljem kummitas mind selle tüdruku nägu. Ta oli seesama plika, keda olin koos paljude teiste poistega narrinud, kuid ta oli nüüd muutunud. Täiesti teistsugune.

2. osa
Mõtlesin pingsalt, mis tüdruku nimi oli olnud, kuid see ei meenunud mitte sugugi. Tundsin, kuidas sain millegagi vastu pead. "Ai!" vingusin mina. "Mida sa unistad siin, hüüan sind juba tükk aega, aga sa ei tee kuulmagi," seletas Drake. "Kas mul polegi mõttevabadust?" küsisin sõbralt. "Kui asja sellisest küljest vaadata, siis ..," sõnas ta. " Siis Ei!" teatas ta viimaks. Vangutasin pead ja toetasin pea kätele. "Mis selle plika nimi oli, keda me kiusasime?" uurisin siis Drake´ilt. "No kuule, ma ei jäte iga tüübi nime korrektselt meelde, või mis?" vastas Drake ja müksas mind. "Mis ta meeldib sulle või?""Ei, mitte seda. Lihtsalt, ma sain tema pärast uksega vastu nina," rääkisin asjaolust. Drake muigas. "Ja siis tuligi armastus sajaviiekümnendast silmapilgust?" irvitas Drake. "Mkmm," mühatasin ma. "Just asking, right ?!"Jaja, see küsimine liigub sujuvalt üle laavile, seda ma juba tean," ohkas Drake. Avasin suu, et talle vastulause öelda, kuid ta hoiatas: "Äkä, ära mitte mõtlegi midagi vastu öelda."Jätsin asja sinnapaika ja keskendusin rohkem tüdrukule, ta oli nii tavaline, kuid miski temas oli selline, kuidas öelda noh - Mmmm. Seda on raske seletada, kuid kui tunda, siis tead, et midagi on temas sellist, mis tõmbab sind tema poole."Hei, Robyn," müksas mind Drake. Olin vajunud mõttesse. "Õpetaja käskis sul ju kriiti tuua õpside toast, " sosistas Drake."Ahh? Mida?" ei jõudnud mulle kohale. "Aa, ma siis lähen." Drake noogutas. Klass hakkas irvitama, kui olin ukse avanud. "Robyn, tahvel on siin," teatas õpetaja ja viibutas kriiti oma käes. "Äkki siis sa ka tuleksid siia poole?"Mul oli mark maani, häbi lihtsalt. põsed tõmbusid roosakaks, liikusid pilk maas õpetaja juurde ja võtsin talt kriidi. Lugesin tahvlil oleva tehte endale vaikselt ette ja hakkasin siis lahendama."Ja tähele sa ka ei pane," tähendas õpetaja. "Rääkisime ju just sellest, et kui on selline murd, mille lugeja on väiksem, kui sellel teisel arvul, siis me laename.""Mida hekki?" pomisesin omaette ning sõnasin siis valjult : "No nagu ma jagaks seda matat, kammoon.""Üritada ju ikka võib. Kui sa ei püüa, ei saagi sa hakkama, iialgi," lausus õps."No mida iganes, eks! Ma olen siiski laps ja mu pähe ei mahu igasugune räps," muigasin ma."Robyn, see pole rämps. See on eluks vajalik," põhjendas õpetaja."Mõtle nüüd loogiliselt. Kui ma poodi lähen, kas mul on vaja teada palju on kuus seitsmendikku plus kaheksa viiendikku? "naersin mina."Kuule jah, mille jaoks?" nõustus Drake minuga. "Seda on igal juhul vaja," jäi õps endale kindlaks. "Võid istuda."Lonkisin enda kohale ja jäin kuulama õpetaja tühist loba, samas meenutasin seda kokkupõrget tüdrukuga.
3.osa
Tund sai läbi, panin asjad koolikotti ja kõndisin sööklasse. Minu jaoks oli suhteliselt vastik söök niiet ma otsustasin siiski minna sööklast ära, et mitte õpetajate sõimamist kuulata. Seadsin sammud raamatukogu poole. Võtsin ühe ajalehe ning hakkasin koomikseid lugema ise vaikselt muiates."Segan ma sind?" küsis see sama tüdruk minu käest. Raputasin pead. "Tahtsin ainult küsida, et ka sa saaksid mulle seda ajalehte anda? Mul oleks vaja üht asja siit järele uurida," seletas ta asjaolu."Ikka, võta," sõnasin ma ja andsin lehe talle. "Tänan," tänas ta ja naeratas mulle. Toetasin pea kätele ja jäin aknast välja uurima."Mees, kus sa olnud oled? Ma otsisin sind nagu segane mööda kooli ringi," lausus Drake ja müksas mind vastu õlga."On ka viisakaimaid variante, kuidas öelda tere või midagi seesugust," ütlesin ma ja vaatasin sõbrale altkulmu otsa. "Mis ajast sulle viisakus tähtis on?" küsis sõber. "Varem olid sa rohkem pohhuisti moodi, kuid nüüd .. Düüd, sa oled muutunud.""Ei ole," vaidlesin vastu ja püüdsin muiet tagasi hoida. "Selline nagu olin varem, olen ka nüüd.""Usu mind, sõbra silm juba ei peta. On ju näha, et sul on mingi väike crush," irvitas Drake."Ahh, käi kukele oma jutuga. Mine jookse ome Rose'i juurde tagasi," sõnasin vastu ja jäin ükskõikselt sõpra silmitsema."Rose on lihtsalt .. lihtsalt ajaviide, tead ju," alustas Drake. "Ta on suht tühine, pealegi, kui tal oleks minu vastu midagi, siis ta vähemalt naerataks mulle.""Kui ta sulle naerataks, oleks kohe teada, et sa oled jälle mingi räpase nalja või teoga hakkama saanud," vastasin ma. "Las Rose olla selline nagu ta tahab olla. On kalk, siis on. Ega ta päris latatara ka ei tohiks olla.""A mul on suva suht," mainis Drake. "Lähme nüüd klassi poole, pärast saame veel väikest sõimu ka õpalt kuulda, või mis?"Kehitasin õlgu ja tegin nii nagu sõber ütles. Klassiukse juurde oli juba väike rahvamass kogunenud, kõik ootasid, millal õps tuleks ja avaks ukse. Istusin maha ja jäin ootama, mil uks avaneks."Robyn!" käratas õpetaja, kes oli kui eikusagilt ilmunud. "Püsti! Õpetajate juures nii ei tohi!""Mida ei tohi?" püüdsin asja naljaks pöörata. "Niimoodi teid vahtida?""Vait!" kostus veel vihase õpetaja suust. "Peale tunde oled siin koos oma sõbra Drake Thomasega!""Mida kuradit ma tegin?" niugus Drake ja vaatas õpetajale süütu näoga otsa."Sa istusid ka!""Ei tea kuna?" uuris Drake õpetajalt edasi."EILE!" õps oli näost tulipunane ja lõõtsutas.

4.osa
Eino´ tore küll," pomises Drake endamisi. "Nüüd veel after party peale tunde, või mis?" Seda küsides pöördus ta minu poole. Muigasin ja noogutasin. "Saab lõbus olema," sõnasin ma."Oled kindel? "uuris Drake vastu. "Minu meelest tuleb vaata-õpsi-seni-kuni-süda-pahaks-läheb teema.""Ähh," lõin käega. "Nii hull see ka pole. Ja see ongi ju hea, senikaua uurid feissi kuni süda pahaks läheb, siis lähed arsti juurde ja ta laseb su koju.""Selle hullu õe juurde ikka ei lähe," kohkus Drake. "Ta seob su tooli külge kinni, kindlalt." "Mkm," väitsin ma. "Ta on lihtsalt vanatüdruk, vajab ainult hoolt ja armastust. Usun, et sul ja temal hakkaks klappima." Viimast lauset öelnud hakkasin naerma. "Sõida seenele," tegi Drake mossis nägu pähe. Raputasin kindlalt pead ja istusin oma kohale.Avasin õpiku ja kirjutasin pealkirja ära, ülesannet ennast ma esialgu lahendada ei osanud. "Robyn," oli kuulda õpsi pettunud häält. "Hakka tööle!""Nojaa, kui te laseks mul mõelda ka!" nähvasin vastu. Õpetaja vangutas pead. "Soovid sa lisatunde? Näiteks iga päev tuled sa õhtusesse kooli?" küsis õpetaja ja kortsutas kulmu."Kas sa tõesti hakkad mind niivõrd igatsema?" tahtsin teada. See küsimus pani mu jällegi muigama. "Robyn! Ma muutun juba väga vihaseks," tähendas õpetaja. "Oleks hea kui lõpetaksid!"Kehitasin õlgu ja näitasin õpetajale keelt. Õpetaja 'kees' juba tasapisi. Ta oli näost tulipunane, täitsa jube oli talle otsa juba vaadata. "Ma ei punastaks," irvitas Drake.Õpetaja sulges silmad ja ohkas, et natukenegi maha rahuneda. "Poisid, poisid," pomises ta omaette tasa, kuid piisavalt kõvasti, et mina ja Drake seda kuuleks, saime selle peale naerukrambid."Täidke need kaks ülesannet ära, siis asuge oma asjadega tegelema, uut osa me täna ei võta, sest puudujaid on liiga palju," rääkis õps."Aijah, kuule!" alustasin ja pöördusin Drake´i poole. "Tirts on täna puudu!" Drake krimpsutas nägu. "Kuule on jah," nõustus ta minuga. "Ta pea plahvatas, veits palju matat sai pähe tuubitud vist." "Ära nüüd nii halvasti ka mõtle temast," irvitasin ma. Jälgisin kella, ootasin, mil kell heliseks, kuid aeg venis kui näts. Äärepealt oleksin magama jäänud, kuid siis kõlas koputus klassiuksele. Pilt silme ees lõi kohe erksamaks. Uks avati, vaatasin sinnapoole."Vabandage," sõnas tüdruk. "Ma otsin Robyn Ridleyt.""Jah, aga palun," noogutas õpetaja ja osutas mulle ."Võid minna Robyn."Nagu mida? mõtlisklesin. Tõusin koheselt pingist ja lonkisin plika järgi. "Kuhu me lähme?" uurisin ma, kuid vastust ei tulnud. Jõudsime aula juurde. Tüdruk kõndis ruumi. "Sa pead esinema koolinäidendis, et oma hinneteseisu parandada," seletas siis tüdruk rahulikul ja madalal toonil. Mu pupillid suurenesid. "Mida kuradit?" pomisesin ma. "Nagu kuulsid," sõnas tüdruk. "Seal on kogu näitegrupp." Plika osutas lavale, seal oli suht palju sagivaid õpilasi ja ka paar õpetajat kes arvatavasti käsikirja parandasid."Tere Robyn," sõnas üks naisõpetaja ja pani oma käe mu õlale. "See oli küll ootamatu otsus sind siia võtta, kuid ma loodan, et see teeb sulle ainult head. Võta sealt laua pealt tekst, rollid määrame peatselt. Ma loodan, et Estreia aitab sul kohaneda."Mulle naeratas üks tüdruk, kes oli riietunud haldjaks. Tema oligi 'See' tüdruk. Estreia, see nimi, see on imeilus. "Jou," püüdsin mitte kaotada iseennast. "Oled vist Robyn, kui ma ei eksi," lausus tüdruk."Jah," vastasin."Niiet ma eksin?" küsis tüdruk kulmu kortsutades,"Ei, lihtsalt. Sorri noh, ma olen suht kaugel teemast, sest pole varem mingit ühiskondlikku tööd teinud," seletasin ma."Ühiskondlikku tööd? See on vabatahtlik ju," muigas Estreia."Minu jaoks ooli see sunniviisiline.""Ähh, ega see nii hull ka pole. Olen varemgi näidendites mänginud ja kinnitan, see on lihtne," sõnas Estreia."You wish," sosistasin endaette.

5.osa
*peale näidendi harjutamist*

"Oled sa Robyn Ridley?" kuulsin kedagi oma nime ütlevat. "Sest kui sa oled, siis sind oodatakse praegu ruumi 206."
"Jah, olen küll. Tänks," vastasin ma.
Kõmpisin sinna, klassis istusid Drake, Thomas, Otto ja õpetaja Clark. "Robyn, võta istet," sõnas õps. Istusingi, Drake'i kõrvale. "Mis toimub?" uurisin siis.
"Need poisid väidavad, et sina olid nendega olnud väljas, vastab see tõele?" küsis õpetaja Clark.
"Ma olen nendega väljas olnud küll, aga mis kuupäeva te täpsemalt mõtlete?"
"Täna, pool tundi tagasi. Nad avastati suitsetamast kooli nurgal. Nemad väitsid, et sina olevat olnud nendega," seletas Clark.
"Eiei, nalja teete või?" seda küsimust esitades pöördusin poiste poole. "Te räägite mind sinna sisse jah? No kuulge, teate ju, et olin seda näidendit harjutamas, mis keegi mulle kohustuslikuks andis."
"Irv, sa osaled näidendis?" hakkas Thomas naerma. "Sa oled nohkariks hakanud või?"
"Ei ole," väitsin mina. "Ja kui teie, Miss Clark, seda ei usu, siis küsige Estreia käest, kes mängib näidendis peaosa."
Põhimõtteliselt, ma hävitasin oma elu, paisates need tõsiasjad välja. "Heakene küll, ma usun sind, kuid siiski, sa pead seda seletama ka direktorile, sest ta on mures teie kõigi heaolu pärast. Hetkel ta süüdistab ka sind, Robyn," rääkis õpetaja edasi.

"Eks ma siis räägin temaga, et ta saaks ka asjast sotti," laususin mornilt.Thomas, Otto ja Drake langetasid pea, et naeru tagasi hoida. Otto sügas kukalt ja sõnas siis : "Aga ega meie ka ju midagi ei teinud.""Teid nähti pealt," sõnas õpetaja Clark. " Suitsetamas!""Aga keegi ju ei näinud kuidas Robyn minema jooksis ja pealegi see näitering. Mis kell see üldse hakkas? Kas te seda teate?" püüdis Otto mind tagasi teemasse tirida."Sa oled ikka tore sõber küll," pomisesin mina. "Kui sul vähekenegi mõistust peas oleks ,siis sa ei räägiks nii."Otto tõusis toolilt ja virutas mulle vastu lõugu."Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!" karjus Otto.Õpetaja oli püsti tulnud ja Ottol kratist kinni võtnud. "Mida sa üritad?" küsis Clark.Poiss rabeles õpetaja haardest lahti. "Talle midagi selgeks teha!" röökis Otto ja lahkus uksi paugutades klassist.

6.osa
Võite minna, küll ma teid üles otsin, kui midagi veel on vaja," ohkas õpetaja. Lahkusin viimasena klassist. Koridoris lükkasin Thomase vastu seina. "No mida sa tahad!" karjusin talle. "Mu elu põrguks teha?! Nagu sa seda juba poleks teinud.""Rahune, mees," üritas Drake mind rahustada."Peaksin? Kas te ise üldse mõtlete ka mida teete? Koolimaja nurgal suitsetate?" sõnasin põlastavalt mõlemale. "Viimnegi ajuraasuke on läinud."Kõndisin suurde koridori. Silmasin Estreiat ja tema sõbrannat eemal. Estreia punastas, sõbranna paistis talt midagi paluvat. Niipea, kui Estreia mind märkas, pööras ta pea kõrvale ja sosistas sõbrannale midagi. Toetasin end aknalauale ja nagu muuseas vaatasin sinnapoole."Mida sa siin norutad?" tuli Moona minu juurde."Norutan?" küsisin ma. "Mis sa määrad mulle tujusid ja olekuid? Ma ei noruta!""Sorri, lihtsalt küsisin," mainis Moona. "Eks ma siis lähen, kui sa sellises tujus oled.""Ei, oota!" hüüatasin ma ja tirisin tüdruku kättpidi tagasi. "Räägi, kuidas ma saaksin ühele isikule meeldida?""Peaksin või?" nähvas Moona. "Ei, lootsin, et aitad mind," vastasin mina."Ainult juhul, kui sa aitad mul matemaatika selgeks saada," teatas Moona."Ok ..," alustasin mina."Peale tunde," lisas tüdruk. "Mida?" kohkusin ma."Eks me siis näeme, ma tulen sinu juurde," lausus Moona ja kõndis minema."Oota mida?" küsisin endalt. "Ma ju ainult palusin abi. Nagu üht lauset temalt, ja ta tahab mind peale tunde hõivata. No tore!"Kuna kaotasin Estreia silmist, liikusin tagasi klassi poole ning libistasin end mööda seina istukile."Oo, siin meie kukupai ongi!" hüüdis Drake juba kaugelt ja jooksis minu pool, käed laiali. Kuid seina ääres olev tüdruk, kel oli kapuuts peas, pani talle jala ette."Sa vaata kuhu astud," nähvas plika. "Retsid mu kosse siin!"Drake´i sõbrad hakkasid irvama. Ka minule tuli muie suule. Tüdruk tiris Drake´i maast üles ja vahtis talle tõtt."Mõistad, mees?" küsis tüdruk. "Sa vaata kelle juurde sa tormad ja kuhu astud, muidu juhtub järgmine kord sinuga sama ja siis kaotad sa lisaks oma väärikusele ka hambad."Seda öeldnud lasi plika Drake´i lahti, niiet poiss kukkus tagasi maha. Tüdruk kõndis oma klassi, mis oli minu klassi kõrval.

7.osa

Karm tibi," mõtlesin endamisi."Robyn, sa oled hale," tuli Drake minu juurde siis. "Lased end tüdrukul kaitsta.""Ega mina talle ei öelnud seda, " alustasin mina. "Ta ise tegi, mis tahtis. Pealegi, see kukkumine tuli sulle kasuks!""Mida kuradit!" muutus Drake vihaseks. "Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!""Okei, näita mida suudad, mammapoeg!" sisistasin ning muigasin.Drake tõstis juba käe, et mind lüüa, kuid just siis astus klassi õppealajuhataja."Sa ei pääse nii pea veel!" kinnitas Drake."Mul on teile teade," sõnas õppealajuhataja. "Minge kõik raamatukokku, seal on teil praegune tund.""Mida veel," pomisesin endaette."Ja sina, Robyn. Sind oodatakse aulasse," lisas õppealajuhataja."Jälle? Ma alles käisin seal ju!," olin pahane."Jah, sa pead sinna minema!" tõstis õppealajuhataja häält.Toppisin asjad koolikotti ja seadsin sammud aulasse. Seal olid juba Estreia ja teised."Oi, Robyn!" imestas Estreia.Tavaliselt, kui Estreia oleks seda öelnud, siis mu kõhus oleks keerama hakkanud, kuid nüüd polnud enam mingit efekti. Olin kui tundetu."Jou jah," mühatasin vastu."Võta oma koht sisse," palus Estreia ja naeratas mulle. Täiesti tundedult istusin lava taga olevale pingile ja jäin põrnitsema oma teksti. Vangutasin pead, sest ma tõesti ei viitsinud enam olla seal. Estreia oli kuidagi .. hõisus ja tahtis, et ma teda ikka märkaks. Ta lausa tahtis mu pilku püüda."Sorri, ma pean minema," sõnasin siis endalegi aru andmata. "Mul on vaja koju minna."Muidugi, ma kuulsin ka kellahelinat, mis lõpetas mu koolipäeva. Koheselt tõusin pingilt püsti. Estreia tormas minu juurde."Robyn, kas sa tahaksid täna minu juurde tulla? Mu ema korraldab mingi aiapeo," rääkis Estreia."Eip, ma ei saa. Pean ühele tüübile abiks olema õppimises," ütlesin põhjuseks. Kuigi ma oleksin vist parema meelega aiapeol olnud, aga .. kurat .. mulle ei meeldinud enam Estreia. Nagu öeldakse, mis kiirelt tuleb, see ka kiirelt läheb. Nii oligi selle meeldimisega."Heaküll," lausus tüdruk nuttu tagasi hoides. Vähemalt nii see tundus. "Nägemiseni!" mainis Estreia ja jalutas minema. Oskasin vaid õlgu kehitada selle peale.

8.osa
Liikusin juba kodu poole. Hakkasin tasapisi õppima, kui kell helises ja sisse tormas Moona."Ma nii vabandan, et sisse tormasin, olen nii elevil," rääkis tütarlaps.Oskasin vaid imestunult talle otsa vaadata, sest ta oli päris koomiline. Tüdrukul olin punased sukad, lühike sinine seelik selja mingi T-särk, mis oli pruun. Soeng oli tal sassi aetud. Külmavärinad jooksid üle mu selja."Ma siis istun jah. Sa mulle süüa ei pakugi?" hakkas Moona bossutsema"Istu mu pärast. Ei paku," olin ülbe. "Okei," sõnas Moona. Lahendasin parasjagu mata ülesannet, kui Moona küsis: "Kurat! Sa ei aitagi mind või?"Vahtisin imestunult plikale otsa ja sõnasin: "Kkuidas palun?""Kas sa ei õpetagi mind?" kordas end Moona."Peaksin või? Eriti veel siis, kui su suhtumine on selline ja sa oled litsakalt riides ning nõuad süüa?!" käratasin talle.Moona vihastas, tõusis püsti ja lisas: "Head aega, tropp!""Sulle ka!" muigasin mina. "Nagu ming üldse huvitaks see, mis sa teed," pomisesin veel omaette.Uks avanes uuesti. "Robyn, vabanda. Ma tõesti ei tahtnud niiviisi olla ja öelda," vabandas Moona. "Andestad?""Muuda oma välimust ja suhtumist ning ma võin sind peale tunde veel mõni teinegi kord aidata, ok?" ütlesin mina."Jess! Jaa," noogutas Moona. "Homme siis?""Noo jah, aga praegu? Kas sa siis tahad teada, kuidas mata käib?" uurisin mina vastu."Ikka, kindlasti," lausus Moona ja sibas diivani poole ning võttis istet. Natuke aega kohmitses ta oma koolikoti kallal, tõmbas sealt välja matemaatika töövihiku ning jäi minu otsa vaatama."Nii," alustasin ma ja sukerdasin paberi peale paar valemit. Tüdruk sai koheselt aru ja täitis ülesanded, vahepeal küsis, kas on ikka õige või ei. Hiljem, kui Moona oli juba läinud, käisin poes. Silmasin seda tüdrukut, kes oli Drake´ile jala ette pannud. Muie ilmus mu suule ja ma suht järgnesin talle. Kassas tuli tal paarkümmend senti puudu, et tasuda arve. "Näe, palun," sõnasin tüdrukule. Ta vaatas kohkunult mulle otsa. "Selle eest, et ühele värdjal suu kinni panid," põhjendasin. Kapuutsi varjust nägin tüdruku armsat naeratust. "Tänan," ütles tüdrul. Wau - esimene reaktsioon. Viisakas ka veel. Tasusin siis enda arve ka ja kiirendasin sammu, et tüdrukule järgi jõuda. "Hei, mis su nimi on?" küsisin kiirelt."Randy, ja sinu?" vastas tüdruk. "Aa, oled vist see Robyn. Popp poiss." Tüdruk pööritas silmi. Nägin sest ta oli kapuutsi peast võtnud. Ta peatus, jäin vaatama ta silmadesse, sügavsinistesse silmadesse, endal muie ikka veel suul."Oled kombes?" uuris tüdruk."Kas ma tohin sind suudelda?" tobedaim küsimus üldse. Ta oli täiesti võõras mulle ja juba sellised mõtted - Robyn, kuhu sa nii jõuad."Loll küsimus, oleksid pidanud seda lihtsalt tegema," naeris tüdruk. "Kunagi teine kord vast näeme ja siis ära küsi, vaid tegutse!" Randy tegi mulle üle õla vaadates veel silma ning kadunud ta oligi. Seisin ikka veel poe ukse ees. Paks mees tuli ja müksas mind oma kõhuga, siis toibusin ja loivasin kodu poole.
9.osa
Hommikul ärkasin taas üles, nagu iga hommik ikka. Panin end riidesse ja võtsin koolikoti, küsisin emalt raha, et lõuna ajal süüa osta ja läksingi kooli. Süüa ma ei viitsinud, arvestasin sellega, et ostan puhvetist midagi. Nägin klassi ukse juures Randyt, kes mind teretas. "Nii palju siis, et kell kolm olen ma muusikakooli juures," sõnas tüdruk. Õigemini ta vihjas millelegi, kuid ma ei jaganud matsu ära.Astusin klassi, istusin oma kohale. Tundsin, kuidas paar pilku olid kinnitunud minule. Vaatasin klassis ringi Otto ja Drake jälgisid mind. "Sa ära üritagi Randyt endale võita, sest ta on mu tüdruksõbra õde!" karjus Drake üle klassi."Hmm, millise tüdruksõbra?" uurisin vastu. "Kas selle oma, keda sul ei ole või selle oma, kes su mõtteis eksisteerib?""Sa igavene ..!" alustas Drake. "Rahu, ta püüab sind endast välja ajada lihtsalt," ütles Otto. "Pole mõtet tema peale üht hoopi raisata ja kulutada aega sõnades talle mõttetuid sõnu.""Ole vait! Sa raiskad mu aega," käratas Drake Ottole. "Vastik väike peletis!"Kehitasin õlgu ja muigasin, sest üpris koom oli vaadata, kuidas Drake närvas. Vehkis kätega ja oli näost tulipunane. Otto oskas vaid ehmunult sõbrale otsa vaadata. Tund lõppes peagi ja mul oli järjekordne võimalus koju minna. Lippasin garderoobi trepist alla, pilk maas kinni. Põrkasin kokku Randyga."Ups, sorri, ma ei tahtnud," hakkasin kohe vabandama. "Ma olin omas mullis.""Pole midagi, ma ise ka ei keskendunud reaalsusele. Hoopis mina peaksin vabandama," sõnas tüdruk.Purskasime mõlemad naerma."Me oleme täitsa totakad, eks," ütlesin mina."Jah," noogutas Randy. "Pean minema. Tsau!""Mhmh."Vahetasin jalanõud ära ja tõmbasin jope selga. Kõmpisin siis edasi kodu poole. Jälgisin millegipärast taevast, pea pilvedes. Niipea, kui Randy nägu mu mõteisse ilmus, tuli muie suule ja mu silmad lõid särama. Kohutav, olen ma In Love? - mõtlesin pidevalt. Ei, ei . See ei saa olla.Kodus oli ema ja isa ka. Paps luges ajalehte nagu tavaliselt ning ema toimetas pliidi juures."Tere poja," lausus ema oma ninnu-nännutamise häälega. "Kõtu tühi?!""Ära räägi nii, ma pole enam viiene, ela sellega!" ütlesin talle. "Ja kui mul midagi on, siis mul on endal ka käed-jalad otsas, mhmhh. Oskan endale ise taldrikule toitu tõsta."Ema vangutas pead. Isa tõstis pilgu ajalehelt. "Ma sain piletid pesapallimängule," sõnas isa."Ei huvitaa!" venitasin mina. "Ma pole mingi spordifriik nagu paljud koolis on.""Kallis, ära räägi oma isaga nii. Talle meeldib sport ka väga, aga ta pole .. friik .. nagu sa räägid siin," rääkis ema. Sõna ´friik´ öeldes ta kahtles millegipärast ja kortsutas kulmu ka.Liikusin oma toa poole. Viskasin koolikoti voodi peale ja sättisin end arvuti taha istuma ning hakkasin uurima koolitööd.

10.osa
Kõndisin juba kooli poole. Silmasin värava juures üht tüdrukut, paistis, et see on Estreia. Jah, nii see oligi. Ta oli oodanud mind millegipärast. Põhjendas sellega, et tahtis mulle veel veidikene rääkida sellest peost."Sa jääd ju ka ööseks, eks?" küsis ta õhinal. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada, sest mõelda vaid, kui ma olengi ainukene poiss ja veel ütlen ära, et jään ööseks, siis on jamm majas!"Ma ütlesin, kinnitasin sulle, et sa pole ainukene poiss. Pealegi on mu vend ka seal, niiet ära muretse," muigas Estreia. "Ja kui ma oma sõna ei pea võid sa mu kaela murda.""Iial ei teeks tüdrukule füüsiliselt haiget," vastasin kärmelt. "Ma pole sellist tüüpi poiss.""Huvitav, aga kas ta teeks vaimselt mulle haiget?" mõtles Estreia mõtteis. "Kas on mõtet üldse tema pärast olla teistsugune? See tähendab, et olla mina ise?!""Kukuu!" hüüdsin Estreiale, sest ta oli mõttesse vajunud. "Ma tulen!"Estreia langes mulle kaela: hoidis minust kinni, kallistas. Olin kui ohmu, ei osanud mitte midagi teha. Siis võtsin tal ka ümbert kinni. Tüdruku vabastas mind enda kallistusest, kuid mina hoidsin ikka veel oma käsi tema ümber ja olin ka oma pea ta õlale toetanud."Ee .. Robyn," koputas Estreia mulle selja peale. "Äkki lõpetaksid?"Avasin silmad ja kohkusin tüdrukust eemale. Punastasin õrnalt, mul oli häbi, ja miks just pidi see nüüd juhtuma? Terve kooli ees!? Mul oli mark täis tehtud, aga tühja sellest, sain kallistuse tüdrukult, kes tõi mulle liblikad kõhtu."Miks ta jäi minust nii kaua kinni hoidma?" küsis Estreia endalt.Jätsin Estreia sinna paika ja kõndisin sammu kiirendades koolimajast sisse, põrkasin kokku Moonaga. Olin juba valmis edasi kiirustama, kuid Moona võttis mul käest kinni ja tiris mu enda juurde tagasi. "Oh, Robyn. Sina?! Kas täna peale kooli õpetaksid mulle matemaatikat?" uuris tüdruk sõbralikult, siis märkas ta Estreiat kes oli just avamas. Moona liibus mu külge ja suudles mind. Lükkasin tüdrukut eemale, kuid see oli võimatu sest ta hoidis minust "kümne küünega" kinni. Estreia kohkus, väike üksik pisar voolas mööda ta põske alla. Moona lõpetas. "Estreia, kui tore sind näha. Sa tead kindlasti Robynit, noh, nüüd me käime temaga, kas pole nii Rob?" rääkis Moona."Mida kuradit?" läksin närvi. "Kelleks sa end pead? Me ei käi! See ei tähenda kohe käimist, kui sa tuled totakas riietuses minu poola ja tahad, et ma sind aitaksin matemaatikas, värdjas!"Vaatasin siis otsivalt sinna, kus Estreia oli seisnud. Teda polnud enam. Moona irvitas. "Ta läks juba paar minutit tagasi ära, ta ei kuulnud sinu lärmamist, tibu," sõnas tüdruk ja üritas mind uuesti suudelda, kuid ma põiklesin kõrvale ja kõndisin otsejoones klassi.

11.osa

Kuradi Moona, kuradi tüdrukud," vandusin ma. Olin vihane kõige selle peale. See oli lihtsalt liiga ebaaus. "Nii, nii, noormees. Mida sa vannud?" küsis õpetaja, kes oli mu juttu pealt kuulanud."Öelge mulle, miks peavad tüdrukud olema nii vastikud?" küsisin otse, kuid mõistsin siis, et olin teinud suure vea, sest naiselt naiste kohta pole eriti hea küsida."Kuidas palun?" imestas õpetaja. "Tüdrukud ei ole vastikud, nad püüavad olla sinu meele järgi, vist." Õpetaja punastas."Mulle meele järgi? Ei tea mille pärast?" ei mõistnud ma. "Ja kas see on meeldimine, kui keegi püüab su elu rikkuda?""No sellisel juhul mitte, see on halb, jah," pomises õpetaja vaevu kuuldavalt. "Eks sa ise pead sellega toime tulema. Seekord annan sulle su vandumise andeks ka, eriti veel sellise "probleemi" puhul."Ohkasin ja kehitasin selle peale õlgu. Õpetaja järel sisenesin klassi ja istusin oma tavalisele kohale, nagu alati. Tund algas, kuid see katkestati peagi. Uksele koputus ja Estreia nägu lävel ajas mind marru."Direktor soovib Robynit näha oma kabinetis," sõnas Estreia selgel häälel ja vaatas oma kurvade silmadega mulle otsa."Robyn, palun mine," lausus õpetaja ja noogutas takka. "Mine, mine."Tõusin püsti ja lonkisin kabineti poole. Avasin ukse ja nägin Moonat, kellel oli nägu märg ning käes hoidis ta taskurätti."Mis toimub?" tahtsin selgitust."Moona väidab, et sa olevat teda ära kasutanud. Ta väidab, et on rase," ohkas direktor raskelt."Mida?" karjatasin ma. "See pole tõsi.""Robyn, ta .. Ta on mulle nii palju haiget teinud, ma ei suutnud lihtsalt temasuguselt poisilt midagi säärast oodata," rääkis Moona. "Ma ei taha enam sellest rääkida.""Direktor Collins, kuidas te üldse saate teda uskuda?" küsisin kindlalt. "Moona oli täna lihtsalt .. Teda oli võimatu taluda. Ta ajas mu Estreiaga tülli!""Või sai Estreia lihtsalt teada, mis sul ja Moonal toimub?" uuris Direktor. "Estreia sõnul oli Moona öelnud talle, et te käite nüüd ja sina polnud seda eitanud.""See kõik on vale!" ütlesin mina."Järelikult on see ka vale, et ma valetasin," lausus Moona kiirelt."Ei," raputasin ma pead. "Moona tikkus mulle hommikul ligi, kui Estreia oli seal. Ta üritas mind suudelda, kuid ma ei tahtnud. Estreia nägi kõike seda ja jooksis ära enne, kui sain midagi seletada üldse. Moona on valelik!""Aga Robyn, ka Drake väidab, et sul ja Moonal on suhe," rääkis direktor edasi."Drake!?" ei suutnud oma kõrvu uskuda. "Drake on mulle ammu selja pööranud ja tahab mulle ainult halba. Ja loomulikult usute te tüdrukuid rohkem kui poisse, sest teil on endal ka tütar, keda kaitsta! Pealegi, pidevalt on ju ikka poisid süüdi, kuid mitte seekord! Mitte seekord!""Sa valetad, Robyn," sõnas Moona, vaatas üle õla ja tegi mulle silma.Ohkasin. "Kui te usute Moonat, siis otsige ka asitõendeid, sest mina pole midagi teinud," ütlesin kindlalt. Kuid samas kippusin mõtlema - Moona on ju rikas ja ta saab iga arsti pehmeks rääkida, et too võltsiks kõik asitõendid ja et asi pöörduks minu vastu, on Moona valmis kõigeks. Mu elu on pehmelt öeldes perses.

12.osa

"Jah, Robyn! Me tegeleme sellega," kinnitas direktor ja kohendas oma prille. "Kindlasti mitte ei hakka me sind ilmaasjata süüdistama. See on kindel!""Siis on tore," jõudsin juba alustada."Moona läheb täna arsti juurde ja sina pead kaasa minema," lisas dire. "Peale kooli, Moona lubas kutsuda kellegi, kes teid sinna viiks. Eks?""Jah, nii see on," noogutas Moona ja tõusis toolilt, tiris ka minu endaga kaasa. "Ma räägin homme edasi.""Muidugi, minge nüüd," ütles direktor ja naeratas Moonale. Lahkusime kabinetist. Moona hoidis mul ikka veel käest kinni."Mis sul arus on?" küsisin Moonalt. Olin väga vihane tema teo pärast."Midagi, kallis. Nii see ju oli, või sa ei mäleta seda ka enam?" rääkis Moona."Meie vahel polnud midagi, ei ole nüüd ega hakka ka kunagi midagi säärast olema," sõnasin mina."Oota sa! Küll sa näed, varsti tuled minu juurde saba jalge vahel ja nurud, et ma lõpetaks kõik selle, kuid ei. Mina ei hakka oma aega raiskama tõe välja valamise peale. Pigem valetan ja valetan nii, et kõik oleks minu kasuks, musu," kinnitas Moona."Ma loodan, et kärvad!" karjusin tüdrukule ja rabelesin ta haardest lahti. Kiirendasin sammu, et ta mulle järele ei tuleks.Estreia oli ikka veel klassi ukse juures, kuhu pidin ma minema. Ta nuttis, pea põlvedel, nuuksumist oli juba kaugele kuulda."Mis viga?" küsisin kohe ja läksin tema juurde."Kao ära, värdjas!" sõnas tüdruk läbi nuuksete. "Ma ei taha sind enam näha!""Aga miski pole minu süü!" laususin tüdrukule kindlalt."Seda te, poisid, räägite alati! Kas ma peaksin üldse uksuma sind?""Aga muidugi, sest kõik poisid pole samasugused," väitsin."Kust saan ma kinnitust, et sina pole mitte üks neist luuseritest, kes väidavad, et on täiesti süütud?" küsis Estreia pead tõstes.Mõistsin, et ma ei saagi Estreiale seda tõestada. See oli peaaegu, et võimatu, kuigi ma ei tahtnud seda tunnistada."Ei saagi," pomisesin endaette. Piisavalt kõvasti, et Estreia seda kuuleks."No näed isegi! See on võimatu! Võimatu, et sina võiksid olla üks normaalsete seast! Ja kes sedagi teab, kas üldse normaalseid on olemas," ütles Estreia, tõusis ja kõndis minema.

13.osa

Tra, peab see kõik just minuga juhtuma?" küsisin endalt. See küsimus, mis piinab tegelikult paljusid, oli jõudnud ka minuni ning asus nüüd mind piinama. "Miks, miks, miks?" olin vihane.Kõige ebasobivamal hetkel, jälle Moona platsis. "Robyn, musi, täna õhtul kinno? Ma tean, et sa oled nõus, seega ma tulen sinu maja juurde ja võtan kaasa muidugi turva ka, sest issi ei luba mul, rasedak tüdrukul, nii vabalt ringi käia. Kes teab, mis minuga juhtuda võib," rääkis Moona ja liibus mulle vastikult jälle külge."EI!" oli mu kindel vastus, kuid Moona ei võtnud seda kuulda."Kell kuus olen seal. Ole siis kenasti riides ikka ja ma ootaksin sinu poolt ka lillekimpu või mingit väiksematki kingitust. Oled ju ikkagi dzentelmen," naeratas Moona."Ja, jah. Mida iganes!" olin juba tüdinud Moona häälest, tema olekust ja kõigest, mis seostus tüdrukuga. Moona lähenes mulle ja üritas mind suudelda, kuid ma pöörasin pea ära."Lihtsalt .. jäta mind juba rahule, palun," anusin tüdrukut, kuid vastuseks sain vaidkavala irve ning silmapilgutuse. Seejärel kõndis ta minu juurest minema."Millal ometi lõppevad need plikade värdjalikud mõtted ja teod?" küsisin endalt korduvalt."Mitte kunagi," sõnas Estreia sõbranna, kes oli mu küsimust kuulnud. "Olen Sandra.""Ja miks sa ennast mulle tutvustad?" tekkis mul kohe küsimus."Ma saaksin sind aidata: Moona kahjutuks tegemises ja Estreia tagasi võitmises. Ma tean, et sa pole allaandja tüüpi. Sa oled pigem selline, kes peab oma tahtmist saama," seletas Sandra."Ja sa aitaksid mind tõesti?" tahtsin kinnitust kuulda.Tüdruk noogutas. "Luban, et ei ole Moonaga mestis. Ta on liiga mõtetu isik, kõrvaline ja soovib teiste elu ainult perse keerata.""Ma usun, et me isegi saaksime hästi läbi," muigasin mina. "Samas, sa peaksid ausaks jääma ning me ei tohi äratada kahtlust.""Nõus," vastas Sandra. "Diil?"
"Diil."

14.osa

***

Leppisime tüdrukuga veel kokku, et ta peab kuidagi Moona usalduse võitma.

Mina kõndisin tasapisi kodu poole ja valmistusin selleks, et pean Moonaga koos arsti juurde minema.

Tüdruk helistas mulle kohe, kui olin koduuksest sisse saanud.

"Mida?" käratasin talle.

"Ee.. Tahtsin kindel olla ,et sul on ikka arsti aeg meeles," ütles Moona.

"Ei ole!"

"Kell kolm, see tähendab, et kolmveerand tunni pärast."

"Neljakümne viie minuti pärast?"

"Jah, nagu ma ütlesin."

Ma ei taha sinna minna. Vaene mina - mõtlesin endamisi.

"Ma tulen sinu juurde siis."

"Mida iganes," pomisesin ja olin valmis juba kõne kinni vajutama, kui Moona lisas: "Tsau tibukene."

"Tra, ma ei ole sul mingi tibu!"

"Miks kohe nii kuri, kallis?"

"Lõpeta ära!" vihastasin ja klõpsasin kõne kinni. "Kurat, rahu ka enam ei ole siin!"

Käivitasin arvuti ja läksin msn-i.

Sandra says: Robyn, ma tean kedagi, kes saaks meid aidata.

robyn says: kes see selline on

Sandra says: Randy

robyn says: randy

robyn says: kuidas ta saab meid aidata

Sandra says: Moona kahtlustab, et sinul ja Randyl on mingi ... keemia, või nii.

robyn says: ma pean siis randyga veetma koos aega et moona arvaks et ma olen randyga paar

robyn says: aga kui estreia näeb mind ja randyt arvab ta et teda on jälle petetud

Sandra says: Sul on praegu juba võimalus ju. Kutsu Randy enda juurde ja mine tema ja Moonaga koos sinna arsti juurde.

robyn says: kuidas sa üldse sellest arstiasjast tead

Sandra says: Arvad sa, et Moona hoiab saladusi?

robyn says: mkm

Sandra says: Ma lasen Randyl sinna kohale ilmuda umbes 15min pärast. Minge siis koos Moonaga sinna. Okei?

robyn says: mhmh

robyn says: bye

Sandra is offline.

"Okei, pean nägema norm välja, et Moona arvaks, et ma "löön end üles" Randy pärast, super," rääkisin endamisi. "Nii, kus on mu "normid" riided?"

Uksekell helises, olin just saanud end riidesse.

Tormasin avama.

"Robyn, Sandra viis sind asjaga kurssi?" küsis Randy ja tuli tuppa.

Sulgesin ukse.

"Kõigepealt. Sa oled end megalt ikka üles löönud," mainisin Randyle. "Mitte halvas mõttes või nii. Oled vapustav. Aga jah, ma tean."

"Sandra uuris ja ütles, et Moona tuleb varem siia, et sa ei saaks valmis olla. Ta tahab sind üllatada," rääkis Randy. "Niiet, ole üllatunud, kui ta varem jõuab."

Uksekell helises uuesti.

Avasin jällegi ukse.

"Moona! Sina?! Ma ei osanud oodatagi sind varem," püüdsin olla üllatunud.

"Mida Randy siin teeb?" küsis Moona.

"Meil on tegelikult Robyniga kohting planeeritud, aga siis tuli see arsti juurde minek ette ja ma mõtlesin, et võiksin ju kaasa tulla. Eks Robyn?" seletas Randy ja suudles mind, et asi oleks "loomulik".

Moona läks närvi ja tõmbas Randy minust eemale.

"Sa ära suudle minu poissi!" sisistas Moona.

"Ma pole kellegi oma, daamid," sõnasin mina.

"Oled! Sa oled minu!" ei jätnud Moona jonni. "Ja tuled minuga, üksinda!"

"Ei, kui Randy ei tule, siis minu ja sinuga on finito!" kinnitasin. "Õige! Meiega polegi ju kunagi midagi olnud."

"Ära maini seda minu juuresolekul," lausus Moona. "Lähme!"

Vastu tahtmist nõustus Moona viimaks Randyga ning me sõitsime limusiinis arsti juurde.

Moona liibus minu külge, kuid ma tõukasin ta eemale ja hoidsin Randy ligi.

Kui Moona sisenes arsti kabinetti, jäime meie Randyga kahekesi.

Kabinetist väljus aga Moona tõttu ESTREIA!

"Robyn?" imestas Estreia. "Sa petad nii Moonat kui ka mind Randyga?"

"Ei! Asi pole nii nagu paistab," üritasin seletada.

"Kuidas siis? Tegelikult te kavatsetegi kunagi tulevikus Randyga ka kihluda?" hüsteeritses Estreia.

Selle lause peale purskas Randy naerma.

"Ära torma tulevikku," mainis Randy Estreiale.

"Robyn, sa oled valelik," ütles Estreia ja kõndis kiirel sammul minema.

15.osa

"Miks on tüdrukutele kõike nii kuradima raske selgeks teha?" tahtsin teada ja vaatasin Randyle küsivalt otsa.

"Kust ma pean teadma, mina ju ei ole selline nagu Estreia," muigas Randy. "Harju ära sellega. Küll ta varsti saab ka tõe teada."

Kabineti uks avanes ja välja keksis Moona.

"Siin on tõendusmaterjal," sõnas tüdruk.

"Ta lasi paberid võltsida," sosistas Randy mulle.

Krabasin paberilehed Moonalt ja uurisin neid.

"Sa oled rase?" ehmusin. "Kellega sa magasid?"

"Nende paberite kohaselt, sinuga, Robyn, musi," ütles Moona ja tahtis mu põsele musi teha.

"Hei, hoia eemale, bitch," lausus Randy ja lükkas Moona eemale. "Ja mu pärast kaeba mind kohtusse kui tahad selle eestm, et ma üritasin su olematut rasedust katkestada."

"Kui sa soovid," sisistas Moona. "Helistan kohe issile!?"

"Üü, "issile"," naeris Randy. "Keri õige põrgu!"

Moona trampis jalgu vastu maad ja pigistas silmad kinni.

Tüdruk oli hüsteeriline, et ta ei saanud oma tahtmist.

"Lähme Robyn. Me ei taha ometi, et maavärin ka tuleks," pilkas Randy Moonat ja tiris mu püsti.

"Ja need paberid ..," alustas Randy ja võttis minu käest. ".. lähevad prügikasti!"

Tüdruk rebis "tõendid" ribadeks ja viskas Moonale näkku.

"Voh, tõestusmaterjal on nüüd sinu peal, hale kuju," sõnas Randy. "Lähme, Robyn."

Mu telefon helises püksitaskus.

Otsisin selle üles ja vastasin kõnele.

"Haloo?" küsisin.

"Jah, tere. Robyn, kas te käisite ära arsti juures Moonaga," uuris direktor.

"Muidugi. Ma ei veaks teda iial alt."

"Mis olid tulemused?"

"Halvad, Moona jaoks."

"Niiet, ta polegi siis .. rase?" tahtis dire teada.

"Ei. Ja niipea, kui ta sai lehe vastusega ning nägi negatiivset tulemust, rebis ta selle tõendi ribadeks ja doktor ei olnud nõus testi uuesti tegema, sest see oleks ajaraiskamine."

"Oh, Robyn. Mul on hea meel, et sa olid seegi kord aus ja ütlesid mulle kogu tõe," ohkas direktor.

"Ja ma palun teid. Kui Moona tuleb midagi minu kohta väitma, siis ärge kuulake teda. Doktor ütles, et tal on väike .. ajutrauma ja mälestused on sassis. Ta võib asju ise välja ka mõelda, nii kurb," valetasin direktorile, et päästa ennast.

"Oi, nii halvasti. Eks ma räägin ta vanematega ja palun Moonal paar päeva kodus olla võib olla isegi nädala või kaks."

"Jah, tore oleks. Ta harjuks ja rahuneks maha."

"Õige mõtlemine, Robyn. Ma ei sega sind enam. Head aega."

"Nägemiseni," sõnasin direle ja klõpsasin kõne kinni.

"Oujee, ja me võitsime, peaaegu," rõõmustas Randy. "Nüüd on veel ainult vaja sul Estreia süda võita."

"See ei saa kerge olema," laususin.

"Kindel?" kortsutas Randy kulmu. "Las ma tegelen sellega. Homme koolis näeme."

Randy läks poodi, mina kõndisin koju.

"Moonast vaba, oh kui hea!" ohkasin. "Mured on kõik nüüd peast läinud."

*järgmine päev koolis*

"Robyn!" hõikas Estreia. "Me peame rääkima."

"Mul pole tuju sinuga vaielda ja ma ei taha kuulda, kuidas sa mind valetajaks tembeldad," pomisesin vastuseks.

"Ei, asi pole selles," ütles Estreia.

Tüdruk peatas mu ja suudles mind.

"Mispärast see?" imestasin ma.

"Oleksid sa mu poiss?" küsis Estreia ja tegi kutsikasilmad pähe.

"Jaa, aga .. ega sa ei taha mind alandada?"

Estreia raputas pead.

"Randy rääkis mulle kõik ära ja direktor kinnitas nii mõndagi tema sõna. Robyn, sa oled ausaim poiss üldse," sõnas tüdruk. "Ja ma peaksin vabandama. Mul oli Sandra ja Moonaga diil."

Mul vajus suu lahti.

"Ära imesta, palun. Me pidime sinu ja Moona kuidagi kokku viima, et saaksime sind selles süüdistada. Raseduse asjas. See kõik oli kokkumäng. Ja sa jäid kogu loo juures , pididki jääma, ausaks," rääkis Estreia.

"Mida?"

"Robyn, andesta," anus Estreia.

"Mkm," raputasin pead.


16.osa

Estreia langes mulle kaela. Tähendab, ta kallistas mind ja toetas oma pea mu õlale, mis peagi sai veits märjaks tema pisaratest.

"Okei, ma andestan," ütlesin tüdrukule. "Ainult siis, kui sa säästad mu pluusi vihmast, mille tekitad."

"Jah," tõstis tüdruk korraks pea. "Ja ei."

"Mis ei?" ei mõistnud ma.

"Ma ei säästa sind vihmast. Aga jah, ma olen õnnelik, et sa andestad," seletas tüdruk.

Ta rääkis vaevukuuldavalt. Muidugi pooled sõnad hajusid mu pluusi sisse.

"Aga .. ," tahtsin protesteerima hakata.

"Aga ei midagi," lõpetas Estreia mu lause. Muidugi see polnud selline, nagu olin tahtnud öelda. "Muidu saadan sulle veel äikesetormi ka!"

"Mille siis?" küsisin.

"Sest mulle ei meeldi tühi loba," naeris tüdruk.

"Ja mida peaks äikesetorm tähendama? Seleta!" palusin Estreiat.

"Seda," sõnas tüdruk ja tõstis pea ning suudles mind. Vot see oli küll mulle üllatuseks, kuid , hmm, kes ütles, et see mulle ei meeldinud?

"Vau!" oskasin vaid öelda.

"Mis 'vau'?" tahtis Estreia teada.

"Vau!" kordasin.

"Ah, ega mind nagunii ei huvitanud see tähendus," ütles tüdruk ja surus oma huuled minu omadele.

At last, the kiss that I've been waiting. And my happy ending. It matters, a lot, to me., " mõtlesin siis.


* lõpp *

Liisu lugu ehk Life is so easy, but it's so hard to play it right

1.osa

Olen 14 aastane pruunikate juuste ja hallikate silmadega tüdruk. täiesti tavaline, täpselt nagu iga teinegi. Põhimõtteliselt. Mulle meeldib üle kõige oma toa ümberpaigutamine ja längast nööride punumine. Mul on ka prillid, kuid need on moodsamad, kui teistel - õnneks. Mu parima sõbranna nimi on Sanne, me käime koos kunstikoolis. Usaldage mind, ma pole mingi ilueedi, kes end päevast päeva imetleb. ei pööra suurt tähelepanu kui moodsad mu riided on. Peaasi on mugavus.
Kuulasin parasjagu muusikat, kui mu uksele koputati. See oli mu ema, ta teatas, et mulle oli telefon. Võtsin klapid peast ja viskasin need voodile ning tormasin telefoni juurde. "Jaa?" sõnasin uimaselt. "Liisu, ma olen sind üritanud sada korda kätte saada, mida sa tegid?"närvitses Sanne. "Kuulasin muusikat ja vähemalt said sa mu nüüd kätte, niiet mis tahad!?" seletasin Sannele. Üritasin oma rahuliku tooniga teda rahustada. "Ma tahtsin küsida kuidas see ülesanne käib. Tead ju, et ma olen matas suur null, sa oled ainukene, kes mind aidata saaks,"rääkis Sanne pahuralt. "No tavaika, tule siia ja ma räägin,"vastasin rõõmsalt ja muutus otsemaid erksamaks. "Jah, sellest. Mul on koduarest," sõnas Sanne kurvalt. "Koolis siis, ma aitan sind. Luban!" ütlesin Sannele kindlalt ja jätsin temaga hüvasti. Viskusin voodile ja jäin lage vahtima. Mõtlesin homsest ja kõigest sellest projektist, mille pidime esitama esmaspäevaks. Tundsin kuidas külmavärinad mööda mu selga jooksid. Äkitselt hakkas mul külm. Läksin elutuppa ja otsisin kapist kraadiklaasi ning asusin kraadima. "38 venitab välja. Brr, homme ma küll kooli ei saa," laususin ning otsisin voodi alt endale suure vatiteki ning võtsin selle endale ümber. Panin televiisori tööle ja jäin jälgima üht romantilist komöödiat."Liisu!" hõikas ema. Uks paiskus lahti. "Tütar, oled sa nutnud?" uuris ema oma kurval toonil, nagu ta seda alati teeb. "See film haaras mind endaga kaasa," nuuksusin mina ja vaatasin oma kutsika-pilgul emale otsa. "Oh sind ja sinu tegemisi!" lõi ema käsi kokku. "On sul palavik?" Noogutasin õrnalt ja pöörasin pilgu filmile. Järjekordne nutuhoog tuli peale, pisarad voolasid joana mööda mu põski. "Pane see kinni," palusin ema läbi nuuksete. Ema võttis puldi ja lülitas teleka välja. "Taskurätti," ütlesin emale. Ta vangutas pead. "Selle saad ise ka oma sahtlist võtta," mainis ta ja lahkus minu toast. Panin klapid endale jällegi pähe ja nautisin laule, kuid mitte kauaks. Peagi hakkas mul pea valutama ja pidin end vedama kööki, et saada peavalutabletti. Võtsin selle koos veega alla ja tegin endale veel ühe võileiva. "Ups, Sanne ja tema matemaatika," meenus mulle siis. Kiirustasin mobla juurde, valisin numbri ja jäin ootama Sannet teise toru otsa. "Mis?" kuulsin Sannet küsivat. Mõtlesin alguses kogu teksti läbi, teadsin, et sellest midagi head välja ei tule. "Kuule, ma ei saa homme kooli tulla, mul on palavik," vuristasin siis Sannele ette. Vaikus. "Aga..," alustas Sanne. Jälle vaikus. "Pole midagi, ma saan hakkama." tuut-tuut-tuut.
Tundsin end juhtunu pärast väga halvasti, mis muutis mu enesetunde rõvedamaks. Tuterdasin elutuppa ja istusin diivanile. Otsisin puldi ja panin seal teleka tööle. "Titekas .. titekas .. Noortefilm!!" rõõmustasin viimaks. Jäin seda vaadates magama, mis minu olukorras oli väga viis. Ärkasin ülesse raskete sammude peale, see oli mu isa. Ta äratas mu ülesse ja võttis minu koha diivanil endale. Pidin minema oma tuppa. Mida muud mul teha oli, kui hakata joonistama. Eks ma otsisin oma 0.5- se hariliku ülesse ja sahtlist leidsin ka mingi paberilehekese. Ma olen alati nõustunud teadmisega, et ma ei oska joonistada, aga siiski on vahel mõnus kritseldada. Ma kritseldasingi, oma arust koera ja tüdruku. Välja nägi see aga nagu üks suur karvane pall näoga ja kriipsujuku kleidi ja juustega. Pistsin selle "joonistuse" sahtlisse ja jäin unistama. Mu toa uks läks lahti, sisse astus mu õde Teresa. Ta viskas oma trennikoti oma voodile ilma ,et isegi mulle tere ütleks ja tormas siis vannituppa oma kohtinguks valmistuma. Ta elutempo on hämmastavalt kiire, ma ei suuda uskuda, et temasugune üldse nii palju suudab teha. Tavaliselt oli ta üks lojusk, kuid nüüd on ta saanud populaarseks ja käib oma cheerleadersite juures neid mummukesi vehkimas. Tegelikult on meie peres kolm tütart.

Teresa(17), Mari-Ann(15) ja mina, pere pesamuna (14). Ma olen alati tähelepanu keskpunktist väljas. Kaugel eemal, seetõttu ei saagi ma peaaegu iial pahandada. Koolis on mu parimad hinded neljad. ja halvimad hinded on kahed. Niiet keskmine hinne, kolm, on minu jaoks õnnistus. Ma ei kavatsegi paremini õppima hakata - see on minu moto, vähemalt hetkel. Koolis on kõik nii igav, väljaarvatud kõik need lennukiteloopimised ja projektide läbikukkumised ja muidugi Sanne ja minu tunniteemad mille me alati mõtleme ise koha peal välja. Istume esimeses pingis õpetaja laua juures, kuid õps ei pane meid tähele ja ei hakkagi seda tegema. Ta ei kuule ühtegi meie sõna. Ja kui nüüd surmtõsine olla, siis on Toggins poolkurt. Peaks vaese vananaise pensionile üldse saatma. Ta on 54 - ja ikka veel elab, milline piin!

"Liisu!" kuulen läbilõikavat kiljatust oma õe poolt. Jooksen ruttu elutuppa. Näen oma väikest uruhiirt ringi sibamas ja oma hiiiiglasuurt õde tooli peal seismas ja hirmust värisemas. "Ära tee sääsest elevanti," naeran siis. "Ja muideks, tänan, et mu haiguse eemale peletasid oma imekena kisaga!" Uksekell heliseb, ema jookseb avama. "Kas see on Camdenite residents?" küsib üks noormes. Ema muigab. "Residents? Eiei. See on meie tagasihoidlik Rosewelti maja," seletab mamps. Poiss noogutab arusaadavalt, samas on tema silmis näha pettumust. "Ma lootsin lihtsalt, et võib olla te teate kus Camdenid asuvad," sosistas poiss mitte väga lootusrikkalt. "Olen siin, kallis!" kilkas mu õde, ronis toolilt alla ja tormas noormehe embusesse. "See väike vastik uss. Ta valetas jälle, et elab Camdenite juures. Järjekorde ohver. Vaene mees," pomisesin omaette ja viimaks vangutasin pead ning sammusin akna juurde, et näha, mis toimub.

2.osa

Keset ööd tuli Teresa koju. Tegelikult ennem kella ühteteist. Mina magasin siis juba, sest ei tundnud end eriti hästi. Ärkasin muidugi selle laamendamise peale ülesse. Õde üritab alati kõike tasakesi teha, kui on hilja, kuid see ei õnnestu sugugi hästi tal. Seega, ma panin oma laualambi põlema ja avasid oma unised silmad. Pilgutasin silmi. "Mida sa teed?" uurisin Teresalt. Ta justkui kivistus paigale ja vaatas suurte silmadega paremale-vasakule. "Ma tahtsin vaikselt magama hiilida," seletas õde. Vajutasin pea patja ja tagusin jalgadega vastu madratsit. Tõstsin siis uuesti pilgu ja jäin rahulikuks. "Noh, hea uudis. See ei õnnestunud!" rääkisin talle pidades teise lause juures pikki pause. Kustutasin tule ja keerasin teise külje, seljaga õe poole ning üritasin magama jääda. Teresa hüppas sõnaotsesesmõttes voodisse nii, et ase ragises. Tänagu õnne ,et see kokku ei kukkunud tema raskuse all. Minu jaoks on Teresa hiigelsuur.Hommikul ärkasin äratuskella peale, mis , nagu alati , liiga hilja mind äratab, sest ma ei saa kella paika. Ajasin end ruttu üles ja jooksin pessu. Peale seda panin kooliasjad kokku ja läksin sööma. Kõht korises vastikult. Sõin hommikuhelbeid piimaga, lunisin emalt raha, et lõuna ajal koolis süüa saada ning asusin teele. Ristmikul ootasin Sannet. Peaaegu 10 min oli oodatud mul, siis meenus mulle ,et olin talle öelnud, et ma ei lähe kooli oma eelmise päeva halva oleku pärast. Asusin kõndima kooli poole. Lipsasin garderoobist läbi ja jooksin klassi, Sanne kõrvale. "Liisu, mida sa siin teed?" küsis Sanne nähes mind lõõtsutamas ukse juures. Liikusin sõbranna poole. "Tundsin end täna paremini," seletasin talle. Sanne ohkas ja tõmbas käeseljaga üle otsmiku. "Oleksid võinud teatada, pealegi ma istun juba Riinaga. Eks sa siis pead kolima tänaseks. Riina aitas mul juba matemaatika ka ära teha," rääkis Sanne. Tühja sest Riinast - tema on minu jaoks eikeegi. Lihtsalt Sanne vana naaber. Saagu juba üle sellest.Libistasin koolikoti pingile ja otsisin vajalikud asjad tunniks välja. Õpetaja jalutas klassi, ta paistis olevat närviline. "Tere klass, istuge," sõnas õpetaja ja kohenda oma tukka. "Meie kooli tuleb tagasi üks õpilane, kes lahkus siit 2 aastat tagasi perekondlikel põhjustel. Ma palun, et te oleksite tema vastu viisakad, sest ta ei tunne end siin väga hästi." Jäin hetkeks mõtlikuks. Püüdsin meenutada seda õpilast, kuid siis jõudis mulle pärale, et ma olin ise poolteist aastat tagasi siia kooli tulnud. Vaatasin Sanne poole, nägin kuidas ta sosistas midagi Riinale ning too muigas ning noogutas kavalalt. "Kes see võiks olla?" arutlesin endamisi vaikselt. Klassi uks avanes ja sisse astus tumedate sassis juustega poiss, kes lohistas koolikotti enda järel. Ta paistis olevat tore, kuid seda ei saanud kindlaks määrata. Nägin kuidas ta tegi Sannele silma. "Ta on Alex Stock, mõned mäletavad veel teda," lausus õpetaja ja hoidis pilku maas. "Leia endale koht!" Alex naeratas, saatis õpetajale õhumusi, lapsed hakkasid naerma. Poiss kõndis minu suunas, ta võttis istet pingil, mis oli minu kõrval. "Sorri, aga ma ei taha endale pinginaabrit," sõnasin poisile. Alex muutus tõsiseks. "Kas ma küsisin sinu käest midagi?" uuris ta siis üleoleva pilguga ja pööras pead. Tund möödus rahulikult, kuid seda rahu häiris Alex. Kui õpetaja küsis midagi, siis poiss näpistas mind, niiet ma kohkusin ja tõstsin käe kogemata ülesse. Õpetaja omakorda arvas, et ma soovin vastata ja küsis mind jalamaid. "Luuser," sosistas poiss vahetevahel. Tänu jumalale on mul pikad küüned, kui ta mind närvi ajas, võtsin ma ta käest kinni ja tõmbasin küüntega talle punase triibu. "Ai!" vingus Alex. Mina naersin selle peale. "Nii juhtub nendega, kes peavad end liialt ülbeteks. Värdi!" vastasin talle ja jätkasin kirjutamist. Aegajalt lennutas Alex mõne lennuki Sanne ja Riina suunas, mille tõttu oli kuulda vaikset kihistamist tüdrukute poolt. Suskasin poissi ribidesse. "Mille eest?" ei mõistnud ta. Tõstsin pilgu kirjatöölt ja vaatasin tema pruunidesse silmadesse. "Selle eest, et sa lennutad oma armastuskirju teise klassi otsa," ütlesin talle kalgilt. Poiss naeratas. "Tibuke, ei maksa kohe kade olla, eks!" püüdis ta end välja vabandada. Vangutasin pead. "Mulle ei öelda iial "tibuke"," laususin talle. Alex noogutas mõistvalt. "Niiet sa oledki kade," leidis ta kinnituse öeldule. Raputasin pead. "Kas ma peaksin sinust huvituma, härra kõiketeadja?" tahtsin poisilt teada. Alex noogutas, ta põsed tõmbusid õrnalt roosaks. Ta hakkas just midagi ütlema, kuid siis käis kell ja ma kiirustasin järgmisesse klassi.Järgmine tund pidime konna lahkama. Minu jaoks oli see katastroof. Eriti veel fakt, et mu labopartneriks sai ALEX! See oli kohutav. Olin just endale selle kitli selga tõmmanud ja prillid pähe sättinud, asusin kindaid kätte panema, kui tema tuli ja ehmatas mind. "Booh!" karjatas Alex ja torkas näpud mulle ribidesse. Ehmusin niivõrd, et kukkusin taguots ees maha. Muidugi kõik ümberringi naersid, kaasaarvatud Alex. "Luuser!" kostus Sanne suust. Tõusin püsti ja vahtisin talle tõtt. "Korda seda," palusin tüdrukult. Ta avas suu, kuid kõik mis ma kuulsin olid vaid vaevu välja öeldud tähed. "Uskumatu!" sosistasin tasa ja asusin konna kallale. Õpetaja asus seletama. "Võtke skalpell ja lõikake konna kõht lahti .. ," rääkis ta. Värisevate kätega võtsin skalpelli ja surusin selle vastu seda limast nahka - rõve. Tundsin kuidas Alex libistas oma sõrmed ümber minu skalpelli ja aitas mul lõigata. Tundsin kuidas pilk muutus häguseks ja pea hakkas imelikult ringi käima. Järgmine asi mida mäletan oli ähmane õpetaja hüüd."Liisu!" hõikas õpetaja Florelli ja lõi vopsu vastu põske. Panin käe silme ette ja püüdsin midagi näha. Ma olin Alexi käte vahel ja ta vahtsi mulle otsa. Nähes, et minuga on kõik korras, aitas ta mu püsti. "Tänan, aga mille eest?" küsisin Alexilt. Poiss üritas naerda, kuid oli näha, et naerutuju tal polnud. "Mäh .. ma .. ma lihtsalt .. labopartner vajab vahel abi," kõige nõmedam vale, mida ma eales kuulnud olen tuli nüüd päevavalgele ja veel Alexi poolt. "labopartner vajab vahel abi" ja oligi kõik. Ta ei maininud terve tunni jooksul rohkem mitte midagi.

3.osa

Kobasin garderoobis oma susskotis ja toppisin sinna oma sisejalanõud. Suskasin jalga välikossid, kohendasin prille ja lükkas juuksesalgu silmelt. Asusin pingi poole, pöörasin juba pead, kui märkasin, et mind vaatab Alex ja ta ei seisa mitte mitme meetri kaugusel vaid minu ees. Võpatasin ja püüdsin temast mööda lipsata, kuid ta lõikas mu tee ära ja tuli mulle järjest lähemale. Olin väga lähedale arvama, et ta üritab mind suudelda. Kobasin käega seljatagust, sein tuli juba vastu, jäin siis viimaks seisma, kuid Alex ei lõpetanud mulle lähenemist. "Kardad või?" küsis poiss viimaks ja astus sammu tagasi, oma nagi juurde. Ohkasin kergendatult ja poetasin tasa oma "ei" vastuse. Poiss noogutas ning haaras mul käest, kui olin hakanud väljuma garderoobist. "Oota!" sõnas ta. Vaatasin Alexile otsa. "Kuidas oleks filmiga täna õhtul?" küsis Alex. Korrutasin endale, et pean mängima alguses raskesti kättesaadavat ja sõnasin talle siis: "Mitte täna, aga võib olla homme." Seda öelnud tegin talle silma ja tahtsin tema haardest vabaneda, kuid ta ei lasknud mul minna. Hoopistükis tiris ta mu enda juurde tagasi ja surus oma huuled mulle suule. "Kui suudlus kestab rohkem kui 3 sekundit on tunne vastastikune," meenus mulle ja ma tõukasin ta eemale. Poiss jäi mulle järgi vaatama kui viimne totu. Mina aga ei hoolinud sellest eriti ning asusin kodu poole teele.Kodus ootas mind ema, ta tahtis nimelt mulle midagi rääkida, kuid nähes et ma olen pilvedes, leidis ta, et see asi võib oodata. Kõndisin kui muumia oma tuppa. Ma ei märganud põhimõtteliselt mitte midagi muud. "Oeh, Alex. Su mõnusad juuksed - need tapavad mu!" sonisin endamisi ja viskusin voodile ja jäin poisile mõtlema. "Peab ta nii kuradi armas olema!" Natukene aega parastasin end, siis liikusin mõtetega homsesse ja asusin õppima. Eriti palju polnudki mul teha seoses kooliga. Hiljem hakkasin arvutist kuulama armastuslaule ja ümisesin ise vaikselt kaasa, sest lauluhäält mul pole ollagi. Kritseldasin joonistusblokki paar kriipsujukut ja kirjutasin terve lehe Alexi nime täis. Mmm, ma mõtlen temast pidevalt, kui sõbrast loomulikult. Väga nunnust sõbrast. Toauks paiskus lahti, või õigemini libises paokile. Ema pistis pea sisse ja uuris tuba. "Kes ta on?" küsis ta siis. Püüdsin teha üllatunud nägu. "Kes on kes?" teesklesin. Ema astus tuppa sisse ja vangutas pead. "No see poiss, kelle pärast sa seitsmendas taevas oled," seletas mamps siis. Hakkasin närviliselt huult närima ja pööritasin silmi nagu segane. "Pole mingit poissi," valetasin emale. Ema suunurgad vajusid allapoole. "Miks küll noored ei taha midagi rääkida," pomises ta endamisi ja liikus tagasi ukse juurde, et lahkuda."Viuuh, pääsesin," ohkasin õnnest. Pidasin emaga maha pika vestluse poistest ja Alexist. Nüüd ta teab temast peaaegu kõike. Niiet, kui Alex peaks siiakanti sattuma, siis ema laseb ta ilmtingimata sisse. Isegi võib olla tirib ta sisse, kui poiss ise keeldub tulemast. Sellised need vanemad on - vähemalt minu vanemad. Mu õde tuli koju, teine õde - Mari-Ann. Temaga saan ma hästi läbi. Kõmpisin elutuppa, õde vahtis televiisorit. Istusin tema kõrvale. Ta vaatas parajasti mingisugust noortefilmi ning tal oli pisar silmas. "Mis viga, Mari?" küsisin temalt. Ta huuled tõmbusid kõveraks. "Martin jättis maha," nuuksus ta siis. Ma ei saanud temast aru. "Kelle ta maha jättis? Sinu?" uurisin õelt. Mari-Ann raputas pead. "Martin jättis sele tüdruku seal maha," seletas ta siis ja näitas näpuga televiisori poole. Tuli välja, et õde pole just eriti külma hingega või on tal siis praegu sellised tuhinad peale. Nimelt oli see "Martin" jätnud selles filmis mingi tüdruku maha ja õel oli hakanud tüdrukust kahju. Mari hakkas töinama nagu mõni väike tita ja ta kiskus mind pusast. Pillis minu õlal. Fuih, vastik. Olin peale juhtunud nagu märg kassipoeg, peaaegu. Jakk oli pärast märg ja arvatavasti ka soolane pisaratest ning vedelik oli imbunud läbi pusariide ja seetõttu oli t-särk ka natukene niiske. Panin mõlemad pessu ja otsisin kapist uues pluusi. Toppisin tolle selga ja olin jällegi rõõmus.
/kell 20.00
Tegin viimased siimistluse seoses koolitööga ja läksin siis arvutisse. Olin pesemas juba käinud ja mul olid seljas ööriided. Chattisin natukene Sannega. Ta palus vabandust ja nii edasi - nii nagu ikka need asjad käivad. ,,anna andeks, oleme sõbrad edasi'' või siis ,,ma enam nii ei tee, sorri'' tüüpiline, kuid need tülid korduvad aina uuesti ja uuesti. Tüütab ära vahepeal isegi. miski ajas mind hullupööra haigutama ning otsustasin magama minna, kuigi kell oli veel vähe. Väsimus lihtsalt võttis võimust. Niisiis, lülitasin arvuti välja ja seadistasin äratuse õigeks ajaks.Ärkasin hommikul telefoni piiksumise peale, ajasin end ülesse ja käisin pesemas ka. Sättisin end korda. Otsustasin endale panna läätsed silma. Ema väike uudis oligi see, et ta oli mulle läätsed ostnud. Siis mulle meelnuski, et ma olin ju käinud silmaarsti juures ka millalgi. Toppisin need värgendused silma - natukene ebamugav oli alguses, kuid ma harjusin ruttu sellega ära. Prillid panin sahtlisse prillitopsi sisse. Otsustasin siis, et võiks minna seekord varem kooli - enne Sannet ja enne Riinat. Eks ma siis sõin natukene ja asusin peatselt teele.Lipsasin läbi garderoobist ja lippasin klassi siis. Sättisin asjad lauale - istusin eelmise-päeva kohale Alexi juurde. Poissi muidugi veel kohal polnud. Sanne tuli klassi ja tormas minu juurde. "Liisu, andestad ikka?" küsis ta üle. Noogutasin. "Aga istume siis koos?" tahtis ta teada. Raputasin pead. "Sa võid Riinaga ka istuda, nii ju sõbrad teevad. Lubavad ikka. Ma saan siis briljantselt hakkama," seletasin Sannele. Tüdruk läks kohe rõõmsamaks ja tänas mind mitu korda selle eest. Ja nüüd see siis käes oligi - Alex astus klassi ja kõndis minu suunas. Ta istus oma kohale ja teatas siis: "Noh, hakkas meeldima siin või?" Tundsin, kuidas põsed läksid kuumemaks. "Ei, lihtsalt, et mul pole kuskil mujal istuda," vastasin talle võimalikult ükskõikselt. Alex muigas. "Ega ma kah ei keela midagi," lausus ta ja kohmitses koolikoti kallal. Hakkasin järsku naerma. "Või nii, et sa siis ei keela mitte midagi. Kuidas oleks sellega," ütlesin ja andsin poisile õrna kõrvakiilu. "See oli eilse eest." Tõusin toolilt ja sammusin inglise keele klassi poole, sest seal pidi meil esimene tund olema.

4.osa

Tundus, et ma Alexist juba nii lihtsalt ei pääse, kuid imede-ime, ta ei järgnenud mulle inglise keele klassi. Istusin oma tavalisele kohale, seekord siis Sanne kõrvale. Sõbranna oli juba seal, kuid ta hakkas mulle midagi seletama. "Tead, meie sõprusest ei tule vist midagi välja," rääkis Sanne. Vaatasin imestunult talle otsa. "Ära tee seda nägu! Tead, et ma vihkan seda miks-sa-küll-nii-teed nägu. Lihtsalt, sa ei ole minu vääriline," sõnas ta. Raputasin pead, et end selgemalt tunda. "Ja Riina on siis või?" uurisin Sannelt. Tüdruk noogutas. "Tema mõistab mind vähemalt," vastas Sanne. Salaja kruvisin lahti korrektori korki ja õigel hetkel kallasin selle tillukese potsiku sisu Sanne pluusile. "Minu viga, vabanda. Ma lihtsalt olen nii kohmakas ja ma ei tea mis ma teen. Ma olen juba selline värdjas," tegin peenikest häält ja kutsika nägu. Sanne läks näost tulipunaseks ja sisistas läbi hammaste midagi. "Ega sa nüüd ära ei kaeba? Kas sa tõesti teeksid sellisele luuserile midagi sellist?" rääkisin sõrm huultel. Püüdsin olla võimalikult ingellik. Sanne sammus wc poole, et end kuidagi sellest korrektorist päästa. Mina aga hakkasin valjuhäälselt naerma. Ma itsitasin tükk aega, siis jäin vait, kui Alex klassi astus. Rutuga võtsin istet ja kirjutasin enda kõrval olevatele pinkidele "reserveeritud". Alex ei istunud mu kõrvale - õnneks, aga veel hullem, ta istus mu selja taha!Õpetaja ja teised õpilased tulid klassi, sest tund oli kohe algamas. Võtsin "reserveeritud" sildid ära ja palusin Stiinat ja Laurat enda kõrvale istuma - nad olid nõus. Meil sai tunni ajal palju nalja. Järsku kuulsin sahinat oma selja taga ja Alexi häält. "Sanne, ära topi neid silte talle!" vingus Alex ja kobas mu pusal. Sanne ja Riina irvitasid. Pöörasin pea sinna poole. "Sorri, ma lihtsalt püüdsin aidata," vabandas Alex pusa kobamise pärast ja näitas oma käsi. Need olid igasugu silte täis. "Pole midagi ja aitäh," tänasin poissi selle eest, et ta oli sildid mu jakilt ära võtnud.Uks avanes, sisse astus direktor. "Liis Rosewelt kohe minu kabinetti," teatas ta. Mul oli hirm, süda hakkas rinnus põksuma aina kõvemini. Tõusin püsti ise värisedes. Lükkasin tooli laua alla ja kõndisin dire järel tema kabinetti. Mu peas mõlkus vaid see korrektorijuhtum. Võtsin kabinetis istet nagu direktor palus ja jäin kuulama. "Asi on selles, et .. Kuidas seda küsidagi .. Sinu töö, see oli kooli parim töö ja ma mõtlesin, et võib olla saaksin selle susata kuskile ajalehte, et inimesed seda näeksid," rääkis direktor Palm. Olin üllatunud, sest arvasin, et tegu on millegi hullemaga. "Tean, et see on natukene imelik, et direktor teatab sulle seda, aga see on mulle suur au. Sa oled sündinu väikeseks kirjanikuks," seletas ta edasi. Otsisin oma peast sõnu, mis oleksid sobilikud, kuid viimaks jäin siiski "jah" vastuse juurde. Noogutasin. Dire lasi mu tagasi tundi, arvata oli, et Sanne naeris juba oma peenikest rõvedat naeru koos Riinaga. Ma ei teinud sellest välja, vastupidi, ajasi pea püsti ja selja sirgu, kuid ma komistasin laua otsa, sest ei pannud seda tähele. Hüppasin ühel jalal oma kohale ja istusin, kuid just siis helises kell ja sellest istumisest polnud kasu. Kuulsin jälle seda sõna Sanne suust. "Luuser!" irvitas Sanne ja kõndis Riinaga sosistades minema."Said sõimata?" uuris Alex. Raputasin pead ja naeratasin. "Kuidas siis filmiga jääb?" küsis poiss. Kehitasin õlgu. "Kuidas oleks kell kaheksa õhtul?" vastasin küsimusega. Alex muutus kohe rõõmsamaks, ta suunurgad tõusid ülespoole ja ta noogutas ootusrikkalt. Poiss kõndis klassist välja ikka veel mulle otsa vaadates, äärepealt oleks ta peaga vastu ust kõndinud, kuid ma hoiatasin teda.Kodus asusin ma tubasid koristama juhuks, kui Alex peaks sinna ilmuma varem. Seadsin oma toa kõige ilusamini ära. Muutsin natukene mööbli paigutus, nii palju kui sain ja kui palju jõudsin. Panin oma lemmikplaadi cd mängjasse ja hakkasin tantsima. Proovisin kaela endale igasugu salle ja pähe mütse ja kübaraid, mis leidus mul ühes riidekirstus.
õhtul kell 17.00
Sagisin ikka veel omas toas, olin ära õppinud igaks juhuks ja proovisin endale selga sobivaid riideid. Lõpuks leidsin ideaalse dualeti õhtuks. Alt kitsad roosad teksad, valge lillekestega topp ja ketsid. Panin endale juba sobilikud riided selga ja sättisin juuksed korda. Juba selle peale kulus tund. Kuulsin vaikset uksekella. Läksin avama, sest kedagi teist kodus polnud. See oli Sanne. Ta seisis seal ja hoidis üht tulipunast huulepulka enda käes. Niipea, kui ta mind silmas lörtsis ta selle huulepulga värvi mu topile ja läks keksides ning naerdes minema. "Igavene värdi!"karjusin talle järgi. Virutasin just ukse kinni ja kuulsin kedagit "Ai" ütlemas. Avasin uuesti ukse ja nägin seal Alexit, kes hoidis oma ninast kinni ja vingus nagu tita. "Vabandust, ma ei näinud sind!" vabandasin poisi ees ja kutsusin ta sisse. Alexi juuksed olid mõnusalt geeliga ülesse sätitud - ta oli üliarmas, nii nii armas, et ma .. Ma ei suutnud vastu panna ja kallistasin teda. Okei, see on natukene vale. Ma hüppasin talle sülle, kuid ta ei jõudnud mind kinni püüda ja me kukkusime maha. Mina tema peale - see oli piinlik. Ajasin end rutuga ülesse, kuid poiss tõmbas mu tagasi ja suudles mind. Aahh, ma sulasin nagu jää kuumal pliidil. Kuid just siis astus mu ema uksest sisse ja ...

5.osa

Kuid just siis astus mu ema uksest sisse ja ta polnud üksi. Temaga oli kaasa natuke vanem meesterahvas. Meid nähes ta muidugi üllatus ja ahhetas. Tuli kohe minu juurde ja tiris mu püsti. "Mis te teete?" küsis ta siis. Jäin häbelikult emale otsa vaatama, sellise lase-meil-omavahel-ka-olla näoga. Siis ta saatiski meid minu tuppa. Alex istus mu voodile ja jäi minu toimetusi vaatama. "Mis teeks?" uurisin poisilt. Alex kehitas õlgu ja naeratas. "Istu lihtsalt siia ja räägime niisama maast ja ilmast," rääkis poiss ja osutas enda kõrvale. Sibasingi Alexi kõrvale, võtsin istet ja jäin tema armsatesse süütutesse silmadesse vaatama. Lihtsalt mu pilk jäi sinna kinni. Ma ei saanud midagi teha. Ta võttis mu kätest kinni ja lähenes mulle. Kuulsin ta hingetõmbeid, mu süda hakkas kiiremini lööma. Viimsel hetkel pöörasin pea ära ja närviliselt kõndisin dvd-de juurde. "Vaatame siin filmi?" küsisin poisilt. Ta raputas pead. "Parem hakkame minema. Muidu jääme veel uimerdama siia," pakkus ta. Olin nõus, ei tahtud eriti talle peale käia. Võtsin veel kapist ühe roosa salli ja toppisin tolle kaela. Ütlesin emale selgituseks, et ma lähen välja. Kõndisime suhteliselt kiiresti kinomajja. Alex tegi mulle piletid välja ostis lisaks veel popcorni. Istusime kõige viimasesse pinki, sest see oli inimestest tühi. Film hakkas peale, pugisin popcorni, järsult tundsin, kuidas kellegi käsi libiseb mulle külje alla. Vaatasin Alexile otsa, ta naeratas mulle, kuid siis märkasin, et mõlemad tema käed olid popcorni külge klammerdunud. Piilusin teisele poole. Seal istus üks minust vanem poiss. Ta paljastas oma hambaid naeruga. Tirisin ta käe oma selja tagant ära. "Vigane oled või?" küsisin siis. Ta noogutas. Päris imelik, ise veel tunnistab ka seda. "Ma kardan," sosistasin Alexile. Vaatasime parasjagu õudusfilmi. Poiss noogutas ja pani mulle käe ümber. Koheselt tundsin end paremini. Ta silitas mu juukseid. See oli alguses külmavärinaid tekitav, hiljem harjusin sellega ära.Filmi lõppedes tahtis Alex saata mu koduukseni, kuid enne veel oli tal vaja pargist läbi hüpata, ei tea küll miks, aga ega mul kiiret polnud. Niisiis seadsimegi sammud pargi poole. Istusime natukene aega pingil ka. Hakkasin külmast värisema, Alex loovutas mulle oma jaki. Tänasin teda ja pakkusin, et võiks nüüd minema hakata, kuid tema tiris mu endale sülle ja hoidis minust kõvasti kinni. "Ma armastan sind," sosistas ta mulle kõrva. No seda oligi arvata, ega suvaline minuga nii ei käituks vist. Vähemalt mina nii ei teeks. Suvalisega ikka koos ei tahaks olla, eriti veel siis, kui ta sulle ei meeldi. Tegin Alexile põsemusi. "Ma pean nüüd küll minema," sõnasin siis kindlalt.Olin väga õnnelik, kõige selle pärast. Tormasin kohe oma tuppa, märkasin siis muidugi, et olin jaki unustanud poisile tagastada. Käisin pesemas, panin äratuskella hommikuks tirisema ja kobisin voodisse magama. Hommikul ärgates meenutasin veel oma unenägu. See ei olnud eriti meeldiv. Nägin, et lähen Alexiga lahku - tegelikult me ei käigi ametlikult, aga siiski tundus see asi jube. Veel nägin, et poiss hakkas Sannega semmima. Brrr.Ajasin end voodist välja ja lippasin pessu, peale seda panin end korralikult riidesse ja pakkisin kooliasjad kokku. Kõndisin kööki, et süüa teha endale. Kõht korises vastikult. Tuli meelde, et olen Sannega tülis mingitmoodi. Jällegi päev, mil pean olema hall hiireke, aga mind rõõmustaks juba Alexi nime kuulmine. Ja kohe oleks suu kõrvuni ja silmad säraksid peas. Söödud, torkasin kossid jalga ja jaki viskasin selga ning asusin kooli poole teele. Esimeseks tunniks pidi olema loodusõpetus, kuid see jäi ära. Selle asemel tuli ajalugu, sest õpetaja oli vaba. Kuna meil polnud aga mitte kellelgi asju kaasas, siis lubas õps meil vabal teemal midagi ajalooga seoses joonistada. Joonistasin igasugu põllutööriistu ja siis viisin pildi õpetajale. Hakkasin tegelema oma ühe projektiga loodusõpetuse jaoks. Kuidagi pidin ju oma aega sisustama. Siis tuli Sanne minu juurde."Liisu, seda, et. Ma tahaksin sinult laenata seda kunsti jaoks vajalikku värvi praegu. Oleks see võimalik," küsis ta. Olin muidugi nõus. Otsisin selle kotist üles ja ulatasin Sannele. Ta tänas ning liikus oma kohale tagasi. Kirjutasin teaduslikku teksti parasjagu vihikusse, kui Sanne tuli ja valas selle plöga mu tööle. Tõusin vihaselt püsti. "Mida sa oma aruga teed?!" karjusin talle ja raputasin oma käed värvist puhtaks. Ta irvitas mulle otse näkku. "Sorri, ma olen ju kohmakas," matkis ta. Seejärel viskas ta purgi mulle vastu kõhtu ja kõndis naerdes minema. See projekt oli metsas. Nii halvasti pole mul varem läinud ja homme oli loodusõpetuse tund - jälle. "Kuidas ma küll saaksin kirjutada mitu lehekülge teaduslikku teksti ühe päevaga, mille olen kogunud kuuga," mõlkus mul mõtteis. Teadsin, et end välja vabandada ma ei saa. Pidin laenama raamtukogust raamatuid ja võtma terve oma vaba aja selle projekti jaoks. Järgmine tund toimus klassis 302. Labotund. Alex oli mu partneriks, kuid täna polnud ta sugugi nii sõbralik, kui eile. Ta tundus üsna mossis olevat. Kui midagi tema käest küsisin, pomises ta pahuralt midagi vastu. "Mis viga?" küsisin poisi käest. Ta raputas pead. "Ei midagi, jäta mind rahule lihtsalt," lisas ta veel. Olin kurb, sest Alex oli kurb ja pahur. Pöördusin tagasi labotöö juurde. Kohendasin oma kitlit ja uurisin seda lahatud konna edasi. "Osutage nüüd südamele," ütles õpetaja ja suskis konna südant. Tegin järgi, kuid see oli vägagi vastik. Ülivastik.Peale tunde lipsasin raamatukogust läbi ja võtsin enda projektiks vajalikud raamatud. Väljudes silmasin Alexit ja teda jälitavat Sannet. "Alex oota, eile oli meil kõik perfektne. Mis sul täna viga on?" kuulsin Sannet vingumas. Eile oli meil kõik perfektne - mida see pidi veel tähendama. Läksin marru. "Palju tal neid tüdrukuid siis on?" küsisin endalt. Asusin samuti Alexit jälitama, projekti heitsin peast. "Alex, seisa!" kamandasin poissi, ta seisataski ja vaatas mulle oma pruunide süütute silmadega otsa, ma ei suutnud pahandada, kuid siiski püüdsi. "Alex .. " alustasin. " Mida jändad? Palju sul neid tüdrukuid on ?! Vali, kas Sanne või mina." Olin vähemalt aus. Ta mõtiskles hetke ja ütles siis kindlalt: "Sanne!" Mu maailma varises kokku, ta valis Sanne. Pärast kõike seda, mis meie vahel oli olnud. "Sss ... Sanne?" kordasin tema järel. Poiss noogutas. "Sorri, aga sa oled nii igav. Sinuga ei saa üldse midagi peale hakata. Kõik mis ma sinult saan on üks süütu suudlus ja kõik. Mina pole seda tüüpi kutt, eks ja sina pole minu tüüpi tüdruk. Mõistad?," seletas ta. Mul polnud sõnu, see oli jube. Kohutav! Andsin poisile kõrvakiilu, vaatasin talle kurjalt otsa ja tormasin koolist välja, pisarad silmis.
Lonkisin aeglaselt kodu poole. "Ettevaatust!" karjus keegi. Pöörasin end ümber ja prauhh! .. Pilt kadus silme eest.Toibusin natukene ja vaatasin otsasõitjale silma. "Vabandust, ma kiirustasin liialt," vabadas poiss. Mu suu vajus muigele. Ta oli palju armsam, kui Alex. "Emm .. ma, ma ..," kokutasin. Poiss ohkas. "See juhtub alati. Tüdrukutel pole lihtsalt sõnu minu jaoks, eks. Naljakas, mis?" rääkis poiss. Muutusin tõsiseks. "Kas sa tõesti pead end nii veetlevaks?" küsisin poisilt. Ta jäi vait ja vaatas mind imelikult. "Miks sa küsid? Kas ma siis pole?" uuris ta minult. Ma noogutasin ja sõnas : "Jah, sa ei ole veetlev." Pöörasin end ümber ja kõndisin edasi, ajasin nina tähtsalt püsti, kuid kõndisin otse põõsastesse ja takerdusin sinna. Kukkusin porri. "Oled sa kindel?" küsis poiss uuesti. "Jah!" olin endas kindel. Poiss puhkes naerma. "Niiet ma OLENGI veetlev. Sa ju ütlesid "ja", "rääkis poiss. Raputasin pead. "Eiei! Sa ei ole veetlev. Nii ma ütlesin," seletasin talle. Poiss võttis oma tõukeratta maast ülesse ja tuli siis minu juurde ja aitas mu mudast välja. "Sa oled ju see uus tüdruk," ütles poiss. Ma ei saanud alguses aru. "Ei, ma pole uus. Ma tulin poolteist aastat tagasi siia," vastasin."Noh, oledk ju see uus. Sul olid ju muidu prillid ka ja juuksed olid pidevalt sul kinni. Mitte kunagi pole ma sind näinud lahtiste juuste ja ilma prillideta," rääkis poiss. "Muide, Jake." Jake sirutas käe minu poole tervituseks või nii. Vastasin sellele ja sõnasin : "Liisu. Jah, mul polnud varem juuksed lahti ja siis olid mul ka prillid." Poiss lasi mu käest lahti ja taganes. "Hei, näeme koolis siis. Tsau!" Seejärel hüppas ta tõukekale ja sõitis minema. Jäin teda järele vaatama. "Poisid," sõnasin siis ja pööritasin silmi.

6.osa

Otsejoones kõndisin oma tuppa, kui olin koju jõudnud. Asusin õppima, seadsin enda kõrvale oma läpaka ja sisenesin msn-i. Kedagi sees muidugi polnud nagu alati. Kes iganes mul ka seal listis poleks, nad on kõik mind ära blokeerinud. Nüüd veel eriti. Muidu oli Sanne, aga enam mitte. Kui mul õpitud sai, otsisin sahtlist raamatu ja asusin lugema.
Vihma sadas, tüdruk kõndis mööda märga asfaltteed ja nuttis. Ta hoidis käes oma kallist karukest, kes oli temaga alati siis, kui plika tundis end halvasti.
"Miks peab raamatutel nii tüüpiline algus olema?" küsisin siis ja sulgesin loetu ja asetasin selle lauale. Lülitasin televiisori sisse ja jäin uurima üht dokumentaalfilmi, kuigi see oli üsna igav. Mu telefon helises, vastasin koheselt ilma pikalt mõtlemata. "Jap," kõlas minu poolt. Teine pool sõnas: "Liisu, meil on vaja rääkida. Ma jõuan kümne minuti pärast sinu maja juurde. Ole valmis!" Kõne vajutati kinni, olin üsnagi imestunud, kuid sain sellest ruttu üle. Vahetasin riided ja tõmbasin huuleläikega üle oma huulte ning imetlesin end natukene aega, siis kõndisin õue ja jäin ootama.Peagi nägin kellegi jakki tuules lehvimas. See oli ALEX! Mul vajus suu pärani lahti. "Tsau Liisu!" teretas poiss. Tundus nagu oleksin keele alla neelanud, sest mitte sõnakestki ei suutnud ma sealt välja pigistada. "Oled üllatunud?" uuris poiss. Noogutasin ja istusin trepile. "Asi on selles, et ..," alustas Alex. "Ma olin Sannele teene sees. Või noh, tegelikult. Mu õde, Riina, palus, et ma teeksin seda. See polnud üldsegi tõsi!" "See .. Sa .. Mida?" kokutasin ma. Alex muigas. "Noh, tegelikult pididki sa solvuma. Sanne tahtis seda, aga mina mitte. Andestad mulle?" tahtis poiss teada. Kehitasin õlgu ja punastasin. "Niiet, me oleme "tagasi koos"?" küsisin Alexilt. Poiss noogutas ja tegi mu põsele musi. Ja siis ma tundsin jälle, et ma sulan. Kuumalained sibasid mööda mind ja ma jäin unistustesse kinni, eriti just sellesse suudlusesse.Kakerdasin tagasi tuppa ja hüppasin voodi peale ning hõiskasin õnnest. Jäin mõtlema ikka sellele soengule ja nendele silmadele, üldiselt võttes - Alexile.Kell hakkas lähenema 23.00-ile ja väljas oli juba suhteliselt pime. Kobisin magama, enne tegin oma tavalised toimetused ära.
Ärkasin hommikul tirina peale - nagu alati. Võtsin kordusäratuse telefonilt maha ja läksin end sättima. Seejärel pakkisin kooliasjad ära ja liikusin kööki, et midagi hamba alla saada. Tegin endale 2 võileiba ja pistsin nood koheselt naha vahele. Lükkasin endale ketsid jalga ja tõmbasin dressika selga ning olingi valmis minema kooli, seda ma ka tegingi.Koolivärava juures olid Riina ja Sanne, nad rääkisid midagi ja naersid. Siis ilmus nende juurde Alex, kes samuti muigas ja sasis oma juukseid. Sanne rääkis poisile midagi, mille peale too noogutas.Kõndisin aeglasel sammul kooliväravatest ja peauksest sisse. Aimasin, et teoksil oli midagi kahtlast. Püüdsin mõelda, mis see olla võiks. Esimene tund pidi olema B-keel. Võtsin klassis istet, pakkusin, et Alex tuleb minu kõrvale istuma, kuid ei. Hoopis see poiss, kellega ma olin eelmine päev kokku põrganud. "Tsau!" ütles ta. Ei saanud alguses aru, mida ta siin teeb, kuid tervitaisn teda vastu. "Ma olen paralleelist, tead?" küsis ta. Noogutasin. Alex sisenes klassi koos Sanne ja Riinaga ning kõndis otsejoones minu juurde - tegelikult küll Jake'i juurde. "Mida sa siin teed?" küsis Alex ja müksas Jake'i. Jake tõusis püsti ja tõukas Alexi vastu seina. "On ütlemist?" uuris Jake. Alex ajas end jalule ja muigas. "Loomulikult. Mida sa MINU tüdrukuga teed?" vihastas Alex. Kohkusin ning taganesin, kartes, et saan veel viga. "Sinu tüdrukuga?" naeris Jake. "On nimi "Alex" tal kuskil kirjas ? Näiteks "Alexi oma"?" Sain nüüd küll pahaseks ja karjusin: "Ma pole kellegi oma!" Jake noogutas. "Seda ma räägingi. Oled sa siis Alexi tüdruk kogu aeg või ainult siis, kui tema tahab seda?" küsis Jake. Nüüd hakkasin alles mõistma. Alexil olin ainult siis olemas, kui tema seda vajas ja tahtis midagi enda kasuks pöörata. Alex virutas rusikaga Jake'ile vastu lõuga. Jake vastas samaga, poisid läksid kätt-pidi kaklema. Jooksin vahele. "Lõpetage!" kisasin. Haarasin Alexil käest ja lükkasin ta enda pingi juurest eemale. "Ära sega end minu ellu!" nähvasin vihaselt ja liikusin tagasi oma pingi juurde ja võtsin istet. "Tänan, et mind kaitsesid," mainis Jake. Vaatasin talle tõsiselt otsa. "Ma ei kaitsenud sind!" kinnitasin talle.

7.osa

Terve tunni olin mossis ja ei tahtnud Jake ega ka Alexiga rääkida. Niipea, kui tund lõppes, tõusin püsti ja virutasin tooli pingi alla. Toppisin õpikud närviliselt kotti ja kõndisin järgmisesse klassi, kus pidi toimuma teine tund.Istusin Laura kõrvale. "Kas sa Alexiga ei istugi?" uuris Laura. Raputasin pead ja rebisin ühest vihikust aina lehti välja. "Ta on värdjas, ta pole väärt kellegi sõprust," teatasin kindlalt. Laura imestas. "Minu jaoks on Alex tore," sõnas ta ja lahkus minu kõrvalt. Õpilased kogunesid klassi, minu kõrvale istus Alex, sest teised kohad olid kinni. "Tsau Liisu!" ütles ta rõõmsalt nagu eelnevalt polekski midagi toimunud. "Sa oled eikeegi minu jaoks," vastasin poisile. Jätkasin harjutuse kirjutamist, olin esimene, kes selle valmis sai. Tahtsin, et mul oleks võimalikult palju tegevust, niiet Alex ei pälviks minu tähelepanu. Tunni lõpus lugesin raamatut, sest kõik muud tööd olid mul tehtud.Päeva lõpus kõmpisin koju, kuid mitte terve tee ei möödunud mul üksi olles. Mind jälitasid Jake ja Alex, eraldi muidugi. "Hei Liisu!" hõikas Jake ja kiirendas oma sammu, et mulle järele jõuda. "Kao ära!" nähvasin poisile. "Liisu, oota. Sa meeldid mulle!" karjus poiss. Jäin seisma ja pöörasin end tema poole. "Ma .. Mida?" küsisin temalt. Jake noogutas ja kordas: "Jah, sa meeldid mulle." Siis ilmus välja vihane Alex. "Liisu on minu!" sõnas ta kavalalt ja tiris mind enda poole ning tegi mu põsele musi. Rabelesin end Alexi haardest lahti ja jätkasin oma "teekonda" kodu poole, jättes poisid sõnelema. Ausalt, ma olin väsinud juba sellest, kuigi see oli kestnud vaid pool päeva.Niipea, kui olin võtmega ukse lukust lahti keeranud ja majja astunud, karjusin täest kõrist ja trampisin jalgadega vastu põrandat. Loopisin koolikotti vastu seina, viimaks läksin enda tuppa. Pildid Alexilt ja minust rebisin pooleks ja lennutasin nood mööda tuba laiali. Võtsin oma voodilt enda armsa mõmmi ja hakkasin pillima. Kõik mu tunded olid sassis, korraga olin õnnelik, et sain poistest lahti, siis jällegi vihane, et nad olid mind enda omaks pidanud mõlemad, viimaks olin kurb ja pillisin, sest ma olin kohutavalt kurb ja morn. Mu õde, Mari-Ann, jõudis just koju ja tuli uurima, kes see röögib nii kõvasti. See olin loomulikult mina, kes röökis. "Mida sa oma aruga teed?" küsis õde vihaselt. Tõusin voodilt ja virutasin ukse õe nina ees kinni. "Jäta mind üks kord ometigi rahule!" laususin siis ja nuuksusin edasi.Uksekell helises, Mari-Ann läks avama. "Tere, kas Liisu on kodus?" küsis see keegi. Siis avanes mu toa uks, see oli Mari-Ann, kes kutsus mind selle võõraga rääkima. Pühkisin varrukaga pisarad, viskasin karu nurka.Uksetaga oli Alex ja siis veel Jake, neil mõlemal olid käes punased roosid ja nad rüselesid. "Liisu, andesta!" ütlesid nad, kui ühest suust.Purskasin naerma. "Kus ma siis olin, kui mul olid veel prillid? Kus olin ma siis, kui olin alati loomulik ega värvinud end ja kandsin alati pikkadressikat ja laiu teksasid? Kuhu siis Liisu jäi?" uurisin poistelt. Nad jäid kohkunult üksteisele otsa vaatama. "Siis polnudki mind olemas teie jaoks!" karjusin neile ja virutasin ukse kinni ja sammusin oma tuppa. Sulgesin ukse ja libistasin end mööda ust alla. Jällegi valgusid pisarad mu silmadesse. Otsisin sahtlist oma prillid üles ja vahetasin läätsed nende vastu. Samuti leidsin kapist oma vana musta dressika ja tõmbasin selle selga. "Kunagi tahtsin endale oma poissi, kuid nüüd aitab mulle nendest. Elu on ilma nendetagi hea, isegi võib olla parem, poole parem," rääkisin endale.Otsustasin minna parki kõndima. Alati käin seal, kui tuju on nullis ja tahaks olla kuskil eraldatud kohas. Panin endale retuusid jalga, ülejäänut ei vahetanud. Võtsin kaasa veel oma mp3-me. Ma tahtsin ka tuus olla selle pleieriga nagu teised, kuigi see tundub suhteliselt mõtetu vidin. Asusin siis teele. Märkasin ainult iseennast tänaval, teised olid minu jaoks tühjus.Astusin pargiväravatest sisse ja jalutasin parditiigi juurde. Seal sai alati nalja. Pardid on nii naljakad vahepeal ja kajakad tiirutavad ka seal. Loomulikult ei tohiks kudrutavaid tuvisid ära unustada.Istusin pingile ja jälgisin üht pardiperet, võtsin klapid peast ära. Korraga kuulsin kellegi kisa. Pöörasin pea hääle suunas. Nägin kuidas minuvanused poisid kiusavad üht tüdrukut. Hüppasin pingilt püsti ja liikusin kiusajate suunas. Seal oli Jake. "Ah, et nii sa siis püüadki tüdruku südant võita?" küsisin Jake'ilt. Ta kohkus ja jäi mind suurte silmadega vaatama. "Lõpetage," sõnas ta oma sõpradele ja lähenes mulle. "Mis tahad?" nähvas ta mulle. Olin paigal ja muigasin. "Tahan näha sind ja seda, kuidas sa langed aina madalamale. Sa oled hale, Jake!" sõnasin talle.Jake võttis mu prillid ja viskas need maha ning astus neile peale. "Kuidas sa küll nüüd kavatsed näha?" irvitas ta. Vangutasin kavalalt pead. "Ma ei pea sind nägema selleks, et saaks sulle seda teha," lisasin ja virutasin Jake'ile kõhtu. Poiss kukkus maha. Saatsin Jake'ile õhusuudluse, tegin silma ja läksin siis maas lamavat tüdrukut aitama. "Oled kombes?" küsisin plikalt. Ta noogutas. "Oled siin uus?" tahtsin teada. Tüdruk tõusis püsti. "Ei, olen siin elanud paar aastat juba," rääkis ta. "Järelikult käid teises koolis. Muide, olen Liisu!" sõnasin talle ja sirutasin käe, et tervitada. "Ursula," vastas ta. "Äitähh, et mind aitasid. Jake on alati olnud selline tropp." Nüüd olin küll hämmeldunud. "Alati selline? Sa siis tead teda?" küsisin Ursulalt. Tüdruk noogutas ja sõnas: "Ta on mu expoiss."Jätsin Ursulaga hüvasti ning andsin talle ka oma telefoni numbri. Jäin mõtlikuks. Tema ja Jake'i eks. See tundus nii imelik, selle kõla oli kahtlane. Kõndisin kodu poole, sest isu olla pargis, läks üle. Samas lootsin, et minust ja Ursulast võiksid saada parimad sõbrannad ning siis saaksime koos kätte maksta Jake'ile. See oleks hea. Tegelikult ei tahtnud ma koju ka veel minna, seetõttu seadsin sammud kiirtoidu restorani poole. Tellisin endale seal suure koka ja friikartulid ka. Näksisin ja mõtlesin omaette viimase nädala üle. Jälgisin inimesi, kes tulid ja kes läksid. Silmasin Alexit resto akna taga, ta tabas mu pilgu ja kiirustas uksest sisse. "Liisu, mida sina siin teed?" küsis ta."Ma mõtlen Jake'i peale," vastasin talle. Poiss oli nördinud. "Ja selle peale, kuidas ta tüdrukuid peksab," lisasin veel. Alex muutus kohe lootusrikkaks. "Kas ta peksis sind?" uuris poiss ja muutus närvilisemaks. Raputasin pead. "Ei, oma eksgirlfriendi," laususin. Alex istus minu kõrvale ja võttis mu kätest kinni. "Andestad nüüd mulle?" küsis ta. Mulle tuli mõte. "Unista aga," sõnasin, võtsin kokapudelist kinni ja valasin Alexi sellega üle. "Oli meeldiv? Ei, aga vot just nii käitud sina minuga. Mitte küll väliselt aga sisemiselt saan ma seda pidevalt tunda!" paiskasin talle näkku ja lahkusin restoranist.

8.osa

Panin klapid kõrva ja laulsin omaette kaasa. Kõndisin kodu poole ja hüppasin vahel lompidest läbi. Koju jõudes nägin, et Jake istus morni ilmega minu ukse ees. "Mida sina siin teed?" küsisin poisilt. Jake tõsti pea kätelt ja vaatas mind imeliku näoga. "Tegelikult ma .. Mind visati sinu majast välja ja ma mõtlesin sind oodata," seletas poiss. Võtsin tema kõrval istet. "Luba, et sa käitud nädal aega korralikult, kui seda teed, siis võime jälle sõbrad olla," pakkusin välja."Sõbrad?" kohkus Jake ja tõusis rutuga püsti. "Ma pole kunagi tahtnud sinu "sõber" olla!" Poiss jooksis minema. "Mida ma nüüd siis valesti ütlesin?" küsisin endalt ja läksin tuppa. Parasjagu olid televiisoris uudised. "Eile pärastlõunal üritas üks 14-aastane poiss teha enesetappu, kuid politsei jõudis õigeks ajaks ning päästis nooruki sellest olukorrast .. " räägiti uudistes. Seejärel näidati poisi pilti, see oli ALEX! Olin ahastuses, tormasin televiisori ette ja jäin vaatama seda vaatepilti. "Maailmas on nii palju inimesi, kelle elu võiks selline olla ja kelle sõprade elu selline olla. Miks just mina?" küsisin endalt. Jooksin enda tuppa, langesin voodisse ja "kallistasin" patja. Olin hirmul ja segaduses. Mu peas tiirlesid mõtted Jake'ist ja Alexist. Miks pidi see kõik minu ümber tiirlema.
Siplesin voodis, ehmusin oma unenäo peale üles. Märkasin, et jäin suurest mõtlemises jälle magama. Panin kella tirisema ja vahetasin kooliriided ööriiete vastu ning käisin veel pesemas.Viimaks viskusin uuesti voodile ja jäin tukkuma.
Hommikul äratkasin õe sahmerdamise peale üles. Lülitasin äratuse välja ja hakkasin tegutsema, nagu tavaliselt. Käisin söömas ja pakkisin asjad ära ning asusin kooli poole teele. Avasin juba välisukse, et hakata astuma, kuid siis põrkasin kellegagi kokku. See oli Jake. "Jälle sina!" sain pahaseks. Ta noogutas ja aitas mu püsti. "Liisu, ma .. Ma olen nõus!" võttis ta end kokku ja sõnas. Raputasin pead, sest ei saanud asjast aru. "Mida? Mis?" uurisin temalt. Ta ohkas. "See kokkulepe. Ma olen nädal aega hea poisike. Kõike sinu pärast," rääkis poiss. Noogutasin ja võtsin Jake'il käest kinni, kõndisime käsikäes kooli. Silmasin Alexit, kes ühe teise poisiga kakles, jälle. "Oota!" ütlesin Jake'ile ja ulatasin poisile oma koolikoti ning jooksin kakluse vahele. "Mida sa oma aruga teed? Kõigepealt üritad end tappa ja siis kakled iga päev!Kelle pärast?" paiskasin talle. Poiss sai löögi vastaselt, sest jäi mind kuulama."Kuida sina tead sellest?" küsis Alex löödult. Kõndisin poisile lähemale. "Uudistes oli see ju kõik olemas. Miks sa seda endaga teed?" ei mõistnud ma. "Ma teen seda sinu pärast, kuidas sa ei mõista!" karjus Alex ja jättis mu sinna ning lahkus ise. Kui ta minust möödus, müksas ta mind. Olin kui haavatud lind, ma lihtsalt seisin, karp lahti ja silmad suured peas. Tõmbasin käega läbi juust ja vajusin istuli maha. Möödaminejad vaatasin mind väga kahtlase ilmega. Mina, mina, mina. Kõik pöörleb minu ümebr. Kas ükskord lõpeb ka see kammajaa? Ma lihtsalt enam ei suuda. Tekib selline tunne, et .. Tahaks juba maailmalõppu!! See lihtsalt .. võtab su võimust, see tunne. Ennem olin see hall hiirekene, kel oli ainult üks sõber. Nüüd pole enam sõpra ega kedagi. Ainult üksindus ja tohutul hulgal arusaamatusi ja tundeid, mis painavad.Jake tuli minu juurde ja tiris mu püsti. Koos kõndisime klassi. Poiss aitas mu istuma ning võttis minu kõrval endale ka koha. Ta viibutas enda kätt mu silme ees üles-alla, kuid ma ignoreerisin seda. "On sinuga kõik korras?" küsis Jake minult. Raputasin pead. Võtsin ome koolikoti ja lahkusin klassist. Ma tegin esimesest tunnist poppi. Jake muidugi järgnes mulle. Kõndisin mööda kitsukest teed ühe vana maja juurde. Mulle meenus, et olin kunstikooli unarusse jätnud. Polnud juba kaks korda seal käinud nädala jooksul. Kõik oli üks suur segadus. Istusin puust kiigule ja lasin koolikotil maha kukkuda. Hoidsin metallketist kinni ja toetasin pea sinna ning vaatlesin taevast - pilvi ja päikest. Mu mõtted liikusid sellele päevale, mil ma kohtasin Alexit, siis mõtlesin jälle Jake'ile. Tundus nagu oleksin mõlemasse armunud, kuid kuidagimoodi erinevalt. Ja samas, Alexis oli midagi eemaletõukavat, kuid Jake'is mitte. Temas lihtsalt ei olnud seda "midagi" ,mis muudaks ta huvitavaks.Tõusin kiigelt ja läksin majja, Jake järgnes mulle.Kõndisin teisele korrusele, kuid järsku vajus mu jalg läbi põranda. Poiss tormas mulle appi. "Miks sa siia tulid üldse?" küsis ta minult. Kehitasin õlgu ja uurisin: "Aga mida sina siin teed?" Ta lõi käega. "Ahh, tead. Ma kartsin, et teed endale viga," seletas ta."Aga sa pidid ju pai poiss nädal aega olema, ise lubasid. Ja pai poiss ei tee koolist poppi," rääkisin mina vastu. "Vähemalt ma sain sulle kasulik olla," ütles ta. "Läheks võib olla koju?" Olin Jake'iga nõus. Teel sai meil palju nalja, ta lükkas mu vahel võsasse ja siis ma ukerdasin sealt jällegi välja nin lükkasin teda vastu, kui see kõik ei lõppenud hästi. Sain tekstisõnumi sisuga Kui sa kell 20.00 ei ole seal majas, võib sinuga juhtuda midagi väga ebameeldivat . "Mida see peaks tähendama?" tahtsin teada ja näitasin poisile sõnumit. Ta ei suutnud oma silmi uskuda ja uuris seda lähedamalt.

9.osa

Kodus olles olin närviline. Jake pakkus ennast välja minu asemel, et siis läheks tema sinna. Ta lausa anus, kuid jäin endale kindlaks. Tasapisi hakkasin sättima, sest kell aina lähenes ja lähenes kaheksale. Ma ei tahtnud ilus välja näha, aga ikkagi võiks ju lisada natukene särtsakust. Niisiis, võtsin oma seljakoti ka, sest tahtsin pärast veel poest läbi hüpata ja endale midagi söögiks osta, nagunii läheb kõht tühjaks. Kui jõudsin kokkulepitud kohta, siis leidsin eest ainult tühjuse. Istusin maja seina äärde ja silmitsesin oma kulunud kotti. Kuulsin koerte haukumist ja nägin silmanurgast lähenevat pimedust. Juba tol hetkel oli hämar ning aeg ajalt jooksid mööda külgi külmavärinad. Ilm polnud enam viimastel päevadel eriti soe, lähenemas oli talv ja pimedus. Panin käed risti rinnale, et saaks natukenegi sooja.Tõusin vihaselt püsti ja hakkasin tasapisi kodu poole kõndima. See tundus nagu mingi hale nali - saata üks sõnum ja palud ühel rumalukesel kohale ilmuda. Korraga läks mul pilt silme ees mustaks. Ma ei minestanud, keegi lihtsalt kattis oma kätega mu silmad kinni. Tundsin lõhnavee lõhna, see lihtsalt pidi olema keegi poiss. "Lõpeta ära," palusin. Ta võttis käed mu silmadelt ja pööras mu enda poole, nüüd vahtisime üksteisele silma, kuid see ei kestnud kaua. Ta võttis minust kinni ja suudles mind. Üks halb asi oli selle asja juures, ma nägin võõra silmi, kuid mitte tervet nägu, sest olin täieliku pimedusega harjunud, kunas ta hoidis oma käsi mu silmadel. Edasi sujus see suudlus kallistuseks, tundus nagu ta ei tahakski minust lahti lasta. Liblikad tulid kõhtu ja põsed hakkasid tulitama õrnalt. Tundsin end kohutavalt hästi, see oli imeline, kuid kuidagi tuttav tunne miskipärast.Lõpuks ja ka kahjuks ta lõpetas selle kalli. Muigasin, vaatasin teda ja ta nägu, see oli Alex. Uskumatu, kuid see oligi tema vabandus. Ta tõmbas oma selja tagant nähtavale kimbu roose. "Loodan, et meeldivad!" ütles ta, tema silmad särasid ja ta paistis olevat rõõmus. Hüppasin talle sülle ja tegin talle musi. "Ei oodanud küll, et sa nii rõõmus oled, kuid tänud," lisas ta. Sel hetkel tundsin, kuidas see pisuke vimm Alexi vastu kadus nagu tina tuhka. Ma mõtlesin siis ainult temale, tema silmadele. "Ma peaksin vabandama ka tegelikult. Asi oli lihtsalt selles, et ma vihkasin su läätsesid ja sinu uut stiili. Sa oled praegu poole kenam ja armsam. Need prillid meenutavad just sinu tillukest ego," naeris Alex. "Mulle meeldib see kuidas sa naerad," sõnasin punastades ja võtsin Alexilkäest kinni, ta saatis mu kodu juurde. Mul läks täiesti meelst ära oma tühi kõht ja see poevärk ning see, mis mõttega ma olin üldse seda kulunud seljakotti kaasa hakanud tassima.Järgmisel päeval Alex kooli ei tulnud, oli vist haige või magas siis juhuse korral sisse. Istusin Jake'iga kõrvuti, samuti keemias tegime koos tööd ning meil sai nalja. Jake nimelt valas kaks valet vedelikku kokku ning tekkis väike plahvatus ning meie juuksed olid punaseks värvunud mõnest kohast, õpetaja saatis meid kraanikausi juurde, et saaksime endid puhtaks pesta, kuid Jake'ile sellest paugust veel ei piisanud. Ta hakkas mind klassi ees veega pritsima, meiega ühines terve klass. Õpetajal paistis väike eneselõbustamine ka meeldivat ning ta liitus teistega. Viimaks naersid kõik kõhud kõveras ise üleni märjad. Saime keemia tunnihindeks viied. Algas viies tund ja selle päeva viimane, sest loodusõpetuse õpetaja oli läinud beebipuhkusele ning asendajat meile ei leitud ja uut tundi meile asemele ei pandud. Arvati, et sellest aitab meile küll, et jääme lotas natukene maha - tegelikult päris palju.Niisiis, ajalooõpetaja on üks kahest kõige rangemast õpetajast, eriti veel siis on ta marus, kui eelnevalt on ta pidanud asendama mõnd teist õpetajat. Täna just nii juhtuski. Võtsime koha sisse esimeses pingis. Õpetaja tuli klassi, veresoon tuksles ta kaelal ning ta oli näost tulipunane. Jake sosistas mulle need faktid ning me hakkasime naerma. "Vait!" käratas õpetaja ja vaatas kui öökull oma suurte silmadega klassis ringi. Kihistasime tasakesi naerda. Õpetaja võttis istet ja piilus üle prillide õpikuteksti. "Ülesanded 65,73,72 ja 76, " kritseldas ta tahvlile. Jake tõstis käe. Hr. Flander kergitas prille ja vaatas Jake'ile imestunult otsa. "Jah, noormees," püüdis ta lahkelt need sõnad enda suust poetada. Jake köhis hääle puhtaks ning teatas siis: "Vabandage, kuid meie töövihikus on ainult 37 ülesannet." Flanders tõusis vihaselt püsti, lõi ruikaga vastu lauda ning tekitas seetõttu tahtmatult tasase maavärina. "Siin esitan fakte ainult mina! Mõtle ise siis need ülesanded välja!" karjus õps, tema suu oli imepeenikeseks tõmbunud, kõrvad punetasid ning veresoon hakkas kiiremini tukslema. "Kuule, mõne ego paisus just ning peagi on oodata plahvatust nagu keemiaklassis," mainis Jake mulle ja tegi kutsikanäo endale pähe, kui õpetaja meie poole vaatas. Purskasin naerma üle terve klassi. Õpetaja silmitses mind kahtlustavalt, kuid ka siis oli kuulda tema poolt naeru, mis kahjuks lõppes peagi. "Ja mille üle sina naersid noor neiu?" uuris Flanders. Sorisin oma asjusopis ning tulin lagedale vana naljaga. "Neeger päevitab!" hüüdsin siis ja naersin edasi. Enda arust olen halb näitleja, kuid õpetaja jäi tõesti uskuma seda ning hoidis oma suurest kõhust kinni ning rõkkas naerust.Järsku avanes klassiuks ning seal seisis Alex. Ta nägu oli kriimuline ning mõned haavad veritsesid õrnalt, poiss vajus kokku.

10. osa

Mul vajus suu nähtu peale lahti, jalad läksid põlvest nõrgaks. Pidin istuma. Õpetaja jooksis Alexi juurde, võttis poisil koolikoti seljast ja palus, et keegi lastest kutsuks arsti.Arst rääkis õpetajale pärast, et Alex oli sattunud kaklusesse ning oli saanud haavata. Samuti lisas ta, et poiss vajab natukene puhkust. Seetõttu ma ei hakanudki pärima, et millal saab ta koju ja, et kas temaga on kõik korras. Üldiselt olin närvis, kuid sain sellest üle. Jake oli minu vastand. Ta oli näost valge ja täiesti tuim, lihtsalt täitis ülesandeid, endal muie suul. "Miks sa muigad?" küsisin poisilt."Ah, niisama. Lihtsalt et .. Alex on näitlejaks sündinud," irvitas ta.Müksasin Jake'i. "Kuidas sa saad niiviisi rääkida?" ei mõistnud ma.Kell helises, kõndisin ükskõikselt kapi juurde ning otsisin sealt endale järgmiseks tunniks asjad. Sanne tuli minu juurde. "Vaata, ma olen sinuga valesti käitunud, peaksin tegelikult vabandama," rääkis Sanne. Raputasin pead. "Seda juttu olen ma varem juba kuulnud," vastasin ja kõndisin oma kohale. Kõndisin koridori, sest vahetunni ajal ei tohi klassis olla. Üks võõras tüdruk sibas klasside juures ja lõõtsutas. Ta kõndis minu juurde, et abi küsida. "Tere, ma otsin .. Ja ma leidsin," lausus ta. Vaatasin imelikul moel talle otsa. "Ursula?" küsisin siis. tüdruk noogutas. "Ma pidin sind nägema. Lihtsalt, et on olnud kiire aeg ja väga palju on juhtunud. Vajaksin toetust muidugi ja sooviksin arutada sinuga Jake'i teemal ning pajatada midagi ka selle sinu armastuse kohta," lisas Ursula. Püüdsin aru saada, mida teine rääkis, sest ta vuristas jutu nii kiirelt mulle ette."Mis siis on?" uurisin Ursulalt. Ta tõmbas hinge ja näris närviliselt oma alahuult. "Kuidas seda öelda. Noh, ma .. Ma olen nüüd lastekodulaps," ütles ta viimaks. Kohkusin. "Kkuidas?" küsisin. "Mu ema, ta oli ainus, kes mul alles oli ning ta .. ta lihtsalt pussitati tänaval surnuks," seletas Ursula endil pisar silmis. "Mul on väga kahju," avaldasin kaastunnet. "Ma luban, et ma tulen sinu juurde. Sa elad ikka seal Õie tänaval?" Ursula noogutas ja hakkas minust eemalduma, hüvastijätuks lehvitas ta mulle.Õpetaja kõndis kiiruga klassi poole, võti värisevas käes ning avas ukse. Ka õpilased hakkasin vaikselt klassi voolama. "Istuge kõik kohtadele ja rahunege maha," sõnas õpetaja ja kohmitses paberite kallal. Ta kinnitas tahvli külge ühe teate ning kirtseldas sinna väikeste tähtedega midagi kõrvale. Püüdsin veerida tähti kokku, et aimu saada, millest jutt. Kuulsin oigamist ning vaatasin lävele, seal tuigerdas kohmakas Alex. Tõttasin poisile appi. Alex tänas mind, aitasin ta istuma enda kõrvale. Siis märkasin Jake'i, kes oli veidikene solvunud, nähes, et Alex ja mina oleme kõrvuti ning, et ma pööran suuremat tähelepanu Alexile. Niisiis, Jake võttis minu õrritamiseks arvatavasti koha sisse Sanne kõrval ning tegi tollele põsele musi. Vahepeal piilus ka minu ilmet. Õpilased olid juba kõik kohtadel, ainult õpetaja oli veel hulkumas koolimaja peal. Arvatavasti oli tal kas lühike koosolek või mõne teise õpsi sünnipäeva pidamine. Ei teinud sellest suurt numbrit ning hakkasin kontrolltööks kordama. Alex lubas mind aidata, kui ma ei peaks oskama. Siis tuligi miss Parmesy klassi ja tund võis alata. Ta oli täna kohmakam kui varasematel tundidel, miski oleks nagu häirinud teda. "Klass, istuge," alustas ta. "Pean teile teatama kurvastusega, et ma pole oma kodutööd ära teinud ning seega tuleb võib olla kontrolltööga raskusi. Mõtlen kohapeal küsimused välja, palun vabandage." Parema kõlaga oleks muidugi olnud asjaolu, kui kontrolltöö oleks üldse ära jäänud, kuid õpilaste kahjuks seda ei juhtunud. Parmesy jagas paberilipakad laiali ning kirjutas tahvlile küsimused. "Kirjutage küsimused oma tööle ka, sest ma olen juba kord selline hajameelne ning unustan need ära," lisas Parmesy.Asusin kiiruga küsimusi kirjutama ning samal ajal nuputasi ka vastuseid. Tund möödus ülikiirelt, kui valmis sain, viisin ruttu õpsile ning siis heliseski juba jälle kell vahetundi. Meenus eelneval tunnil toimunud Jake'i poolne solvamine ning otsustasin talle järgneda söökla juurde. Lükkasin ta hoobilt vastu seina ja sisistasin talle läbi hammaste: "Noh, kus su jõuk siis kah on?"Poiss vaatas kohkunult mind ning uuris siis ümbrust. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid sealt ei tulnud piuksugi. Tundsin, et ta surus vastu mu kõhtu midagi. "Mida sa kavatsed?" küsisin siis. Poiss ohkas ja sõnas: "Seda!"Kõlas lask. Ma kukkusin põrandale, ehmatusest. Jäin kohkunult Jake'i vaatama. Tema vasakust käest libises kiri välja. Võtsin selle enda kätte viimsel hetkel, siis tulid kohale juba hüsteeritsevad õpetajad ja tõmbasid mu Jake'ist eemale. "Kiirabi tuleb kohe, hoia senikaua temast eemale," rääkis Toggins.

11.osa

Olin shokis. Värisesin üle kogu keha. Aeg oleks nagu seisma jäänud, sest ma mõtlesin ainult sellele lasule korduvalt.Õpetajad püüdsid mind rahustada ning pakkusin mulle aina suhkruvett, kuid ma keeldusin igal korral.Saabus politsei, mind taheti viia jaoskonda tunnistust andma, kuid Toggins peatas politseinikud. Ta vabastas mu nende haardest ning kutsus mu endaga kaasa oma kabinetti."Soovid sa midagi? Teed või kohvi?" küsis ta siis ning toimetas veekeetja juures. "Äkki kakaod?" Ta suutis mu näole tuua väikese naeratuse. Kehitasin õlgu. Toggins ei pannud seda tähele ning askeldas piparmündi tee kallal."Vaene lapsukene, sa oled liiga palju läbi elanud selle nädala jooksul," tundis õpetaja muret. "Võib olla see ongi minu saatus, kannatada," vastasin talle. Kindlameelset raputas ta pead ja asetas mu nina ette tassi teega. Tänasin teda, et ta oli vaevaks võtnud minu eest hoolitseda."Lasen äkki Alexil su koju saata?" uuris Toggins. Mu silmadesse valgusid pisarad, eikusagilt."Mis viga?" küsis ta siis, arvates, et ütles midagi valesti. "Lihtsalt .. Ma olen üliemotsionaalne, vist. See pole teie süü," seletasin ning tõusin siis, et lahkuda. Toggins peatas mu. "Ma siiski kutsun Alexi," kinnitas ta ja jättis mu ootama.Peagi saabus ta koos Alexiga ning luges poisile sõnad peale. "Ära tüdrukut ära kasuta!" kamandas ta, Alex muigas. "Ega ma nüüd selline ka pole," sõnas poiss ning tuli minu juurde, võttis mul käest kinni. Lahkusime kabinetist, Togginsi pilk meid saatmas."Pole hullu, küll kõik saab korda," lausus Alex ja tegi mu põsele musi. Noogutasin õrnalt, avasin kooli välisukse ning kõndisime koos poisiga välja."Alex, mu vanemad on hetkel ära kodunt ning õed kolavad mööda ilma laiali. Mõtlesin, et võib olla sa jääksid minu juurde mõneks ajaks," rääkisin poisile."Nõus!" vastas Alex ja sasis mu juukseid.Lipsasime veel enne minu juurde minekut Alexi juurest läbi, sest see jäi tee peale ette. Poiss pakkis asjad ning võisimegi sammuda taas minu juurde.Avasin ukse, vastu vaatas täielik segadus. Nii mõnigi ese või asi oli maas. Alles eelmine päev olin korrastanud elamist. Kõndisime minu toa poole, käivitasin arvuti. Mu meilile oli saadetud tohutult palju kirju, kõik sisaldasid kaastunnet Jake'i surma pärast."Ma lähen teen meile süüa," ütlesin Alexile ning kõndisin kööki. Lõikasin parasjagu sinki saia peale, kui nuga noolis mu sõrme. Rutuga panin näpu külma vee alla. Asusin plaastrit otsima, nii mõnigi plastmassist kauss kukkus maha ning Alex tuli lõpuks asja uurima."Oled kombes?" uuris poiss. Mina olin aga tuhinas ning toppisin, keel hammaste taga, plaastrit sõrmele. "Liisu, kuku!" tõstis Alex häält. Vappusin ehmatusest. "Ära sega!" hoiatasin poissi. "Ja ma ei kavatsegi kukkuda!" "Okei, rahu!" naljatas Alex. "Paistab et sa oled Jake'ist üle saanud."Raputasin pead. "Ta oli mu parim sõber, peaaegu," vastasin."Aga mina?" oli Alex pettunud. Sain plaastri näpule ja lähenesin Alexile. "Boyfriend?" pakkusin siis. Alex nõustus.Lõppude lõpuks sättisime end magama, Alex minu toa põrandal ja mina enda voodis. Rääkisime endid magama. Hommikul ärkas Alex ülesse ning äratas mu laamendamise peale ülesse. "Sorri," vabandas poiss. "Aga ma tegin hommikusöögi ka!"Ajasin end ülesse, otsisin kapist sobivad riided ja kadusin vannituppa. Kõndisin siis Alexi juurde kööki, poiss sõi isuga. Võtsin ta kõrval istet ning vaatasin, kuidas ta sööb."Kas sa ei tahagi midagi hamba alla pista?" küsis poiss. Raputasin pead, kõndisin siis veekeetja juurde, tahtsin teed."Mida me täna ette võtame?" uurisin Alexilt. Poiss kehitas õlgu ja hammustas tüki võileivast."Tead, mis. Võiksime ju tegelikult minna randa," pakkus siis Alex."Sa mõtled ujuma? Novembris?" naersin mina."Eiei, niisama. Jalutama või siis hoopis sinna rannakohvikusse sööma minna. Pärast saame parte sööta," seletas Alex.Jäin nõusse. Jõin tee ära, pesin nõud ning siis asusimegi poisiga teele. Alguses läksimegi kohvikusse, Alex tellis meile mõlemile ühe koka ja hamburgeri."Alex, võiksime käia ka ju seal Õie tänava lastekodus. Üks mu sõbranna elab seal," ütlesin. Poiss vaatas mind kahtlustava pilguga."Õie tänava lastekodu? Sellist pole olemas," vastas Alex surmkindlal toonil."Aga .. Aga Ursula ütles, et ta elab seal," jäin endale kindlaks."Mingi arusaamatus võib olla?" pakkus Alex. Kehitasin õlgu."Õnneks on mul ta telefoni number," olin lootusrikas. Otsisin taskust oma mobiili ja helistasin Ursula numbrile. "Number kinni," teatasin siis mornilt."Oled sa ikka kindel, et see on õige number?" uuris Alex. Noogutasin.

12.osa

Olin üpris pahane, et Ursula oli mulle valetanud. Arvatavasti oli ta samasugune nagu Jake. Kõndisin peale kohvikus söömist koju, vajasin aega üksi olemiseks. Alex mõistis mind ning lasi mul minna.Istusin oma voodile ning võtsin Maddy sülle. "Olen sind ka unarusse jätnud," sõnasin siis kahetsusega. Vaatasin loomakese süsimustadesse silmadesse, mis olid nii süütud. Pisarad valgusid mu silmadesse eneselegi märkamatult.Meenus, et alles mõne päeva eest oli mu elu olnud normaalne, täiesti tavaline. Siis aga polnud mul enam oma parimat sõpra, tavalist imagot, minule kohast suhtumist. Olin muutunud, kuigi püüdsin seda kõike heastada.Alustades oma garderoobiga. Ma kiskusin sealt kõik uued asjad välja, otsustasin juba sel samal päeval minna shoppingutuurile, et vana stiil tagasi saada. Meik kadus prügikasti, ainult hügieenilised huulepulgad jäid alles. Otsustasin hakata toituma nii nagu varem. Viimasel ajal püüdsin süüa rohkem rämpstoitu, sest tahtsin olla lahe. Nüüd heitsin peast kõik need maiustused ning asendasin need puuviljadega.Mari-Ann oli koju jõudnud ning mind nähes üsnagi hämmeldunult küsis ta: "Mis sinuga juhtunud on?" Tõesõna, olin nagu tuhkatriinu. Mu riided olid natukene tolmused ja juuksed veidikene puhvis, kuid ma ei pannud seda suure askeldamise juures tähelegi."Kas peab kohe midagi juhtunud olema?" imestasin Mari-Anni reaktsiooni peale. Tõmbasin käega juustest läbi ja köhatasin. "Noojaah, peaks ikka," vastas õde. Kehitasin õlgu ja pühkisin põrandat edasi."Miks sa nii korralik järsku oled?" uuris Mari-Ann. Kortsutasin kulmu ja pööritasin silmi.
"Korralik? Ma pole korralik, täiesti normaalne olen. Tavaline," sõnasin vastu. Mari-Ann viskas oma koolikoti diivanile. "Varem sa küll koristanud pole," tähendas õde ning tuhlas kapis, et leida oma hommikusöögi helbed. Leidnud nood, hüppas ta diivanile, koolikoti juurde ning jäi telekat vaatama.
"Ükskord peab end ikka muutma ka, või mis?" laususin siis. Mari-Ann noogutas.
"Eks ta nii vist ole jah," nõustus ta. "Ikkagi. On sinuga midagi juhtunud?"
Lõpetasin parasjagu põranda pühkimise. "Ei, minuga on kõik korras," ütlesin."Viitsid minuga kaasa tulla? Shoppama?" küsisin õelt. Ta noogutas kindlalt. Otsisin oma pusa riidehunnikust üles ning tõmbasin selle üle pea endale selga. Kossid jalga, rahakott taskusse ning oligi minek.Mari-Ann aitas mul tagasi saada oma vana stiil, sest tema sõnul oli mu vana "mina" parem. Kolasime mõnes odavas kohas, kus olid laojäägid müügil. Leidsime sealt palju naljakaid asju, kuid samas ka midagi väärt kaupa.Viimaks oli enamus rahast raisatud ning hakkasime tasapisi kodu poole kõmpima. Enne seda lipsasime poest läbi, et koju midagi osta. Mari-Ann aitas mul mõned ära triikida senikaua kuni mina noid pesin. Tõesti, esimest korda elus tundsin, et õed on ikka super toredad. Tänaseks oli ema koju oodata. Õde ja mina hakkasime juba lavashi valmistama. Hakkisime hiinakapsast ja tomatit. Lõpuks torkasime selle "meistriteose" külmkappi.Kell lähenes viiele tasapisi. Süütasin mõned lõhnaküünlad, et kojujõudmine oleks ekstravinge. Pabistasin natukene, sest ei olnud kindel, et emale see vastuvõtt meeldib. Pika ootamise peale avanes lõpuks uks, sisse astus ema, kuid ta polnud sugugi üksi. Ta oli koos ühe mehega! "Tsau ema! Ja härra ..," alustasin ma. Ema lõpetas mu lause: "Henri Toom. Ta on minu uus töökaaslane."Tundus, et ka Mari-Ann oli veidikene üllatunud ning oleks vist hea meelega küll oma tuppa põgenenud. Püüdsin olla viisakas. Ema paistis olevat väga rõõmus, sest ta põsed õhetasid õrnalt. "Oi, te olete mulle isegi selle kodu hubasemaks muutnud, kui tublid," märkas ema ja võttis Henriga laua taga istet. "Lapsed, olge nii head ja tooge meile midagi hamba alla,"lisas Henri. Juuksekarvad tõusid kuklal turri, olin vihane. Mis ajast võis see võõras meid kamandada? Ta isegi ei tea meid! Mari-Ann sai mind veel õigel ajal sündmuspaigalt eemale tirida, muidu oleksin arvatavasti kriiskama hakanud. "Rahu, õde!" sõnas Mari. Raputasin pead, endal hambad ristis. "Kuidas ma saaksingi rahuneda?! Ta alles jõudis siia ja juba kamandab," vastasin õele.
"Liisu, ta võib olla väljendas end valesti," sõnas Mari ja asus salatit serveerima. Mina jäin teda vaatama. Paistis et ema oli liiga ametis Henriga, et märgata Mari-Anni toimetamas. Tavaliselt olime saanud õega ikka kiidusõnu ka, kuid hetkel vaatas ema Henri ja Henri tema silmadesse, nad naersid."Kus teil wc on?" küsis Henri äkitselt. Tundub labane, aga ma ehmusin. Vappusin koha peal. Mari hakkas selle peale naerma. "Tule ma juhatan teid," ütlesin mina kavalalt. Henri järgnes mulle, ta oli just ustt avamas, kui mina selle kinni lükkasin ja laususin: "Kuule sina, võõras! Mida sa plaanid?"Mees oli natukene kohkunud ilmega, kuid rahunes siis. "Vaata, Liisa," alustas ta. Parandasin teda: "Ma olen Liisu."
"Noh, Liisu," kordas ta. "Su ema on võluv daam, lase meil lõbutseda natukene. Ma ei kasuta teda ära ega midagi."
"Raske uskuda, mister," kinnitasin mehele ja jätsin ta omapead.

13.osa

Vanad läksid välja ning meie Mariga jäime koju. Tegime pidzaamapeo meie kahe vahel. Korraldasime mõned võistlused ning küpsetasime endale süüa. Hommikul vara ärkasime ülesse kolistamise peale. Läksime tippides uurima, kes see võiks olla. Tuli välja, et Henri polnud viitsinud ema alkoholist eemal hoida ning seetõttu mamps koperdas köögilaua ja pliidi vahel ning sõi meie tehtud omletti."Emps, sa magama ei tahaks?" uuris Mari ja vudis ema juurde, et teda aidata. Ema uuris ümbrust, võttis siis kontsad vaevu jalast ära ning üritas end magama kamandada. Saime õega naerukrambid, kui ema läks vannituppa jooma. Ta kummardus kraani alla ja lasi veel suhu voolata, kuid ta ei võtnud oma pead kraani alt õigel ajal ära, seetõttu hakkas vesi ka suust välja voolama. Kindluse mõttes hiilisime natukene mampsi järgi. Viimaks saime rahu majja, sibasime kööki, et endile hommikusöök valmistada. Kool pidi algama umbes kahe tunni pärast. Meil oli küllalt aega."Täna peame küll minema bussiga," sõnas Mari, ise aknal kõõludes. "Kõnnitee on peaaegu vee all, hädaga saame vast majastki välja." Kiirel sammul läksin jalanõude kapi juurde ning otsisin sealt oma vikerkaarevärvilised kummikud.
"Arvad, et need kõlbavad veel?" uurisin õelt. Imekombel ta isegi noogutas.Kui söök oli söödud, läksin pesema. Senikaua tegi Mari-Ann voodid korda. Pakkisin siis oma kooliasjad ka ära ning ootasin õde, pidime koos minema. Otsisin taskust bussiraha ka üles ning asusime teele hoidudes lompidest."Tsau siis!" hõikasin Marile hüvastijätuks. Esimene tund oli käsitöö, seega tõttasingi ruumi 207. Ainult paar tüdrukut oli kohal. "Liisu!" ehmus Sanne. Endamisi mõtlesin, miks Sanne nii ehmus.
"Ma ei näinudki sind, sa nii ehmatasid mind," rääkis Sanne edasi. "Ma istun sinu kõrvale."
"Ja miks ma sind ehmatasin?" uurisin tüdrukult, kes sagis mu kõrval. Sanne kehitas õlgu ja manas naeratuse näole. "Ma ei tea isegi. Lihtsalt, ma ei pannud sind tähele, seetõttu," üritas tõdruk seletada.
"Ja miks sa just minu kõrvale tahad istuda?" küsitlesin edasi. Paistis, et Sannele see meeldiski, tal on teatud tähelepanuvajadused.
"Ma olen sind ju täitsa ära unustanud," ütles Sanne ja kallistas mind. Jäin kui tolgus suu lahti teda vaatama ning ei reageerinud. "Paistad üllatunud olevat," sõnas Sanne.
"Loomulikult. Peale seda, et sa mind täiesti oma mälust kustutanud oled, nüüd tuled ja esitled end kui minu parima sõbrana," vastasin talle.
"Kas ma siis ei ole su parim sõbranna?" kohkus Sanne."Mõeldes asjaolude üle järele, siis ma kahtlen."
"Sa kahtled? Tõesti?" ei suutnud Sanne uskuda. Viipasin õrnalt peaga ja otsisin koolkotis välja lõngad ja kõiksugu erinevad nõelad.
"Imekombel ma pole isegi mitte solvunud, veidikene üllatunud. Just nagu sinagi," sädistas Sanne edasi.
"Palun ole tasa," veerisin talle.
"Häirin ma sind?" küsis Sanne.
"Jah, tõesti häirid. Aga sa saad ka mitte häirida, kui oled natukene aega tasa," seletasin talle.Õpilasi hakkas järjest rohkem klassi valguma ning peagi saabus ka õpetaja. Mõni jäi natukene hiljaks ning sai märkuse. Hakkasin õmblusmasina taga padjapüüri õmblemist jätkama."Liisu, psst!" kuulsin Sannet rääkimas. Ma ei teinud esmalt kuulmagi. "Liisu, pssst!" kostus juba valjemalt.
"Mida?" reageerisin siis.
"Ma keerasin mingi jama kokku," rääkis Sanne ja näitas mulle enda padjapüüri. See on niidiga kokku kroogitud.
"Ma lahendan selle kohe ära," rahustasin teda. Ta tänas viisakalt ning jäi ootama oma tööd.Ulatasin talle korraliku töö tagasi. "Ütle õpetajale, et sa ei saa hakkama. Mõtle midagi kokku," soovitasin talle. Sanne tegi nii nagu öeldud.Tunni lõppedes kõndis Sanne minu juurde, ta tuju paistis olevat hea. "Sa oled parim!" rõõmustas ta. "Bay the way, mulle meeldib su uus stiil."Klassijuhataja oli koolis ning palus õpilastel jääda klassi ning ta ära kuulata. "Homme tulevad väikesed muudatused," alustas klassijuhataja. "Kooli vanade traditsioonide kohaselt moodustatakse nädalaks ajaks segaklassid, et õpilastevaheline sõprus kestaks iga klassiga. Mõistate? Seega tehakse kõik klassid kaheksa ja pannakse kokku teiste õpilastega. Loomulikult seitsmendikud omavahel ja nii edasi. Seega loen ma nimekirja teile nendest, kes satuvad ühte gruppi, teiste nimesid ei loe, sest nad märkavad isegi, mis grupis nad siis lõpuks on."Ma jäin veidikene mõtlikuks, kuid kuulasin siiski tähelepanelikult nimekirja ettekandmist. "..Liisu Rosewelt, Sanne Georg, Alex Stock, Laura Herricane, Madis Krosly, Rebecca Hawkes, Freddy Drew .. ," luges õpetaja. Niipea kui olin enda nime ära kuulnud, jäid teised nimed kaugemaks ja ma ei süvenenud enam nimekirja.
"Liisu, me oleme koos!"kilkas Sanne. Katsin kätega kõrvad ning urisesin omaette, olin juba väsinud oma endisest sõbrannast, kuigi temaga võis ära harjuda üsna ruttu.
*
Järgmisel päeval sättisin end natukene paremini riidesse, sest teise klassi õpilased pidid ju meiega ühinema, seega tuli kenam välja näha. Mari-Ann kiikas pidevalt vannituppa ning uuris, mis ma endaga korda saadan. "Üü, poistesse jah?" narris ta. Selle peale hakkasin muidugi punastama.Sain bussijaamas kokku Sannega, sest nii olime kokku leppinud lõpuks. Alexit silmasin garderoobis. "Oo, sa nii kena täna," sõnas poiss ja tegi mu laubale musi. Võtsin Alexil käest kinni.
"Jah, ikka," vastasin.
"Ega sa nüüd ometi mind täna kadedaks ei hakka tegema?" uuris Alex. Raputasin pead.
"Üritan olla ikka sinuga ja mitte mõne suvalisega," kinnitasin Alexile.
"Liisu, Liisu!" hüples Sanne mu kõrval. "Sain just teate, et loosiga võetakse pinginaabrid ja tunnid on kuskil X klassis. Ma ei tea kus see ruum asub."Kogunemine oli raamatukogu ees. Inimesi oli juba kogunenud sinna. "Dude, vaata!" ütles üks poistest ja osutas mulle.
"Mida on!" pomisesin enda ette.
"Eri tibi," lisas poiss.
"On midagi öelda?" astus Alex minu eest välja.
"Ei mees, rahu! Mu sõber üritas komplimenti teha, kuigi see ei õnnestunud," selgitas ta Alexile ning pöördus siis minu poole. "Sorri, tips."

14.osa

"Liisu, lähme eemale," pakkus Alex ja tiris mind käsivarrest. "Miks? Keegi ei sega meid ju," vastasin mina."Palun, kallis," ei jätnud Alex järele."Ära võta nii südamesse. Pealegi ta juba vabandas sinu ees," vaidlesin vastu.Üsnagi pontsakas kogu jooksis prille kohendades ja raamatuid kindlalt käes hoides kui "tuulispask" õpetajate tuppa arvatavasti võtit otsima. Siis kutsus ta meid endaga kaasa klassiruumi."See saab nädal aega olema teie armas kallis klass ," püüdis ta end luuleliselt väljendada. Ta üritas sulatada sõnu, kuid pigem tuli see välja, kui närvilise inimese veel närvilisem jutt, mis on ette kantud vurinal."Hetke vaid te oodake, siis tõmbame loosi ning uue pinginaabri saate te," jätkus luulelisus. Õpetaja sobras ühes tillukeses korvis. "Võtke rivvi te ning oma järjekorda oodake," oli kuulda."Sorri, ma ei saa keskenduda, kui pean iga sekund seda möla kuulama," sosistas keegi minu selja tagant. "Lükka teda," kuulsin kedagi ütlevat. Sellele järgnes tõuge mu seljale ning ma koperdasin ühele poisile otsa."Hei, mida sa teed!" sai ta vihaseks."Vabandust, mind lükati," otsisin vabandusi.Poiss lõi käega ning astus sammu ettepoole. Rivi liikus aeglaselt, kui lõpuks oli minu kord. Värisevate kätega võtsin korvist paberilipiku, astusin sammu kõrvale ja avasin kokkuvolditud tüki. Paberile oli kirjutatud "7". "Mida see veel peaks tähendama?" küsisin endalt.Õpetaja võttis sõna. Seekord asus ta normaalsel viisil rääkima. "Olen õpetaja Maie Kirss," tutvustas ta kõigepealt ennast ning siis hakkas selgitama."Paberitükile on kirjutatud teie istekoha number. Numbreid loetakse alates sellest parempoolses pingist." Ta osutas käega aknapoolsesse ritta, parempoole pingi poole. "Nüüd peaksite leidma enda koha," lisas ta veel ning võttis istet.Lugesin omaette: "Üks, kaks, kolm .." Viimaks teatasin: "Seitse!" Istusin uhkelt enda kohale ning tõin nähtavale oma pinali, mille asetasin lauale."Hei!" ütles keegi. Pöörasin pead, et näha kes mu uus naaber on, kuid päike paistis mulle silma. Panin käe varjuks päikesele ning vastasin: "Hei!"Mulle naeratas see sama poiss, kes oli vabandanud eelnevalt Alexi kees ning kellele mind oli otsa lükatud."Niiet sina see oledki," pomises poiss. "Ma olen Kasper.""Ma olen kes?" ei mõistnud ma."See, kellest Taavi kogu aeg vatrab," muigas Kasper."Mmida? Taavi kes? Vatrab minust?" olin segaduses."Taavi lükkas sind, Taavi kommenteeris sind. Ja vatrabki," seletas Kasper. "Ja sinu nimi on?""Liisu," vastasin tagasihoidlikult."Ahh, ära võta südamesse. Taavi on üks naistemees," naeris Kasper.Vajusin kohe näost ära. Näppisin üht juuksesalku, mis oli mu punupatsist välja jäänud."Oled solvunud nüüd jah?" uuris Kasper.Raputasin pead, püüdsin poisist mitte välja teha."Tunnista üles," lunis poiss."Ei mõtlegi," vastasin mina."Niiet sa siiski oled solvunud," kordas Kasper."Natukene," tunnistasin. "Ja mis siis?""Ei midagi, lihtsalt. Ära muretse, sul on nagunii Alex juba olemas," lohutas Kasper."Nojah, aga nüüd on mul selline tunne nagu ma ei tohikski teiste poistega suhelda," rääkisin mina. "Ta astub just siis minu eest välja, kui seda vaja pole.""Siis on järelikult vaba ikka parem olla või mis?" sõnas Kasper.Kehitasin õlgu. "Võib olla, aga ma ei ole kindel," laususin.Mu lauale lennutati kiri. Enne kui kirja märkasingi, nentis Kasper: "Nagunii Taavi oma hea sõbrunemisoskusega."Avasin kirjakese, seal seisis:Yo,miss mässad???"Kas see peaks kiri olema?" naersin mina ja poetasin paberitüki radiaatori taha. Vaatasin Taavi poole, ta tegi mulle silma. "On temaga ikka kõik korras?" küsisin Kasperilt ja näitasin näpuga Taavi poole, kelle silmad lõid paugupealt särama. Kasper noogutas."Tibi!" hõikas Taavi ja lehvitas mulle. Põsed hakkasid kui hõõguma mul, järelikult punastasin."Kas sulle meeldib Taavi?" tegi Kasper juttu.Kehitasin õlgu ja pöörasin pilgu alla, et pinginaaber mu punaseid põski ei näeks."Meeldibki," järeldas Kasper. "Vau, uus kuum paar!""Shh!" sisistasin Kasperile. "Kui Alex kuuleb oleme me kõik kolm surnud!"

15.osa

"Oled oma uue pinginaabriga rahul?" küsis Alex peale esimest tundi."Jaa!" vastasin mina kindlalt. "Ta on sõbralik.""Ma pean Sannega istuma, teda on raske välja kannatada,"mainis Alex, ta pea avjus norgu."Ära muretse, sa harjud ära," lohutasin poissi naeru tagasi hoides."Ma tean, et see on naljakas olukord, aga ta ei suuda oma suud hetkekski kinni panna viimasel ajal,"rääkis Alex edasi."Nagu uus õpetaja siis, neil on midagi ühist," naersin mina. "Eks ta ole vist jah nii. Tead, mul tuleb sünnipäev selle nädala lõpus. Äkki aitaksid mul nimekirja koostada, keda kutsuda?" palus Alex. "Lähme raamatukokku, seal saab rahus tegeleda sellega," pakkusin Alexile. Poiss jäi ettepanekuga rahule. Istusime aknaäärsesse lauda ning mõlemad otsisime paberid välja."Kirjuta nimed, kes sinu arvates võiksid peol olla," seletas Alex.Kirjutasingi nimed: Kasper, Taavi, Liisu,Alex, Sanne, Liina, Deisi, Joonas, Kevin, Kerli, Sander. Näitasin nimekirja Alexile, ta jäi rahule. "Tead mis? Ma need kutsungi, kuid paar sugulast tuleb ka," nõustus Alex.Otsisin riiulist siis paar raamatut ka ning võtsin need endale koju lugeda. "Ma pean nüüd minema," jätsin Alexiga hüvasti. Silmasin kooli ees Kasperit. "Keda sina ootad?" uurisin poisilt."Sõpra," muigas Kasper. "Ja ta just jõudis, niiet ma võin vist teda hakata kodu poole saatma.""Ja kas sa küsisid ka tema käest, kas ta nõus on saatmisega?" naersin mina."Ei küsinud, kui tema silmist on juba näha seda," vastas Kasper."Sul on õigus," noogutasin mina takka."Sa lähed Alexi sünnipäevale?" tahtis Kasper teada."Kuidas sina sellest tead?""Alex rääkis mulle täna hommikul, käime ühes trennis. Ta pole sulle midagi maininud minu kohta?" rääkis Kasper."Aa, ei, ta pole rääkinud. Eks ta vist kardab, et sa hakkad mulle siis meeldima," ütlesin mina."Kas ma siis praegu ei meeldigi?" matkis Kasper jonnimist ning ta suu tõmbus kõveraks."Meeldid, aga nagu sõber," kinnitasin poisile."Ega ma enamat ei oodanudki," naeris ta."Me teed lähevad nüüd siin lahku, arvan," laususin häbelikult."Miks? Ma elan sellel tänaval, suht alguses, kuid siiski," küsis poiss ja osutas näpuga paremat kätt jäävale tänavale."Oih, kas tõesti?" ei uskunud mina. Kasper noogutas."Aga ma mõistan, tahad üksi minna, et ma sinu maja numbrit teada ei saaks, eks," sõnas poiss ja naeratas mulle."Ma ei taha saada ähvardavaid kirju oma pinginaabrilt, sorri," vabandasin ma ja kallistasin Kasperit hüvastijätuks. "Sorri, olen harjund sõbrannasid kallistama." Punastasin juhtunu pärast.Kasper oli kui soolasammas, ta lihtsalt jälgis mind. "Miks sa punastad? Ja see kallistus oli talutav," mainis Kasper ning lipsas oma majja.Kõndisin oma kodu poole edasi. "Kuidas ma nii loll olen, nii loll," pahandasin endaga valjul häälel."Ma kuulsin seda!" hõikas Kasper aknast. Mark oli mul nüüd küll maani, mõtlesin endamisi. Alandada esimesel päeval ennast, näidata välja, et hoolin pinginaabrist, keda ma isegi ei tunne.Kodus oli Mari-Ann, ta askeldas ühe oma projekti kallal, keel suust väljas ning püüdis liikumatult olla. Virutasin välisukse pauguga lahti, Mari-Ann ehmus ning vappus kohal, projekt hävines."Liisu!" käratas ta."Mida?" küsisin nördinult ning tegin mossis näo pähe."Mu projekt!" kiljatas Mari-Ann ja trampis jalgadega vastu põrandat."Järgmine kord pane uksele silt "valmimas 15minutiline projekt, mis võib hävineda silmapilkselt", siis ma tean, et löön ukse veits leebema pauguga lahti, eks!" soovitasin õele ning kõndisin otsejoones oma tuppa.Koridorist oli kuulda kella helisemist, tormasin uuesti ukse juurde, kuid enne seda kuulsin Mari-Anni vihast häält. Avasin juba ust, kuid Mari-Ann karjus siis: "Ära kutsu oma poisssõpru siia!"Uksel seisis Kasper, kes oli üsna üllatunud Mari-Anni reaktsioonist. "Ma tahtsin su numbrit küsida," ütles poiss. "Aga sa paistad ametis olevat kellegi teisegi. Sul tuleb mingi poiss siia, eks ole.""Mari-Ann mõtles sind ja mu number on 5256738," sõnasin mina."Ahjaa, mind. Õigus. Mulle ei jõua midagi kohale," rääkis Kasper ja tippis numbrit telefonimällu. "Ja siis veel nimi. Panen "tibu"." Poiss naeris. "Lepid?" uuris ta siis. "Muidugi, tibu on ikka parem kui elevant," vastasin mina."No seda viga annab parandada," ütles poiss. "Tsau siis!" Kasper kallistas mind, üllatusin."Aa, ja see oli hüvastijätt. Mul on see juba harjumuseks. Jäi ennist külge sinult," seletas Kasper nähes mu ilmet.

16.osa

Poiss ruttas minema, sulgesin ukse. "Enam ma teda siin näha ei taha," torises Mari-Ann. Ehmusin selle peale. "Miks?" küsisin õelt. Ta tõusis diivanilt, jäädes rahule oma projektiga ning kõndis minu poole. "Sest ta on nii nunnu!" seletas õde ja keris juuksesalku ümber oma sõrme. "Ega asi nüüd nii hull ka pole," vastasin mina. "Lähen nüüd oma tuppa ja ma vajan rahu!" Mari noogutas, liikus köögi poole, et midagi hamba alla saada.Hakkasin oma toas õppima, panin muusika netist mängima ning kaifisin hetke. Telefon helises, keerasin musa vaiksemaks ning vastasin."Jaa?" sõnasin helistajale."Tsau Liisu, mis teed?" kuulsin Kasperi häält."Õpin, sa ju alles olid siin. Miks helistasid?" uurisin poisilt."Ma tahtsin su häält kuulda. Selle kõla ununes mul ja ma tahtsin seda uuesti kuulda ning oma mällu salvestada," seletas Kasper. "Tsau siis!""Tsau!" ütlesin hüvastijätuks ja klõpsasin kõne kinni.Jätkasin õpingute tegemist ning vahetasin aeg ajalt laulu. Mulle jäid kummitama sõnad "ma tahtsin su häält kuulda", ta ütles seda nii armsasti.Alex polnud mulle iial nii öelnud, ta isegi polnud mu numbrit küsinud. Alex on üks tolgus, tundub. Tahtsin võimalikult kiiresti kodutööd ära teha ning Kaperi välja kutsuda. Salvestasin ta numbri telefonimällu, nimeks panin "kukk", sest mina olin juba "tibu".Kui viimne ülesanne valmis sai, hõiskasin rõõmust ning võtsin telefoni oma värisevatesse kätesse ning otsisin poisi numbri kontaktide seast. Vajutasin helistamise nuppu, kuid siis teatas hääl : "Teie kõnearvel pole piisavalt raha!"Vihastusin. "Kurat, just nüüd siis!" ja viskasin mobiili vastu seina, asjake lendas tükkideks. "Ma ei mõtlegi vabandada sinu ees!" Märkasin siis, et olin rääkinud mobiiltelefoniga, kui rumal. Otsisin kapist oma kõige ilusamad riided ning läksin Kasperit otsima. Mul oli ununenud, mis majas poiss elas, seega valisin esimese, mis tundus kõige õigem. Avama tuli tädikene."Mina sulle kommi ei anna! Sa oled liiga vana! Jäta väikestele!"kisas tädikene ning ajas mind harjaga mööda õue taga. Lipsasin aiaväravast välja ning jooksin edasi, järgmise maja juurde. Ukse juures lasin kella ja lõõtsutasin. "Hei!" kuulsin kedagi ütlevat. "Oled vist Liisu?" Vaatasin küsijale otsa, see oli üks pikk noormees, kes mind vahtis. Noogutasin isegi aru saamata. Noormees kadus korraks ukselt, ilmselt Kasperit kutsuma."Liisu!" üks väike tüdruk tuli jooksuga minu juurde ja kallistas mind. "Vaata!" Tüdruk oli õhinas. Ta näitas mulle oma joonistust, sinna oli juurde kirjutatud kolm nime. Lisu, Gasber ja Erena. Pakkusin, et õiged nimed on Liisu, Kasper ja Elena. "Ilus," kiitsin takka. Tüdruk naeratas. "Elena!" karjatas Kasper ja jooksis trepist ruttu alla ning tiris põngerja ukse juurest. "Mis ma ütlesin, H O I A eemale!" Elena jooksis, nutumaik kurgus, minema."Miks sa ta minema ajasid?" uurisin mina."Ta käib närvidele, ela ise vendade ja õega. See on kohutav!" seletas Kasper. "Olen valmis venna,"köögist piilus Elena, kes oli endale selga ajanud pusa. "Lähme juba!"Tüdruk võttis Kasperil käest ning tiris teda enda järel mööda murusse tallatud teed. Järgnesin neile. "Ma tahan parki!" lunis Elena. "Paluun, venna!" Elena tegi endale kutsikasilmad pähe, Kasper nõustus. Niisiis kõndisimegi lähimasse parki.Ostsime tee pealt putkast veel hot dogi ka, Kasper tegi mulle välja. Siis meenutasin millal Alex viimati mulle midagi ostis."Ahjaa, seda polegi juhtunud," sosistasin siis endale."Mis sa ütlesid?" küsis Kasper."Ei midagi, niisama. Omaette siin arutan," vastasin poisile. Tundus, et ta jäi vastusega rahule. Elena jooksis kiikuma. Meie istusime aga pingile, mis oli parditiigi juures. Viskasin hot dogi paberi ära ja jäin jälgima luiki, nad ujusid oma poegadega vees nii armsalt. "Kas nad lõunas ei peaks olema juba?" uuris Kasper endal põsed saiast punnis."Peaksid, juu siis inimesed on neile andnud liiga palju süüa ning nad on laisaks muutunud, luiged," seletasin poisile.Jälgisin natukene aega Kasperit, kes isuga sõi. "Mul on külm," ütlesin talle. Kasper vaatas suurte silmadega mulle otsa. "Kobi siia poole siis," vastas poiss. Istusingi talle lähemale. "Ega sa sebida ei püüa ometigi?" tahtis poiss teada. Raputasin pead. "Ei, me oleme ju sõbrad. See on ikka lubatud ju?Üksteise soojendamine?" küsisin Kasperilt. "Jah, sõpradena küll," nõustus ta ja rahunes mõnevõrra maha. Toetasin pea poisi õlale. "Mida sa üritad?" uuris Kasper kahtlustaval toonil. Jäin mõtlikuks. "Sind segadusse ajada?!" vastasin siis. "Aa, okei. See isegi õnnestub sul,"naeris Kasper ja viskas paberi prükkarisse. Vaikisime hetke mõlemad, siis alustas Kasper juttu: "Leppisime poistega kokku, et homme kutsume mõned teised ka jalkatrenni ning siis lähme kinno. Tuled ka?""Ikka," sõnasin mina, ei hakanudki pikemalt mõtlema."Tore," ütles Kasper ning sosistas siis: "Sest sina muudadki selle kõige eriliseks."

17.osa

*Kasper saatis mu koju, enne viisime Elena koju. Lollitasime tee peal ning hüppasime lompidest läbi, ühesõnaga käitusime kui väikesed lapsed. Mu kodutrepil jäi Kasper mulle silma vaata, ma vaatasin tema silmadesse. Lähenesime tasapisi, siis pööras kasper pea ära. "Me ei tohiks, oleme ju ikkagi sõbrad," sõnas Kasper. Noogutasin kindlalt, siis küsisin: "A põsemusi?" Kasper muigas. "Ära ikka ei ütleks," vastas poiss. Hakkasingi siis Kasperile põsele musi tegema, kuid tema pööras oma pead, niiet mu huuled sattusid vastamisi tema huultega. Võtsin poisil ümber kinni, tema tegi mulle sama. Lõpuks tõmbasin pea ära. "Peaksid minema hakkama,"kokutasin poisile. Ta nõustus. "Näeme, magus musi oli!" hõikas ta mulle kaugenedes. Jäin veel trepile uimerdama. "Kas sa tuppa ka tuled?" uuris ema, kes oli lahtisest aknast kõike pealt vaadanud. "Mamps!" kiljatasin ja jooksin ruttu tuppa."Sul täitsa tuli takus," naeris ema. "Te paistsite armunud olevat." Hakkasin punastama, püüdsin oma nägu varjata. "Ema, nii ei tohi! Kas ma vahin kui sa selle Henriga siin musitad?" parastasin ema. Naine raputas pead. "Ei vahi, aga keegi pole ju mind keelanud vaatamast oma tütart ja seda .. kes iganes poissi," seletas emps.Mul hakkas häbi ning kõmpisin oma tuppa, läksin netti. Otsisin homseks veel paar asja ning siis võisin rahumeeli pugeda teki alla, et süveneda raamatusse. "Oskar kõndis vaikselt Kertu tuppa ning pani tüdruku lauale kirjakese, milles seisis seletus poisi ootamatu lahkumisele," lugesin valjul häälel. Siis avanes uks, sisse piilus Teresa. "Segan?" küsis ta. Raputasin pead. "Homme tulevad tädi ja onu siia, korista siis oma tuba ka ära," rääkis Teresa. "Jahjah," ütlesin õele. "Kus Mari on?" Teresa kehitas õlgu. "Ta on vist seal sünnipäeval," meenus siis Teresale. Jäin vastusega rahule.Raamatut ma enam ei viitsinud lugeda, läksin siis kööki, et teha endale midagi maitsvat ning peletada see söögiisu natukeseks ära.Läksin verandale sööma, tahtsin vaadata kuidas päike loojus. Mind tuli aga häirima naaber, Leena isa. "Tere Liisu!" ütles ta kõigepealt. "Leena soovis sulle selle sõbraraamatu anda." Mulle ulatati kirju raamatuke, kuhu oli sisse kirjutatud igasugu asju ning joonistatud juurde ka pildikesi. Avasin selle asjanduse ning lugesin teiste vastuseid ka. "Kes on teie meelest kõige kenam tüdruk?" lugesin küsimuse endale ette. Vastused olid üsna sarnased, siis märkasin ma Kasperi disainitud lehekülge. "Kõige kenam tüdruk on Liisu," ei suutnud oma silmi uskuda. "Sest ta pole selline ülbik ja eputis nagu teised," oli lisatud põhjendas."Mmida?" sain vaevu enda suust kuuldavale tuuja. Tundus, nagu mu häälepaelad oleksid kokku sulanud, olin rabatud. "No eks ma lepin."Täitsin ka omalt poolt ühe lehekülje. Minu puhul oli küsitud, kes on minu meelest kõige nunnum kutt. Vastasin, et neid on palju. Ma tõesti ei soovi, et terve ilm minu elust ja mõtetest teaks.*Ärkasin hommikul ülesse, tegin oma toimetused ning siis asusin kooli poole teele. Võtsin kaasa ka Leena antud raamatu. Jäin Kasperit tema maja ette ootama, et koos minna. Poiss tuli peagi. "Jou!" ütles ta tervituseks. Viipasin peaga. "Kasper, mõtled sa seda tõsiselt?" küsisin ma ning avasin raamatu sealt, kus oli Kasperi vastatud küsimused. Poiss tegi suured silmad pähe. "On siin midagi valesti?" uuris poiss kulmu kortsutades."Kas sa mõtled seda tõesti?" kordasin küsimust ja osutasin vastusele. Poiss luges silmi kissitades küsimuse lõpuni. "Ah see! Mu täditütre nimi on Liisu," vastas Kasper naeru tagasi hoides. Mina seda ei märganud ning olin üsna nördinud, et poiss nii vastas. "Muidugi, tolvan. See oled ju sina, kes mulle meeldib," vuristas Kasper ja purskas naerma."Ma mmeeldin sulle?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Poiss muutus tõsiseks ning vaatas paremale-vasakule ning otsis vabandust. "Et nagu sõber või nii," sogas ta kokku vale. "Okei," jäin rahule. Kooli jõudes meenus mulle Taavi. Ma ju meeldisin tüübile. Ta ootas mind garderoobis, roos kätte pigistatud. "Liisu, palun," sõnas poiss ja ulatas mulle lille."Ma tänan, Taavi," vastasin Taavile ja võtsin lille vastu. "Kena sinust." Poiss jäi endaga rahule ning lippas minema."Ta on nii hõisus sinust," irvitas Kasper mu kõrval. Müksasin Kasperit kõhtu. "Ai, mille eest?" vingus poiss. "Ära ole tobe," ütlesin talle ja panin vahetusjalanõud jalga.

18.osa

Kõndisin juba oma klassi poole kui Kasper mul käest kinni võttis ja tagasi tiris. "Sul juhtmed sassis vist?" oletas poiss. Noogutasin ja muigasin. "Mis sa veel siis teeksid kui ma .. eem ..," alustasin mina. "Mis olukorras sa siis mind veel sülle võtad?" Kasper jäi mõtlikuks. Jõudsime just trepist üles, kui Kasper mu sülle võttis. "Sellises?" pakkus poiss. "Käib kah, aga pane mind maha, palun," anusin poissi. Ta lasi mu maha ja kallistas mind. "Ma vajasin kallistust, see annab mulle jõudu," põhjendas Kasper. Õpetaja tuli just nurga tagant nähtavale. "Noh, turteltuvid. Minge nüüd ruttu klassi," kamandas ta.Kasper tiris mind kättpidi klassi, istusime oma eilsele kohale. "Liisu," Alex kõndis mu juurde. "Ära hakka ütlemagi, las ma pakun," sõnasin mina. "Sa leidsid Sannega oma tõelise õnne või mille iganes ja nüüd tahad mind maha jätta?"Alex raputas pead. "Tegelikult oli sul mõnes mõttes õigus. Mu .. mu isa sattus haiglasse seoses ehitustöödega ja ma arvan, et suhe ei mõju mulle hetkel hästi," vabandas poiss."Ma mõistan," ütlesin mina. Alex imestas. "Ja see ongi kõik?" küsis poiss. "Sa ei hakka tönnima ega õiendama?""Ei, ma mõistan ju," naersin mina. "Ega minagi end väga hästi ei tundnud suhtes.""Väga tore, siis on hästi. Ma nii kartsin, et hakkad õiendama või solvud. Sõbrad?" Alex ulatas käe käepigistuseks. "Sõbrad," sõnasin mina ja surusin poisi kätt. Alex kõndis minema, ise ohates."Sa jätsid Alexi maha?" tahtis Kasper kinnitust saada. Noogutasin mornilt. "Jess," sosistas poiss."Tuled siis täna jalkatrenni?" uuris Kasper. "Jah, ikka. Kuidas muidu?" vastasin talle.Poiss kehitas õlgu. "Ma ei tea ju. Lähme koos?""Loomulikult," nõustusin mina.Tund algas, otsisin veel viimsed asjad kotist ning panin juuksed patsikummiga kinni, et need mind ei häiriks. Õpetaja kutsus paar õpilast klassi ette, et need jutustaksid eilsest päevast teistele."Liisu, mulle meenud üks asi," ütles Kasper. "Räägi," vastasin poisile."Ma pean Elena lasteaiast ära tooma, kuid see toomine jääb mu jalkatrenni segama ," alustas poiss."Ma toon ta ära," segasin vahele."Tõesti? Sa teeksid seda minu pärast?" küsis Kasper imestunult."Ei, Elena pärast," laususin mina ja naeratasin poisile.Täitsin ära töövihikust paar ülesannet ning hakkasin siis õpetaja käsul joonistama. Kasper libistas tasakesi kirjakese mu nina alla. Naeratasin endaette ja avasin kokku käkerdatud paberi. Liisu, oled sa solvunud mu peale ? seisis kirjas. "Ei ole," sosistasin poisile, ta muutus koheselt rõõmsamaks. "Tule peale tunde minuga kaasa," palus Kasper. Sulgesin vihiku. "Okei," olin nõus.Tunni lõppedes järgnesingi Kasperile, kuid olin temast paar meetrit eemal, et keegi ei märkaks midagi. Kasper läks treppide juurde. "Noh, ma tulin," sõnasin poisil. Ta noogutas, poiss paistis olevat veidikene närvis. Ta lähenes mulle. "Ma .. ma, " alustas poiss. "Ma .. ma tegelikult tahtsin sinult küsida midagi väga tobedat," naeris Kasper."Mida siis?" uurisin mina."Seda oleks saanud tunni ajal ka küsida, aga .. Kuidas võita tüdruku südant endale?" küsis poiss siis."Hah, sa oled tobe! Miks sa klassis siis ei küsinud?" ei mõistnud ma."Sest hetkel on siin ju lihtsam," vastas poiss."Sa pead lihtsalt olema selline nagu sa oled, selline armas. Muidugi ei tohi sa liialt peale käia, see tüütab ära. Pead tüdrukule ütlema positiivseid asju ja hoolima temast tõeliselt," seletasin mina."Kuidas siis oleks .. Kui mu pilk su silmadesse kinni jääb, ma sulan," ütles Kasper."Päris hea!" kiitsin mina takka. "Aga tegelikult peaksid sa seda ütlema tüdrukule, kes sulle meeldib. ""Ja nii ma just tegingi ju!" väitis Kasper vastu."Oota mida?" küsisin ma."Jah, ma ju ütlesingi seda tüdrukule, kes mulle meeldib," kordas Kasper.

19.osa

*Hiljem. Läksime Kasperiga koos koju. Poiss pakkis trenniasjad ja mina vahetasin riided ära. Saime kokku poisi maja ees. Kallistasime ning asusime jalkaplatsi poole teele. "Õigus, Elena!" meenus mulle siis. "Pean minema lasteaia poole!" Kaspar noogutas ja tänas mind ning pööras staadioni poole, mina suundusin lasteaeda. Elena ja teised lapsed olid õus, avasin värava. Tüdruk märkas mind ning jooksis rutuga minu poole ning võttis mul ümbert kinni. "Liisu!" kilkas tüdruk. "Tsau jah, tule lähme nüüd," rääkisin Elenale. Tüdruk naeratas mulle ja võttis käest kinni. "Head aega, kasvataja," ütles ta kasvatajale ning lehvitas veel tükk aega. "Kas me lähme venna juurde?" uuris Elena. "Jah, lähme küll," vastasin mina.Poisid mängisid platsil juba jalgpalli, istusime Elenaga pingile ning jäime neid jälgima. Kasper lehvitas meile, just siis lendas pall tema poole ning ta sai asjandusega kõhtu ja kukkus löögist pikali. "Süvene mängu, mitte ära saada signaale oma naisele!" karjus väravavaht. Purskasin naerma. Kasper paistis üsna õnnetu olevat, tõusis püsti ja läks mänguga kaasa. Nii mängisid nad umbes pool tundi, siis tehti veel jooksuharjutusi ja palli väravasselöömist. Seejärel seadsin poisid sammud dušširuumi poole. Kõndisime senikaua Elenaga muruplatsil ja ajasime üksteist taga. "Hei, lähme nüüd!" kuulsin Kasperit hõikamas, ta tuli koos mingi poistekambaga. "Noh, tibi juba kohal!" hõiskas keegi sõpradest. Hakkasin tahtmatult punastama."Saadame Elena mu ema töö juurde, siis lähme edasi kinno," seletas Kasper mulle. "Okei," vastasin. "Need on Karl ja Joosep," tutvustas Kasper. "Ja see on Liisu.""Pidid sa selle naise võtma kaasa," parastas Joosep."Ma kutsusin ta esiteks ja ta oli nõus. Mis sest?" rääkis Kasper."No mul hakkab varsti ila voolama ta pääle," irvitas Joosep edasi."Hui hakkabki," ütles Kasper. "Ma panen su lõuad kinni siis.""Kammoon, Joosep. Nii pole ilus avalikustada oma eraelu, eks," sekkus Karl vahele."Anna andeks, emme," tegi Joosep tita häält. "Kus mu mähkud jäid?"Poistega oli võimatu tõsine olla, nad aina rääkisid mingit hullu teksti. Viisime Elena ära. Kinos oli järjekord suhteliselt pikk. Senikaua kuni Karl ja Joosep järjekorras seisid, käsisime me Kasperiga popcorni ostmas. Tagasitulles küsisin : "Mis film käiku läheb?" "Ei tea," vastas Kasper. "Tüübid valisid mingi välja ja ostavad juba piletid ka ära." "Okei," jäin vastuseda rahule."Kus olite nii kaua? Me hakkasime juba muretsema," muigas Joosep."Nurga taga ikka sai käidud?" tahtis Karl kindel olla."Ei saanud, nurga poes käisime hoopis," vastas Kasper."Vahetaks teemat äkki?" pakkusin mina."Näh, nii ego. Tahad, et me sinust räägime, jh?" heitis Karl ette."Ei taha," ütlesin mina."Jaijah, räägi aga. Ma olen plikadega küllalt kokku puutunud, teema vahetamine tähendab kas moest rääkimist või siis egotsemist, ehk siis tahtmist, et nendest räägitakse," seletas Karl."No rääkige aga minust siis, ma kuulan," laususin ma."Nii ei saa, pane kõrvad kinni," sõnas Joosep.Ma vastasin: "Näkä!" Joosep langetas pea. "Näh, nüüd ma ei saagi Kasperile öelda, kuidas mehel vedand on ," tähendas Joosep."Saad küll, ära hakka mulle mullikesi ajama," vaidlesin vastu."Tavaiks, lähem saali nüüd, mehed ja naine," sekkus Karl. Me kõik olime nõus. Istusin poiste keskele. Ühel poole Kasper, teisel pool Joosep ja Karl, sest nii oli tahetud. "Psst, Liisu, mis teema sul Kasperiga on?" sosistas Joosep. "Me oleme sõbrad," vastasin kindlalt. Karl lõi käega. "Ära aja udu!" ütles Karl. "Ma räägin tõsiselt," sõnasin ma. "No kohe näha, et mees on hõisus. Ta sai palliga kõhtu, sest saatis sulle signaale," rääkis Joosep. "Ei saatnud ta mulle midagi, lihtsalt oli rõõmus, et me Elenaga kohale ilmusime," seletasin poistele. "Kammon, Kasper pole varem selline olnud. Usu meid," väitis Karl. Film algas, poisid jäid vait. Kasper võttis mul tasakesi ümbert kinni. "Mida sa kavatsed?" küsisin poisilt sosinal. "Sinu südant võita," vastas Kasper. "Kuhu meie sõprus kadus?" uurisin mina. "Areneb nurga taga," naeris Kasper.

20.osa

*Peale filmi vaatamist läksime niisama skeitparki. Seal olevat veel mõned poiste sõbrad. Seekord hoidsime Kasperiga käest kinni. Joosep ja Karl irvitasid me kõrval midagi. "Või lihtsalt sõbrad?" küsis Karl ja tegi suured silmad pähe. "Lähedased sõbrad," parandasin poissi ja pilgutasin Kasperile silma. Istusime ühele platele ja jäime jälgima trikitajaid. Karl ja Joosep kommenteeris nii mõnegi trikimehe oskusi. "Oii, see pani päris puusse," kuulsin ma Joosepi poolt."Kuule, see on ju ohmu, ta ei püsi rattalgi," Karl osutas ühe väikese poisi poole, keda üks suurem õpetas. "Ja ta tahab olla trikitaja? Unistagu edasi," lisas Joosep. "Hei, seal on Barbi," sosistasid poisid omavahel. "Täna on ta kuidagi väga pahur."Mina poiste juttu ei kuulnud. Kuigi see tüdruk oli üks paljudest, kes mulle silma jäi. Vaatasin kui osav ta rulal on. Hiljem läksin ta juurde ja üritasin tutvust sooritada. "Tere, olen Liisu," ütlesin talle."Kao eemale!" nähvas plika. Vaatasin imestunult talle otsa. "Kkuidas palun?" ei suutnud uskuda. Tüdruk võttis rula kaenla alla ja kõndis eemale. "Kao ära, ma ütlesin ju," kordas ta ennast. Järgnesin talle. "Ah, et nii siis käitutkaksegi?" uurisin plikalt."Mida sa siis ootasid? Sa pole mingi printsess, et pean sinuga alandlikult rääkima," vastas tüdruk ja seisatas. "Kui sa nüüd vabandad mind, siis ma pean minema!" Plika kõndis ükskõikselt minema. "Ei tulnud eriti hästi sõbrunemine välja?" tahtis Kasper teada. Lasin pea norgu. "Ei tulnud jah, kas ta on alati selline?" uurisin natukene poisilt."Jah, ta nimi on Barbi," muigas Kasper. "Ta vihkab oma nime, ennast, teisi." Vaatasin tüdrukule järele, ta paistis tõesti olevat õnnetu sisimas. "Võib olla ta lihtsalt tahab olla teistest eemal, sest ta teab reaktsiooni," pakkusin mina."Ta ongi selline. Kuigi ta ise ei tunnista seda, on ta tibi," väitis Joosep. Istusin platele, teiste juurde. "Mis iganes, ega me tema pärast siin pole," sõnasin mina. "Kellegil pudelit on?" Joosep purskas naerma. "Lähed Barbit taga ajama või? " küsis ta naeru tagasi hoides."Ei, ma mõtlesin pudelikeerutamist mängida," ütlesin lõbusalt. Poiste suudele ilmus muie. "Mida?" küsisin ma. Karl kogus ennast. "Sa oled ainukene tüdruk," lausus ta viimaks. "Mis siis?" ei mõistnud ma. Panin kapuutsi endale pähe ja pugesin Kasperile kaissu. Poiss võttis mul ümbert kinni ja tegi mu laubale musi. Vaatasin Kasperi silmadesse, mu pilk oleks kui kivistunud. Ma lihtsalt uppusin neisse silmadesse, nad olid nii lahked ja meenutasid mulle Kasperi lahkust ja hoolivust."Mõnes mõttes on sul isegi eelis. Vaata, poisse on palju aga tüdrukut ainult üks," seletas Kasper. Kohkusin veidi. "Ja mis need poisid minuga ikka teha saavad?" uurisin ma. Poisid kehitasid õlgu. "Igaüks tahab ju su käest kasvõi kalli saada," tegi Karl kutsikasilmad pähe."Iseasi kas ma annan ka," naljatasin mina. "On siis pudelit või?" Pöörasin pilgu kõrvale, sest kuulsin jutupominat. Mingi kamp liikus meie poole. "Mul on," ütles üks poiss ja sülitas maha. "Mängime või?" küsis ta ja tegi mulle silma. "Mängime," sõnasin kindlalt, tõusin ja üritasin pudelit ära võtta, kuid poiss võttis mul käest. "Mis sinu nimi on, kenadus?" uuris ta. Küünistasin ta kätt, niiet ta lasi lahti. "On mis on. Mis see sinu asi on?" küsisin vastu."Hah, mängid raskesti kättesaadavat," naeris poiss. Kortsutasin kulmu. "Võinii? Oled sa sellele ka mõelnud, et võin olla kellegi teise tüdruk?" nähvasin talle. Tõmbasin kapuutsi peast."Kellegi teise tüdruk? Nalja teed või? See on hetkel, kohe oled sa minu," sõnas poiss ja viibutas oma sõrme. Pöörasin poisile selja. Tegin sõrmeotsa tatiga kokku ja osutasin näpuga siis oma teksade tagataskule. "You can kiss my ass!" ütlesin talle kindlalt.

21.osa

"Hei, tõmba veits tagasi end," sosistas Joosep. "Sa ei tea, kes ta on!" Noogutasin ükskõikselt. "Ma tõesti ei tea, kelleks tema end peab, kuid minu arust on ta lihtsalt peotäis rämpsu," vastasin ma valjul häälel."Kas me mängime siis või?" küsis keegi teine kambast. Vastasin jaatavalt. "Alusta sina!" tegid ettepaneku sellele kamba "pealikule". "See kelle peale see jääb, peab selle plika suu kinni panema," ütles ta ülesande. Pudeliots jäi Kasperi peale. "Oled valmis vennike?" uuris ülbik."Loomulikult!" kinnitas Kasper ja tuli minu juurde ning suudles mind suule. "Kõlbas?" küsis ta siis ülbiku käest, kellel oli suu ammuli jäänud. "Sorri, reegleid sa ei maininud." Lõin Kasperile patsu. "Sinu kord, Kassu," ütlesin Kasperile.Mulle hakkas tasapisi tunduma, et mida rohkem me mängime, seda rohkem see ülbik end häbistab. Nagu hiljem selgus, oli ta nimi Georg. "Hei, Georg, oled sa veel meiega?!" küsis Karl ja viibutas oma kätt Georgi nina ees. Too võpatas ning noogutas siis. "Sa pead kallistama kõige kobedamat poissi, Liisu ütles ju," irvitas Joosep."Mina lahkun siit mängust!" kiirustas Georg püsti ja sibas oma kambaliikmetega minema. "Georg, sa unustasid oma pudeli!" karjusin mina ja virutasin kogemata pudeli poisile vastu pead. Ta pistis jooksu."Ta oli selle paiga boss, põhimõttelisetl," rääkis Kasper. "Hästi tehtud, nüüd on vinge rääkida, et ta sai plikalt haigelt kotti." Kehitasin õlgu. "Peaksin minema koju tegelikult," sõnasin poistele."Me saadame sind!" tõusis Karl koheselt püsti. "Ei lase sul sattuda kuskile poistekamba juurde," kinnitas Joosep. Võtsin Kasperil käest kinni. "Lähme siis," nõustusin poistega.Mu kodu ukse ees rääkisime veel juttu. Kallistasin Karli ja Joosepit, nad jäid mind imestunult vahtima. "See on komme. Kallistada, kui jätad hüvasti," seletasin neile. "Aa," sõnas Karl. "Me siis jätame teid kahekesi!" Eriti rõhutas ta sõna "kahekesi"."Noh, siin me nüüd oleme, päev jälle möödas," alustasin mina. Kasper noogutas. "Eks ma peaksin minema hakkama," lausus poiss. Raputasin pead. "Sa unustasid midagi," ütlesin poisile. Kasper tuli mulle lähemale, vaatas mulle otse silma ja siis ... kallistas! Ainult kalli ja kõik. Seejärel jättis ta minuga hüvasti.Läksin tuppa, oma tuppa. Käivitasin arvuti ja otsisin paar head laulu ning hakkasin neid järgemööda kuulama. "Ainult kalli ja kõik," sosistasin endamisi. Käisin ära pesemas, panin selga ööriided ning hakkasin televiisorit vaatama, parasjagu käis seal mingi saade. "Mitu mäge on Eestis?" küsiti mängijalt. Tõstsin nimetissõrme õhku ja jäin mõtlikuks, siis teatasin endale: "Null!" Mängija oli segaduses. Ta luges endamisi:"Suur munamägi, Väike munamägi ..." "Ullike on või? Need on künkad, gaad," parastasin omaette.Klõpsasin teleka kinni ja jäin magama. Ennem veel olin seadnud äratuskella helisema, et järgmisel päeval sisse ei magaks.*Ärkasin hommikul üles, käisin vannitoas ja tegin oma toimetused ära. Seejärel otsisin köögis oma hommikusöögihelbed kapist välja ja kallasin need kaussi, lisasin piima juurde. Võtsin laua taga istet, sõin kõhu täis. Värvisin huuled läbipaistva huuleläikega, mille leidsin õe riiulilt.Panin selga ühe lilla tuunika ja retuusid, juuksed kinnitasin klabriga krunni. Võtsin koolikoti ja läksin Kasperi maja ette poissi ootama. Ta tuligi peagi. "Tsau Liisu!" ütles ta tervituseks ja kallistas mind. "Sa näed täna .. teistsugune välja.""On see halb?" uurisin mina. Kasper muigas. "Sugugi mitte, ainult, et nüüd on sul oht, et poisid hakkavad su järele jooksma," hoiatas Kasper. Lõin käega. "Ähh, pole viga. Eks ma üritan päeva üle elada," naersin mina."Karl ja Joosep rääkisid terve eilse õhtu msn-is, kui kobe sa oled ja et nad on kadedad, see jutt oli tüütu," rääkis Kasper. Lükkasin tuka silmadelt. "Kas tõesti? Ja mida sa vastasid?" küsisin mina. "Et mul on vedanud, et mul selline sõber on. Me ju oleme ikka veel sõbrad?" ütles Kasper."Jaa, me oleme sõbrad. Parimad sõbrad, kes suudlevad üksteist!" nähvasin ma vastu. "No okei, me oleme lähedasemad kui lihtsalt sõbrad," parandas end Kasper ja komistas. "Vaata ette! Sa juba nii hõisus, nagu Taavi!" naersin mina."Taavi, persse!" meenus Kasperile midagi. "Kurat, kuidas ma võisin unustada!" Ma ei saanud aru ja tahtsin selgitust: "Taavi mida? Mis sa unustasid?"

22.osa

Kasper muutus närviliseks. "Ma lubasin talle midagi, aga unustasin," seletas Kasper ja võttis mu kätest kinni. "Ära sina muretse, see pole midagi hullu." Seda öelnud, ta lasi mu käed lahti ja kiirustas minema. Alex oli ka koos Sannega just garderoobi jõudnud, nad naersid ja musitasid omavahel. "Või sinu isa sattus haiglasse ja sul on raske?" küsisin ma Alexilt. Poiss tardus. "Ma võin seletada," alustas ta. Panin nimetissõrme ta suule. "Tasa, mul on seletustest küllalt," sõnasin mina. Võtsin pma koolikoti ja kõndisin klassi poole.Kasper ja Taavi seletasid midagi omavahel klassiukse juures. "Hei poisid!" hõikasin ma ja lehvitasin mõlemale. Kasper tuli minu juurde. "Sa .. Peale kooli minu ja teistega välja tahad tulla?" uuris Kasper tagasihoidlikult. "Ikka, miks ka mitte," vastasin mina. "Miks sa nii arglik oled?" "Ma kartsin, et oled minu peale pahane või midagi nii, et ma ei öelnud sulle, mis asja ma ära unustasin ja ei seletanud sulle midagi," ütles Kasper."Pole viga, sa ei pea ju kõike minuga jagama," lohutasin poissi. "Mäletad, mis Alex mulle ütles? Et ta isa sattus haiglasse, või midagi nii?"Kasper noogutas ja tahtis teada: "Mis siis?" Kogusin ennast natukene, mis siis, et selle väljaütlemine polnud eriti mingi raskus. "Mitte et ma kade oleksin, kuid ta võiks ju tõtt rääkida," laususin alustuseks. "Alex tahtis minust lahti saada, et Sannega käima hakata põhimõtteliselt.""Mida? See vär .. Alex pettis sind? Või noh, valetas sulle?" küsis Kasper, et selgusele jõuda. Noogutasin, langetasin pea. "Ma veel näitan talle!" kinnitas Kasper ja surus käe rusikasse."Ei ole mõtet, sa ei pea," rahustasin ma Kasperit. "Okei, ma lihtsalt tahtsin sinu eest välja astuda," seletas Kasper. "Ma pole seda väärt," sõnasin mina. "Oled ikka küll!" vaidles Kasper vastu. "Aga Alex pole väärt midagi, niiet jäta see sinnapaika," ütlesin Kasperile. Läksime klassi, istusime oma tavalistele kohtadele. Õpetaja oli juba klassis ja kirjutas midagi arvutisse, muigas aeg ajalt. "See on teil vaba tund täna, tehke mis tahate!" teatas õpetaja valjul häälel. Teised poisid hakkasid klassis paberlennukeid lennutama, mis enamus maandusid arvutiklaviatuuril, õpetaja püüdis rahulikuks, kuigi oli näha, et lapsed saadavad kiuste paberilehekesi temale. Mina hakkasin joonistama. "Mis teed?" uuris Kasper ja uuris mu "kunstiteost". "Omaarust joonistan, mis siis?" vastasin küsimusega."Mõtlesin, et teeks midagi muud, näiteks, ma ei tea mida," seletas Kasper. Lõpetasin joonistamise ning jäin Kasperit jõllitama. "Lõpeta!" palus poiss. "Mis?" olin kui unest ärganud. "See vahtimine, ebamugav on ju," lausus Kasper. "Liigume Joosepi ja Karli juurde." Tõusime pingist ja kõndisime poiste juurde. Nood naersid parasjagu, kõhud kõveras. "Mis te naerate?" uurisin mina. "Teid!" suutis Karl öelda. "Miks meid?" ei mõistnud ma. "Vaadake endid üle ja küsige siis uuesti!" irvitas Joosep. "Nagu kaks tuvikest või varblast. Mis iganes!""Ei ole nüüd nii hull ka, me oleme lihtsalt sõbrad," vastasin mina. "Kas sõbrad vahivad üksteist silma sisse ja punastavad?" küsis Joosep, püüdes tõsist nägu teha. "Jaa, ikka," jõudis Kasper enne mind öelda. "Mul oli ebamugav, kui Liisu mulle silma vahtis.""Ära otsi nüüd põhjendusi, ära põikle. Sa pole vihmauss, kes sipleb, eks?!" õiendas Karl. Istusin laua peale. "Hei, sa oled mul ees!" pahandas Karl. "Ma ei näe nüüd Kasperit." "Polegi vaja ju!" ütlesin mina vastu. "On küll vaja, ma muidu ei näegi, kuidas vaene mees punastab ja üritab valida õiged sõnu sulle," sõnas Karl vastu."Hääküll, sa teed mehel margi täis," lausus Joosep. "Niigi me kiusame teda, aitab küll. Kuigi Liisu, võiksid end siit laualt ära küll vedada." Tulingi laualt ära, Karl ja Joosep jõllitasid Kasperit, kes püüdis oma nägu kapuutsi sisse ära peita. "Lõpetage!" anus Kasper. Joosep ja Karl tõusid toolidelt ja lähenesid Kasperile. "Mees, mai näe!" sõnas Karl. "Võta see riidetükike eest ära!" Joosep tegi suured silmad pähe. "Vaata nüüd siia!" hõikas Joosep Kasperile, sest teised klassis olevad inimesed kisasid päris kõvasti ja õpetaja ei mõelnudki neid vaigistada."Jätke poiss rahule," sekkusin nüüd mina. "Las ta olla!" "Oo, mees, sul vedas. Naine sekkus," mainis Karl. "Ei ole ma mingi naine tal, ma olen sõber," kordasin ma fakti."Oota, Liisu, sa tuled mekka välja hiljem?" uuris Joosep. Noogutasin ja küsisin: "Mis siis?" Joosep kehitas õlgu. "Ma ei tea, eks siis ole lõbusam. Saame Kasperit ikka kiusata ka," sõnas Joosep. Karl tiirles parasjagu Kasperi ümber ja lunis, et Kasper tunnistaks, et ma meeldin talle, kuid poiss keeldus. "Kamoon, me saame nagunii teada ju lõpuks," ütles Karl. "Siis saategi hiljem teada," vastas Kasper. "Ma vaikin kui haud!" Karl mossitas, istus siis tagasi oma kohale. "Nii ei saa rallit sõita, ma olen teadmatuses ju," lausus Karl kurvalt. "Ei saagi, ole pealegi," sõnas Kasper.Joosep jälgis Kasperit ja Karli. "Kaks ullikest, või mis?" küsis ta minult. "Ei ole, nad on mõlemad armsad ju," vastasin mina. "Näh, aga mina?" tegi Joosep solvunud nägu. "Oled ka armas," lisasin.

23.osa

*Peale vabat tundi läksime poistega raamatukokku, mina viisin paar raamatut tagasi, poisid uurisid ajakirju. "Vaata, haiglased pildid!" sõnas Karl näpuga piltidele näidates. "Rõve oled, kuidas sa seda vaadata saad üldse?" ütlesi Kasper ja pööras pilgu ajakirjalt minule. Niipea, kui ta märkas, et ma nägin tema vaatamist, punastas poiss."Liisu, täitsa sinu moodi," irvitas Joosep ja tõstis ajakirja oma silmade kõrgusele. Seal oli meespoliitiku pilt, kellel olid habe ja vuntsid. "Oi, ma märkasin alles nüüd ,et ma kohe NII ilus olen," vastasin poisile."Mina märkasin seda küll eile," tähendas Karl. Kell helises tundi, poisid panid ajakirjad tagasi riiulile ning me läksime klassi. Õpetajat veel polnud, pidi algama kuntsitund. Istusime omale kohale koos Kasperiga, Karl ja Joosep istusid aknalauale. "Noh, tuvikesed, rääkige midagi huvitavat!" palus Karl. "Me pole tuvikesed!" ütlesin mina. "Mida sa kuulda tahaksid?" "Kuidas sulle, Liisu, eilne kohting meeldis?" küsis Karl. "Ole tore või oleks võinud parem olla?" Vangutasin pead ja ohkasin. "Polnud mingit kohtingut, Kasper võib kinnitada, eks," sõnasin mina. Kasper lasi pea norgu. "Oleks ju võinud kohting olla," sosistas poiss tasa. "Oli väga tore, aga see polnud kohting," kordasin mina. Otsisin koolikotist pinali ja joonistusbloki välja. "Hakkad südameid joonistama? Kasper plus Liisu," narris Joosep. "Ei hakka!" vastasin ma. "Me pole paar Kassuga.""Üü, hellitusnimed. Mis teoksil on?" küsis Karl Joosepilt. Joopsep vastas: "Ei tea, aga midagi kahtlast toimub. Arvan, et tuvid tahavad omavahel kudrutada, anname veits privaatsust neile."Karl ja Joosep kõndisid oma kohale. "Sorri, et mu sõbrad sellised on," vabandas Kasper. Ohkasin. "Ega see sinu süü pole," vastasin mina. Kritseldasin bloki peale enda nime. Kasper oli natukene nukker, ilmselt sellepärast, et ma temast tol hetkel välja ei teinud. "Liisu, oled sa pahane minu peale?" küsis poiss. Raputasin pead. "Miks peaks?" küsisin poisilt. Kasper kehitas õlgu. "Võib olla tegin ma midagi valesti," pakkus poiss. "Ei, ei teinud. Sa oled käitunud õieti," kinnitasin mina. "Sa oled kõige toredam poiss üldse, keda ma tean või olen kohanud.""Aga kas siis Alex on minevik?" uuris poiss edasi. "Kindlasti, tulevikuga pole ta kuidagi seotud, ega ka mitte olevikuga," ütlesin Kasperile. "Tore," sosistas poiss.Õpetaja astus klassi, lapsed jäid vait, ka mina ja Kasper. Tahvlile kinnitas õps paar pilti õuntest ja pirnidest. "Täna joonistate siis kas õunu või pirne, püütke võimalikult täpselt lehti kujutada. Õunte või pirnide kuju tehek vaba käega, sest ükski puuvili pole täiuslikult ümmargune või siis komnurkne," seletas õpetaja.Otsustasin joonistada pirne, sest roheline värv oli mu lemmik ning pirnidele sai rohelist kuhjata. Kasper joonistas õunu, need tülid üsna kandilised, kuid siiski päris ilusad, eriti kui poiss oli neid värviga natukene katnud. Kasper oskas väga hästi varjutada.Kui töö sai valmis, viisin selle õpetaja kätte. "Oi, see läheb küll näitusele," ütles ta, tehes suuri silmi pähe. Viimaks, üks töö mis läheb ka näitusele. Vudisin oma kohale tagasi. "Noh, mis öeldi?" küsis Kasper. "Et läheb näitusele," vastasin lühidalt. "Vau, sa mingi kunstnik või?" uuris poiss edasi. "Ei ole, õnnestus täna järelikult," ütlesin.*Peale tunde kõndisime Kasperiga koos koju. Leppisime kokku, et niipea, kui õpitud saab, helistab üks teisele ja lepitakse kokku kohtumisaeg välja minekuks. Mul sai esimesena õpitud. Helistasin Kasperile, siis kuulsin aga, et keegi laseb uksekella. Ruttasin asja uurima, seal seisiski Kasper. "Tahtsin sind üllatada," sõnas poiss ja ulatas mulle kommikarbi. Võtsin asjakese vastu ja tänasin poissi. "Lähme siis?" küsisin ma jakki selga tõmmates. Kasper noogutas. "Me pidime saama rannas kokku," sõnas Kasper üsnagi närviliselt. "Okei," ütlesin ma. Istusime pingile ja jälgisime tillukesi laineid. Kasper nihutas end järjest ligemale mulle end. Viimaks pani ta käe mu selja taha, pingi seljatoe peale. "Mida sa teed?" sosistasin poisile. "Mitte midagi," vastas Kasper mulle sosinal.Pöörasin pead vasakule, siis tabas midagi märga mu huuli. Võiks öelda, et see suudlus kestis terve igaviku, kui välja arvata see, et Karl ja Joosep tulid röökides meie poole, siis me lõpetasime. "Haa, tuvid, me tabasime teid teolt!" karjus Karl. "Te ei pääse meie eest!""Pidin ma teid kutsuma," sisistas Kasper läbi hammaste ja viibutas peaga, et Karl ja Joosep uttu tõmbaksid. "Kassu, ole nüüd norm. Me ei lase sul siin Liisuga mässama hakata," irvitas Joosep. "Ei lase jah," kinnitas Karl takka.Kasper ohkas. "Kunagi teine kord võib olla," sosistasin ma Kasperile, temas tärkas lootusekiir. "Okei," jäi ta nõusse."Noh, lähme siis kuhugi?" küsis Joosep kannatamatult. "Või mis?""Jah, lähme. Aga kuhu?" vastas Kasper."Võib olla liiguks skeiti jälle?" pakkus Karl."Okei, eks hakkame minema," ütlesin. Karl ja Joosep ruttasid ees minema, mina ja Kasper jäime neist veidikene maha. Kasper peatas mu. "Kuhu me jäimegi?" küsis Kassu. "Ahjaa, meenus." Ta võttis minust kinni ja surus oma huuled minu omadele. "Ega me nüüd nii lollid ka ole," oli kuulda morni ütlust. Lõpetasime kohe Kasperiga suudluse. Joosep seisis meie kõrval, käed puusas. "Ma pean vist teid ikka turvama, jumal teab, mis te muidu peale hakkate," lisas ta.

24.osa

Niisiis, Joosep kõndis minu ja Kasperi keskel. Nagu ta ise ütles, oli see kindluse mõttes. Omaette muidugi parastasin Joosepit, et ta niii kangekaelne on. Püüdsin Kasperiga kontakti saada Joosepi selja taga, kuid ka see ei õnnestunud. "Ärge nüüd siin jamage!" irvitas Joosep, kui olin üritanud uue katse Kasperiga rääkimiseks teha. "Ma ju saan aru, et te tahate üksteisega suhelda ja muud, aga mina ei luba.""Miks sa meid piinad?" küsisin Joosepilt."Eiei, missi. Ma teen ju teile teene just, või mida sa arvad?" vastas Joosep."Ausõna, Joss. Palun tõmba uttu," anus Kasper. Joosep jäi endale kindlaks. "Kohe oleme kohal, siis ma enam ei piina, luban," ütles poiss.Viimaks jõudsimegi skeitparki. "Kas siin peaks olema lõbus?" küsis Kasper mornilt. Kehitasin õlgu. "Psst! Hiilime minema siit," tegin Kassule ettepaneku, teatasin seda loomulikult sosinal, et Karl ega Joosep ei kuuleks."Okei," nõustus Kasper."Minu ütlemise peale," ütlesin ma Kasperile. "Ja siis pistame jooksu! Läks!" Mõlemad hakkasime Kasperiga jooksma, Karl ja Joosep märkasid seda ning tormasid meile järele. "Sinna!" hüüdsin ma Kasperile ja osutasin sõrmega selles suunas. Kadusime kitsasse tänavasse, õnneks oli meil edumaad ka. Lõõtsutasime natukene aega jooksmisest, siis Kasper lähenes mulle."Mida sa teed?" küsisin ma kavalalt.Poiss sügas kukalt. "Üritan midagi teostada, lubad?" uuris ta minult. Noogutasin.Kasper võttis mu kätest kinni ja suudles mind, seekord sai ta selle ka lõpule viia. Ma peaaegu, et sulasin ta käte vahele. "Noh, olete nüüd rahul ? Saite musimusi ära teha," oli kuulda Karli häält."Jah, isegi oleme," vastas Kasper. "Või mis, Liisu?""Jaa, vägagi rahul. Viimaks ometi sain ma Kasperilt ühe piika magusa musi, kuid TEIE vaatasite ju pealt," sõnasin ma.Joosep ja Karl tegid kutsikanäod pähe ja üritasid näida alandlikud."Me peaksime tegelikult minema koju," sõnas Karl ja müksas siis Joosepit. "Jah, peaksime küll," nõustus Joosep.Vangutasin pead. "Poisid, poisid," ütlesin siis."Mis poistel viga?" küsis Kasper koheselt."Nad on nii kuradi nunnud, kuid väga tobud ikka," naersin mina."Vihjasid sa millelegi?" uuris Kasper."Loomulikult. Ma vihjan alati millelegi," vatsasin ma."Võib-olla liiguks kuhugile?" küsis Kasper. Olin 100% nõus. Ostsime poest mõned jäätised ja läksime siis parki kiikuma. Kasper kobas mööda mu külge, et leida mu kätt, mis oli jäätisest vaba. Vaatasin talle silma, poiss ainult naeratas nagu midagi poleks juhtunud. Ta püüdis mu pilku alguses kõigest väest vältida, lõpuks tõmbas ta natukene tagasi.Istusin punasele kiigele ja õõtsusin tasakesi edasi-tagasi. Kasper lihtsalt istus ja vahtis pingsalt maha, ta paistis olevat segaduses. Vahepeal avas ta suu, et midagi öelda, kuid lõi siis araks. Ma kuulsin poisi hingamist, oli surmvaikne."Ma ei tea kuidas seda öelda, aga .. Tahaksid sa mu tüdruk olla?" küsis poiss siis enne natukest aega enda kogumist."Ma tõesti ei oska öelda," vastasin talle. "Tahaksin, kuid kas meil pole sõpradena parem?"Kasper vihastus natukene. "Arvasin, et sa hoolid minust," tähendas ta ning tõusis kiigelt, et lahkuda. "Aga ma ju hoolingi, lihtsalt ma pole veel valmis olema kellegi tüdruksõber," lisasin."Ütle otse, ma olen liiga kole," nähvas poiss."Ei, sa pole kole. Sa oled kõige armsam poiss, keda ma üldse tean," ütlesin ma. "Ma pole lihtsalt kindel, kas ma väärin sind.""Kas sa ei arva, et see on juba minu otsustada?" küsis poiss ja kõndis kiirel sammul minema.Muutusin kurvaks, virutasin jäätise vastu puud lömmi. "Aga ma ju armastan sind, lihtsalt ma pole valmis," sisistasin endaette. Puhkesin nutma, püüdsin kapuutsiga oma kurbust varjata, oma pisaraid varjata. Kell oli parajalt palju ning inimesed hakkasid koju minema, läbi pargi. Jälgisin üht väikest tüdrukut. "Elena," meenus mulle siis. "Ta saab aidata mul Kasperit tagasi võita."*Koputasin tasakesi Kasperi maja uksele, vastama tuli Kasperi vend. "Kasper ei taha sind hetkel näha," teatas ta. "Ma polegi siin Kasperi pärast. Ma tulin Elena pärast," seletasin."Elena on hetkel emaga poes, sorri," sõnas poiss."Pole midagi, ärge Kasperile öelge, et ma siin käisin," palusin poissi.Uks sulgus, kõndisin aiast välja, kõndisin oma kodu poole. Mari-Ann olli ka kodus. Küsisin õe käest nõud, sest ta oli tsipakene kogenum, kui mina. Mul oli siiamaani ainult kaks austajat või midagi sellist olnud. Mari-Annil umbes kümne kanti."Mida teha, Mari?" küsisin õelt."Ma ei oska öelda, lihtsalt võitle tema eest, kui sa tõesti hoolid," ütles ta mulle. See oli ju nii kulunud vastus. Ma ootasin nõuannet, mitte mingit igivana lauset. Ei osanud midagi muud peale hakata, kui oodata järgmist päeva. Lootsin, et siis selgub nii mõndagi.

25.osa

*Ärkasin üsna unisena üles, kobisin pesema. Äärepealt oleksin hambaid pestes magama jäänud. Süüa ma ei viitsinud. Otsisin kapist riided ja tõmbasin need endale selga. Koolikotti haarates muutus mu tuju veel halvemaks, sest mulle meenus eilne tüli Kasperiga. "Oota Liisu!" kuulsin veidi väsinud häält. Mari-Ann sibas mulle haigutades järele. "Kuule, oled sa mõelnud Kasperiga leppimisele?""Olen küll, mis siis?" vastasin ma. Mari kehitas õlgu. "Ma lihtsalt mõtlesin, et pane ta sind igatsema," soovitas õde. Jäin mõtlikuks. "Kuidas ma seda veel peaksin tegema?" uurisin. Mari uuris parasjagu oma küünelauseid. "Ah mida?" ehmus ta siis justkui oleks unest ärganud. "Ei midagi," lõin käega. Mida lähemale ma koolile jõudsin, seda närvilisemaks ma muutusin. Mõtlesin juba sellele, et oleksin pidanud koju jääma. Silusin oma juukseid, püüdsin oma mõtted viia millelegi muule, kui Kasperile, kuid see ei õnnestunud sugugi. Mu silme ette ilmusid ta pettunud silmad. Nagu luupainaja, see lihtsalt oli minuga terve see aeg.Kooli ees silmasin Kasperit, vältisin kõigest väest ta pilku, mis arvatavasti oli põlastav, sest midagi muud polnud ju eriti oodatagi. Kuid poiss ei jätnud mind rahule, ta tiris mind käisest. "Oled sa pahane?" uuris Kasper. Ohkasin ja mõtlesin oma vastuse enne hoolikalt läbi. "Kuidas ma saakski olla okei?" vastasin talle. Ta muutus kurvaks, suunurgad vajusid allapoole. Ta taganes, jättes mind trepile, pilk temale suunatud.Kiirustasin ruttu koolimajja, et mitte sattuda häbisse. Alles klassis piilusin, kas ta jälitab mind või ei. Ma igatsesin taga neid aegu, kui Kasper oli õnnelik ja püüdis iga hinna eest mu armastust endale võita. Siis kui olime veel sõbrad, togisime üksteist sõbralikult ja püüdsime teha nägu, et me ei meeldi teineteisele. Igatsesin seda aega kogu hingest taga.Lootsin, et vähemalt Karl ja Joosep suvatsevad minuga rääkida ja ma ei eksinudki. Nad tulid minu juurde mulle nõu andma. "Djüüd, sa pead kuidagi ju temaga ära leppima, vastasel korral on lihtsalt puuks, kõik, läbi," rääkis Karl. Joosep oli sõbraga täiesti nõus. "Jah, Liisu, sa lihtsalt pead. Saad sa aru, sa tähendasid Kasperile kõike," ütles Joosep."Tõesti? Kõike?" küsisin ma. "Siis ta ju mõistaks, et ma piole veel valmis olema ta tüdruk, või mis?" Karl langetas pea. "Nojah, aga ta armastab sind ju ikkagi," väitis ta. Toetasin pea kätele ja sulgesin silmad, üks pisar voolas mööda mu põske alla. Pühkisin selle kohe varrukaga ära. "Jätke mind palun üksi hetkeks," sõnasin ma poistele, kes mõistsid ning kõndisid oma kohale tagasi.Kaspar kõndis klassi, ta vaatas klassis otsivalt ringi, ilmselt otsis vaba kohta, kuid seda ei leidunud. Ta kõmpis nördinult ja aeglasel sammul oma endisesse pinki. Sõnagi lausumata tiris ta koolikotist asjad välja ning võttis istet. Ta vältis minu pilku nagu olin vältinud tema pilku enne.Mu pilk justkui jäätus, jälgisin üht musta täppi oma laual, peas keerlesid mõtted Kasperist. Ma üritasin üha uuesti mängida läbi seda dialoogi - vabandamist. Kõik oli selge kui klaas, kuid päriselus ma ei julgenud seda korda saata. Ma kartsin Kasperi reaktsiooni. Olin võtnud endale sihiks õhtul minna Elenale järele, see oleks perfektne võimalus saada temaga mingit kontakti. Tema oli ainus, kellest Kasper hoolis kõige enam.Kuulsin kihistamist, vaatasin Alexi ja Sanne laua poole. Tüdruku nägu oli punane, poiss aga naeris ainult. "Ah, Alex, sa oled parim," sõnas Sanne. Alex tõmbas käega läbi oma juuste. "Tõesti? Ma arvasin, et sina oled parim," vastas poiss."Värdjas," sosistasin omaette. Avasin töövihiku ja kordasin õpitut. Mu pea oli muidugi igasugust muud pahna täis, kuid midagi hakkas ikka loetust külge ka. Üritasin keskenduda õppetööle. Õpetaja astus klassi ja nagu alati ootas ta lastelt, et nood kordaksid. Niisiis kõik asusid usinasti õpikuid ja töövihikuid avama, et näida nii, nagu nad õpiksid.Ja siis see juhtus. Mul puudus õpik. Kogusin ennast, et olla valmis saama sõimata. "Kasper .. ee, kas sa saaksid mulle õpikut laenata?" küsisin poisilt. Mu käed hakkasid värisema, süda oleks äärepealt rinnust välja hüpanud, mu hääl oli vaikne. Poiss pööras pilgu mulle. "Ikka," manas ta siis näole naeratuse.Ohkasin kergendadult. "Liisu, ma tahan vabandada," alustas poiss. Panin sõrme ta suule. "Pole vaja, ma mõistan. Või vähemalt üritan," ütlesin ma. Kasper naeratas jälle. Ta tuli mulle lähemale, oli kuulda poisid hingamist. Süda põksus aina kiiremini, siis surus ta mulle ühe märja musi põsele. Õpetaja märkas seda.

26.osa

"Kasper!" käratas ta, haige õpetaja kohta siiski päris vali ja selge hääl. "Kohe direktori kabinetti!"Kasper tõusis, lonkis mornilt klassist välja. Terve tunni hoidsin hinge kinni ja lootsin, et temaga mitte midagi hullu ei juhtuks. Õpetaja andis meile kaks korda rohkem koolitööd, kui varasematel aegadel. Ta käskis meil 4 lehekülge teksti pähe õppida ning järgmisel päeval see kõik ka esitada. Kell helises, Sanne kõndis minu juurde. "Vaata ää," alustas ta tibilikul toonil. "Ma olen nii tänulik nagu ää, et sa nagu Alexi loovutasid mulleä.""Jajah, võib olla lõpetaksid oma 'aktsendi' ja räägiksid normaalsel viisil?" pakkusin ma."No okei ää," vastas ta. "Mis sul selle Kasperiga toimus siis ?"Hoolimata mu palvest, ta ikka teeskles oma värdjalikku tibihäält. Ohkasin sügavalt ja ei mõelnudki vastata enne, kui ta lõpetab oma kujutlused ja hakkab normaalselt käituma. Kõndisin ükskõikselt temast mööda, kogemata Sanne õlga müksates."Mis sul viga on ä?" kiljatas Sanne.Pöörasin end ümber ja vaatasin üsna kurjalt tüdrukule otsa."Sina oled minu probleemiks," sõnasin Sannele."Mida ä?" ei saanud ta aru. "Mina? Ei tea milleä?""Vaata ennast! Sa oled hale kuju! Püüad olla vinge ja paljastad ennast. Su riided, peaks mainima, on vist veidikene väikseks jäänud, sest esiteks, su naba paistab ja teiseks, su rinnad, vaat, et hüppavad kohe pluusist välja. Fuih, rõve. Ma ei tahaks sinu nahas olla," rääkisin Sannele.Sanne läks näost punaseks ja sisises omaette. Siis võttis ta mu käest kinni ja teise käega andis mulle kõrvakiilu."Kas sa oled kade, et mul on Kasper ja sul pole?" õrritasin tüdrukut veelgi. Ta üritas mind veel kord lüüa, kuid ma takistasin ta, võttes tal käest kinni ja väänates seda. "Ära enam kunagi minu vastu kätt tõsta," tegin talle selgeks. Sanne ainult oigas ja palus, et ma lahti laseks."Selge?" küsisin ma kinnitust.Sanne noogutas, niisiis lasin tal käest lahti. Tüdruk jäi rannet hoidma. Kõndisin juuste lehvides klassist välja ning otsisin puurival pilgul Kasperit, kuid ma ei leidnud poissi."Liisu Rosewelt," kuulsin madalat häält enda nime ütlemas. Pöörasin end ümber, direktor seisis minu ees."See oled mina," vastasin võimalikult tõsiselt."Sa peaksid olema vist Kasperi sõbratar?" uuris dire.Noogutasin õrnalt. Ma ei aimanud mitte midagi, kuigi üritasin."Asi on nii, et Kasper lahkub siit koolist. Ta ei soovinud sulle seda öelda ise, palus mind selleks. Ma loodan, et teil polnud midagi tõsist," rääkis direktor.Hoidsin nuttu tagasi, kuid siiski, üks pisar pääses valla ja sellele järgnes terve jada neid. Kobasin taskus taskuräti järele, leidsin ka selle. Pühkisin pisarad. Direktor jättis mind sinnapaika.Jooksin kiiruga tüdrukute wc-sse, et end teiste eest natukene varjata. Ma ei tahtnud oma endisele sõbrannale näidata, et ma valan nüüd Kasperi pärast pisaraid. Lootsin tol hetkel, et see vahetund on pikk. Vetsu uks avanes, üks tüdruk tuli sinna."Liisu, oled sa siin?" küsis ta. Olin imestunud. Kuidas ta küll mu nime teadis, mõtlesin ma. Avasin kabiini ukse ja vaatsin küsijale otsa."Oled kombes?" uuris ta."Jah, vist küll," manasin muige oma suule, kuigi see vist ei õnnestunud eriti. Sain ise ka aru, et see paistab liialt feik."Vabandust. Ma olen Marie, sinu klassist. Hoian rohkem omaette," tutvustas tüdruk end. "Ma nägin ja kuulsin kõike, mul on kahju.""Millest?" püüdsin teeselda teadmatust."Sina ja Kasper - te olite lihtsalt kokku loodud. Ta oli rumal lihtsalt, Kasper ei tea, millest ilma jäi," rääkis Marie edasi.Olin väga tänulik, et Marie mulle kaasa tundis, kuid oli siiski natukene kahtlane. Miks just tema? Miks tema kuulis seda ja mitte Laura, kes oli ka seal samas? "Ma peaksin vist minema, sind üksi jätma," ütles Marie, kuid ma palusin tal veel siia jääda, vähemalt vahetunni lõpuni.2 aastat hiljem"Marie, anna tagasi, palun," kilkasin ma ja üritasin Marie käest saada oma pinal tagasi. "Ei anna!" vastas ta."Õpime nüüd," tegin ettepaneku. Marie nõustus. Istusime tagasi diivanile ja üritasime süveneda. Uksekell helises ja Marie tormas ust avama. "Kasper, mida sina siin teed?" kuulsin Mariet ütlemas. Tüdruk paistis olevat veidikene närviline. Käis uksepauk, rasked sammud kostusid koridorist. "Liisu," kuulsin kedagi oma nime lausuvat. "Me peame rääkima!"Tõstsin pilgu töövihikult ja vahtisin elutoa ukse poole. Mul vajus suu häämastusest ammuli, silmad läksid suureks. Ahmisin ehmatusest õhku. "Kkkasper?" sain lõpuks välja öelda. Seejärel kadus mul pilt eest.

27.osa

Tundsin õrna tuult enda näol, tasapisi avasin ka silmad. Toibusin tükk aega. "Oled kombes?" närveeris Marie.Noogutasin vaevaliselt ja ajasin end istukile. Mu kätt hoidis näost kaame Kasper. Poiss värises silmnähtavalt. Ta lasi mu kätest lahti ja liikus koridori poole."Ma peaksin minema, mu nägemine toob kaasa ainult segaduse," ütles ta selgituseks ja kadus."See võib kõlada imelikult, kuid ..," alustas Marie rahulikult toonil. "Kuid Kasper on mu vend."Ta paiskas ühe suurima saladuse välja. Ma kohkusin, midagi sellist polnud ma varem tundnud. Vaevu sain küsida : "Vvend?"Marie noogutas ja vangutas mornilt pead."Arvasin, et sa peaksid seda teadma, eriti nüüd, kus ta marssis siia," rääkis Marie.Peksin peopesa vastu oma laupa. "Miks mina?" küsisin endalt.Marie võttis mu käest."Ära tee, palun," palus tüdruk.Lõpetasin koheselt. Sulgesin silmad ja ohkasin."Nii palju infi korraga, ma peaksin minema," sõnasin ma ja võtsin jaki, et sammud kodu poole seada."Ma mõistan," vastas Marie. "Ja seetõttu ma ei takistagi sind minemast."Tänasin sõbrannat mõistmise eest ja lahkusin. Tõmbasin kapuutsi pähe ja panin käed taskusse. Kõndisin üsna aeglaselt, sest tahtsin selle kõige toimunu üle järele mõelda.[päev, mil Kasper lahkus.]Küsisin end koolist ära, et saaks natukene haletseda iseennast, kes ma olin sattunud Kasperi ohvriks. Nii ma arvasin.Heitsin end koheselt pikali, niipea, kui olin koju jõudnud. Võtsin sahtlist oma mp3-me, asetasin klapid pähe ja jäin kuulama muusikat, mis tekitas minus veel hullemat masekat ning ajas järjekordselt tönnima. Hiljem teatas ema, et läheb vanaemat külastama Teresa, isa ja Mari-Anniga. Palusin teda, et ta lubaks mul koju jääda. Alguses ta punnis muidugi vastu, kuid siis hakkas tal minust hale, nähes mu vesiseid silmi ning ta muutus leebeks.Nii ma siis jäingi koju, käisin ka poes, ostsin süüa, et ma mitte mingil juhul nälga ei jääks. Asusin endale omletti küpsetama, kui mu uksekell helises. Lävel seisis postiljon, kiri kaenlas ning allakirjutamislehed käes."Palun kirjutage siia, miss Rosewelt," sõnas ta ning ulatas mulle ka pastapliiatsi.Kirjutasin kiiruga ära oma allkirja, et saada kiri kätte. Panin ukse enda järel kinni, võtsin istet köögilaua taga, rebisin värisevate kätega ümbriku lahti."Kallis Liisu," lugesin ma omaette. "Mul on kahju, kuid ma pidin minema. Ma loodan siiralt, et mõistad. Ma ei saa sulle praegu mitte sõnakestki selle põhjuseks öelda, kuid ma tean, et peagi sa saad selle ise teada. Armastusega sinu sõbralt, Kasperilt."Lõpuks oli kiri täpiline minu pisaratest, mis voolasid ja voolasid tahtmatult. See oli üks mu elu kõige masendavaim päev, sest peale nutmise polnudki eriti midagi teha. Kõik, mis mind ümbritses ajas tol hetkel mind nutma.Kirjakese asetasin laekasse, mille keerasin võtmega kinni, et keegi peale minu selle olemasolust teada ei saaks. Õdedel ei kavatsenud ma midagi rääkida, see pidi olema ainult minu teada.[praegune olukord]Otsisin laekast kirjakese üles ning lugesin selle korduvalt ja korduvalt uuesti läbi. Ma aina mõtlesin selle saladuse peale või selle seletuse peale, mida Kasper polnud siin maininud. Ma tahtsin niiväga teada saada, mis oli põhjuseks, et ta pidi minema.Ma polnud endas kindel ning ma ei suutnud isegi oma parimat sõbrannat,Mariet, usaldada. Ma väntasin seda hetke korduvalt oma mõteteis läbi, mis oli Marie juures juhtunud. Kasper on elutoaukse lävel ning vaatab minu poole. Ta tahab minuga rääkida. Mina suudan ainult kokutada ning seejärel minestan. Niipea, kui toibun juhtunust, ta lahkub, ilma põhjendust avaldamata.Korduvalt piinas mind küsimus 'miks minuga'. Siiamaani polnud ju mitte keegi seda taluma pidanud, kui ainult mina.Panin kirjakese tagasi ohutusse kohta ja otsustasin endale midagi süüa otsida. Nii ma tegingi. Valasin piima ja shokolaadihelbed kaussi ning jalutasin elutuppa. Naelutasin end paariks tunniks televiisori ette. Siis helises mu telefon, võtsin vastu ja sõnasin oma tavalise ütluse: "Jaa?" vastust ei tulnud.

28.osa

Ohkasin sügavalt. "Sorri, mul pole praegu tuju, eks," ütlesin helistajale ja katkestasin kõne, kuid helistaja ei jätnud mind rahule. Ta helistas aina uuesti ja uuesti. Lõpuks vastasin vihaselt: "Mida?"Ma kuulsin kellegi hingamist telefonis. "Ma ainult tahtsin su häält kuulda, ära ole pahane," kuulsin vastust.Ma jäin vait, ainult maigutasin suud, sõnu ma välja ei saanud öelda. Ma teadsin kristallselgelt, kes see oli. Langetasin tasakesi telefoni kõrva juurest ning panin moblaklapi kinni."Kasper," sosistasin vaevukuuldavalt. Pigem oli ka see suumaigutamine, sest häält mu suust ei tulnud. Vajusin sõnatult diivanile ja vaatasin ühte kohta. Mu pilk oli kui kivistunud. See tundus nii imelik. Ma reageerisin iga kord ta häälele peaaegu samamoodi. Võtsin padja kaissu ja mõtlesin eelnevatele päevadele. Mina ja Marie - kogu lugu. Me käisime Mariega kinos ja kohvikus söömas, kõik oli nii nagu ikka, selle 2 aasta jooksul, mil Kasperit polnud ja nüüd äkki ilmub ta minu ellu, nagu midagi polekski juhtunud. See olukord tundus kuidagi tuttav. Võtsin laualt telefoni ja helistasin emale, küsisin, kas ma võiksin minna oma vanaema juurde koos Mariega."Ma ei oska öelda, kallis," rääkis ema. "Eks sa pead ise vanaema käest küsima. Võib-olla ta ei taha võõraid sinna praegu, aga kes teab, ta on alati lahke olnud ega pole öelnud ühtegi halba sõnakest, kui Teresa viis oma sõbrannasid sinna.""Aga ma helistan talle ikkagi," ütlesin emale. "Tsau siis!"Kõne katkes, otsisin kontaktide seast memme numbri üles, vajutasin nupule 'helista'. Kutsus küll."Haloo," kuulsin memme armsat häält."Vanaemm, kas ma võin täna sinu juurde koos oma sõbrannaga tulla?" küsisin."Loomulikult, vaata, et sa ikka paned endale paksud riided ka selga, et külm ei hakkaks. Need bussid on nii vastikud, aknad pärani, las inimesed külematavad," vastas vanaema."Äitähh, näeme siis seal," sõnasin mina. Tuut-tuut-tuut.Kiirustasin kapi juurde, et endale vajalikud riided sealt välja otsida. Saatsin Marie meilile kirja ka, millele sain koheselt jaatava vastuse. Kokku pidin saama sõbrannaga oma maja ees, et siis sealt edasi bussijaama minna.Püüdsin võimalikult korralikult riided seljakotti paigutada, kuigi see ei õnnestunud eriti, sest olin õhinas.Lükkasin ketsid endale koridoris jalga, jaki ja vesti peale ning seljakoti käe otsa. Sulgesin hoolikalt ukse, lukustasin selle võtmega. Kõndisin tasapisi juba bussijaama poole, kui kuulsin Marie heledat häält ja samme. pöörasin end ümber, Marie rippus mul juba siis kaelas. "Tsau," ütles ta ja tõmbas end veidike tagasi."Järgmine kord hoiata, kui kallistama tuled," naersin ma. "Ma oleks peaaegu pikali lennand."Marie noogutas ja kohendas oma õlakotti."Palju sa raha võtsid?" uuris Marie."Ah, mingi summa ikka on mul kaasas. Ma ei tea täpselt palju mul kaardipeal on. Ja sularaha on täpselt edasi-tagasi bussisõidu jaoks," seletasin Mariele."Okei," nõustus Marie vastusega. Ootasime natukene aega bussi, vihma hakkas sadama. Peagi saabuski sõiduvahend ning hüppasime sisse. Istusime kõige viimasesse pinki. Panin jalad üle kahe istme. Marie litsus end kuidagimoodi nurka."Tohib, ma istun ka siia?" küsis üks poiss."Ausõna, tõmba koomale," lisas teine pahaselt. Võtsin jalad istekohtadelt, polnud aega Marie kõrvale istumiseks, niisiis, poisid jäid minu ja Marie vahele. Nad sosistasid midagi omavahel."Kuhu siis sõit kah on?" uuris rahulikum poiss."Lõpp-punkti," vastasin ükskõikselt."Aa, või nii," ütles poiss.Muigasin omaette ja kohendasin kõrvaklappe."Sa ee..," alustas poiss."Ära sa siin ürita midagi, mul on poiss olemas," sõnasin mina."Kahju," pomises poiss omaette.Jäin vaikses, loksusime Mariega bussis umbes pool tundi, siis tuligi meie peatus. Ka need kaks poissi väljusid bussist. Kiirustasin Mariele punastades rääkima minu ja selle võõra vahelisest vestlusest."Kuule!" laususin alustuseks. "See poiss üritas mind sebida." Marie purskas naerma."Mida? Ei ole võimalik," hirnus ta."No võib-olla ma pingutasin üle, eks. See ei tähenda, et ta ei üritanud minuga lähedasemaks saada," rääkisin edasi."Igaüks, kes sinuga räägib, ei ürita kohe sebida," vastas Marie muie suul."Seda küll," sõnasin ma. "Ma vist mõtlesin ise selle kõik välja. Ta may be püüdis olla ainult tore ja lahke, või mis?"Marie noogutas.

29.osa

Jalutasime Mariega mööda paarist majast, mõned olid ka mahajäetud ning lagunenud. Kuulsin seljatagant itsitamist. Pöörasin pead, et nähe, mi toimub. Nägin neid samu poisse, kes olid meie kõrvale istunud bussis."Kas nad jälitavad meid?" küsisin Marielt.Ka sõbrants vaatas taha ja imestas."Ahaa, hakkasid talle meeldima, jah," sõnas Marie.Raputasin pead ja punastasin õrnalt."Ma ei usu eriti," vastasin siis.Viimaks jõudsime vanaema aiavärava juurde, avasin selle. Vastikult kääksus. Kõndisime Mariega mööda kividest laotud teed ukse poole. Memm avas just siis ukse, kui ma olin asunud seda avama."Oi, juba oletegi siin," rõõmustas vanaema. "Ma just pidin korjama viimseid õunu teile.""Tsau memm," ütlesin ma ja viipasin peaga korraks. "Me lihtsalt seame end siin sisse, eks."Lükkasin Mariet enda ees, et ta sisse läheks."Tavai, ruttu nüüd sinna tuppa," kamandasin ma."Mida? Miks?" uuris Marie."Ei midagi, memm hakkab muidu siin poputama ja see ei ole eriti cool," seletasin rutuga."Võiks ju tegelikult välja minna," pakkus Marie. "Napsame paar õuna ja siis lähme rändama.""Sa varemetesse tahad ka minna?" küsisin ma.Marie noogutas ja paistis olevat üsna õhinal."Ikka, kus nood asuvad muidu?""Pöörad sinna ja siis veel paremale. Mingi väike tee läheb," rääkisin Mariele."Ja ma peaksin teadma siis nagu? Peaksin saama aru su seletustest?""Ei pea," vastasin ma. "Ise ju küsisid.""Tead mis?" alustas Marie. "Sa ikka nägid kuhu need poisid sisenesid? Noh, nagu millisesse majja?""Mkm," kõlas minu poolt napp vastus."Kõrvalmajja. Tõesti ei pannud tähele siis või?" ei suutnud Marie uskuda.Sättisin koti voodi alla ja istusin jalutsisse."Ei!" sõnasin kindlalt."Loll oled noh. Säänseid kobedikke peab ikka jälgima juu," lausus Marie."Anna andeks, mul poiss olemas. Peakski temaga ühendust võtma," ütlesin ma."Hakkame minema," muutus Marie rahutuks.Noogutasin ja valisin numbri. Marie võttis memme käest kaks õuna ka, ühe ulatas mulle. Väljusime aiaväravast, märkasin tuttavaid poisse ühe pirnipuu all."Hei, vaata!" hüüdis üks. "Need tiblad on seal."Marie punastas mu kõrval."Tsau musi," sõnasin ma telefoni."Hei tibu!" kõlas vastuseks."Mis teed?" uurisin."Ei midagi, ise?""Mõtlen sulle, Joosep," ütlesin ma.Vaatasin 'bussipoiste' poole. Üks sikutas teist varrukast. "Ütlesin ju, et tal on poiss olemas. Mul pole võimalustki," kuulsin poisi käest, kes oli ennem minu kõrval bussis istunud."Liisu, sinust käib jutt," sosistas Marie mulle."Pean minema, igatsen," sõnasin Joosepile ja katkestasin kõne.Marie seisatas, sest ees läks tee kaheks."Kuhu nüüd?" küsis Marie."Nüüd pöörad vasakule," tähendas üks poistest."Kas ma küsisin sinu käest?" uuris Marie.Poiss noogutas."Okei, tänud, et mulle ka seda teatasid," vastas Marie."Palun palun."Marie pani käed risti rinnale. "Ära ülba siin midagi," ütles Marie."Midamida? Ma ei teinud ju midagi," otsis poiss vabandusi. "Aga mis su nimi on?""On see sinu asi?" küsis Marie kavalalt."Oh, siin kisub asi tuliseks," sõnasin ma ja tirisin sõbrannat varemete poole."Lähme.""Me tuleme ka," teatas teine poiss. "Ei lase teil pimedas siin uitada,pliksid.""Parem oleks, kui jätaksite meid rahule," sõnasin ma ja pilgutasin silma."Eiei, ärge nüüd. See pole üldse mingi big deal," sõnas poiss. "Me võime teiega ikka tulla, me elame vabal maal ju.""Saaks äkki tuttavaks ka!" pakkus teine poiss. "Mina olen Kristjan ja see on Mattias.Kristjan oli see, kes oli minu kõrval istunud ja Mattias see, kes oli Marie juures olnud."Okei, me ütlesime oma nimed. Nüüd on teie kord," rääkis Mattias."Kes käskis teil öelda üldse?" uuris Marie."Sinu pilk," sekkus Kristjan."Aa, okei siis," sõnas Marie tasa.Kristjan kiirendas oma sammu ja lõi laksu vastu Marie kanni."Ai!" kilkas Marie. "Nii ei tohi!""Tohib, hakkab tohtima," naeris Kristjan."Kui sebida, siis ikka korralikult," sõnas Mattias. "Vaat nii!" Ta tuli minu juurde ja suudles mind. Lükkasin ta endast eemale. "Kammon, mul on oma poiss!" karjusin ma."Aga on näha, et ta ei meeldi sulle," vaidles Kristjan vastu."Ja kuidas sina tead?" tahtsin ma täpsemalt teada."Kui suuldus kestab kauem kui kolm sekundit, siis on tunne vastastikune," teatas Kristjan. "See on fakt!""Loogiline, kui ta mind enda embusesse haarab, siis ma ei saa ju koheselt teda endast eemale, või mis?" seletasin ma."Oleksid ju saanud pea ära pöörata," lausus Mattias. "Aga sa ei teinud seda.""Miks Kristjan mind enne sebida üritas?" küsisin ma.Kristjan purskas naerma."Ma tahtsin su sõbrantsi kõrvale istuda, aga Mattias kartis sind. Seega ma pidin su kõrvale istuma. Tahtsin tegelikult selle plika kohta midagi teada saada," seletas Kristjan ja osutas sõrmega Marie poole."Oo, vauu," imestasin ma. "Muide, ta nimi on Marie.""Lollakas!" kiljatas Marie mulle.

30.osa

"Miks ma lollakas olen siis kohe?" tegin solvunud nägu pähe."Sa ju ei pea igale ühele mu nime ütlema," närvitses Marie."Kui sa sellest nii suurt numbrit poleks teinud, poleks me teada ju saanudki, kas see on su pärisnimi või ei," sekkus Kristjan. "Aga nüüd me teame su nime.""Ups," kostus Marie suust. "Oh, mind ihmut küll!"Kõndisime senikaua, kuni jõudsime varemete juurde. Lugesime teabeteksti ka läbi, et natukenegi sellest kohast midagigi teada saada."Miks te siia tulite?" uuris Kristjan."Niisama," vastasin ma ja vaatasin pilte, mis olid teksti juurde täienduseks lisatud.Jooksin künkast üles ja vaatasin sealt alla Mariet ja Kristjanit, kes naersid midagi. Keegi võttis mul ümbert kinni, võpatasin."Sa ei tohiks siin niiviisi kõõluda," sõnas Mattias ja pööras mind näoga enda suunas.Poiss lähenes mulle, silmad olid tal suletud ja huuled pruntis. Pöörasin pea kõrvale, et ta ei saaks mind suudelda. "Vot, aga see polnud vastastikune," väitsin poisile."Näh, pidid sa nii tegema," oli poiss solvunud."Mul on poiss olemas, sorri," ütlesin oma vabanduse."Mis siis," sõnas Mattias."Ma ei tohiks ju teda petta," rääkisin edasi. "Pealegi, sellist toredat poissi nagu tema, ei saagi petta. Ta on liiga hea."Mattias kehitas selle peale ainult õlgu. "Ma lähen jõe äärde igal juhul," teatas ta ja lahkus minu juurest.Istusin ühele suuremale kivile ja kuultasin, kas linnud laulavad. Vihma tibutas õrnalt, Marie tuli minu juurde."Mis mõtled?" küsis ta."Ma mõtlen Kasperist," sosistasin tasa ja hoidsin pisaraid tagasi.Mari ohkas ja võttis minu kõrval istet. Tõmbas korraks käega üle juuste."Äkki tahad ära minna?" uuris Marie.Raputasin pead. "Ma lihtsalt pean olema natukene aega Joosepist ja Kasperist eemal," vastasin."Mul on kahju, et ma ei rääkinud sulle. Tegelikult, sain ise ka alles hiljuti teada, et mu isal on armuke ja temaga on tal laps ka," rääkis Marie. "Ema ja isa lahutasidki seetõttu.""Pole viga. Mul on ainult lahutuse pärast natukene kahju," ütlesin ma."Nii ongi parem, peretülid jäävad ära ju," püüdis Marie asja naljaga võtta."Minu isa on pidevalt tööl, ega see ka mingi elu pole," laususin."Ära mõtle praegu kodustele. Me oleme maal ning siin peaks mõtlema millelegi muule," sõnas Marie. Noogutasin.aasta eestRahulikul moel jalutasin koju koos Joosepiga. Ta püüdis mind iga hinna eest naerma ajada, kuid see ei õnnestunud. Olin ametis Kasperi unustamisega."Liisu, me võime lahku minna, kui soovid," sõnas Joosep."Ei, pole vaja. Mul on lihtsalt veidi aega veel vaja," vastasin poisile ja manasin võltsnaeratuse näole."Ma respekteerin su otsust, ütle lihtsalt, mis on sinu jaoks õige," rääkis Joosep."Olen otsustanud. Ma jään sinuga kokku," seda öelnud kallistasin Joosepit hüvastijätuks ja avasin võtmega välisukse. Lehvitasin veel poisile järele.Kodus ei oodanud mind keegi, peale Maddy. Loomakene askeldas puuris. Panin ta toidukaussi natukene süüa ja joogitopsi uue veeportsu.Maddy asus kohe jooma, tundus, et tal oli olnud joogijanu. Istusin puuri kõrvale ja jälgisin ta toiminguid. Telefon helises, helistajaks oli Marie. "Halloo!" vastasin ma."Tsau, mõtlesin, et võib-olla soovid minu juurde ööseks tulla. Mu emps pole kodus nagunii ja suht igav on üksinda," rääkis Marie."Ma ei oska öelda. Aga võib-olla olekski hea, kui tuleksin. Peaksin saama veidikene puhkust eimillestki," naersin mina."Sa muretsed liiga palju kõige pärast. Võta asja vabamalt," soovitas Marie. "Ma tulen su juurde ja siis käime poes, edasi minu juurde. Võiks ju paar filmi ka laenutada, või mis?" uuris Marie."Ikka, ma jään sind ootama," sõnasin mina.Kõne lõppes, asusin end korda seadma. Nagunii pidime õhtul välja minema, nagu kord ja kohus. See oli juba nagu traditsiooniks saanud. Üks kindel koht oli suur kaubanduskeskus.Otsisin endale kõrvarõngad sahtlist üles, mille olin ostnud paar päeva tagasi, jalga tõmbasin mustad teksad ja musta topi, peale punase jaki. Juuksed sättisin üles.Telefon helises jällegi. "Mõh?" mühatasin ma."Liisu, ma ei jõua täna koju, tead?" rääkis ema. "Loodan, et saad hakkama. Ma kandsin su pangakontole natukene raha ka. ""Ma olen varemgi sellises olukorras olnud, san küll hakkama," vastasin mina."Tahtsin lihtsalt öelda, et homme tulevad su sugulased külla, et edasi minna siis sinna kontserdile. Võta mõni sõbranna ka kaasa äkki," seletas ema edasi."Jah, ära muretse. Tsau!" ütlesin mina ja katkestasin kõne, sest olin väsinud kuulmast ühte ja sama juttu päevast päeva.*Jätsime Mattiase ja Kristjani veel varemetesse turnima, ise suundusime tagasi vanaema juurde.Memm oli küpsetanud moosipirukaid. Ta kutsus meid koheselt sööma, enne pesime Mariega käed."Mis te siis homme peale hakkate?" uuris memm."Pole veel selle peale mõelnud. Lähme võib-olla laadale," rääkisin mina."Jaja, laadale ikka," sõnas Marie õhinal. "Loomulikult. Hea, et ma ikka piisavalt raha võtsin, siis saab nänni ka osta.""Väga hea mõte. Me viime taadiga teid sinna kohale," lisas vanaema. "Peame ise minema linna.""Okei," jäin nõusse.*Hommikul ärkasin vanaema mikserdamise peale üles. Nimelt oli ta jäätisekokteili teinud ekstra mulle ja Mariele.Kõmpisin esialgu pesema, siis kööki sööma. "Hommikust unimüts. Kukk on juba ammu kirenud," sõnas vanaema."Seda küll. Aga ma olen harjunud puhkepäeviti kella kaheteistkümneni magama," naersin mina. Siis saabus Marie vannitoast, võttis toolil istet ja hakkas kokteili jooma. Eilsest oli veel pannkooke jäänud. Kühveldasin endale paraja kuhja taldrikule.Niipea, kui olime söönud ja endid korda seadnud, viis taat meid laadale. Marie pilk peatus otsemaid muidugi ehetel, mina uurisin puust nikerdisi."Hei!" kuulsin ma. "Poleks lootnud sind siin näha, Liisu."Pöörasin end kõnelejaga vastamisi, seal seisis Kasper!

31.osa

"Palun ära jälle nüüd minesta mind nähes," anus poiss.Raputasin õrnalt pead, tasapisi hakkasin vihast keema."Sa läksid sõnagi lausumata ära! Kuidas ma saan sind üldse enam usaldada? Sinu ülbus võtab mind sõnatuks. Kas sa ei mõista?" paiskasin talle näkku.Kaspar jäi mind ammulisui jälgima, silmad särasid peas. "Sa oled ilus ,kui oled vihane," sõnas ta."Ära mitte mõtlegi," ütlesin ma ja viibutasin hoiatavalt sõrme ta nina ees.Kasper lähenes mulle üritades mind suudelda."See on kulunud trikk," mainisin ma, kuid juba järgmisel silmapilgul ta suudles mind."Aga see mõjub siiamaani," nentis Kasper ja kõndis minema.Jäin ahhetama, olin suudlusest lummatus, kivistunud. Selle hetke purustas Marie lause: "Sa armastad ikka veel teda, sõbranna.""Ei armasta," väitsin ma vastu."Seda on ju näha, Liisu. Pole mõtet seda tagasi ajada, seda mis on tõsi," rääkis Marie."Ma tahan suhkruvatti," teatasin siis ja kõndisin lähima putka juurde. Sain selle mida soovisin ning tasusin selle eest. Marie noppis minu juurest vatitükke ning pistis need ükshaaval suhu."Marie, mida ma peale hakkan?" küsisin ma võttes muruplatsil istet, mis asus laadalt natukene eemal.Marie kehitas õlgu. "Kui ma vaid teaksin," sõnas ta. *Memm ja taat tulid meile järgi, sõitsime tagasi 'koju' ehk siis vanaema juurde. Memm asus kohe süüa tegema, taat läks töötuppa puust asjakesi nikerdama ning meie Mariega olime omas toas. Marie luges raamatut ja mina lakkisin küüsi ning kuulasin muusikat."Sa peaksid Joosepi maha jätma," sõnas siis Marie."Miks?" uurisin mina."Oled sa juba unustanud kui tore on olla vaba? Kui sul on poiss olemas, siis sa nagu ei tohikski teiste poistega lõbusasti aega veeta," seletas Marie. "Aga ma ju võin," vastasin ma."Ei. 'Joosep on nii hea ja armas, teda ei saagi petta' nagu sa ise ütlesid Mattiasele või mis?" rääkis Marie. "Teeme nii, et sa teed Joosuga lõpu, ilmud vabana minu sünnipäevale ning leiad endale seal alles kaaslase.""Ma tõesti ei tea, ei sooviks eriti Joosepi südant murda," sõnasin ma."Sa ei murragi, lihtsalt ütled, et sorri, meil ei klapi ja kõik," lausus Marie."See pole nii lihtne, kui näib," vaidlesin mina vastu."Ära ole nii kangekaelne," nähvas Marie. "Mul on olnud kümneid poisse, kellega olen deitinud ainult eem .. vast nädala või kaks.""See olid sina. Mina pole selline," ütlesin."See pole sina p r a e g u , kuid sa võid selliseks saada," teatas Marie siis ja ajas end voodil istukile. "Esiteks, sa muuda enda välimust.""Mis mu välimusel viga on?" ei mõistnud ma."Lihtsalt lõika juukseid natukene järku ja tee mõned triibud kah," jagas Marie soovitusi."Mille?" küsisin ma."Niisama, näita, et sa pole selline hall hiireke kui varem. Ma kutsun oma sünnale kõik need poisid, kellele oled meeldinud, tahad?""Ei taha," sõnasin ma vastu."Muuda oma elu natukene põnevamaks," lausus Marie."See on niigi põnev, mul on poisse küllaga," laususin vastu."Aga neid poisse, kes sind armastaksid igas olukorras, ükskõik milline sa ka ei oleks, on vähe. Seega näitagi enda kahte külge. Üks on tagasihoidlik, teine mässumeelne," seletas Marie."Hei, võib-olla on sul isegi õigus," märkisin ma.

32.osa

*Kätte oli jõudnud Marie sünnipäev. Parasjagu viibisin Marie juures ning tegime viimast lihvi, et olla ikkagi kenad sünnal. Mul oli mõnusad lokkis juuksed ja Marie oli enda juukseid sirgendanud. Püüdsin olla meigiga natukene ettevaatlik, sest päris ülepaisutatud ka ei soovi ju olla."Kelle sa endale siis ka kutsusid sünnipäevale?" küsisin jutu alustuseks."Mõned inimesed," muigas Marie."Okei," jäin vastusega rahule.Pihustasin lakki enda juustele, et lokid kauem püsiks. Tõmbasin huuleläikega korra üle huulte ja imetlesin end natukene aega peegli ees."Kutsusid kellegi sellise ka, keda ma ei tea?" uurisin jutujätkuks edasi."Jah, ikka," noogutas Marie.Pöörasin end Marie poole ja jäin teda vaatama, ta oli natukene lauvärviga üle pingutanud ning üsnagi naljakas ilme oli tal näol seetõttu. Istusin voodile ja jäin mõtlikuks."Kas sa kutsusid Kasperi ka viimati?" küsisin, lootes, et vastus on eitav."Jah," vastas Marie."Ma arvan, et ma siiski ei saa jääda," mõtlesin ümber."Sa jääd ja jutul lõpp. Pole mõtet tema eest joosta, ta on tühine," rääkis Marie."Ma pole kindel, aga äkki on sul õigus," tähendasin ma."Loomulikult on mul õigus," muigas Marie."Ma lähen ja uurin, kas rahvas hakkab kogunema juba," teatasin siis ja tõusin voodilt, kõndisin edasi elutuppa. Kiikasin aeg ajalt aknast välja, et näha, kas keegi juba tuleb. Siis, lõpuks, kuid kahjuks nägin, kuidas Kasper jalutab üle tee, lillekimp ühes ja kingitus teises käes. Tundsin kuidas judinad üle mu kere jooksid. Eemaldusin akna juurest ja jäin närviliselt alahuult närima. Kiirustasin siis ukse Marie toa ukse poole, kuid just sel hetkel väljus sõbranna, huuleläige käes, toast. Ma muidugi jooksin talle otsa ja määrisin ta uue pluusi ära kogemata."Sorri," vabandasin ma. "Ma ei mõelnud."Mariel oli nutt kurgus. "Pole viga, ma vahetan ära. Sa mine võta senikaua külalisi vastu," püüdis Marie rõõmsat nägu teha.Tasasel sammul liikusin välisukse poole. Peagi seisis ukselävel Kasper. "Saaksin ma sünnipäevalapsega ka rääkida?" küsis poiss."Ikka," ütlesin vaevaliselt ja läksin Marie juurde, sest ei suutnud ise tol hetkel Kasperiga rääkida. "Liisu, sa oled täna vapustav," mainis Kasper.Põsed läksid roosakas. "Tänan," poiss suutis mu suu muigele viia. "Marie, sind tahetakse," ütlesin sõbrannale tasa. Marie kiirustas kohe koridori ja krahmas nii lilled kui ka kingituse Kasperi käest. Poiss jäi üsna kohkunult seisma. "Hähh, ja oligi kõik?" pomises ta omaette. Rahvad juba peaaegu 'voolas' tuppa. Oli võõraid ja paar vana nägu nägin kah. Istusin diivanil ja jõin limonaadi. "Tohib ühineda?" küsis keegi. Vaatasin talle otsa, see oli Mattias. "Eks sa siis ühine," sõnasin talle. Poiss litsus end minu kõrvale. Tasakesi asetas ta käe mulle ümber. Sellega seoses meenus mulle Kasper. "Vabanda mind," sõnasin Mattiasele, kes noogutas mulle. Kiirustasin Marie tuppa, mis oli inimestest peaaegu tühi. Ainult Kasper istus veel nukralt arvutitoolil pea arvutilauale toetatud."Hei!" ütlesin rõõmsalt."Tsau jah," kõlas morn vastus."Miks sa teistega pole ?" uurisin poisilt."Ma ei tunne end seal hästi. Liiga palju võõraid ja liiga suur seltskond, pole harjunud," seletas Kasper."Saan aru. Ega ma kah midagi head sest peost ei arva," muigasin ma."Kui aus olla, tulin ma siia, sest sa olid seal diivanil koos selle poisiga," tunnistas Kasper üles ja punastas veidi. Purskasin naerma. "Ära nüüd arva, et minu ja Mattiase vahel midagi on," sõnasin ma. "Ta on üks, kes elab mu vanaema maja juures ning noh, me saime hiljuti tuttavaks. Ma pidavat talle meeldima.""Nimeta mulle üks isik, kellele sa ei meeldiks," palus Kasper. "Sest sa ju meeldid kõigile.""Sina," kostsin tasa.Kasper tegi üllatunud näo pähe ja ahhetas. "Mmina?" küsis ta. "Kuidas mina?""Sa ju läksid kaks aastat tagasi ära ilma, et oleks mulle põhjust öeldnud. Seega on mul tunne, et sa põgenesid pigem minu eest," rääkisin ma."Ei, see oli sellepärast, et mu vanemad läksid lahku ja ma pidin kolima ema juurde. Mamps ei tahtnud, et ma isaga kokku puutuks. Elasin kolmsada kilomeetrit sinust eemal, nüüd otsustas ema, et on aeg tagasi tulla, sest isa on meid nagunii unustanud," seletas Kasper."Ja ma peaksin uskuma?" uurisi ma."Jaa," vastas Kasper.Andsin müksu Kasperile. "Ju ma siis usungi," ütlesin talle.

33.osa

"Tahaksid sa tantsida?" küsis Kasper ja tõusis püsti. Poiss ulatas mulle oma käe, et mind voodilt püsti tõmmata. Andsin talle enda käe. "Ikka," kõlas minu kindel vastus.Rahvamass oli veidikene kahanenud, küllap vist oli paljudel kiire ning nad olid otsustanud hetkeks ainult Mariele õnne soovima tulla. "Hei, Liisu!" kuulsin sünnipäevalapse häält enda selja tagant. Pöörasin end ümber ja vahtisin Mariele otsa. Kasper kõndis minu ees juba tantsupõranda poole. "Leidsid endale siis mingi tüübi?" uuris Marie muie suul."Tundub küll," vastasin ma ja punastasin. Marie ahhetas. "No räägi siis. Kes see õnnelik kah on?""Keegi, keda sa tead," laususin Mariele, kes sibas kiiresti teiste juurde ja alustas nendega juttu."Kuhu sa kadusid?" küsis Kasper. "Muretsesin juba.""Marie tahtis rääkida korraks, vabanda," ütlesin poisile, ta noogutas ja pani oma käed mulle ümber piha, sest hetkel oli käimas hoopis rahulik lugu."Kindel, et oled mulle andestanud?" küsis Kasper."Jah, sada protsenti," vastasin poisile ja tegin ta põsele musi. Tundsin, et võin jälle Kasperit usaldada. Ma tõesti tundsin nii. Temaga oli nii turvaline, justkui ta oleks mu kaitseingel, väga kena kaitseingel.Hiljem läksime Kasperiga, ainult meie kahekesi, rannaäärt mööda jalutama. Lihtsalt oli selline tuju. Hoidsime teineteisel käest kinni ja aeg ajalt imetlesime üksteise silmi. Terve õhtu püsis mul muie suul. Päikeseloojangut jäime pikemalt vaatama sillal, soojad tuulehood sasisid juukseid."Mul on külm," ütlesin ma siis.Kasper hakkas kohe jakki seljast kiskuma, kuid nähes mu ilmet, võttis ta mul hoopis ümbert kinni."Nüüd on parem?" uuris poiss."Palju parem," sõnasin talle.Kallistasin Kasperit, miski mu sees sundis mind seda tegema."Noh, mis sul hakkas?" imestas Kaasper. "Hellushoog tuli peale või?"Naeratasin poisile. "Jah, kas tohtis?" uurisin siis."Ikka, aga oleks võinud ju hoiatada. Ma oleks end ette valmistanud end siis," sõnas poiss."Milleks ette valmistanud?" ei mõistnud ma."Selleks," seda öelnud, ta suudles mind. See oli üks pikkpikk ja magus musi. Soovisin, et see ei lõppekski eales. Tahtsin olla Kasperi kõrval igavesti."Ma saadan su koju," teatas Kasper siis."Heaküll, kell ongi palju juba," olin nõus.*Hommikul ärgates olin poole rõõmsam ja erksam kui varem, sest ma teadsin, et miski ei saa enam mind ja Kasperit lahutada. Mitte miski.Ma isegi ei oska seletada, miks ma nii õnnelik olin, lihtsalt olin. Kogu lugu.Saatsin sms-i Kasperile ja soovisin temaga tunni aja pärast pargis kokku saada. Poiss oli nõus, kuid ta tegi ettepaneku kutsuda veel inimesi, et korraldada väikene piknik. Trükkisin jaatava sõna vastuseks ja asusin end korda tegema. Juuksed sättisin krunni ning jalga panin teksad, selga ühe pikema pluusi ja pusa.Pargis oli juba paar tuttavat nägu, kui sinna jõudsin. Karl, Joosep, Kasper, Marie ja Inga - eelmisel aastal kooli tulnud õpilane."Hei tüübid!" karjusin juba kaugel. Kasper tormas mulle vastu ja kallistas mind. "Tibuu," sõnas poiss siis."Inga, sina ka siin," olin veits üllatunud."Jah, ajasin end kodunt välja, kuigi isa oli natukene vastu," rääkis Inga ja kallistas siis mind."Tead mis, Marie?" alustasin siis sosinal, et poisid ei kuuleks. "Sinu nõuanne oli seekord kasutu. Ma sain ikka lõpuks Kasperiga kokku.""Õige, aga see oligi ju kogu asja point," naeris Marie. "Ma andsin nõu sulle uus poiss leida, kuid sa jäid Kasperile kindlaks, mis on väga OK.""Keegi veel tuleb?" küsisin siis."Jah, uus tibi," sõnas Karl."Kes?" küsisi uuesti."Uus tibi," kordas end Karl. "Elena."Terve kamp hakkas naerma. Tundsin end üsna armetult, et olin Karli juttu uskunud, kuid siiski ilmus muie ka minu suule.

34.osa

Peagi oligi kuulda kilkamist. Vaatasin kõrvale. Seal tuigerdas väike Elena, kes vahetevahel hüppas lehehunnikusse, mis oli kokkuriisutud."Hei õde!" hüüdis Kasper."Vennaaa!" kilkas Elena ja jooksis ruttu venda kallistama. "Sa ühined meiega, jah? Emme ikka lubas?" uuris Kasper õelt."Jaja," noogutas Elena ja hakkas naerma, sest Karl ja Joosep tegid Kasperile nägusid."Vahva siis," sõnas Kasper.Inga ja Marie toimetasid piknikuteki kallal, Joosep aitas natukene neid söögiga. "Võtke istet siis, pärast saame mängida palli ka," seletas Inga.Elena tahtis mulle sülle tulla. Ta sai mis tahtis. Istusin Kasperi ja Joosepi vahele. Valasin plastmasstassi mahla ja andsin selle Elenale, sest ta kaebles, et tal on joogijanu."Mul pole tegelikult üldse kõht tühi," naljatas Karl endal süü salatit paksult täis."Söö korralikult!" manitses Marie. "Nagu väike laps!""Oioi, emme, kus issi on?" nähvas Karl ja vaatas oma kukupai näoga Mariele otsa."Metsas on," vastas Marie tusaselt."Ahaa!" hüüdis Karl. "Kellega ta seal on?""Lõpeta!" vihastas Marie."Okeiokei," püüdis Karl tüdrukut maha rahustada. "Nii närvi ikka ei läheks."--//--Hiljem mängisime veel 'koera'. Elena nautis seda mängu, sest pidevalt oli tal muie suul. "Liisu, sul on üks täht veel vaja saada, siis oled out!" teatas Joosep valjult."Jah, ma tean," sõnasin mina ja viskasin palli vihaga Joosepi poole niiet poisil oli raskusi palli püüdmisega ning ta kukkus maha. "Ai!" oigas ta."Sorri," vabandasin ma. "Ega ma nüüd nii hellake ka pole, aga ikkagi," vastas Joosep, siis ta tõusis ja jooksis minu juurde ja hakkas mind kõditama. Elena keksis ringi ja naeris laginal."Lõpeta!" anusin Joosepit."Ei, ütle, et sulle meeldib Kasper, siis ma teen sellele kõdivärgile lõpu," muigas Joosep. "Ütleütle!""Mulle .. ," alustasin ma, siis tekkis paus. " .. meeldib .. Kasperrr.. "Joosep lasi mu lahti ja sõnas: "Kuulsid Kasper ? Sa ju meeldid Liisule, ta tunnistas ka veel."Kasper tõstis pilgu fantapudelilt ja jäin mind jõllitama endal oranz jutt suu ümber fantast. "Mida?" küsis ta vaevu.Joosep ja mina hakkasime irvitama. Kasper kehitas õlgu ja jõi edasi. Inga tuli meie juurde. "Mõtlesin, et võiks ju midagi teha, näiteks hiljem, kuskile niisama välja veel," pakkus Inga."Ma tean!" hõikas Joosep valjult, kuigi mina ja Inga olime tema kõrval. "Minu juurde!""Sinu juurde?" küsis Inga. "Aga vanemad?""Nad lähevad sünnale ja saabuvad, emm .. Hommikul?!" seletas Joosep. "Eks me siis näeme mingi kell seitse või nii. Aga küsige ööseks!" Poiss tegi kutsikasilmad pähe ja lõi käsi kokku. "Pliis," venitas ta. Inga ohkas : "Oh,sind ja su tegemisi. Mina tulen!""Ära mind unusta!" hõikas Kasper ja Karl justkui ühest suust."Ma ei saa," piuksus Marie. "Pean minema vanematega täna kuskile.""Emps ja paps nagunii lubavad, neid pole koduski vist," teatasin mina. "Ma tulen!"Marie korjas oma kompsud kokku ja hakkas tasapisi mööda pargiteed minema kõndima. "Kus sul kiiret on?" uurisin ma."Ma lihtsalt ... pean," sõnas tüdruk. "Kahtlane," sosistasin Ingale, ta noogutas mulle.

35.osa

Jõudsime hiljem Joosepi juurde. Tegime endale natukene süüa ja mängisime lauamänge. Joosep võitis pidevalt. Karl oli veidikene endassetõmbunud, keegi ei osanud arvatagi, mis poisil viga on."Aga me lähme homme ka välja, eks?" uuris Kasper siis."Jajah," nähvas Karl."Mis sul viga on?" küsis Kasper. "Olid normaalne ja siis pauhh! .. Järsku muutus kõik. Meelega üritad meie tuju ka nullida või?""Loomulikult, kuidas siis muidu," teatas Karl."Lõpeta ära, austalt," segas nüüd ka Joosep vahele."Me peame Karlile võimalikult ruttu tüdruku otsima," muigas Inga ja tegi Karlile silma."Ei!" karjus Karl. "Mis õigust on teil mulle öelda midagi mu elu kohta?!""Rahune!" oli nüüd ka Kasper pahane. " Kas sa oled tülis mõnega?""Ja kui olengi?! Ma ei pea midagi ütlema teile nii või naa," vastas Karl."Tahad öelda, et sulle meeldib üks tüdruk, aga sa oled temaga tülis ja seetõtu nullid sa ka meie tujud?" uurisin ma."Ma juba ütlesin teile, et ma ei räägi," ütles Karl."No, eks me siis lõpetame su piinad kohe," teatas Joosep ja lõi padjaga vastu Karli kõhtu. Mina, Inga ja Kasper hakkasime naerma, kuid Karl läks teise tuppa. Poiss oli üsna pettunud meis."Mis tal häda on?" küsis Kasper."Ei tea mina," vastasin ma. "Vist on mingi väike crush.""Ega jah, tundub küll. tavaliselt on ta ikka sääne hullukene, mitte hall hiir kuskil nurgas, kes ootab, et juust end ise kätte annaks," naeris Joosep."Üritage temast ka ikka aru saada," pomises Inga. "Vaataks üldse mingit filmi äkki?"Noogutasime. Joosep otsis kohe sahtlist ühe dvd-d ja lükkas selle dvdmängjasse. Istusime põrandale: Mina ja Kasper koos ning Inga ja Joosep koos.*hommik*Ärkasime üles, siis otsisime endale köögist midagi ka hamba alla. Karl oli öösel ikka ka meie juurde hiilinud ja magama jäänud oma asemele."Hommikust päiksekiired!" hõikas Joosep, kes oli kõige hilisem ärkaja. "Te juba üleval?!""Ikka, ja mida sa süüa tahad?" rääkis Inga."Hmm, kas äkki körti saaks?" vastas Joosep."Ei, aga praemuna?" uuris Inga."Käib kah," sai tüdruk vastuse.Hakkasime siis sättima end kojuminekuks, sest Joosepi vanemad pidid iga hetk jõudma."Karl, mis sul siis viga oli eile?" kiskus Kasper vana jama uuesti teemaks."Ei midagi," pomises Karl."Räägi, miks sa tahtsid me tujud nulli ajada?" uuris Kasper edasi."Ära nüüd," sosistasin Kasperle."Okei, mulle meeldib Marie! Oled rahul? Mine nüüd jookse ta juurde ja räägi talle sellest kõigest!" karjus Karl ja tormas siis välisuksest välja koos oma asjadega."Ta on ikka tõsiselt sellest tüdrukust sisse võetud," noogutas Joosep kindlalt.

36.osa

Jätsime Joosepiga hüvasti ja kinnitasime talle, et lähme täna välja. "Ma olen veidikene mures Karli pärast," sõnasin Kasperile, kes kõndis pea norus. Inga oli bussi peale kiirustanud´ning seetõttu olime Kasperiga kahekesi jäänud."Miks?" küsis Kasper tõstes pilgu maast."Ta on nii hea poiss, me peame teda aitama mingit moodi," seletasin ma. "Korraldame neile mingi pimekohtingu.""Mida? Pimekohting? Ma olen kade," lausus Kasper. "Miks mulle ja sulle midagi ei teinud keegi midagi sellist. Aga noh, ma olen nõus.""Ära mossita. Karl on su sõber, ta on sind küll aidanud, ma usun, et on. Me lihtsalt ... lihtsalt korraldame mingi ürituse või siis .. emm .. mina saadan Marie telefoni pealt sõnumi ja palun Karlil vastuseks mitte midagi saata, ainult tal kuhugile kohale ilmuda ning sina saadad Karli telefono pealt sõnumi. Teed nii nagu minagi, sama sõnum, mille Karlile saadan, eks," rääkisin oma mõtte."Kõlab nagu .. nagu väga keeruline plaan, kuid ma üritan sind aidata selle täitmisel. Kui ei õnnestu, siis süüdista mind," naeris Kasper.Lõime Kasperiga käed ning lubasime üksteisele, et juba homme hakkame üritama seda plaani ellu viia. Mu vanemad olid kodus, mõlemad istusid diivanil ja põrnitsesid mind, kui olin välisukse avanud. "Mida?" küsisin ma, et teada põhjust sellele vahtimisele, mis oli üsnagi tülikas."Kus sa oled olnud? Me oleme end segi muretsenud," alustas ema endal nutt kurgus. "Me helistasime isegi politseisse.""Tütar, me oleme Mari-Annilt ja Theresalt kuulnud, et sa pole enam kodus olnud, et oled läinud välja ning tagasi oled tulnud alles hommikul," rääkis isa. "Kuhu see käitumine niimoodi välja jõuab?""Ma olin ju Joosepi juures," seletasin ma."See pole vabandus. Sa oled palju kordi juba kodunt eemal olnud," jätkas ema ja pühkis põskedelt alla veerevaid pisaraid ära."No tore! Nüüd mitme nädala pärast tulete koju ja otsustate hakata mängima lapsevanemaid!" karjusin ma. "Kus te siis olete olnud, kui ma olen teid tõeliselt vajanud?! Öelge mulle, millal viimati meie pere koos aega veetis? Oli see kümme aastat tagasi, kui olin neljane või hoopis terve mu elu pole me koos aega veetnud?!"Tormasin enda tuppa ja virutasin ukse kinni. Värisevate kätega keerasin ukse lukku ka, juhuks, kui vanemad peaksid tulema andestust paluma sele kõige eest, mis nagunii kordub.Viskusin voodile ja surusin oma nutukaru vastu rinda. Viha mattis mu hinge. Heameelega oleksin terve selle maja pahupidi pööranud, et elada ennast välja. Hakkasin sahtlis sobrama. Kogemata kukkus sahtel maha, kui seda enda poole tõmbasin. Sahtli põhi lendas alt ära ning sealt kukkus välja palju vihikuid. Korjasin need põrandalt kokku. Need olid nummerdatud ning neile oli peale kirjutatud ka aastaarv. Võtsin vihiku, millele oli märgitud number 1. Esimesele leheküljele oli suurelt maalitud minu ema nimi ning paremasse nurka oli joonistatud karu, kes hoidis südant käes.Kallis päevik! Mina jälle tüütan sind. Ma kohtasin täna üht tohutult kena poissi, ta tegi mulle silma. Kuigi ta on vanemast klassist, hakkas ta mulle veidikene meeldima. Teda nähes ilmus mulle muie suule. Ta on nii armas. "On see isa, kellest siin on juttu?" küsisin endalt. "Või .. või oli emal teine armastus?"Otsisin hunnikust kõige suurema numbriga vihiku ja asusin seda lugema.Ma ei julge tunnistada oma abikaasale, et Theresa on teise mehe laps. Kardan, et ta saab liialt vihaseks ja jätab mu maha, kuid seda ma ju ometigi ei taha.Samuti on nüüd lood sellised, et mul on ka teine tütar. Ja kui tema peaks teada saama, et Theresa polegi ta õde, oleks see katastroof. Ka Theresa on oma 'vale'isaga harjunud ning teadmine, et ta on Sanderi laps, muudaks ta hoopis teistsuguseks. Ma ei tahagi seda endale üldse ette kujutada, sest see oleks liiga jube, minu ja ka teiste jaoks. Pean lõpetama. Nägudeni!"Mida, mida?" ei suutnud ma uskuda. "On see tõesti nii või mu ema teeb mingit haiget nalja siin!"

37.osa

Peitsin vihikud oma padja alla ära ja vajusin mõttesse. Vaikuse katkestas mu telefonihelin."Hallo!" sõnasin."Lihtsalt tahtsin küsida sinu käest, et kas sa saaksid minu juurde täna, ööseks," rääkis Marie. "Ma pole kindel. Pean küsima. Aga ma helistan sulle tagasi, pean ennem midagi korda ajama," vastasin ma. "Vist.""Hea küll, ma jään su kõnet ootama," kõlasid Marie sõnad ja ma vajutasin kõne kinni.Jäin voodile lamama. "Ei, ei . Ma ei tohi midagi emale mainida, uurin parem ise kõik selle välja. Aga, aga kuidas need kirjad üldse siia sattusid?" rääkisin endamisi. "Ahjaa, see laud oli ju muidu vanas korteris vanemate toas. Õigemini oli see ema meigilaud. Sahtlites olid ju kõik huuleläiked ja vidinad. Miks ta sokutas selle laua just minu ja Theresa tuppa? Et Theresa ise viimati leiaks need kirjad? Ei, aga ma ei saa neid Theresale näidata, see oleks katastroof, nagu ka ema ise kirjutas."Hakkasin asju pakkima Marie juurde minekuks. See oli suurepärane võimalus korraldada Karlile ja Mariele kohting. Pimekohting õigemini või midagi sellist. Kui millegipärast ei saanud ma mõtteid nendelt vihikutelt, päevikutelt. Need kummitasid justkui mind.Vanemad lubasid mind Marie juurde, sest nii oli neil teada, kus ma viibin. Pidin peale kooli kohe koju minema ning ei tohtinud jõlkuda linnapeal. See oligi mu karistus.Jätsin ema ja isaga hüvasti ,kuigi see oli suhteliselt imelik, sest kartsin, et nad saavad aru, et käitun teistmoodi.Vanemad ju mõistavad, kui lapsega pole just kõik korras, seetõttu üritasin varjata oma tundeid, mis mind tol hetkel valdasid. Üritasin hoiduda küsimustest, ootamatutest küsimustest, mis võiksid paljastada nende vihikute olemasolu."Ma olen homme kodus, kallis," sõnas ema mulle.Igaks juhuks võtsin võtmed ka kaasa, juhuks, kui ema ei peaks kodus olema, sest tihtipeale ta oma lubadusi ei täida.Põrkasin teel Marie juurde kokku Karliga, kellel oli kapuuts ja klapid peas. "Oh, sorri," vabandasin ma, kuid poiss ei teinud kuulmagi. Ohkasin raskelt ja kõndisin edasi."Jobu," pomises Karl endamisi.Marie oli otsustanud mulle vastu kõndida. Peagi nägingi teda mulle vastu kõndimas. Ta näris närviliselt alahuult."Appi, Liisu!" alustas Marie. "Karl, ta .. ta läks siit mööda ja ma ei pannud teda tähele ja .. tema ei pannud mind ka tähele .. Liisu, kas ta on ikka veel pahane?""Mida? Millest sa räägid üldse?" püüdsin teha nägu, nagu ei teakski millest jutt on, sest Marie ju ei teadnud, et Karl tunnistas midagi üles."Oih," punastas Marie. "Pean üles tunnistama, mulle meeldib Karl. Aga seda pole vist eriti raske märgata, eks ?""Ega jah, oli juba tegelikult näha ka," sõnasin siis."Kuidas ma saaks panna tema mind armastama võinii," uuris Marie. "Palun ütle!""Noh, tegelikult. Ära Karlile räägi, aga. Saada talle sõnum, et te saate kokku kohvikus, eks," alustasin mina. "Sobib?""Jah, tänud. Aga mida ma seal teen, ma keeran kõik vussi nagunii," pabistas Marie. "Pole midagi hullu. Küll Kasper ta nõusse räägib," siis mõistsin, et olin vist liiga palju juba rääkinud. "Ma ütlen Kasperile, et ta selle asja joonde ajaks. Ma palun teda.""Mhmhh," oli Marie esimene reaktsioon. "Ma üritan siis temaga ära leppida. Oota, oli ta siis solvunud ikka või?""Jah, tema sõnul oli küll. Kuid ta muretses üldse selle üle, et sina oled pahane," rääkisin mina, sest teadsin, et nüüd võib Mariele selle ära rääkida. "Ma usun, et kõik lõpeb hästi.""Liisu, tänan sind!" rõõmustas Marie. "Kas ma meeldin siis talle? Palun ütle, et jah. Ma niiväga soovin, et ma meeldiksin talle, see oleks hea uudis! Suurepärane lausa!""Jah, sa meeldid talle. Ja ära näita seda välja. Ole veidikene salapärasem või nii," rääkisin mina. "Käitu nii nagu varem, sest siis sa hakkasidki Karlile meeldima. Hmm, ma tean. Ma aitan sind seoses selle Karli kohtinguga, aga kõigepealt saadame talle sõnumi. Ja ma pean helistama Kasperile ka veel."Marie läks juba tuppa, ma järgnesin talle. "Tsau Kasper, kukk," sõnasin ma."Ajou, Liisu," vastas ta."Me plaan on jõus. Ainult, ma ei pea enam Marie ees salatsema. Vaata, võib olla saad sa kuidagi Karli ka nõusse, või .. Me saadame Mariega sõnumi, las Karl vastab sellele värgile siis. Ja sa ikka toeta teda. Saad sa täna tegutsema hakata juba?" uurisin mina."Ma olengi tegelikult Karli juures. Sain temast veits eemale, olen köögis. Oota, ta tuleb, pean lõpetama. Tsau!" ja kõne lõppeski nende sõnadega.Mu suu kiskus muigele, sest see mis toimus, oli lihtsalt nii armas. Karlile meeldis Marie, kuigi ta ei julgenud seda tüdrukule öelda ja Mariele meeldis Karl, ka tüdruk ei julgenud seda poisile öelda.

38.osa

Sibasin tagasi Marie juurde ja mõtlesime kahekesi, mida võiks Karlile kirjutada, et poiss kohe nõus oleks. Sobitasime igasugu sõnu kokku, et lõpuks saaks soovitud tüüpi tekst."Nii valma," sõnasin ma Mariele ja klõpsasin nuppu 'saada'."Ohh, ma nii närvis," kommenteeris Marie."Ära muretse, sa meeldid talle kindlalt," noogutasin mina ja pilgutasin silma. "Kui sa talle ei meeldiks, poleks ta nii hõisus pidevalt. Kõik sujub mõnusalt, usu mind.""Kuidas sa küll tead kõike? Oled nagu üks suur suur kõrv, kes kõike teab ja kuuleb," muigas Marie. "Aga mul on omad infoallikad ka," vastasin ma. "Nii, mis me edasi võiks teha?""Jääda ootama vastust?" pakkus Marie."Ta saab võib-olla selle üldse homme hommikul kätte," sõnasin ma. "Pigem teeks midagi umm.. huvitavat?! Joonistaks? Eiei, kirjutaks? Aga selle jaoks on vaja õiget meeleolu ka.""Ookei," kogeles Marie. "Ma otsin kohe paberit ka, pane musa!"Istusin arvutilauataha ja otsisin youtube'ist normaalset muusikat. Leidsin mingi Lil Wayne loo My life. Suht kaif.Hakkasin vaikselt kaasa ümisema. Kui Marie paberiga tagasi ilmus, karhmasin mitu lehte temalt ja asusin kohe joonistama, pärast lisasin paar mõttetera ka juurde.Marie maalis midagi, keel suust väljas. Päris asjalik paistis teine. Piilusin üle õla, mida ta meisterdas seal, kuid just siis kui olin oma silmad tööle saanud, ta pani oma pea mulle ette, niiet sellest vahtimisest ei tulnud midagi välja.Istusin rätsepaistmesse ja jäin mõttesse. Vibutasin pliiatsit oma sõrmede vahel. "Mis sa teed?" küsisin siis Marielt."Midagi .. mitte midagi erilist," pomises ta pause pidades. "Lihtsalt .. tegutse edasi."Ohkasin ja liikusin kööki, et mahla juua. Asetasin paki endale juba suu juurde ja võtsin paar lonksu, kui keegi mulle järsku sõrmed ribidesse torkas. Hakkasin köhima, sest apelsinimahl läks veidikene kurku."Midaasja?!" ei mõistnud ma."Liisu, see olen mina." irvitas Kasper. "Oleksid pidanud oma nägu nägema."Õige! Kasper on ju Marie vend, poolvend või kesiganes, aga esimest korda nägin teda seal."Tere sullegi," vastasin ja neelatasin. "Mis sind siia tõi?""Hmm, ma tegelikult rääkisin juba Karliga, ta saabub täna ka siia. Mariele ei piuksa sa midagi. Karlil on üllatus," seletas Kasper."Aga mida ma Mariele ütlen sinu kohta? Mida sina talle ütled?" küsisin siis."No kuule, ma olen ta bro, vennas. Küll ta mõistab. Ütlen, et Karli juurest visati mind välja ja kuna ma teadsin, et sina, Liisu, oled siin ja nagunii on Marie mu õde, siis astusin siit läbi," vuristas Kasper mulle pika teksti ette. "Mõikad?"Noogutasin kohmakalt."Ma lähen tagasi, tuppa," sõnasin siis. Kasper tegi mulle silma. "Mul on paar dvd-d ka," mainis poiss."Filme oleme me juba küllaga vahtinud. Parem teeme midagi muud," laususin mina ukselt ja lipsasin Marie juurde."Kellega sa rääkisid?" uuris Marie. "Iseendaga?""Jah, mul läks mahl kurku ja siis ma õiendasin endaga," seletasin. "Tead ju küll milline ma olen! Selline tohman."Just siis astus Kasper uksest sisse. "Tervist," teretas poiss."Mida? Mida?" küsis Marie. "Temaga sa arutasidki ju!""Ei, mida? Mina? Ei!!" vastasin."Mind visati Karli juurest välja ja mul polnud koduvõtit ja kuna ma olen su vend ikkagi, siis ma otsustasin siit läbi hüpata. Sa ei pahanda, ega?" rääkis Kasper."Einoh, oled siin, siis oled. Ma ei hakka ju sind ometigi välja ajama harjaga," naeris Marie. "Ühined?""No jah, mis mul muud üle jääb," nõustus Kasper. Poiss istus meie kõrvale ja jäi meie joonistusi vaatama. "Kes see on?" küsis ta siis Marielt."Karl," punastas Marie."Ahah, et siis see on su salaarmastus," muigas Kasper. "Vinge!""Ära nüüd," ütles Marie."Ma lähen võtan midagi näksida, tohib?" uuris Kasper. Marie noogutas.Kasper sahmerdas köögis, oli kuulda kolistamist. Tagasi tuli ta võileivaga ja seletas: "Mul lihtsalt kukkus see plasttops maha ja siis..""Me usume, me mõistame. Nüüd ole tasa," sekkus Marie.Kasper kehitas õlgu ja istus arvuti taha, kus logis msn. Vahepeal tuli Kasperi poolt naerupahvaikuid. "Ja mis sa irvitad?" küsisin siis pilku poisi poole suunates. Nägin enda nime tekstis. "Räägid sa minust?"Mul polnud enam üldsegi naljatuju. Olin veidikene solvunud, sest ei teadnud millest jutt on."Emm. Ei. Joosep lihtsalt arutas, et kes on kõige kobedam plikadest ja siis ma pakkusin sind, aga siis Joosep ütles, et tema ema on," naeris Kasper.Rahunesin tasapisi maha, ei olnud sellest nii suurt numbrit teha. Sodisin paberile edasi. "Oijah, Joosep on meil ikka naljamees küll," muigas Kasper. "Nüüd oli ta Taaviga rääkinud ja kutsunud ta kohtama. No ma ei tea. Nii haige ikka olla ei saa. Taavi oli kohe punastama hakanud ja jooksu pannud.""Miks ta siis punastas?" uuris Marie."Sa ei teagi?" imestas Kasper. "Me avastasime Karli ja Joosepiga, kuidas Taavi luges mingit ajakirja, kus oli meestest poolpaljaid pilte."Kortsutasin kulmu ja püüdsin tõsine olla, kuid see ajas naerma. Marie juba itsitas omaette."Mis tal on kalduvused või?" pakkus Marie."Tundub, normaalne inimene ei vaataks mingeid poolpaljaid mehi kuskil ju," sõnas Kasper. "Või oli tal igav ja ta püüdis midagist järgi joonistada.""Ära nüüd nii vasakule ka mõtle, eks," laususin mina. "Las ta olla siis, kuigi, peaks mainima, et see on naljakas.""Karli ja Joosepiga saab alati nalja," ütles Kasper."Karl, jah," pomises Marie ja jäi nukralt oma pilti silmitsema, mis oli täidetud südametega ning kuhu oli joonistatud poiss, kes hoidis käes suurt karumõmmi."Pole midagi, kõik saab korda," lohutasin Mariet, kuid tüdrukul langes juba pisar pisara järel paberile. "Jäta meid hetkeks kahekesi," palusin poissi, kes mulle mõistvalt noogutas ja lahkus toast. Huvi pärast uurisin Kasperi msn-i teksti.
Joosu says: ära sa nüüd midagi kavatse, et murrad teist korda Liisu südame.
Kasperrr.. Rrr says: mida sa põed. see juhtuks nagunii nii kähku et ta ei märkakski seda
Joosu says: tõsiselt mees . ära mängi selle tiblaga . ma juba hakkangi arvama et ta on liiga hea sinu jaoks
Kasperrr.. Rrr says: ma ei tea. pole veel otsustanud. samas ma tean kedagi kes on armsam MARIE! (K)
Joosu says: vali : kas Liisu või Marie . Ära hakka mõlema tunnetega mängima.
Taganesin arvuti juurest, vajusin põrandale istukile. "Marie," alustasin. "Meil on probleem.""Mis siis?" nuuksus Marie.

39.osa

"Emba-kumba, kas Kasper teeb mingit haiget nalja või on ta armunud sinusse, oma poolõesse!" teatasin ma."See pole võimalik," eitas Marie. "Ta on värdjas või?!"Kehitasin õlgu ja toetasin pea kätele, korrutades endale: "See ei saa juhtuda!"Marie tõusis põrandalt ja läks uurima msn-i teksti, mille ta ka valjult ette luges.
Kasperrr.. Rrr says : ütle mulle kõige haigem asi mis sinuga võiks vabalt juhtuda.
Joosu says : no näiteks ma armuksin oma vanaisasse :D
Kasperrr.. Rrr says : okei minu kord
Joosu says : lase käia
Kasperrr.. says : sa mängi kaasa
Joosu says : okei
Kasperrr.. Rrr says: mulle meeldib keegi kuid mitte liisu
Joosu says: ära sa nüüd midagi kavatse, et murrad teist korda Liisu südame.
Kasperrr.. Rrr says: mida sa põed. see juhtuks nagunii nii kähku et ta ei märkakski seda
Joosu says: tõsiselt mees . ära mängi selle tiblaga . ma juba hakkangi arvama et ta on liiga hea sinu jaoks
Kasperrr.. Rrr says: ma ei tea. pole veel otsustanud. samas ma tean kedagi kes on armsam MARIE! (K)
Joosu says: vali : kas Liisu või Marie . Ära hakka mõlema tunnetega mängima.
"Niiet see oligi nali!" naeris Marie endamisi, siis vaatas enda selja taha ja märkas, et mind enam polnud seal. "Liisu?" küsis Marie tasa."Sa haige värdjas! Idioot!" karjusin Kasperile. "Miks sa alati pead kõik ära rikkuma!""Mida? Millest sa räägid?" kortsutas Kasper kulmu."Küll sa tead! Vägagi hästi, briljantselt! Igavene petis! Südametemurdja!" paiskasin Kasperile näkku. "Ma tegelikult ei armastanudki sind kunagi! Teadsin kohe, et mängid minuga! Torma nüüd oma õe juurde!"Tol hetkel mõtlesin, et õnneks polnud ma veel enda asju lahti pakkinud. Seega, seda öelnud, tormasin ma välisuksest välja. "Mis tal hakkas?" küsis Kasper Marielt."Arusaamatus," ütles Marie ja manas valenaeratuse oma näole. "Juhtub," lisas Kasper.Nuuksusin omaette tasa, lükkasin koti õlale ja jäin bussipeatusesse bussi ootama. Silmasin Barbit, kes oli kunagi olnud skeidis."Hei, sina oled ju .. Barbi," sõnasin vaikselt."Hei jah," tähendas ta vastu võriseval häälel."Mis juhtus?" uurisin mina."Rasked ajad, lihtsalt," seletas Barbi ja lükkas juuksed silmadelt. "Ei tahaks eriti rääkida.""Mõistan, sama siin," vastasin."Aa, ja sorri, et tol päeval niiviisi käitusin. Polnud just kõige parem, jälle," lausus Barbi."Kõik on arusaadav ja vabandus vastu võetud. Vähemalt sa vabandad. On ka selliseid, keda ükski asi ei huvita," mainisin. "Nagu näiteks poisid. Täiesti mõttetud! Tolgused, tolvanid!""Tundub nagu kedagi oleks petetud," muigas Barbi."Kuidas sa teadsid?" küsisin ma. "On seda siis nii hullult näha?""Jaa, mul on olnud sõpru - oli sõber, keda jäeti mitumitu korda maha, kuid ta ei õppinud sellest kunagi, viimaks ta .. Ta lihtsalt kadus, läks minig kutiga kaasa ja jäi kadunuks," rääkis Barbi. Ta hääl muutus aina vaiksemaks ja selles kõlas valu."Mis ta nimi oli?" uurisin ma, kuigi poleks tohtinud."Ursula," sosistas Barbi ja pühkis rutuga pisarad. "Aga, see pole oluline."Jäin vait ning vajusin mõttesse. Ursula, Ursula - kõlas mu peas. Kas tema ongi see, kes mulle valetas? - küsisin endalt mõtteis. Buss saabus peatusesse. Hüppasin peale ja ostsin pileti ka. Barbi istus ikka veel pingil. "Sa ei tule?" tahtsin teada. Vastuseks vangutati pead. Suundusin viimasesse pinki, seal oli veel üks tühi koht, kahjuks. Parem oleks küll olnud üldse üksinda seal olla."Ma nägin. See tüdruk on ikka täitsa tropp," räägiti mu kõrval. "Müts peas ja rula käes. Ilge!""Hei sina! Tibi!" endalegi aru andmata pöördusin tibi poole, kes Barbist nii rääkis."No sorri. Häirin ma sind vä?" pilgutas ta meeletult silmi ja vehkis kätega."Jah, daa!" vastasin. "Sa räägid sellest isikust nagu ta oleks mingisugune rämps! Vahi ennem ennast ikka ka, mustlane!""Mida? Mustlane?" imestas ta. "Ja ta ongi rämps, kui sa pole seda märganud veel, luuser!""Jah, sul on kõike kulda ja karda! Sa oled nagu liikuv ehetepood ehk siis mustlane! Ja vahi ennast peeglist. Küsi endalt, kas oled normaalne! Vastus oleks: EI!" vihastasin. Buss oli peatunud."Me lähme siit! Tule, David!" tüdruk tiris poissi käest, et too püsti tuleks."Ei, ma ei tule!" sõnas poiss kindlalt. "Ma pole mingi hüpiknukk, mida nööridest tirida saab. Ja see tüdruk kinnitas mulle seda!""David!" ahhetas plika. "Kuidas sa .. ? Ma jätan su maha!""Okei," sõnas poiss rahulikult.Plika ainult trampis jalgadega vastu maad ja väljus bussist."Mu isa on sinust rääkinud, arvan, et see oled ikka sina," muigas David."Sinu isa?" ei mõistnud ma."Jah, Henri. Mu isa töökaaslane on sinu ema, Karine," tähendas David.Mu suu vajus ammuli. Mida asja? - küsisin endalt.

40.osa

"Jah, kas su ema pole midagi mu isast rääkinud?" küsis David. "Sa ikka oled Liisu, eks?""Olen küll Liisu. Ema oli ükspõev mingi Henriga kodus ja siis läksid nad kuskile klubisse," rääkisin. "Mingi kiilakas oli.""Nojah, ta ongi kiilakas, minu isa noh," muigas David."No tore! Mingi kokkusattumus jälle!" vangutasin pead. "Miks just minu puhul ?! Kas kunagi mõne teisega ka midagi juhtub või?""Tegelikult, sa ju ikka tead Kasperit?" sõnas David. Noogutasin. "Noh, ta on jalkatiimis, kus minagi," teatas siis David. Peksin kätt vastu laupa. "Kurat, kurat, kurat," pomisesin ma.David võttis mu käest ja tõmbas selle mu näost eemale. Imelik judin käis mul üle keha. Ma vaatasin üllatunult poisi rohelistesse silmadesse. Mitte kunagi varem polnud ma midagi niisugust tundnud, see soojus puududusest, see erines Kasperi ja Alexi puududusest. See oli kuidagi .. teistsugune. Tõmbasin käe ruttu ära ja pöörasin pilgu maha. "Ma poleks tohtinud," sõnas David ja tõmbus endasse."Ei, lihtsalt, me ei teagi veel üksteist," seletasin."Mõistan," naeratas David õrnalt."Oh, ongi minu peatus," ütlesin siis ja jätsin Davidiga hüvasti sõnades talle vaikse 'tsau'.Bussi viimaselt astmelt hüppasin maha ja ootasin, millal buss minema sõidaks, et saaksin üle tee minna.Tõmbasin käed varrukatesse, sest külm näpistas mu käsi juba. Närisin alahuult. "Mis toimub?!" küsisin endalt, kuid vastust ma sellele ei leidnud.Kodus oli ema, kes askeldas toidu kallal. Ma pean nüüd asjad joonde ajama - kinnitasin endale.Vahetasin riided ja otsisin üles vihiku, kus oli sees tõde Theresast. Tasakesi astun ema juurde ja näitasin talle seda kohta, kus oli öeldud, et Theresa pole isa tütar."Mida see peaks tähendama?" küsisin kindlalt. Tundsin, kuidas enesekindlus kogunes minusse."Tütar, see on eksitus," naeris ema püüdes tõde tagasi lükata. Kuid ta silmis peegeldas hirm ja segadus."Palun, räägi mulle kõik ära," palusin mina."Telefon heliseb," ütles ema, et mitte mulle midagi rääkida. Ta kiirustas elutuppa.Ohkasin raskelt ja kõmpisin oma tuppa tagasi, teadsin, et sellest ei tuleks nagunii midagi välja, mõtetu ajaraiskamine. Ta nagunii ei räägiks mulle midagi.Panin Lil Wayne muusika arvutist mängima ja lihtsalt ümisesin kaasa. Samal ajal kirjutasin luuletusi ja mõtteterasid, sest tuju oli suht vastik. Polnud üldse tuju vahepeal elada - ja ma pole sellepärast emo ju veel.*Avastasin, et olin lauataha magama jäänud, muusika mängis ikka veel. Kell oli kolm öösel. Vajutasin muusika kinni, käisin pesemas , panin äratuskella kellaaja paika ja sättisin end magama.*Ärkasin hommikul üles, nagu tavaliselt. Käisin pesemas, nagu ikka ja otsisin kapist endale sobivad riided, mille selga toppisin. Sõin hommikusöögihelbeid, otsisin rahakotist raha natukene ja haarasin kaasa koolikoti. Olin minekuvalmis. Väljusin juba uksest, kui ema mulle järele jooksis."Liisu!" hõikas ta.Jäin seisma ja ootasin teda järgi. Ta jõudis minu juurde. "Sa tead, eks," sõnas ema."Theresa kohta? Jah," vastasin. "Aga miks need kirjad minu sahtli põhjas olid?""Need .. Mu isa, tema pani need sinna, et su isa neid ei leiaks. Aga, palun ära sellest Arturile räägi," anus ema. "Ta .. ta läheks otsemaid meie juurest minema ja ma ei soovi seda, sest ma armastan teda.""Aga kes on Theresa isa?" uurisin mina."See on .. Henri!" paiskas ema tõe välja.

41.osa

"No tore. Ja sa tahad nüüd mulle veel öelda äkki, et mul on poolvend ka?" küsisin mina."Ei, sul pole poolvenda. Ainult Theresal on," ema oli täesti pabinas."Õigus!" sõnasin mina. "On veel midagi, mida peaksid mulle rääkima? On mul äkki mingi onu ka veel või tädi? On mul neli vanaisa!""Kullake, rahune," üritas ema mind rahustada."Sina oled selles süüdi, kui ma sinuga rääkida enam ei taha ja olen kellegi teise juures nädal või isegi rohkem. Ja ära mõtlegi üldse hakata nüüd hoolivat ema mängima! Siis kui meil oli sind ja isa tõeliselt vaja, olite teie reisil!" karjusin mina. "Ma nüüd lähen! .. Ja ära mõtlegi midagi ette võtta! See on minu elu, teen, mis tahan!"Ülbelt kõndisin edasi. Kas käitusin ikka õigesti?- küsisin endalt tihti. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada. Lootsin, et aeg näitab, mis edasi saab.Kooli ees seisis närviline Kasper. Tal oli telefon käes, aina pobises omaette. Niipea, kui ta mind märkas, astus ta ligi."Liisu, see oli nali!" sõnas ta.Ma ei teinud poissi kuulmagi, kõndisin lihtsalt edasi."Palun kuula. Mina ja Joosep tegime nalja. Ega mulle siis ometigi oma poolõde ei saa meeldida, või mis?" rääkis ta edasi."Võib-olla sa oledki selline haige pervo!" karjusin Kasperile. "Nüüd jäta mind rahule, sest mul pole tuju sinuga rääkida!"Kasper ohkas, siis aga venis ta suu muigele. Ta helistas kellelegi. Juba enne, kui sain klassigi siseneda, tahtsin, et koolipäev läbi saaks. Istusin omale kohale, Alexi kõrvale, kes mind rõõmsalt tervitas."Kuidas sul siis selle uue kutiga sujub?" uuris ta õhinal."Me oleme tülis, lahus ja kõike muud jubedat veel," ütlesin talle vastuseks."Meil Sannega läheb kõik hästi!" kostis ta seepeale. Ma surusin nutu maha, kuigi vägisi voolasid pisarad mööda mu põski alla."Lõpeta! Sa tõesti soovid mu tuju nulli ajada?!" küsisin Alexilt."Nagu sina tegid minuga, nii ka mina sinuga!" sõnas ta muigel."Ja mida ma sulle siis tegin? Sina mängisid minu tunnetega! Tead, ma tõesti uskusin, et meil võiks kõik hästi minna, kuid .. Ma eksisin! Sa paistsid olevat nii tore, kuid .. see kõik oli pettus vist! Ma siiamaani meenutan, kui me olime essat päeva labopartnerid. Sina aitasid mind ja mina tõukasin sind eemale, kuigi olin sinust sisse võetud!" rääkisin mina."Sa olid minust sisse võetud?" Alex muutus leebemaks."Jah! Ma arvasin, et sina oledki see õige. Esimene armastus, kuid ma eksisin, rängalt," sõnasin."Aga .. Arvasin, et see oli kihlvedu, nagu Sanne ütles. Ta, Sanne, siis valetas või?" kokutas Alex."Kihlvedu?" ei mõistnud ma. "Kas ta tõesti ütles, et see oli kihlvedu?""Jah," noogutas Alex."Ma sellele bitchile veel näitan!" sisistasin mina. Kindlal sammul kõndisin Sanne juurde ja lükkasin ta vastu seina. "Kelleks sa end pead, ah?!" nõudsin temalt vastust."Oi, meie inglike sai alles nüüd teada, et ma olen sinust niimoodi rääkinud? Kui kahju," sõnas Sanne oma tibilikul toonil."Sina! Sa igavene petis!" karjusin talle ja lõin rusikaga tüdrukule vastu hambaid. Just siis astus õpetaja klassi ja karjatas: "Liisu!"Pöörasin end ümber, Sanne lükkas mind vastu laua teravat nurka, kaotasin meelemärkuse.

42.osa

*Liisu*
Kui tüdruk nägi, et õpetaja oli klassis, kohkus ta. Ta taganes minust ja pomises: "Ma ei tahtnud. Riina lükkas mind ja siis ma müksasin Liisut .. nii ta kukkuski- Uskuge mind. Riina! Tunnista üles, ära varja tõde!"Õpetaja palus arst kutsuda ja ta võttis mu pea endale sülle. "Oled kombes ikka, Liisu? Vasta palun!"sõnas õpetaja.Sanne püüdis Riinat sisse rääkida, kuid pealtnägijad väitsid, et see kõik oli Sanne süü ja seda see ka oli. Õpilased sosistasid omavahel, siis läks uks pauguga lahti. Sisse tormas Kasper, kes oli ka uudist kuulma saanud. Ta tormas minu juurde ja võttis mu käe enda pihku. "Liisu," sõnas ta vaiksel ja väriseval häälel. Nähes, et arst tuleb, eemaldus ta minust.Arst tuli kohale ja palus kõikidel lahkuda klassist, ta asetas mu nina alla mingi lapi, mis mu koheselt üles äratas. Isegi ehmusin veidi, siis hakkasin uurima, et kas mingi poiss minu juures oli olnud, kui olin kukkunud. "Ei, ainult õpetaja oli siin," kinnitas arst.Mu tuju läks nulli. Lootsin, et Kasper oli vähemalt nii paljugi viitsinud. Kindlasti ta teadis seda juhtumit, sest selles koolis levivad kuulujutud ruttu. Õpilasi on vähe ja klatsimooridest siin puuudst ei tule, kindlalt.Tõusin istukile, õpetaja aitas mu püsti. "Sooviksid sa koju minna?" uuris õps. "Ma saan hakkama, koolis," vastasin. "Pole see nii hull midagi. Lihtsalt, pea valutab.""Sa maini seda siis aineõpetajatele seda, kui su pea ikka kõvasti valutama hakkab, lasen sind arsti juurde siis saata, eks," rääkis õps."Jah, ikka," noogutasin.Teine kell helises, õilased voolasid klassi ja võtsid istet oma kohal. Ka mina istusin. Õpetaja seletas midagi, kuid ma ei pannud seda tähelegi, sest olin liiga ametis Kasperile mõtlemisega. Äkki see oligi nali? - mõtlesin mina. Siis raputasin pead ja püüdsin ignoreerida neid hulle mõtteid. Kuivõrd nad just hullud olid, aga siiski, ma ei soovinud Kasperile mõelda, temale mõtlemine muutis mu kurvaks."Liisu, on kõik korras?" uuris õpetaja aeg ajalt, sest ma olin toetanud pea kätele ja hakanud vaikselt nuuksuma. Kasper tükkis lausa mu pähe. Ma lihtsalt ei suutnud teda peast kiskuda. "Pead ta unustama," korrutasin mõtteis endale korduvalt. "Unusta ta!" Tund möödus nii kiiresti, mitte nagu tavaliselt. Läksin ruttu klassist välja koridori. Läksin Kasperit otsima, kuid leidsin eest üllatuse. Poiss rääkis mingi tüdrukuga, kes lausa liibus ta külge. Taganesin komistades otsa ühele endavanusele poisile. Olin just end ümber pööramas, kui Kasper mind märkas. Ta nägi, kuidas pisar mööda mu põske alla veeres. Jooksin ruttu tüdrukute wc-sse, sest seal tundsin end kaitstuna.
*Kasper*
"Fakkk!" vihastasin ja lõin käega vastu seina. "Tra, pead sa selline vastik tibi olema?" Mõistsin ka ise, et see oli liiga otse küsitud. "Kuulet vä?" müksasin tüdrukut."Mis sul viga on," piuksus Doris. "Ma püüdsin olla lihtsalt sõbralik. Sa oled värdjas! Ei oska tüdrukutega ümber käia!""Minu viga oled sina! Sa oled vastik, nagu nälkjas. Liibud rõvedalt. Sinu pärast võin ma väga olulisest inimesest ilma jääda! Ja kui see juhtub, süüdistan ma sind sellest, Doris!" karjusin tüdrukule. "Ja mind nagu üldse ei huvita mida sa arvad, tõsiselt!"Doris andis mulle kõrvakiilu, ajas nina püsti ja kõndis oma kambaliikmete Joanie ja Emily juurde ning hakkas sosistama, näidates näpuga mulle, pidevalt.Toetasin lauba vastu seina ja sulgesin silmad, ise tasa vandudes. Najatusin siis seljaga vastu seina. "Miks just mina pean olema must lammas, why?" küsisin endalt ja ohkasin. Karl ja Joosep tulid minu juurde. "Kasper, mul on mure," sõns Karl. Tõstsin käe näitamaks, et ta ei räägiks. "Mitte praegu," palusin sõpra. Karl kehitas Joosepile õlgu ja sõnas: "Jätame ta üksi. Ta veits halab nagu praegu."
*Liisu*
Katsin näo kätega ja nuuksusin. Siis toetasin käed kraanikausi äärtele ja vahtisin end peeglist. Jälgisin oma vesiseid silmi ja punaseid põski. "Oh kurat, ma peaksin vist rohkem ikka Kasperit usaldama," sõnasin endale. "Kas ta mängib minuga või ei? Kõigepealt Karl ja Marie, nüüd nad nakatasid ka mind ja Kasperit vist." Püüdsin naeratuse näole manada, kuid see oli pagana raske, sest olin tõsiselt kurb hetkel."Kasper, Kasper, Kasper .." pomisesin endaette. Püüdsin maha rahuneda ja lihtsalt olla natukenegi rõõmsam. Lahkusin wc-st ja kõndisin koridoris. Sanne tuli minu juurde. "Noh, piripilli Liisu! Tänu sulle sain ma natukene ühiskondlikku tööd, kõne vanematele ja märkuse. Ahjaa, ja see pole veel kõik. Ma olen koduarestis ka kaks nädalat!" lausus Sanne minu poole liikudes. "Sa igavene värdjas! Võta teatavaks, et sa ei saa kõikide elusid kontrollida!""Seda olen ma sulle püüdnud terve igaviku seletada, et sa pole maailma naba. Aga eks sa said selle ise ka juba teada. Muutsid mu elu poole lihtsamaks, tänud," muigasin ma. Tundsin kuidas muutusin kalgimaks ja külmemaks. Olin kõigest sellest halvast jõudu saanud arvatavasti."Kasper palus sulle edasi öelda, et tal on nüüd teine," ütles Sanne ja tegi nipsu."Alex palus sulle öelda, et sellise bitchiga pole mõtet rääkidagi, sest ta ajud on vussis. What ever, loser!" sõnasin vastu, sest kuidagi pidin end kaitsma. Samas mõtlesin - Kas Kasperil ja sellel plikal on midagi? "Ahah, noh. Sa oled hullem! Värdjas!" otsis Sanne sõnu. "Mis iganes!"Tüdruk kõndis minema, ta oli tõeliselt pahane, et ei saanud mulle midagi rabavat vastu öelda. Põhimõtteliselt ma võtsin tal sõnad suust. Sanne oli löödud.Muigasin endamisi. Teda oli nii hea näha sellises täbaras olukorras, sest ta arvab, et on teistest parem, sest muudab paljude tujud halvaks oma tujutsemistega.

43.osa

Alustan seekord siis hommikust. Sest eelmisel päeval ei toimunud enam mitte midagi põnevat. Ärkasin üles äratuskella tirina peale, mille vajutasin peagi kinni.Tõusin istukile ja ringutasin. Ajasin teki jalgadega pealt ning liikusin kapi juurde, et leida endale sobivad riided. Viimaks suutsin üles leida ühe pika t-särgi, mis klappis perfektselt mu uute kollaste alt kitsate teksadega. Kadusin vannituppa. Kui sealt välja ilmusin, olid mul seljas juba riided. Istusin toolile, mis peegli ette oli pandud. Otsisin sahtlistest juuksekummid ja sättisin nende abil endale soengut, kuid polnud põhimõtteliselt millegagi rahul, seega jätsin juuksed lahti. Kõige loomulikum.Rutuga toppisin vajalikud asjad koolikotti ja ruttasin elutuppa. Käivitasin televiisori ja jäin jälgima multikaid. Ema hõikas köögist: "Kas sa ei söögi? Tegin omletti ja pressisin just mahla ka!""Mahla," pomisesin endaette, siis tõusin püsti ja jooksin kööki. Otsisin klaasi ja lasin emal endale klaasi mahla valada. Taldrik omletiga ootas mind juba köögilaual. Haarasin klaasi ja taldriku endaga kaasa ja istusin diivanile tagasi. Mu telefon helises, kuid ma ei kuulnud seda. Ema asetas asjanduse mulle kõrva juurde. "Telefon," sõnas emps rahulikult.Noogutasin ja vastasin kõnele. "Mõh," mõmisesin. "Mis tahad?"Kuulsin ohet ja vaikset pomisemist. "Koos kooli?" uuris murelik poisi hääl. Mõistes, et see oli Kasper, vajutasin kõne kinni, sest mul polnud üldse tahtmist temaga rääkida. "Käigu kukele," ütlesin kindlalt endale."Miks?" kostus köögist. "Mis ma jälle tegin?""Mitte sina," hüüdsin emale. "Ma siin omaette arutan, las ma olla!"Vaatasin kella osutite liikumist, siis jõudis mulle alles kohale kui palju kell on. Klõpsasin televusseri kinni ja asusin kooli poole teele, et ikka õigeks ajaks kohale jõuda.Klassi poole liikudes märkasin Alexit ja õpetajat rääkimas. "Aga ma pean minema, saage aru," seletas Alex, kuid õpetaja asetas sõrme suule, et poiss tasem oleks.Kõndisin neist mööda, ise arutades: Mida see Alex jälle teinud on?Klassis oli oodatust vähem õpilasi, enamus olid haiged. Arvatavasti gripp. Istusin oma tavalisele kohale ja otsisin kotist õpikud ja vihikud välja. Kordasin veel paar ülesannet suuliselt läbi, et kõik oleks ikka kindel, kui on aeg vastamiseks.Alex astus klassi, ta samm oli kiire ja kindel. Poiss võttis koolikoti ja õpikud, mis olid tal laual ning sõnas möödaminnes: "Ehk näeme veel."Jäin kulmu kortsutades talle järele vaatama. Kas olin see lihtsalt mina või ta tõesti sõnas midagi arusaamatut? - küsisin endalt.Raputasin siis pead, et need mõtted eemale peletada. Kuid nende asemele ilmusid eilsed toimingud ja kõik see nutujada, mis pidevalt toimus.Ainus asi, mis mind rõõmustas oli see, et sain Sanne molu kinni panna. Kuid sellest vist ei aidanud, sest ta tuli minu juurde koos oma uute BFF-idega: Laura, Liinu ja Kaisaga."Noh, kardad?" uuris Sanne."Peaksin või?" küsisin otse. "Sest sa ei paista just eriti hirmuäratav. Pigem koer, kel saba jalge vahel.""Ja millest selline järeldus?" uuris Kaisa."Millest selline järeldus?" kordas Liinu."No tavaliselt lahendatakse sellised mõttetused nelja silma all mitte ei võeta tervet oma sugukonda kaasa. Või mis, Sanne?" seletasin mina. Sanne muutus näost punaseks ja pomises endaette midagi."Teeme sinu jaoks asja lihtsamaks," muigasin mina. "KAO ÄRA!"Koolipäev oli lõpule jõudnud jällegi ning David oli tutvusi ära kasutanud ning palunud mind jalkamängule, mis otsustab, kas meeskond võidab karika või ei. Olin nõus, sest õppimist polnud järgmiseks päevaks eriti palju ning nagunii oleksin kodus sättinud end arvuti taha ning lihtsalt vedelenud siis."Ta lubas sinu juurde tulla veerand neli," teatas ema. "Tänud, öökull," naersin mina, üle pika aja. Ema oli viimaks oma reisidest prii ja soovis minuga muidugi aega veeta. Üldse oma lastega aega veeta, et kõik see kaotatud aeg tasa teha, kuigi see oleks võimatu."David ütles oma isale ja tema mulle, niiet .. siin ongi kõik see teade," muigas ema ja asus nõusid pesema. "Sa ikka kindlalt lähed siis? Ma mõtlen, et saan siis Henrile seda öelda.""Jah, lähen," sõnasin kindlalt. Kuid midagi kahtlast oli teoksil, sest kui ema mainis 'Henrit' muutus ta kuidagi .. teistsuguseks.Liikusin enda tuppa, et veidikene saaks õppida. Käivitasin LimeWare´i , et saaks musa kuulata.Matemaatika tegin kõigepealt ära, sest see oli raskeim, siis emakeele ja nii edasi. Viimaks oli õpitud kah. Hakkasin proovima igasuguseid pluusi ja pükse endale selgajalga, et näha mängul kena välja. Ja ma ei teinud seda Davidi pärast, tema on lihtsalt sõber.Kui valmis sain, helises uksekell. "Oh, täpne olen," ütlesin endale ja krahmasin kaasa veel oma väikese õlakoti. "Liisu sa .. sa oled vapustav!" kokutas David. Naeratasin poisile. "Tänan," sõnasin siis."Ma toon ta kella kaheksaks tagasi, luban," lausus poiss mu emale ja läksimegi välja. Siis aga küsisin: "Oota! Kella kaheksaks? Nii hilja siis või?""Jah," muigas David."Mis teoksil on?" tahtsin teada."Ma ei saa öelda," rääkis David.

44.osa

Vaikisin, päris pikalt. Kui olime kohale jõudnud, sättisin end areenile istuma ja jäin ootama, mil meeskond tuleb juba välja ja hakkab harjutama, et olla ikka mänguks valmis.Natukene aega läks, siis oli juba sinise-valges riideid poisse näha, kes naerdes väljusid riietusruumidest. David lehvitas mulle, vastasin samaga, kuid mu käsi jäi paigale, sest silmasin Kasperit, kes kadestavalt Davidit vaatas ja langetas pea. Mul tulid pisarad silma, jooksin areenilt minema, et poisid ei näeks mu nutmist ega saaks minu üle naerda."Treener, vabandage mind hetkeks," sõnas David treener Mathewile ja järgnes mulle, sest oli treeneri heakskiidu saanud."Liisu, palun tule tagasi," anus David. "Ma tean, et sul on raske võib-olla näha Kasperit ja muud, kuid palun. Tee mulle head meelt ning vaata seda mängu, ma oleksin väga tänulik siis."Ma isegi ei mõistnud, kas Davidil oli tõesti midagi plaanis või ei, kuid ma noogutasin endale aru andmata ja kõndisin tagasi pinkide juurde ja istusin maha, uuesti, jälle. Pühkisin pisarad silmadelt ja ohkasin, seejärel manasin näole muige, et visata peast mõtted Kasperist nagu ma alati püüan seda teha, sest tema ju toobki pisarad mu silmadesse ja kruvib mu suunurgad alla. Eriti veel siis, kui oleme tülis.Püüdsin rohkem tähelepanu pöörata siiski Davidile. Siiamaani olime temaga ju hästi läbi ka saanud, õnneks. Mõtlesin järsku Mariele, jäin jällegi mõtlikuks ja kurvaks. "Karl ja Marie - mida nendega küll peale hakata?" mõtlesin. "Peaksin ikka kuidagi Joosepi ... Ei, ma ei saa .. Joosep on out !" Lükkasin juuksed silmadelt, sest need kippusid pidevalt mu vaatepilti segama, häirima.Kui trenn läbi sai tuli vaid oodata teise meeskonna tulekut ning seda, et mäng ikka kohalikul meeskonnal sujuks. Home team - nagu öeldakse.Ja siis nad tulidki, see teine meeskond. Kõige hullemini jäi mulle silma üks eputis ja teine, kes kõndis, ülbe oleks näol, kõigi ees. Arvatavasti kapten, liider. Ta pilk tabas mind, ehmusin. Kaval naeratus ja silma pilgutus ning juba ta liikuski Davidi tiimi poole ja nähvas midagi ülbelt. Treenerid arutasid omavahel midagi ning seega ei märganudki sõnelust mis seal toimus. Mingid poisid müksasid üksteist kuni lõpuks üks kukkus maha, teised naersid ta üle.Olin üpris pahane nende irvitajate üle ja eriti just ka Davidi üle, kes samuti naeris, kuid Kasper aitas kukkuja püsti ja karjus midagi lükkajale, mille peale too vait jäi.Kuumalaine käis üle mu selja, Kasperi käitumine muutis mu teistsuguseks ja muie kippus nüüd suule, kuigi olin ikka veel poisi peale pahane.Inimesed hakkasid kogunema platsile. Märkasin rahvasumma sees ka Henrit - Davidi isa, kes elas oma pojale kaasa juba siis, kui mäng polnud veel alanudki. Seda oli naljakas vaadata, istusin kõht kõveras ega saanud vahepeal naeru kinni hoidagi. Mängu seis oli 2:2. Pingeline hetk mängijate ja fännide jaoks. Siis sai David palli endale, kuid Kasper tormas tema juurde ja kiskus palli ära. Suurel ekraanil näidati kisklemist. "Anna see pall!" kisendas Kasper. "Ja hoia Liisust eemale!" David lõi palli hoopis teisele tiimikaaslasele ja lükkas Kasperit, kes teda tagasi lükkas. "Unista edasi, tolvan! Sa ei huvita Liisut enam!" rääkis David. "Sa murdsid ta südame ühe korra, siis teise korra. Nüüd, sa muutsid selle jääks ja viskasid selle kaheksandalt korruselt alla, see kukkus miljoniks killuks. Parandada seda ei saa!"Kasper lõi Davidile vastu haimbaid ja lükkas poisi maha ning karjus: "Lõpeta! Miski pole minu jaoks tähtsam kui Liisu! See oli, on ja jääb ka nii!"Mul vajus karp lahti, silmad olid suured peas. Oskasin vaid ahhetada, sest see mida kuulsin oli hämmastav. Võttis ikka imestama küll, et poisid võivad midagi seesugust tüdruku pärast teha. Eriti veel poiss, kes on selle tüdrukuga tülis. Siis jõudis mulle miskit kohale ning tõusin püsti ja liikusin kindlalt poiste suunas. Astusin kakluse vahele, kuid teise meeskonna ülbik tiris mu enda juurde. "Las nad olla," sõnas ta tasa.David kõndis kindlalt minu juurde, sosistas: "Sinu enda huvides." Ja siis suudles mind. Kasper ei talunud seda ning lükkas Davidi eemale ja haaras mu enda embusesse. "Anna andeks, Liisu! Ma vabandan," ütles poiss ja surus oma huuled minu omadele.Rahvas hakkas meeletult plaksutama, kuigi polnud ju põhjust. Siis hõikas treener: "Viik! Sõprus võitis! Ausus võitis! Armastus võitis!" Ta võttis oma kõrval oleval naisel piha ümbert kinni ka kallistas toda ning tegi laubale musi.

45.osa

"Kasper, oli see tõesti nali?" uurisin poisilt peale pikka pikka musi. Vaatasin tema tõetruudesse silmadesse ja naeratasin. Poiss noogutas ja kinnitas seda ütlusega: "Loomulikult!" Ma ei teadnud, kas uskuda või ei, aga tema silmadest sain kinnitust, et see oli siiski nali."Kas sa tahaksid minu, Marie, Karli ja Joosepiga minna burksi sööma?" küsis poiss arglikult. "Ma teen välja." Mind isegi ei huvitanud, kas ta teeb mulle välja, tahtsin lihtsalt temaga koos olla. Igatsesin juba seda, kuidas poiss mul tavaliselt ümbert kinni hoidis. Siis kuulsin tuttavat häält. Vaatasin Davidi poole, tema juures oli see sama tüdruk, kes Barbist oli halvasti rääkinud. "Oh, Davidikene, mussmuss," sõnas tüdruk ja silitas poisi juukseid. "Igatsesin juba sind niiväga. Lähme kuskile kohvikusse ja sina teed mulle välja, mõtle kui tore meil koos oleks.""Ei," ütles David kindlalt ja muigas, nähes, et mina vaatan."See on selle tüdruku pärast jah? See seal," tibi näitas näpuga minu poole. "Sa jätsid mu tema pärast maha, nüüd olete koos ja sa teed hoopis temage välja, eks?!""Esiteks, kui sa nii peale käid, siis loomulikult ei taha ma sinuga mitte kuskil olla. Teiseks, sa ei meeldi mulle ja kolmandaks, ma teen seda oma parima sõbranna, Liisu, pärast. Sul on õigus," lisas David.Tibi trampis jalgu vastu maad, kahjuks või õnneks, ta konts murdus ja ta kiskus kinga jalast. "Vastik värdjas!" sisistas ta Davidile."Mul pole kaasasündinud puuet, sorri," irvitas David ja tegi mulle silma. "Vot nii!"Vaatasin uuesti Kasperi silmadesse. "Lähme siis?" sõnasin. "Ja, kas Marie ja Karl on leppinud ära või nii?""Ammu juba! Kas Marie siis ei rääkinud? Ta lubas küll, aga .. noh .. eks siis ei rääkinud," lausus Kasper. "Lähme jah, ma helistan veel Joosepile ka."*Kasper võttis mult ümbert kinni, Joosep jäi meid väga kahtlaselt vaatama. "Ma olen teid ikka unarusse jätnud, jah?" nentis poiss. "Te ikka üritate minu noomitustest kõrvale hiilida, eks?""Jäta tuvid rahule," naeris Karl. "Las nad kudrutavad. Niigi raske elu neil ju, kõigil on midagi vinguda nende kallal.""Ahah, või nii. Ma arvasin küll, et need on varblased siin," sõnas Joosep Karlile. "Paistavad tuvide jaoks väikesed ja nende kael ei käi jõksusid tehes. Nõustud nüüd?""Õigus küll. Tuvidel on hälve, aga varblased? Nad on ju parves pidevalt," rääkis Karl."No, täpselt meie koopiad siis. Me olemegi ju nagu parv: sina, mina, Kasper ja Liisu ja siis loomulikult ka Marie, kes vist jäi pellerisse kinni, õnneks, Karl," muigas Joosep."Mis? Jäi kinni?" ehmus Karl."Ei, noh ta on umbe kaua ära," ütles Joosep. "Muidu, kui ta oleks siin, siis te oleksite tuvid ja Kasper ning Liisu varblased edasi.""Mariel hakkas ninast verd jooksma," tähendasin mina. "Ärge nüüd narrige teda sellepärast. Ma lähen uurin, vaatan, kas kõik on ikka korras."Jätsin poisid vaidlema selle tuvide ja varböaste asja üle ning kõndisin vannituppa. Marie käed oli toetatud kraanikausi äärtele ja ta pea oli langetatud alla. "Liisu, mul on halb olla," sõnas tüdruk tasa."Karl teeks su tuju nagunii paremaks," heitsin Marie üle nalja."Ei, mu laup on tuline ja mu pea käib ringi, palun kutsu abi!" sosistas Marie, sest tal oli raske juba rääkida."Issand jumal, mis sinuga juhtunud on? Ma helistan .. ei, lasen helistada kiirabisse," sõnasin mina kindlalt ja hõikasin ukselt poistele, et nad valiksid hädaabi numbri."Rahu, Marie," püüdsin tüdrukut rahustada, kuigi ta oli täiesti rahulik. Hoopis mina narveerisin.

46.osa

***Istusin Marie voodi kõrval ja hoidsin ta kätt oma peos. Marie magas, tüdrukul oli palavikku umbes 39 kraadi ja ta ei tundnud end hästi. Tema sõnul, ta kurk tulitas ja pea oli raske. Marie jäeti haiglasse, sest palavikukraadid kõikusid. Kord 40, kord jälle 39. Arstid pakkusid ka, et tal võis olla toidumürgitus ka, kuid sellist olekut see ei seletanud.Karl, Joosep ja Kasper ootasid väljas. Joosep ja Kasper rahustasid Karli, kes närviliselt koridoris edasi-tagasi kõndis ning vahepeal seisatas, tuli lagedale mõne negatiivse mõttega, mis kõik võiks Mariega juhtuda, kuigi võimalus oli üks miljonist. Siis rahustasid sõbrad ta jällegi maha ning Karl jäi uuesti rahulikuks.Otsustasin Marie üksinda palatisse jätta, olin ise ka väsinud ning arvasin, et on parem, kui ma lahkun, sest võib-olla äratas ta veel üles või jään ise sinna magama. Seadsin endale kindlaks sihiks järgmine päev jälle sõbranna juurde minna, miski ütles mulle, et pean talle toeks olema.Niisiis, avasin palatiukse ja lahkusingi. Karl tormas minu juurde ja pommitas küsimustega: "On ta korras? Vasta Liisu, vasta! Kas tal on midagi viga? Äkki on tal vähk või .. või hoopis mingi hullem haigus? On ta rase? Mis tal viga on? Ütle, räägi!""Jää kõigepealt vait," sõnasin Karlile. "Mariel on palavik, ilmselt üleväsimus ka. Me peame talle puhkust andma ja kõik. Rahune nüüd maha."*Kasper saatis mu koju, jätsin temaga uksel hüvasti ja lipsasin uksest sisse. Jooksin enda tuppa. Kõik, millele hetkel mõelda sain, oli see, et me olime taas Kasperiga koos. Viimaks ometi. See oli parim hetk mu elus, hetkel. Arvatavasti tuleb neid veel.Ma teadsin, et Mariega saab kõik korda. Nüüd on veel Karl ja Marie ka koos. Joosepil käib Ingaga suhe, kõik perfektne!Lootsin nüüd veel, et Kasper võtab minuga veel ühendust ja kutsub mu välja või midagi sinna poole. See oleks täiega super.*Järgmised paar päeva veetsin kodus, sest ema jättis mu koduaresti, kuna ma sain matemaatikas tunnikontrolli 3-me. "No eriti suur asi kah!" karjatasin ma ja viskasin padja vastu ust, kui ema oli ukse sulgenud. "Nagu sa üldse hooliksid minust! Igal pool on parem, kui kodus!"Uks läks lahti, ema vaatas mind oma kurvade silmadega ning ahhetas. "Kuidas palun, preili?" uuris ta. "Mida sa ütlesid!""Ma ütlesin, et kõikjal mujal on parem kui kodus!" kordasin end. "Kodus ei oota mind keegi, kedagi ei huvita kuidas mul läheb ja kas mul on kõik korras. Kuidas ma end tunnen, olen ma mõne olulise inimesega tülis. Sind huvitab ainult Henri ja kõik muu on tühine!""Kui sa nii soovid. Lasen lahutuse su isaga käiku homme ja kolis ära siit. Siis on sul vast parem. Teil kõigil on siis parem," sõnas ema."Ja võta oma räpane saladus ka kaasa, seda pole meil siin vaja!" karjusin talle. Pisarad voolasid hiigelkiirusel mu põskedelt alla ja langesid mu pükstele. "Hüvasti," ütles ema. Need jäid ka ta viimasteks sõnadeks. Enam ei tahtnud ta oma koju tulla, mitte iial. Isaga vahetas ta ainult möödaminnes paar sõna ja lahutuse käigus ka. Ema sai Theresa hooldusõiguse endale, ja parem ongi. Nüüd saab Theresa oma pärisisa juures olla ega pea välja kannatama talle täiesti võõrast inimest.Selle lahutuse pärast hakkasime Mari-Anniga rohkem kokkuhoidma. Olime põhimõtteliselt lahutamatud. Marie, mina ja Mari käisime koos shoppamas ja söömas. Poistest meil juttu jätkus.Nagu selgus, oli Alex lahkunud koolist. Täpselt sama olukord, mis oli neli aastat tagasi. Ta lahkus, möödus 2 aastat ja ta oli tagasi. Viibis koolis natukene aega ja jälle kadus.*"Tsau!" hüüdsin Kasperile juba kaugelt ja tormasin poisi juurde. Kallistasin teda pikalt ja tegin ta põsele musi"Millest nii rõõmus? Kohtasid sa mõnd poissi?" uuris Kasper kulmu kortsutades."Jah, kohtasin küll," noogutasin. Nägin, et Kasperi suunurgad vajusid alla poole. "Sind nägin, ja näen ka praegu," sõnasin siis kiirelt, et ta ei hakkaks kahtlustama midagi.

47.osa

Kõndisime kahekesi mööda järveäärset rada ja hoidsime üksteisel käest kinni. Kasper seisatas. "Mis viga?" uurisin kohe."Ma ei tea, lambist," naeris poiss. "Võiks ju tegelikult Karli ja Joosepi ka kutsuda ja minna Mariet vaatama, või mis?""Ta pole enam haiglas," tuletasin Kasperile meelde. "Ta sai üleeile välja.""Jusiis Karl oli nii närvis, et ajas segast," kehitas Kasper õlgu. "Aga siis saame Marie ka välja kutsuda.""Vean kihla, et ta on praegu kuskil Karliga. Niiet, siis kutsume ainult Joosepi, et mitte tuvikesi segada," vastasin ma.Kasper valis Joosepi numbri ja rääkis pika jutu maha, et Joosep tuleks järve äärde. "Ta tuleb," teatas Kasper pärast paari minutit Joosepi moosimist. "Umbes kümne minuti pärast.""Okei," jäin vastusega rahule.*Käisime poes ja ostsime juua, sest päike sillerdas taevas ja oli palav. "Ära nüüd nii hullult jooma hakka kohe," ütles Joosep Kasperile, kes limonaadi kaanis. "No lase olla, mees," muigas Kasper, kes oli joomise lõpetanud. "Mul oli sääne joogijanu!""Ahah, et kohe limonaadist purju, aiai, vahele jääd ju niimoodi," manitses Joosep. "Nii noor poiss ja juba tahab juua.""Mine räägi seda juttu imikutele ka siis. Neile meeldib ilgelt piima juua," sekkusin mina. "Kus? Kes? Mis?" uuris Joosep. "Kus ma nood veel leian?""Noo haiglast siis," sõnasin ma. "Seal on neid küllaga. Mine sõima kõigil neil nägu täis, siis saad sa üllatuse osaliseks.""Ahah, keegi ühineb?" küsis Joosep. "Liisu? Kasper?""Ei, mitte mingil juhul," vastasime Kasperiga justkui ühest suust."Ai, siis jääb ära. Mul on kaasosalisi ka ju vaja," väitis Joosep. "Aga mõni teine kord äkki." Kõndisime millegipärast skeidi poole, jälle. No mis teha. Joosepit justkui tõmbas miski sinnapoole, sest tema kõndis kõige ees, seejärel Kasper ja siis mina, kes ma üritasin poistega sammu pidaga, kuigi see läks veidikene raskeks. Skeidis oli ka Barbi. "Hei!" hõikasin talle juba kaugelt. Ta tõstis pilgu rulalt ja vaatas minu poole. Mind nähes ilmus naeratatus tüdruku suule. "Tsau!" kõlas napp vastus. Joosepil jäi suu lahti. "Te teate üksteist? Te saate läbi?" imestas ta. Noogutasin. "On siin midagi imelikku?" küsisin poisilt. "Nagu jaa!" ütles Joosep. Kasper kehitas õlgu ka müksas Joosepit. "Tavai, istume kuskile," pakkus ta. Jäin Barbiga rääkima: uurisin, kuidas tal koolis on olnud ja küsisin, mis hinded talle veerandiks tulevad. Minul oli see peamine mure, mata kolm, niiet pikka tantsu ja tralli pole.Isa hakkab nagunii õiendama - mõtlesin ma. Ta ju pidevalt häda! Ema saaks veel aru, sest ta polnud just kõige parem õpilane, kuid papsi vanemad piitsutasid teda tagant."Ma siis sätin end nende poiste juurde seal," sõnasin ning osutasin Joosepile ja Kasperile."Kes seelõngaga tumedapäine poiss on?" uuris Barbi kohe ja punastas."Ah see! Joosep," laususin. "Veits pullivend või nii.""Okei," noogutas Barbi. "Võib-olla näeme veel kunagi."Keksisin Joosepi ja Kasperi juurde. "Mis see .. Barbi .. sulle rääkis kah? Miks sa siia poole osutasid?" uuris Joosep kohe."Ma ütlesin, et tulen teie juurde," sõnasin. "Ja pealegi. Ta ju küsis, mis su nimi on.""Ei või olla!" imestas Kasper. "Tõega?""Jah," kinnitasin."Barbi ja küsis mu nime. No see on aasta nali. Tõesti, Liisu, hästi paned," teeskles Joosep naeru."Keda ma panen?" ei saanud ma aru."Mõtled nalju välja," ütles Kasper. "Ta mõtles seda.""Ma ei mõelnud ju midagi välja, see on tõsi," kordasin end."Barbi pole iial ennem mingi poisi nime uurinud. No tegelikult on, aga kuidas ta seda küsis? Missugune ilme tal oli?" uuris Joosep."Ta punastas ja nimetas sind lõngaga tumedapäiliseks poisiks. On selles midagi halba?" küsisin ma, sest ma ei saanud ikka veel aru, miks Joosep nii hõisus on."Ma meeldin talle!" karjus ta üle skeidi ja hüppas püsti. Ta juubeldas."Joosep, sind jälgitakse," püüdis Kasper teda sellega maha rahustada."Tänud, vennas. Ma tegin nüüd endal margi ka täis, tänu teile, sest te ei öelnud, et ma niii segi olen," oli Joosep mossis. "Aga ma meeldin talle!"Kasper osutas Joosepi selja taga oma nimetisssõrmega enda oimukohale ning noogutas. Mina purskasin aga naerma ning väitsin Joosepile, et naersin üht igivana nalja "Neeger päevitab".

48.osa

***Kasper saatis mind koju, jälle. Ukse juures ta peatus ja võttis mu kätest kinni, ta pilk tungis mu silmadesse. Üpris ebamugav oli nii olla, kui keegi sind põrnitseb. Aga kui keegi niii armas sind jälgib, siis tulevad tahest tahtmata liblikad kõhtu ja suu kisub muigele, isegi, kui püüad olla väga tõsine.Poiss sulges silmad ja ajas huuled prunti ning tahtis mind suudelda, kuid ma pööras pead ja seega maandus musi mu põsel. "Nähh, kurat," vandus Kasper. "Pidid sa nii tegema."Heitsin end poisile hetkeks kaela, tegin talle silma ja lippasin tuppa. Niipea, kui uks oli sulgunud, libistasin end sedamööda alla ja jäin armunud pilguga vaatama. Isa ilmus suurest toast välja ja jäi mind kahtlustavalt vaatama, ta lähenes mulle ja vaatas otse mu silma sisse, kuid ma ei teinud sellest väljagi."Oled sa mingit ainet tarvitanud?" uuris isa. "Kas keegi sundis sind extasyt võtma? Jumal, laps, on kõik ikka korras?Isa oli nii murest murtud, kui üldse vähegi võimalik oli. Tasapisi hakkasin "oma maailmast" toibuma ja raputasin pead, siis vahtisin isaga tõtt."Ma pole selline, kuidas sa üldse nii saad mõelda?" naersin mina. "Ja pealegi, kui su tütar sellisena koju tuleb, siis tea, et ta on armunud või saanud millegi väga heaga hakkama."Keksisin, lauldes mingi igivana laulu viit, oma tuppa. Käivitasin arvuti ja otsisin piisavalt mõnusa laulu ja hakkasin tantsima ning kaasa laulma. Olin kui segane, noh, ma olingi ju segane - segi Kasperi järele. Ma isegi kahetsesin veidikene seda, et pöörasin pea ära, kuid see tundus tol hetkel nii õige ja öeldakse, et esimene mõte ongi õige! Hiljem rahunesin maha, lihtsalt vaatasin kutsa silmadega üht vihikut, kuhu oli mitu südant joonistanud ja Kasperi nime graveerinud. Kuulasin aeglast muusikat ja kritseldasin ikka veel südameid vihikusse. Telefon helises. "Oh, Kasper!" hõiskasin ja koheselt olin ka voodist püsti. Värisevate kätega vajutasin nupule ja asetasin asjanduse omna kõrva juurde. "Sa ei usu seda!" kuulsin Marie häält. "Ma nägin just Karli ühe tüdrukuga oma maja ees!""Ma olen kindel, et see polnud nii, nagu sina arvad," ütlesin solvunult. "Rahune maha, kõik on mööduv. Ja kas see oligi kõik, mis sa tahtsid mulle rääkida?""Ma ei suuda maha rahuneda," sõnas Marie närvilisel toonil. "Pidin ma veel millestki rääkima?""Ei pidanud. Lihtsalt, järgmine kord ära tülita mind säärase tühise asja pärast," laususin mornilt. "Sorri, aga mind ei huvita Karl ja see teine tüdruk.""Tühine?" kordas Marie seda, mida olin just öelnud. "Kuidas saab selline asi üldse tühine olla? Mu elu sõltub Karlist!""Kui sõltub, siis oleksid sa ammu surnud," ütlesin ma. "Soovin õnne. ""Kuidas saad sa nii ükskõikne olla? See on väga oluline asi!" kirus Marie edasi. "Ja kuula nüüd edasi! Sa oled üks tundetu, kole ja vastik elukas! Sa ei hooli kellestki peale iseenda! Ka mitte Kasperist! Poiss püüab olla sulle meelejärele, aga sina oled ikka üks vastik vana bitch! Meie sõprussuhe on läbi! Värdjas!""Okei," sõnasin rahulikult."Okei? Ja ongi kõik?" imestas Marie. "Kas sa mind ei sõimagi?""Ei, sest seda sa ju tahadki, et ma sind sõimaks. Aga .. uudis, uudis .. Ma ei sõima sind," ütlesin. "Ja mul pole midagi selle vastu, et meie sõprus läbi saaks.""Sa igavene!" sisistas Marie.Vajutasin kõne kinni, sest mul polnud tuju Mariega rääkida. Ta hakkas vaikselt juba närvidele käima ja eriti siis kui ta hakkas rääkima sõprusest, mis on läbi. Oodaku vaid, jõuab järgmine päev kätte ja juba ta tulebki, saba jalgevahel, minu juurde ja palub andestust.Vajusin tagasi voodile ja toetasin selja vastu seina. Uurisin aknalauda. Seal olid igasugused pildid minust ja Kasperist - sõbrapildid, mitte In Love asjad."Aga ..," mõtlesin ma. "Äkki peaks jääma Kasperiga esialgu siiski sõpradeks?"

49.osa

Raputasin pead, et need hullud mõtted peast saada, kuid ikka kippusin mõtlema sellele, kui palju nalja sai meil siis, kui olime veel sõbrad ja mis trikke Kasper tegi, et minu tähelepanu endale saada. "Aga ega me praegu ka ei käi ju," sõnasin siis endale. "Kas see tähendab, et oleme Kasperiga ikka veel sõbrad? Hmm, ma ei jaga enam matsu."Telefon helises uuesti, võpatasin. Vastasin kõnele. "Oih, jah, Liisu, ma vabandan eelneva pärast, tõesti," kuulsin Marie häält, jälle. "Ma ei mõelnud midagi nii, anna andeks. Liialdasin selle Karli asjaga ka vist. Tuli välja, et see oli Karli nõbu, kes oli ka siiakanti sattunud. Vot.""Ei, ma peaksin ise vabandama," sõnasin vastu. "Mul on lihtsalt selline kahtlane tuju ja .. ma tegelikult ise ei oskagi seletada, mida ma tunnen. Olen selline imelik praegu, sorri.""Tohib ma tulen sinu juurde?" küsis Marie arglikul toonil. "Ma ei taha küll peale pressida, aga kui tohib, siis äkki ma tulen?""Jaa, tule ikka! Mul ongi vist tuge vaja praegu," lausisin pead vangutades. "Ja veel kord, palun vabandust. Ma ei mõelnud mitte midagi nii, seda ükskõiksust. Loodan, et andestad.""Pole midagi, ma olin ise ka paras tõbras. Ma jõuan sinna natukese aja pärast. Tsau!" vastas Marie.Keerutasin juuksesalku ümber sõrme ja toetasin pea vastu seina. Tuju oli nulli piirimail. Käitusin oma parima sõbrannaga alatult, aga tunnistan, et ega tema ka kõige paremini ju ei käitunud. Ootasin juba seda hetke, mil Marie jõuab minu juurde. Ooteaja sees jõudsin otsusele, et hakkan päevikut ka pidama. "Saaksin ju end niiviisi välja elada," kinnitasin endale ja sobrasin sahtlis, et leida mõnd tühja vihikut. Viimaks saingi sellise. Seal peal oli üks tüdruk ja ta käes oli karu. Avasin vihiku ja kirjutasin:
Kallis päevik!Ma tean, et pole just eriti hea päevikupidaja, kuid ma üritan. Tegelikult ma ei saagi midagi öelda, olen ma hea või ei, sest viimane päevik, mille pidamist alustasin jääb kolmeaastatagusesse minevikku. Alustan siis sellest, et mul on üks sõber, kelle arvan olevat tõeliseks sõbraks, kuigi see võib ka vale olla. Ta nimi on Marie, me pole just eriti kaua aega koos olnud, kuid tema tundmiseks piisavalt.Täna ma ei tunne end kuigi hästi. Osalt sellepärast, et ma ei tea mida Kasper minu vastu tunneb, teisalt aga seetõttu, et ma olin ükskõikne Marie suhtes.Ma üritan olla parem sõber, ise ka ei tea miks, kuid lihtsalt tahan olla tore sõber, hea, fantastiline sõber, kelle sugust pole veel. Ajan jama, tean. Aga vahel on hea lasta fantaasial lennata, isegi kui sa seda õigeks ei pea. Ajagu sa nii lolli juttu kui tahes, aga sa lased end lihtsalt vabaks, lõdvaks. Muudad oma päeva enda jaoks rõõmsamaks, naerad iseenda lolluste üle. Toretore!
Toppisin vihiku tagasi sahtlisse, sest kuulsin uksekella helinat ning tormasin ust avama. Seal oli Marie koos Kasperiga. "Ma tahtsin su enesetunnet parandada," muigas Marie. "Nüüd rääkige sotid selgeks.""Mida?" ahhetasin. Kasper tuli uksest sisse, lähenes mulle, kuid mina omakorda taganesin kuni koperdasin elutoa diivani otsa. Kasper võttis mu kätest kinni. "Liisu, ma usun, isegi tean, et ma pole end väljendanud selgelt," alustas poiss."Nüüd ta ütleb, et tal on teine," käis mul mõte peast läbi."Aga," jätkas Kasper. "Ma väga soovin, et sa vastaksid sellele küsimusele jaatavalt. Ma väga loodan seda. Niiet, oleksid sa mu tüdruksõber? Ainuke tüdruk, kellest tõeliselt hoolin?""Kas sa oma õest siis ei hooligi?" uurisin ma."Temast hoolin ka, aga ta on ikkagi mu õde. Ma mõtlen meeldivuse ja armastuse mõttes.""Jaa!" karjatasin ma ja langesin Kasperile kaasa. Suudlesin poissi pikalt. Viimaks, kui Kasper juhtunust toimus, küsis ta kinnituseks: "Oli see jah?""No ma ju ütlesin jah," muigasin ma ja tegin ta huultele musi."Jess," pomises poiss.

50.osa

"Ma jätan teid siis siia, omavahele," piuksus Marie ukse juurest. Kasper noogutas, püüdis seda teha muidugi nii, et mina ei näeks, aga see ei õnnestunud tal."Ei, jää siia ikka," sõnasin ruttu. Kasper langetas pea ja ohkas. Marie tuli sisse ja sosistas poisile: "Pole midagi." Mina olin köögis ja panin vee keema, et saaks cappucinot. "Kasper, sa tahad ka?" küsisin siis, kuid poiss raputas vastuseks pead. Ta võttis toolil istet ja toetas pea kätele. "Mis viga?" uurisin kohe. Aga mu hääletoon ei olnud just kõige meeldivam. Kõlasin nagu omaenese ema, siis kui ta mind nunnutas. Muutusin tegelikult üsna kurvaks, sest mampsi enam polnud ju. "Ei, mitte kui midagi pole. Ma olen lihtsalt, väsinud," vastas Kasper pärast lühikest pausi. Valasin vee tassidesse ja lisasin sinna cappucino pulbri. Ulatasin ühe tassi Mariele ja teisega suundusin laua äärde ning võtsin istet. "Soovid sa äkki magada?" küsisin Kasperilt. Tundus, et olin vist liiga hooliv, sest tavaliselt ju nii ei küsita. "Ma ei taha üksinda magada," kõlas kindel vastus Kasperilt. "Ma ei jää magama üksi." Kehitasin õlgu, Marie muigas. "Oli see vihje?" tahtsin teada. Kasper noogutas. "Okei, eks ma siis otsin oma vana karu voodi alt üles, siis saad magada ju," naersin mina. "Aa, ja ma otsin sinu jaoks tekikese ka. Sellise väikse, lilla." Kasper punastas ja Marie müksas poissi sõbralikult. "Ta on alati nii hooliv olnud, ole mureta," sõnas Marie. "Ja ta on alati tahtnud kedagi, keda saaks kohelda nagu titte! Oi, kui rõõmus ma olen! Viimaks leidis ta ühe sellise olendi." Marie lõi käsi kokku ja irvitas. Ka Kasperi jaoks tundus see naljakas. Tulin tagasi ühe tillukese barbiteki ja oma karuga. "Palun," ütlesin Kasperile ja ulatasin talle asjad. "Juhatan su nüüd magamistuppa ka?" Kasper tegi suured silmad ja sõnas: "Ma mõtlesin, et sa teed ainult nalja." Raputasin pead. "Mul on alati tõsi taga, usu mind," laususin. "Aga ma ei taha magada," langetas Kasper pea. "Pole und, enam mitte." "Aijah, miks nii?" küsisin naljaga. "Lõunauinakule! Ruttu!" Marie oli krampides, tema jaoks oli see tõeliselt naljakas. "Okei, lõpetage. Muidu ma suren naeru kätte, eks," palus Marie."Okei, see ei pidanud sind tapma, aga jah," ütlesin ma. "Aga äkki mängiks mingit lauamängu?" "Jaa!" karjus Kasper kohe. "Siis ei saa te mind vähemalt piinata!" "Veame kihla, et saame," tegin poisile silma. "Nõus?" Kasper raputas pead. "Ma kahtlen, et ma siit siis üldse eluga pääsen," sõnas poiss. "Ma olen teie ori!" "Ära iroonitse nüüd," lõi Marie käega. "Pealegi on mu kohus sind kaitsta ja kui Liisul mind pole, siis on jama." "Sa kaitsed mind?" naeris Kasper. "Ütle mulle, millal varem sa oled mind kaitsnud?" "Kunagi on ikka esimene kord, või mis?" vastas Marie.

51.osa

Marie oli juba lahkunud, ainult mina ja Kasper olime veel kahekesi. Olin poisi kaisus, vaatasime televiisorit. "Olen tänulik, et su avastasin tänu sellele ühele nädalale," sosistas poiss."Peaksin vastama vist samaga, aga ei saa," sõnasin mina. "Olen tegelikult üldse tänulik Taavile ka, kes mu sinu poole lükkas ja samuti ka tänulik õpsile, kes selle leiutas.""Oeh! Siis peaksime kõiki tänama, aga see muutuks tülikaks ju," vastas Kasper.Tegin poisile põse peale musi ja jäin ta silmadesse vaatama nagu mul ikka kombeks oli."Mida sa vaatad?" küsis Kasper."Kas see pole siis ilmselge, mida ma vaatan?""Ei.""Sind vaatan ju," laususin siis."Teadsin.""Mkm, sa ei teadnud seda," vaidlesin vastu."Teadsin, tahtsin lihtsalt seda sinu suust ka kuulda," põhjendas Kasper."Miks?""Niisama.""Niisama ei lenda vares kaa!" sõnasin."Kindel? Ma küll nii kindel poleks, sest tal on ka selline põhjus, et ta lendabki niisama. On ju?!" kinnitas Kasper."Hmm, ma polegi seda niiviisi mõelnud.""Ega sa oledki selline, kes ei mõtle asju läbi. Ma peaksin vist hakkama minema," sõnas Kasper ja tõusis püsti."Miks?" küsisin ma."On juba suht hilja ja ma ei taha olla siin siis, kui su vanemad .. isa ka kodus on," selgitas poiss."Okei, ma saadan sind?""Mis ajast tüdrukud saadavad poisse koju? Vastupidi ei peaks olema?""Aga sa ei saa ju mind koju saata," ütlesin Kasperile."Nojah, täna mitte.""Seega, ma saadan sinu koju, kui sulle sobib ikka," vastasin."Ikka sobib. Lähme siis."Tõmbasin endale jope selga ja kossid jalga ning kõndisimegi Kasperi kodu poole, mis ei asunud muidugi väga kaugel minu majast. Ainult paarsada meetrit eemal vast. Lävel peatus. Kasper kallistas mind ja tahtis juba tuppa tormata, kuid ma peatasin ta."Oota, nii lahkudki?" vaatasin kutsika silmadega talle otsa."Ee .. jah?!" vastas Kasper kõhklevalt."Nähh," mossitasin."No okei," kõlas poiss ja lähenes mulle ning surus oma huuled minu huultele. "On nüüd okei?""Jah, vägagi."


nüüd on kõik osad ära postitatud. aga viimane lihv on andmata, sest sorri - aga ma ei jõua lihvida 35 osa. see on piinarikas :d