Mine is the night with all her stars

Õhtuti unistan elust, mida kellelgil pole. Elust, mis on piinarikas, kuid täis pidusid ja sõpru. Sooviks rikkuda reegleid, mis on määratud purunema. Minna eemale kõigest, teha midagi meeldejäävat. Elada elu täiega, mitte mõelda tagajärgedele. Just selline võiks olla see üürike aeg, mil saad korda saata kõike. Öö, mis on kui must auk ja haarab kõik endasse, pole tähtsust su perel ega meeleolul. Tähed, mis rebivad su unistused ja lasevad olla sul see, kes oled.

,,Ailyn, 14, sooviks olla see, kes pole keegi kunagi olnud, kõlas klassi eest. Klass hakkas naerma. Tüdruk pühkis pisara silmanurgast. Õpetaja palus Ailynil kohale istuda. ,,Tänan. Ja nüüd Particia Lennox, sõnas õpetaja. Patricia läks klassi ette, Robi lõi talle patsu tagumikule. Patricia kohendas pluusi ja luges oma ettekande. See kõlas:

Ma olen see, kes tahan olla. Enam paremaks minna ei saa. Olen populaarne, kena, mul on tohutult sõpru. Mulle see meeldib. Lisada, Mu boyfriend on kuum!

,,Patricia, 14, olen see, kes tahtsin olla. Jään selleks alati, ''lõpetas Patricia oma jutu. Ta läks oma kohale. ,,See, Ailyn, ta on tõeline nohik, sosistas Patricia oma selja taga olevale poisile. Jutt levis kiiresti, viimaks itsitas terve klass. Ailyn vaatas kurvalt klassikaaslaste poole. Ta sisendas endale sõnu Mine is the night one day, mine is the night some day.Ailyni põselt veeres alla pisar, tüdruk tõmbas varrukaga selle põselt. Ta vaatas aknast välja, silmas linnukest. ,,Ta paistab nii vaba olevat, kuid kas see on tõesti nii? mõtiskles Ailyn. Patricia osutas näpuga Ailyni poole. ,,Vaata troppi, ta unistab, naeris Patricia. Pati pinginaaber muigas.

Kell helises, Ailyn tõusis toolilt ja seadis sammud välja, kasvuhoonesse, kus askeldas tema jutukaaslane. ,,Tere Mirta, hüüdis Ailyn. Vananaine pööras end Ailyni poole. ,,Terekest, kuidas tänane koolipäev möödus? küsis Mirta.
Ailyn kehitas õlgu. ,,Tead isegi, nagu ikka, vastas Ailyn. ,,Aga heakene küll. Ma tulin head aega ütlema. Pean koju minema. Ailyni viimased sõnad ja läinud see tüdruk oligi. Tüdruk kiirustas koju, ta pidi oma ema eest hoolt kandma. Kodus polnud asjad kontrolli all. Ema lamas maas, viinapudel oli laual. ,,Ema, sa oled jälle joonud, kurtis Ailyn. Ailyn üritas ema äratada, kuid asjatult. Tüdruk koristas viinapudeli ära ja läks tasakesi oma tuppa. Mitu kirja oli laual. Kõik Ailynile. Tüdruk avas esimese kirja.

Ma tean, et olen hooletu, kuid su ema vajab taastumist. Tulen sulle järele pühapäeval 06. 11. kell kolm. Ole valmis. Üürin meile kusagil korteri. Isa

Ailyn oli imestunud. Isa, kes polnud teda kaksteist-kolmteist aastat külastanud, ühendust võtnud, oli nüüd valmis aitama. Tüdruk ei uskunud, et see juhtub. Ta teadis, et alati tuleb isal mõni kohtumine või lihtsalt uus naine ei luba vana perekonna juurde. Ülejäänud kirjad pani Ailyn sahtlisse. Tüdruk istus voodile, heitis pikali. Ta jäi mõtlikuks.

Ometigi võiks tulla päev, mil kõik on hästi. Võiks olla maailm, kus keegi ei muretse. Kõik oleksid sarnased, keegi ei noriks, ei naeraks su üle, sest ta on ise samasugune. Alatasa võiks olla öö, maailm oleks õnnelik, et tal on tähed, mis valgustavad tänavaid ja piiluvad su akendest sisse. Nad oleksid õnnelikud kuu üle, kes naerataks neile halbadel päevadel.

Ailyn uinus, tema mõtted keerlesid ikka veel peas. Tüdruk oli vaimustatud pimedusest. Vahel öösiti hulkus tütarlaps ringi, ta käis pargipinkidel unistamas. Heitis end vahel murule ja imetles taevast. Tõeline elu toimub tema jaoks ainult öösel. Ta leiab sõpru, veedab nendega aega, kuid ainult öösel. Tänavavalgusteid nendel tänavatel pole, kus Ailyn ringi uitab. Tüdruk soovib pimedust, ta soovib olla tundmatu kõigi jaoks.

Ta on jälle katusel, vaatab tähti. Püüab olla keegi, kes ta polnud ega ole kunagi. Ailyn, üksik, kuid vaimustuses taevast ja selle imelistest märkidest. Ta otsib suurt vankrit ja väikest vankrit, üritab leida linnutee ja sõela. Kuid kas see õnnestub tal? ,,Seal, naeratas Ailyn. Tüdruk märkas linnuteed. ,,Oeh, kui hea, ohkas Ailyn. ,, Linnutee, heh, linnude sammud. Nad tipivad kuninglikult. Sel ööl oli tüdruk rõõmus. Taevas oli palju tähti, see tegigi rõõmu. Ailyn lahkus katuselt varahommikul, unine, nagu ta oli. Tüdruk oli kogemata katusele magama jäänud. Ailyn tormas vannituppa ja pesi näo, ta otsis veel külmikust kurgi ja oani kurgiviilud silmadele, et natukenegi erksust silmist paistaks. ,,Ema? hõikas Ailyn. Keegi ei vastanud, ka mingit liikumist majas kuulda ei olnud. Ailyn langetas pea. ,,Jälle linnapeal, oma joodikutega, sõnas tüdruk õnnetult endale. Ta hakkas õrnalt värisema. ,,Ma ei suuda, see teeb mulle haiget, nuuksus tüdruk. Ta istus tumbale elutoas. Tüdruk piilus aknast välja, päike paistis.

,,Naer, nohkar tuleb. Hoidke alt, naeris Patricia. Ailyn läks pilkude saatel oma kohale. Ta otsis ruttu oma vihiku, kuhu joonistas oma mõtted. Nii ka seekord. Vihik oli täis joonistatud sama pilti. Öö,tähed ja tüdruk kes on kurb, pisarad silmis.

Mu elu teeb kannapöörde. Ma saan olla see, kes tahan. Keegi ei peata mind. Mõtted saavad teoks. Ma teen kõik selleks, et olla inimene, kes saab kätte maksta. Saan tunda selle mõnusat maiku. See lummab mu hetkeks, kuid kõik on kaduv.

Ailyn kirjutas oma mõtted pildi alla. ,,Kes ma olen? küsis tüdruk endalt tasasel toonil.

Tühjus, mis valitseb kõikjal. See ülbus, mis vallutab maailma. Hoolivus kaob, võimust võtab vaenulikkus ja viha.Enam ei saa aru, oled sa ainus, kes on hea või ainus, kes ei suuda alluda. Minevik ununeb, tulevik puudub. Sõnad kaovad, jäädavalt. Sa oled kalk kui jää, vankumatu, kui kivisein, mis puruneb, kui haiget saad. Usaldus kivistub ja haihtub hetkel, mil seda vajad.

,,Ailyn, Ailyn! hüüdis õpetaja oma karedal toonil üle klassi. Ailyn võpatas. Tüdruk oli jäänud sõnadesse kinni. Mõtted tiirlesid kui rektiivlennukid ja tahtsid olla vabad. ,,Enam nii ei tee, saadan su muidu direktori juurde! lausus õpetaja. Ailyn vaatas ilmetu näoga klassis ringi. Kõik, mis oli, pidi ununema. Tüdruk oli ammu tahtnud kooli muuta, kuid siiani polnud see õnnestunud. Lõpuks meenus talle tema isa. ,,Isa, tema saab mind aidata, sosistas Ailyn süvenedes jälle oma mõtetesse, jäädes kinni sõnadesse. Unustades kõik ümbritseva.

Kui vaid saaks mingil moel muuta kõik endiseks. Muuta inimesed mõistvateks.

Kõlas tüdruku peas. Ailyn ei suutnud keskenduda õppetööle, kuigi tal olid alati head hinded ja õpetajad austasid teda. ,,Homseks kirjutate kirjandi, vabal teemal, õpetaja oli osalt pahane klassi peale, kui osalt tahtis ta kuulata jällegi Ailyni sõnu, mida tüdruk nii hästi, kui halvasti siduda suutis. Ailyn võttis oma tillukese päeviku ja kirjutas kodutöö. Vahetunni kell helises. Ailyn pidi minema kodunduse klassi, kuid miski tundus teda peatavat.

{ kodus }

Ta magas. Kirjand oli pooleli. Äratuskell helises. Oli juba hämar, kuu säras taevas eredalt. Ailyn ringutas, võttis paberi ja pliiatsi ning ronis katusele. Ta leidis endale kindla koha, ning asus kirjutama.

{ kool, järgmine päev }

Hetkel esitas kirjandi Sille, Ailyn ootas oma järjekorda. Ta oli närvis. Viimastel minutitel parandas Ailyn lauseid. Tüdruk oli valmis pilkavate nägude ja sõnade jaoks. Sille lõpetas, õpetaja viipas käega Ailyni poole, tüdruk tõusis ja kõndis aeglaselt klassi ette. Ailyn köhis hääle puhtaks ja alustas.

Usaldus silmis on kalleim vara, usaldus südames on truuduse märk, usaldus hinges on kalliskivi.
Kõige ilusam hetk meie eludes on öö, nägemus tähtedest. See on midagi, mis meid lummab. Sel hetkel, kui oled vaadanud taeva poole, nii kaua, et lõpuks tunnetad midagi, oled muutunud täiesti teiseks inimeseks. Paljude arvates on tühjus, kes on inimese kujul siin ilmas. Mõtted, millesse takerduda kogu eluks, ei unune iial. Soov, muuta maailm sarnaseks, ei kao. Olla see, kes sa kunagi pole olnud ega ole, on tohutult suur. Püüdlemine täiuslikkuseni on valulik ja piinarikas. Olle see,kes oled, pol kõige parem tunne, sest teised pilkavad sind sellepärast.
Kord ütles mu ema: ,, Elu on liiga lühike, et olla keegi teine. Kas see vastab tõele?
Ma ei saa olla minaise, ma ei suuda taluda neid mõnitavaid ütlusi. Tahaks olla, kuid ei saa. Sest mu süda ei luba. Sooviksin olla sarnane kõigiga, et vältida neid sõnu, mis rebivad killu mu hingest, kuid see on võimatu. Alati, kui üritad, läheb midagi nihu.
Ütlen inimese iseloomu tema silmade järgi, teguviisi tema südame järgi ja armastuse tema hinge järgi.

Ailyn voltis paberi kokku ja seisis natukene aega klassi ees. Ta oli kurb. Äkitselt hakkas Patricia plaksutama. ,,See on parim kirjand, hõikas ta üle klassi. Tema ühinesid pinginaaber ja paar poissi. Õpetaja täna Ailyni ja palus tal kohale istuda. Ailyn oli üllatunud. ,,Ma muutsin maailm hetkeks, kuid kas see on kestev? küsis tüdruk endalt.

Maailm, see on üks imetilluke pall, millega igaüks saab vähemalt ühe korra mängida. Maailm kuulub hetkeks igale ühele, kõik valivad oma aja ise. Keegi ei saa neid siis peatada, just sel hetkel.
{ peale tunde }
,, Ailyn, oota. Ma soovin sinuga rääkida.... Asi on nii, et, ma paluksin sinult vabandust kogu selle asja pärast. Sa oled tegelikult hea inimene. Kogu see kuulsuse-populaarsusevärk ajas mu segadusse, kuid nüüd ma mõistan sinsd paremini. Sa ei pea mulle midagi andeks andma, kui ei taha. Loodan lihtsal, et kunagi saame sõpradeks,'' rääkis Patricia Ailynile. Ailyn naeratas, ta oli osalt üllatunud. ,,Kui sa tahad minu sõber olla, pead tõestama, et oled truu. Tule täna öösel kell kaks Mayloni maja katusele, too kaasa asjad, mida arvad, et sul vaja läheks," sõnas Ailyn ja kõndis Patricia juuurest minema. Tüdruk kõndis aeglaselt kodu poole, nagu ta seda alati oli teinud.
Võib olla õnnestub mul näidata Patriciale, mis on minu jaoks tähtis. Võib olla saab ta osakese minu rõõmust ja võib olla hakkab tal katustel meeldima. Ma loodan, tähed ei saa ju kedagi eemale tõugata.
Ailyn avastas end seismast oma korteri ukse ees. Ta võpatas, raputas pead ja astus korterisse. Koolikoti viskas tüdruk põrandale ja läks oma tuppa. Ta pani makki oma lemmikplaadi ja keeras muusika põhja. See korter, kus Ailyn vahel peatus oli elanikest tühi. Isa oli ostnud maja ainult tüdruku jaoks.
Ta on katusel, lamab ja loeb raamatut tähtede kohta. Kõik, mis ümbruses müriseb, ei häiri teda. Tal on muie suul ja silmad säravad peas. Tüdruk on lamanud seal juba kolm tundi, ta on raamatut lugenud aina otsast peale, iga kord avastab ta sealt midagi huvitavat, mida eelmisel korral lugedes ei märganud. Ta sulgeb silmad ja kujutab ette meelepärast elu, siis tõuseb ja astub tasakesi katuseservale, ta istub maha, kõlgutab jalgu, mis ripuvad üle katuseääre. Ailyn naerab. ,,Nad on kui sipelgad," sõnab tüdruk endale. Ta haigutab ja otsustab minna vanni.
Vannitoa põrand on läbimärg. Riided olid maha visatud. Tüdrukul olid silmad kinni, ta mõtiskles, jälle. Ta mõtles oma isa peale, kes oli lubanud tulla tema juurde. ,,Ta murdis jälle oma lubaduse, karjus tüdruk ja avas järsult oma silmad. Ta lõi rusikaga vastu vett. Veepiisad lendasid igasse ilmakaarde. ,,Ta ei ole aus," sisistas tüdruk. Tüdruku silmad muutusid vesiseks, kõigest väest püüdis Ailyn rahuneda, kuid see ei õnnestunud kuigi hästi.
{ kell 2 öösel }
Katuseluuk paiskus lahti, sealt ilmus nähtavale blond peanupp. ,,Patricia, sa tulid," rõõmustas Ailyn. Patricia noogutas. Ta võttis istet Ailyni kõrval. ,,Võtsin kõik vajaliku, paberi ja pliiatsi, plus veel fotoaparaadi. Arvasin, et nendest piisab," sõnas Patricia. Ailyn naeris. ,,Sa ei pidanud tooma asju, mis silmaga on näha. Oleks piisanud usaldusest ja heast tujust, lojaalsusest," ütles Ailyn ja heitis end pikali. Ta toetas pea kätele ja vaatles taevast. Patricia rebis kaustast lehe ja hakkas joonistama. Vahepeal klõpsas mõne pildi. ,,Tead, Ailyn, ma poleks arvanud, et sa nii tore oled. Alati olid selline vaikne ja eemaleolev," alustas Patricia. Ailyn peatas ta. ,,Ma olen seda praegugi, aga ainult päeval. Tõeline elu toimb minu jaoks öösel,"vastas Ailyn.
Ununesid lubadused, meenus usaldus, mida pole. Ta oli rännanud unustusse, takerdus nendesse, tahtis välja pääseda, kuid ei saanud. Kõik mis oli, on ja jääb, kuid kas see on tõesti nii?
Ta käkerdas paberi kokku ja viskas selle aknast välja, ilma, et õpetaja märganud oleks. ,,Mis sa teed? küsis Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Ah, ei midagi," kõlas lühike vastus. Patricia tegi vihikusse märkmeid õpetaja jutu põhjal. ,,Ailyn, kas lähme täna jälle katusele?" küsis Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Täna liigume tänavatel," sõnas Ailyn kavalalt. Patricia oli mõnevõrra ehmunud, kuid samas põnevil.
Pimedus matab tänavad enda alla. Kuid tänavatel toimub siiski elu. See on ohtlik, võidujooks ajaga, kuid ei jäta kedagi külmaks. Siiski, mõned lõpetavad elu just tänavatel, pimeduse saatel, tähesära valgusel, kuu naerul. Selline on elu. Need, kes seda elavad, ei karda midagi, peale valguse.

Nad hiilisid majanurgal teisi, poisid kõndisid vaikselt nende seljataga. Nad tahtsid tüdrukuid ehmatada. ,,Marten, Kevin!'' karjus Patricia. ,,Nii ei tohi ehmatada.'' Poisid naersid. ,,Lähme skeiti?'' tegi Ailyn ettepaneku. Ülejäänud noogutasid. ,,Kutsume Karla ja Miku ka,'' palus Patricia. Ailyn raputas pead. ,,Ei, niipaljukesi äratame tähelepanu, lähme nüüd,'' sõnas Ailyn ja kõik neli asusid teele. Skeit oli ranna ääres. See oli mahajäetud koht. Uus skeitpark oli linnast väljas, kaugemal. ,,Hei, siia,'' sosistas Ailyn eemalt. Tema liikus kiiremini. ,,Ailyn, tule korraks, lähme käime Karla juures korraks,'' pakkus Patricia. Ailyn ei jõudnud enam vaielda, terve öö oli Patricia vingunud. Aiyn noogutas. Skeidist lahkuti, mindi mahajäetud majja, mis asus paarsada meetrit skeidist eemal. ,,PSst, Karla, oled seal?'' hõikas Kevin. ,,Tule õue!'' Uks avanes ja välja astus Karla. ,,Noh, kas jälle?'' küsis padjanäoga Karla. Kevv noogutas. Karla läks tagasi majja ja tuli välja pakikesega. ,,Okei, ma maksan hiljem, eks?'' ütles Kevv ja kamp liikus tagasi skeiti. Karla kobis magama. ,,Kevv, mis sa tema käest küsisid?'' tahtis Ailyn teada. Poiss ei vastanud. ,,Proovi,'' ütles ta ja ülatas Ailynile suitsu. Ailyn küsis tuld ja tõmbas mahvi. Ta pea hakkas koheselt ringi käima. Tüdruk vajus ära, Marten püüdis Ailyni kinni. ,,Ta on täitsa segi omadega, Kevv, sa poleks pidanud!'' ütles Matu Kevinile. ,,Me lähme siit ära, ise tead.'' Marten võttis Ailyni sülle ja viis ta tüdruku korterisse. Ta as asetas tüdruku voodisse. ,,Maga end normaalseks,'' ütles Matu ja läks elutuppa, kus heitis ka magama.Ailyn ehmus üles. Tüdruk oli näinud õudusunenägu. Mõistes, et see polnud päris läks Ailyn kööki, kus keetis endale kohvi ja tegi võileiva.
Tänavad, nad on uskumatud. Ettearvamatud kohad. Seal võib juhtuda sinuga kõike. Sa võid langeda kooma, surra, jääd halvatuks, võid saada oma elu kõige põnevama kogemuse, leida sõpru... Kuid kas see kõik on nii hea, kui paistab?
Ailyn võttis kuuma kohvi ühte kätte ja leiva teise ning läks elutuppa telekat vaatama. Ta istus diivanile, mitte midagi aimates. ,,Ai,'' hüüdis keegi. ,,Tule mu seljast ära.'' Ailyn ehmus. ,,Mida?'' küsis tüdruk ja tõusis. ,,Tähelepanek, sa istusid mu seljas,'' ütles unine Marten. Ailyni suu vajus lahti. ,,Ja mida sina siin teed?'' tahtis Ailyn teada. Matu mõtles hetke. ,,Ma nagu magasin siin,'' vastas poiss. Ailyn kehitas õlgu ja istus kott-toolile.
Kas sõbrad tänavalt on sõbrad kogu eluks? Väheusutav, kuid siiski võib see tõsi olla.
Telefon helises. ,,Jaa?'' Ailyn vastas kõnele. See helistaja oli Patricia. ,,Kuuletsa, kas sa viitsid kooli minna?'' küsis Patricia ja jäi vastust ootama. Ailyn mõtles hetke. Ta vaatas lage. ,,Mkm, eiei. Ma ei taha minna,'' sõnas Ailyn. ,,Mul on kõrini juba sellest tegelikult.'' Patricia li õnnelik. ,,Juhuuu, siis saame linnapeale kolama minna,'' lausus Patricia. ,,Okei, tsau.'' Kõne lõppes. Ailyn pani mobiili lauale. Ta kõndis oma tuppa, istus voodile. Tüdruk jäi mõtesse.
Ma ei saa teda ikka usaldada, ta pole tõestanud, et on ustav minu vastu.
Tähed on ainsad, kellega kokku sobin. Kuu on ainus, kes naeratab siiralt mulle. Ainukesed.,,Ema!''hõikas Ailyn. ,,Kus sa oled?'' Tüdruk kõndis elutuppa, laual oli kiri.
Kallis tütar, sinu ema on kliinikus, teda ravitakse. Loodan, et ei pahanda, et ta su juurest nii äkitselt ära võtsin. Vabandust. Ole terve ja tubli. Sinu isa.
Ailyn viskas kirja põrandale. Toad olid korda tehtud. Kõik viinapudelid ja õllepurgid olid ära visatud. Maja ei haisenud alkoholi järele. Ailyn istus diivanile. ,,Ma olen väsinud kõigest sellest. Jube. Patriciaga linnapeal kolamine ka ei läinud just kõige paremini. Ta ei ilmunud kohalegi,'' rääkis Ailyn endamisi. ,,Ma ei saa teda absoluutselt usaldada.'',,Ha-ha,'' oli Ailyn pahane. ,,Tõesti nagu väga fanny.'' Nad ilmusid nurgatagant välja. ,,Me lootsime sind ehmatada. Aga see vist ei õnnestunud,'' sõnas Patricia arglikul toonil. Ailyn raputas pead. ,,Mkm, ei õnnestunud tõesti,'' vastas Ailyn. ,,Lähme siis?'' Patricia, Kevin ja Marten noogutasid. Tasakesi hiilisid lapsed külapoe juurde. ,,Kevv, Matu, teie lähete. Tooge sealt ajakirju ja igast värki, eks!'' õpetas Patricia. Poisid noogutasid ja viskasid suure kiviga akna sisse. Häiret selles poes polnud, õnneks.,,Ägee!'' hüüdis Patricia. Poisid ladusid kõik võimaliku kilekottidesse. ,,Tulge! Keegi läheneb!'' sosistas Ailyn poistele. Poisid viskasid kotid tüdrukutele ja ronisid aknast välja. Lapsed peitsid end põõsastesse. Poe juures nuhkis üks koer koos peremehega, kes nägi väga joodiku moodi välja. Ailyn luges ajakirja ja kuulas taustaks vaikselt muusikat. Marten oli elutoas koos Keviniga. Nad mängisid arvutimänge.

Mõtted tulevad ja lähevad, mõned jäävad igaveseks. Sõprus kaob, ta ei ole jääv, kuid ta võib tulla tagasi sinu juurde, alati. Armastus on kui tuli, ükskord kustub ta nagunii. Elu on kui pikk joon, ta kestab kuni katkeb.,,Täna kell üheksa, tule mu poole,'' sõnas Patricia Ailyni ukselävel ja lahkus siis. Ailyn noogutas ja sulges ukse, tüdruk läks tuppa raamatut lugema. ,,Kaua aega pole tähti vaatamas käinud, olen tegelenud ainult varguste ja pidudega. Olen hukas. Mul on tunne, et ei saa enam Patriciaga läbi käia, ei suuda,'' mõtiskles Ailyn. ,, Ta pole mulle sõber, lihtsalt inimene, kellega aega halvasti veeta. Pean ütlema lahti temast, täna, lähen peole ja teen sellele lõpu.''
{ kell 21.00 }
,,Ailyn, sa tulidki,'' Patricia kallistas Ailyni. ,,Astu edasi, inimesed on kohal.'' Ailyn astus majja, inimesed jõid ja tantsisid kui meeletud, muusika oli vali- vaevu oli kuulda, mida Patricia Ailynile rääkis. ,,Näe, esialgu võid istuda ja endale midagi näksida võtta. Eks sa ise tead,'' rääkis Patricia. Ailyn võttis diivanil istet, tüdruk tundis end ebamugavalt. ,,Näh, võta, joo ja tunne mõnu,'' Patricia pani lauale joogi. ,,See on jääjook, ära karda.'' Ailyn võttis lonksu. ,, Ah et jääjook?'' Ailyn kortsutas kulmu. ,,Siis on see rõvedaim jääjook üldse.'' Patricia kehitas õlgu. ,,Ma ei tea, Sten tegi. Püüdis olla täpne kõiges, ju siis ei õnnestunud,'' naeris Patricia ja rüüpas tassist vedelikku. ,,Ma lähen siis pidu nautima.'' Ailyn noogutas. Peagi jäi tüdruk joogist purju, sest Patricia oli sinna ühe tableti sisse pannud ilma Ailynile ütlemata. Pidu möödus edukalt, Ailyn tantsis, sai uusi ,,sõpru'' endale.
{ hommik }
Tüdruk avastas end voodis magavat, tõenäoliselt oli see Patricia vanemate tuba. ,,Mida..?'' ei saanud Ailyn aru. Tüdruk mõistis, et oli magama jäänud ühe tüübi kõrvale. ,,Rahu, noh!'' pomises kutt. ,,Ma olin väsind lihtsalt.'' Ailyn ohkas. ,,Tore,'' sõnas tüdruk. Ailyn tõusis ja läks trepist alla, et majast lahkuda. ,,Täna ma ei ütle Patile midagi, las olla,'' mõtles Ailyn. Tüdruk lahkus majast, kõndis oma koju. ,,Heii, sina seal!'' kuuldus Ailyni selja tagant. ,,Sa unustasid selle,'' sõnas poiss, kelle kõrval tüdruk maganud oli. Poisil oli käes kuldkett. ,,See pole ju ...,'' alustas Ailyn, kuid poiss surus keti Ailyni pihku. ,,Pole tänu väärt,'' sõnas poiss ja lahkus.
{ Ailyni korteris }
Ailyn vajutas punasele nupule lauatelefonil. Teile on jäetud 1 teade! Ailyn jõi parasjagu mahla, tüdruk imestas. ,,Noh, lase tulla siis,'' naeris tüdruk. Tütar, mul on sulle uudiseid, teatavasti pean neid sulle vist silmast silma ütlema. Kui leian aega, astun sinu juurest läbi. Püsi siis korteris, sest ma ei tea, kus teie maja asub. ,,Haha,'' matkis Ailyn. ,,Lõpuks ometi meenun talle mina. Mul on eriti tore isa, ta ei tea, kus ma elangi. No Fain.''
Telefon helises.
Ailyn: Jaa?
Patricia: Kus sa kadusid? Ühel hetkel olid ja järgmisel kohe kadunud?! Tule tagasi!
Ailyn: Eiei, liiga segane värk nagunii. See pole just äge, kui avastad, et veetsid öö suvalise tüübi kõrval või on?
Patricia: Rahu! Eile paistis see tüüp sulle küll meeldivat, amelesid temaga ja puha.
Ailyn: Mida? Einoh, aina paremaks läheb. Mida sa mulle sisse jootsid?
Patricia: Andsin sulle tablette, mis sind rahustaksid. Need ei tekita sõltuvust.
Ailyn: Hoiatada ei taha mind? Tead, meie sõprusel on lõpp. Ma olen nagu sinu hüpiknukk, teed minuga mida tahad. On ju nii?!
Patricia: Eiii! Kuidas nii võid mõelda? Lihtsalt, ah, ma ei taha sinuga tülitseda.Tsau!

,,Patricia, tahtsin vabandada, sa oled usaldusväärne inimene, anna andeks. Lihtsalt, on olnu selline hull aeg, minu jaoks, minu elus,'' Ailyn seisis Patricia ukselävel. Patricia noogutas. ,,Ma mõistan sind, pole midagi. Tule minu juurde ööseks, teeme pidzaamaka. Kutsun siia tuttavad poisid-tüdrukud. Sobib?'' küsis Patricia. ,,Jah,'' vastas Ailyn. ,,Lähen käin kodus ja toon asjad siia.'' Patricia raputas pead. ,,Eiei, me läheme šoppama. Laenan isalt raha, ei pea kodus käima sellepärast,'' sõnas Patricia.
{ Peale šoppingutuure, õhtul }
Inimesed hakkasid vaikselt kogunema Patricia juurde. Ailyn oli Patricia magamistoas, mis oli hiigelsuur, seal pidigi pidu toimuma. Tüdruk kallas popcorni kaussidesse ja valas limonaadi topsidesse. ,,Täna ei ole mul mingeid tablette vaja!'' sisendas Ailyn endale. Paar poissi tulid juba koos tüdrukutega ülesse ja tegid Ailyniga tutvust. Ailyni kõrvale istus poiss nimega Keit. Keit ajas Ailynile ligi, püüdis iga hinna eest tüdrukut suudelda. ,,Lõpeta, mitte praeagu,'' sõnas Ailyn poisile. Keit tõmbus tagasi. ,,Sorry,'' vabandas poiss. Ailyn läks alla Patricia juurde. ,,On veel keegi tulemas?'' küsis Ailyn. Patricia noogutas. ,,Mikk, Ken, Silver, Katariina, Merka, Kaspar, Mattias, Morten ja siis ongi vist kõik,'' loetles Patricia. Ailyn tegi suured silmad pähe. ,,Nii palju?'' imestas Ailyn. Patricia naeris. ,,See pole üldse palju. Muideks mulle ja sulle on eraldi toad tehtud valmis, meie ei pea teistega koos magama,'' lisas Patricia. Ailyn noogutas. Viimased tulijad olid juba uksel. Patricia tutvustas Ailyni kõigile. Ailyn läks jooki võtma ja silmas Patriciat Keidiga. ,,Nüüd aitab,'' mõtles Ailyn. Ta istus suvaliste poiste juurde ja alustas juttu. Ailyn tiris Mortenit käest ja läks enda tuppa. Nad rääkisid Morteniga tükk aega. Järsku sõnas Ailyn: ,,Oleksid sa mu poiss-sõber?'' Morten võpatas. ,,Jaa,'' sõnas poiss kindlalt. Ailyn suudles poissi. ,,Tänan sind,'' vastas Ailyn.Ailyn oli magama jäänud Morteni kaissu. Tüdruk püüdis pääseda poisi haardest. ,,Kes on järgmine?'' mõtles tüdruk. Ta läks Keni juurde. ,, Tead, sa oled mulle juba kaua aega meeldinud,'' alustas Ailyn juttu. ,,Ma ei saa seda Mortenile öelda, ta lööks mu maha. Palun ära räägi seda kellelegi.'' Ailyn vaatas Kenile otsa. ,,Kus Morten on?'' küsis Ken. Ailyn värises. ,,Magamistoas, seal! Ta vägistas mu,'' sõnas Ailyn kurvalt. ken tõusis diivanilt ja läks magamistuppa. Sealt hakkas kostuma sõnelemist. ,,Sa ei käitu Ailyniga nii, sa ei tohi!'' karjus Ken ja lõi rusikaga Mortenit. Morten kukkus, tõusis siis ja lükkas Keni toast välja. Poisid liikusid rahva poole. ,,Heihei! Ärge tehke nii,'' Ailyn püüdis neid peatada. Morten valmistus löögiks, poiss üritas lüüa Kenile vastu lõugu, kuid Ken kükitas ja lööks tabas Ailyni. Tüdruk kukkus teadvusetult maha. ,,Mida sa tegid?!'' karjus Ken. Patricia jooksis kohale. ,,Mis toimub?'' küsis Patricia paanikas. ,,Ma kuulsin teid.'' Patricia silmas maas lamavat Ailyni, kellel suunurgast verd jooksis. ,,Me peame ta haiglasse viima. Kaspar, palun vii mind Ailyniga haiglasse,'' rääkis Patricia. ,,Ülejäänud, kaduge mu majast. Sind Morten ja sind Ken ei taha ma enam kunagi näha ei enda ega ka mitte Ailyni läheduses! Kaduge!!'' Kaspar võttis Ailyni sülle ja viis ta autosse, Patricia järgnes poisile. Ailyn paigutati tagumisele istmele, Patricia istus Ailyni juurde. ,,Kõik saab korda, pea vastu. Lähimasse haiglasse palun, Kaspar,'' sõnas Patricia. ,,Ta kukkus trepist alla, komistas ja kukkus,'' seletas Patricia arstidele. Ailyn viidi ruttu ülevaatusele. ,,Ärge tulge meiega kaasa, preili,'' sõnas medõde. Patricia jäi seisma, pisarad voolasid aina kiiremini ja kiiremini ta põskedelt alla. ,,Miks?'' küsis Patricia endalt. ,,Miks pidi see juhtuma?''Arst tuli Patricia juurde. ,,Asi on nii, et Ailyn, ta.. Ta...'' alustas arst, kuid ei suutnud lõpetada.

Arst tuli Patricia juurde. ,,Asi on nii, et Ailyn, ta.. Ta...'' alustas arst, kuid ei suutnud lõpetada. ,,Mis juhtus?'' tahtis Patricia teada. Arst vangutas pead. ,,Ta.. Ta langes kooma,'' sõnas arst. ,,Mul on väga kahju.'' Patricia minestas. Kaspar, kes Patricia kõrval oli seisnud püüdis tüdruku kinni. ,,Patricia, kõik saab korda. Pole midagi,'' rahustas Kaspar tüdrukut. Patricia avas silmad. ,,Pole midagi?'' karjus Patricia Kasparile. ,,Kas sa tõesti arvad, et see on nii tühine asi? Mu parim sõbranna on surmapiiril ja see ei tähenda sinu jaoks midagi? Noh, ei saagi ju midagi tähendada, sinu jaoks on ta tühi koht. Tead mis?! Lihtsalt mine ära, sa ei mõista.'' Kaspar vaatas kohkunult Patriciale otsa. ,,Ma ei mõelnud seda nii,'' Kaspar otsis vabandusi. Patricia raputas pead. ,,Eiei, mine,'' lausus Patricia. Kaspar läkski, kuid vaatas iga natukese aja tagant enda selja taha, Patricia poole. Patricia läks vastuvõtu juurde. ,,Tere, kas ma saaksin külastada Ailyn Georgiat?'' küsis Patricia vastuvõtulauas olevalt naiselt. Naine klõbistas natukene arvuti taga ja tõstis siis pilgu arvutilt. ,,Jah, ta on palatis 666, see on kuuendal korrusel B tiivas,'' juhatas naine. Patricia noogutas. Tüdruk otsustas minna treppidest üles, Ailyni juurde.
Me saime koos olla nii vähe, koos tegime lollusi, me naersime, nutsime. Alati oli meil lõbus, kuniks sa otsustasid lahti öelda minu sõprusest, siis tulid jälle vabandama ning viimsel hetkel sa segasid vahele poiste tülile, sa langesid kooma. Nüüd, kui tuletan meelde su nägu, ei suuda eemale peletada pisaraid. Ma ei suuda unustada neid hetki, kui olime koos.
Patricia oli jõudnud kuuendale korrusele, tüdruk kõndis B tiiva suunas. Ta leidiski palati 666 ning astus sisse. Voodi kõrval aga nukrutses Kaspar. ,,Õde, kuidas sa võisid. Ma olin sind nii kaua otsinud, nüüd, kui su lõpuks leidsin oled sa juba poolenisti läinud. Sellega rebid sa killu mu südamest,'' rääkis Kaspar, hoides Ailyn kätt enda peos. Patricia seisis ukselävel, näost lumivalge. ,,Õde?'' küsis Patricia tasa. Kaspar ehmus ja tõstis pilgu Ailynilt. ,,Patricia, mida sa siin teed?'' ei mõistnud Kaspar. Patricia astus sammu lähemale ja sulges ukse. ,,Tulin oma sõpra vaatama, kui tohib,'' vastas Patricia. Kaspar noogutas. ,,Jah, ta on mu õde. Tema jäi elama emaga siia, kuid mind veeti uude majja, sinna kuhu mu isa koos mu võõrasemaga elama asus. See elu oli põrgu, mida pidin elama, isa oli tööl, kasuema peksis mind, alati, kui ei olnud tema meele järgi,'' rääkis Kaspar. Patricia noogutas mõistvalt.
Mida? See pole võimalik. Kaspar ja minu vend? Ma ei usu, see pole võimalik. Arvasin ,et olen ainukene laps, kuid eksisin rängalt. Nüüd, kus ma ei saa ennast kuuldavaks teha, olen kui marmorkuju. Olen lihtsalt eikeegi, nad käivad mind haletsemas. Mäletan neid aegu, kui olin Patriciaga, need olid hullud ajad, kui samas toredad. Sooviksin mäletada ka neid aegu, kui olin oma vennaga, kuid ei suuda, sest olin siis aasta või kaks vana. Need mälestused on juba läinud, kahjuks.
,,Ailyn surus mu kätt õrnalt,'' rõõmustas Kaspar. ,,Ta on siin, meiega.'' Patricia vaatas Ailyni. ,,See pole võimalik, ta ju langes kooma,'' sõnas Patricia. Kaspar naeratas. ,,Tundub, et ta tuli koomast välja ka,'' lausus poiss. ,,See on ju tore.'' Uks avanes, kohale tuli medõde. ,,Lahkuge palatist, palun,'' ütles naine ja ajas Patricia ja Kaspari välja.
Ma tahan siit ära, aru ei saa või?? Ma olen nagu nukk, ma olen kui aheldatud siia voodi külge. Laske mul minna siit palatist. Süstite mulle sisse igasugust träni. Ma olen terve, kõik on korras, ma pole mingi invaliid. Palun laske mul minna. Tahan siit ära, oma venna ja Patricia juurde. Ma ei kannata seda valget värvi, neid medõdesid, kes räägivad, et teevad head, kuid tegelikult annavad sulle ainult uimasteid-valuvaigisteid.
Ailyn avas silma. ,,Patricia!!'' karjus tüdruk. Õde surus Ailyn vastu voodit. ,,Doktor!'' hüüdis medõde. ,,Doktor!'' Ailyn rabeles. ,,Patricia!'' karjatas Ailyn jällegi. Patricia, kes kõndis koridoris, kuulatas ja pööras end ümber, jooksis nii, mis jaksas Ailyni juurde. Patricia hakkas ust avama, kuid see oli lukus. ,,Patricia, palun,'' anus Ailyn pisarsilmil. Patricia püüdis ust lahti kangutada, lõpuks tüdruk väsis ja libistas end mööda ust istukile. Pisarad voolasid Patricial põskedelt alla. ,,Ailyn, mis sinuga toimub?'' küsis Patricia endalt. Medõde võttis taskust süstla ja süstis Ailynile rahusteid. Tüdruk sulges silmad ja jäi magama. Õde avas ukse, seal istus Patricia. ,,Ma käskisin teil minna,'' õiendas õde. Patricia pühkis pisarad ja tõusis. ,,Teie käskisite mul minna?! Ailyn hüüdis minu nime! Ta oli meeleheitel, teie käsete meil minna?! Mis kuradi medõde te olete!!'' sõimas Patricia ja tõstis käe, et õde lüüa. ,,Te olete lihtsalt üks kalts, teid pole mõtet lüüagi.'' Patricia sülitas õele näkku. Kaspar tiris Patricia õe juurest. ,,Oled sa hulluks läinud?'' küsis Kaspar Patricialt. Patricia noogutas. ,,Jah, ma olen hull sõpruse järgi. Minule läheb Ailyn ja tema olukord korda, erinevalt sinust!'' sõnas Patricia. Kaspari ja Patricia selja tagant tulid kiirel sammul politseinikud. ,,Ta on seal,'' õde näitas näpuga Patriciale. Patricia pööras end ümber. Politseinikud nabisid tüdruku kinni ja panid ta käed raudu. ,,Olete areteeritud tapmiskatses,'' sõnas üks politseinik. Patricia langetas pea ja lasi end politseinikega kaasa viia. ,,Te ei tohi, ta pole midagi teinud!'' karjus Kaspar politseinikele järele. Medõde ainult naeris ja kõndis Kaspari juurde. ,,Poiss, kui sa räägid, siis ma annan sulle jälle peksa,'' sõnas õde. Kaspar vaatas õele otsa. ,,Rebecca?'' küsis poiss tasa. ,,Sina! Sa igavene nõid. Sa saatsid ta tahtlikult kongi!'' Naine naeris. ,,Noh, kasupoeg, tahad sama teed pidi käia?'' irvitas Rebecca. Kaspar lõi naist ja jooksis siis minema. ,,Sa veel maksad!'' hõikas naine järgi.

Mu elujoon lõpeb siin. Ma jäin ilma kõigest-sõpradest, perekonnast, usaldusest, armastusest...Kõigest! See ongi mu elu lõpp. Ainult minu mõtted on veel minuga.
Patricia istus seina küljes oleval puust asemel. Ta pea oli kätele toetatud ja käed omakorda põlvedele. Põrand Patricia ees oli niiske, sest tüdruku pisarad langesid kivile. ,,Miks?'' sisistas Patricia läbi hammaste, tüdruk värises. Mitte hirmust, vaid vihast.
Asjad pole enam nii nagu olid enne, varsti on lõpp käes ja lõpus pole enam millelgi tähtsust. Ma kaotasin kõik, nüüd langen. Ma usaldasin sind ja nüüd sind enam pole minu juures. Andsin kõik meie sõpruse heaks. Ainult üks asi mida peaksid teadma. Ma püüdsin ja püüdsin, kuid sellest polnud abi. Ma vabandan sinu ees, mul on kahju. Mina ei näe enam sind ja sina mind. Tundub, et jäängi siia, igaveseks.
Patricia tõusis järsult ja virutas tooli vastu seina. ,,MIKS?'' karjus tüdruk ja kukkus istukile. Tüdruk heitis kivipõrandale pikali. ,,Kunagi enam ei saa ma normaalset elu elada, enam mitte kunagi,'' rääkis tüdruk endamisi. Korravalvur tuli Patricia kongi juurde. ,,Mida sa karjud!''käratas ta. Patricia tõsti käe näitamaks keskmist sõrme. ,,Ära sega,'' sõnas tüdruk rahulikult. ,,Kui te ei lase mul vabaduses olla, siis andke mulle vähemalt sõnaõigus!'' Valvur lahkus. Kohale tuli arestimaja direktor. Valvur ja direktor arutasid omavahel midagi. ,,Head uudised,'' irvitas valvur. ,,Tundub, et homme on sul võimalus uusi sõpru noortevanglas saada.'' Patricia ainult naeris selle peale. ,,Mis siin naljakat on, tüdruk?'' küsis valvur ja sülitas hambaorgi suust. Patricia ajas end istukile. ,,Naljakas on see, et sa ei eksigi. Ma saan sõpru ja oo, kuidas veel. Muudan elu sealsetele põrguks. Tasun vanadele sõpradele kätte, kes seal on!'' sõnas Patricia. Valvur jöi sõnatult Patriciat vaatama, viimaks lahkus. ,,Vastikud räpased vanglarotid, te veel näete, kes ma olen,'' lausus Patricia ja heitis end lauale pikali. Vanglavalvur tõmbas kumminuiaga mööda trelle, Patricia ärkas lärmi peale. ,,Pane end valmis, blondu,'' sõnas valvur. ,,Viime su siit minema.'' Patricia tõusis ja kõndis trellide juurde. ,,Olen valmis,'' lausus Patricia kavalalt. Valvur avas ukse ja lasi Patricia välja, pani tüdruku käed raudu. ,,Kobi kongi,'' käratas valvur. Patricia astus kongi, käerauad võeti tüdrukult ära ning valvur sulges ukse. ,,Kes sa oled?'' küsis Patricia oma kongikaaslaselt. Küsitav tõusis naril istukile. ,,Cassie,'' sõnas too. ,,Võid mind kutsuda ämblikuks.'' Patricia noogutas ja lausus: ,,Meeldiv tutvuda. Olen Patricia.'' Cassie naeratas. ,,Siin vanglas kulgevad asjad nii nagu MINA ütlen,'' ütles Cassie. Patricia raputas pead. ,,Eiei, asjad kulgevad nii nagu MEIE ütleme. Kuidas sa siia üldse sattusid?'' küsis Patricia. Cassie tõusis. ,,Mind süüdistatakse kallaletungis, kuigi mina ei teinud midagi. Olin lihtsalt möödamineja, kes asjast midagi ei teadnud. Mu parima sõbranna kasuema saatis mu siia. Mulle määrati 20 aastat. Olen hetkel ainult 2 ära olnud,'' rääkis Cassie. Patricia jäi mõtlikuks. ,,Kasuema? Hmm, mis nimega?'' tahtis Patricia teada. Cassie lõi käega. ,,Ah, sa ei tea teda. Ta nimi oli Rebecca,'' vastas Cassie. Patricia tegi suured silmad. ,,Mida?'' ei suutnud patricia uskuda. ,,Rebecca, ma.. ma tean teda.'' ,,Sööma!'' hüüdis vangivalvur. Patricia ja Cassia kõndisid trellide juurde ja Cassie avas ukse. ,,Meil on siin vaba voli. Saame olla väljas, siis kui tahame. Väljaarvatud öösel,'' rääkis Cassie. Patricia noogutas. ,,Siis on hästi,'' sõnas Patricia. Cassie ootas kuni Patricia oli ukse sulgenud, siis ütles: ,,Pean sind täna mõnedele tüüpidele tuvustama. Minu sõbrad, on ka sinu sõbrad.'' Patricia naeratas. ,,Tänan sind, Cassie,'' tänas Patricia. Cassie lõi käega. ,,Sa olid lihtsalt normaalse olemuse ja välimusega. Paistsid ka selline olevat, kes tegelikult süüdi ei ole,'' vastas Cassie. Patricia võttis lauataga istet, tema kõrvale istus Cassie. ,,Mu parima sõbranna kasuema kutsus mulle politsei välja. Ta oli öelnud pollaritele, et ma tahtsin oma parimat sõbrannat tappa,'' rääkis Patricia.


poolik. ma kirjutan seda võib olla edasi. reiti pole veel seda avaldanud.

London Bridge

Tantsutund on lõppenud, tüdruk vahetab riided ja väljub tantsukoolist. Ta kõnnib bussipeatusesse ja ootab bussi. " Hei London ! Sa homme tuled Sannu juurde ? " küsib Fedora ja võtab Londoni kõrval istet. " Ta on juba tagasi või ? Ära jama ! Ma ei usu , et saan . Hmm , kui ma hüppan viiendalt korruselt siis võib olla vigasena saaks . Tead ju , et mul ei lubata . Mis teha , vanemad ei muutu . Pealegi ees on lahutus ja ema tahab kolida eemale , " vastas London ja otsis taskust pileti ning astus bussi . Bussi viimasest pingist kõlas vile. Tüdruk kõndis kiirel sammul viimasesse pinki. " Georg , mida sa siin teed ? " imestas London ja võttis poisi kõrval istet. " Ma igatsesin sind nii väga , " Georg võttis tüdrukul piha ümbert kinni ja suudles teda. London tõukas poisi eemale. " Georg , kõik on läbi . Mul on sinust kõrini. Saa aru , sa vahetad tüdrukuid kui sokke , " rääkis London ja tõusis pingist, et bussist väljuda. Tüdruk saatis veel poisile õhusuudluse õrritamiseks ja hüppas viimaselt bussiastmelt maha. Uksed sulgusid ja buss sõitis minema. Londin jälgis Georgi, poiss pööras end ümber ja asetas käed aknale. London tõstis käe ja näitas poisile keskmist sõrme. " Nii jobu ei saa lihtsalt olla , " naeris tüdruk endamisi ja kõndis edasi. Ta jooksis rutuga trepist ülesse ja lõi ukse pauguga lahti, nagu alati. Kõndis kiiruga oma tuppa ilma, et oleks emalegi midagi öeldnud. " Maddy , ma olen kodus , " sõnas ta ja tõstis tuhkru endale sülle. " Jätsin ta maha , finally ."" Ahjaa , Fedora kutsus mind Sannu juurde . Mõtlesin tegelikult sinuga täna kokku saada , aga plaanid muutusid . Andesta , " rääkis London Kaidiga. " Bye ! "Londoni avas riidekapi uksed ja tiris sealt välja põlvteksad ja T-särgi. Tüdruk vahetas riided, pani arvuti kinni ja tormas telefoni ja võtmeid taskusse toppides korterist välja. Ta jooksis treppidest alla ja jäi ootama taksot." Sandra ! " karjatas London ja tormas kallistama heledapäist tüdrukut. " Täna läheb mölluks vä ? " küsis London ja astus uksest sisse. " Läheb läheb . Kolmas korrus , uks on lahti . Rahvas on enamjaolt kohal , " juhatas Sandra. London silmitses korruseid ja kõndis aeglasel sammul treppidest ülesse. London avas ukse, esimene, keda tüdruk märkas oli Georg. " Mida kuradit sina siin teed ? " tahtis London teada. Ta kõndis poisi juurde ja tiris ta kreatpidi üles. " Midamida ? Kas ma ei võigi siin siis olla ? " naeris Georg. London pööras pea kõrvale ja irvitas. " Kui ma veel seda irvet näen , siis läheb su näol halvasti , " sõnas London ja sülitas Georgile näkku. " So get over it ! " nähvas London veel ja kadus teise tuppa. " Fedora ! Tore ka sind siin näha , " ütles London ja istus kott-toolile ning krahmas Fedora käest joogi ning jõi selle koheselt ära. " Leidsid ikka aega , et siia tulla , " vastas Fedora. " Anna mulle veel drinki , " kamandas London sõpra. Fedora tegi nii nagu kästud. London jõi ka selle ära, nõudis veel juurde ja tõusis siis. Ta läks muusikakeskuse juurde ja pani oma lemmikloo mängima, heli keeras põhja. " Jeah , sweet about me . Nothing sweet about me , " laulis ta endamisi. Uksele koputati, London läks avama, jook käes. " Mis te lärmate siin ! " pahandas naabrimutt ja vaatas kurjalt otsa. " Muusika ja mina, nagu Bonnie ja Clyde. Ja kas Clyde on kunagi ilma Bonnieta ? EII ! " vastas London ja virutas ukse tädi ees kinni.
" London , oled sa arust ära ? " küsis Sannu. London raputas pead ja koperdas akna juurde. " Hei tips ! " hüüdis Georg ja lähenes Londonile. Tüdruk pööras end ümber ja vaatas poisile otsa. " Mida sa jälle tahad ? " küsis tüdruk. Georg naeris. " Sind ! " kõlas vastuseks. " Sa käi kuradile ! Kes üldse sinusugust peaks tahtma ? Mina mitte ! " sõimas London ja kõndis eemale. " Praegu olen ma lahke ja ei löö su nägu sassi ! " mainis tüdruk veel. Sandra istus Londoni kõrvale. " Miks ta peab olema nii tüütu ? " küsis London. Sannu kehitas õlgu. " Lase mu vennal end koju viia , " palus Sandra. London raputas pead. " Ma ei taha ! Kui teil on minust kopp ees siis , siis ma kõmbin koju , " vastas London ja tõusis. " Ei , sa ei pea. Las Matu viib su ära . Usu mind , see pole raske , " vaidles Sannu. London seisatas ja ohkas. " Okei siis , " sõnas ta. " Nohm , tsau siis ! " ütles London ja avas autoukse. " Oota ! " Matu haaras Londonil käest ja tiris ta tagasi autosse, ta suudles tüdrukut. " Oled sa segi peast või ? " kisendas tüdruk ja andis poisile kõrvakiilu. " Kamoon , sa oled Sannu vend ! SANNU vend ! " " Ja kas mulle siis ei tohigi keegi meeldida ? " küsis poiss vastu. " Käi kukele ! " nähvas tüdruk ja virutas ukse kinni.Tüdruk avas korteriukse ja sulges selle enda järel vaikselt. " Tüdruk ! Miks väljas kolad ? " kostis isa range hääl . " Hakake jah jälle pihta . Võin öelda , et teie jutt muutub aina igavamaks , olen seda juba sadu kordi kuulnud , " ütles London ja kõndis oma tuppa. " London , me olime mures , " sõnas ema, kes oli tütrele järgnenud. " Nii , nüüd räägi mulle mida sina selles vanuses tegid ! " vastas London ja jäi ootama mil ema rääkima hakkaks. " Noh ! " Ema lahkus sõnagi lausumata toast. " süümekad , " sosistas London ning otsustas magama jääda." Maddy , lase mul magada , " vingus London ja ajas tuhkrut oma voodist välja. " Sa ikka ei taha järgi jätta ! " Tüdruk tõusis voodist, hõõrus silmi ja läks siis pesema. London tormas kööki ja teretas isa, kes parasjagu ajalehte luges. " Ema polegi ? " imestas tüdruk ja vaatas siis enda ümber. Isa vangutas pead. " Ta lahkus varakult sõnagi lausumata , " põhjendas isa ja asus tagasi ajalehe kallale.London kehitas õlgu, võttis koolikoti ja lahkus kodunt. Kooli jõudnud kõmpis ta otsejoones klassi. Tema laual oli kirjake. London avas selle ja luges :Noh, musirullike. Saaks kokku ?" Mida no ..? " ägestus London ja kortsutas paberlehe kokku ning viskas prügikasti. " Kallis , mind ei tervitagi ? " küsis Georg tüdruku käest. London vaatas pahuralt lauda. " Hei ! Neelasid keele alla või ? "Tüdruk tõusis ja virutas tugeva hoobi poisile kõhtu. " Terekest ka siis ! " irvitas London ja istus tagasi oma pinki. " Rahune ! Ma ei lähe õpetajale kitse panema aga tervitus oleks võinud olla viisakam , " sõnas Georg ja ajas end jalule." Kuhu ma siis veel oleksin pidanud lööma ? Annaksid nõu äkki ? Saan end veel parandada , " jäi London ootava pilguga Georgi vaatama. Poiss kõndis kiiruga oma pinki tagasi." Värdjas ," sisistas London.
,, London , oota ! " hõikas Fedora vahetunnil. London kõndis häirimatult edasi. " London , olen kuulnud , et .. " alustas Fedora. London pööras end äkitselt ümber. " Mida siis ? " Fedora vaatas maha. " Olen kuulnud , et sul on salajane austaja . "London irvitas. " Häh , nalja teed või ? " Ta kõndis edasi. " See pidi olema Matu , " jätkas Fedora.Tüdruk seisatas. " Mmatu ? Kas see on austamine - suudelda oma õe parimat sõbrannat . "Fedora lonkis Londoni kõrval, pilk maha surutud. " Palun ära tee mulle haiget , ma palun sind . Sa ju tead .. ! " sõnas Fedora ja eemaldus Londonist." Fedorale meeldib Mattias, kindlasti. Muidu ta ei oleks selline. Ta on kade ja kurb." rääkis London endamisi. Ta kõndis raamatukogu poole, kadus riiulite vahele ning otsis sobivat raamatut. " Ma võtan selle , " ütles tüdruk raamatukoguhoidjale ning asetas raamatu lauale. Hoidja noogutas, London pistis raamatu koolikotti ning lahkus. Ta istus aknalauale ja asus raamatut lugema." Hei London ! " hüüdis keegi. " Tõmba uttu , mul on sinust ka kõrini ! " vastas London Mattiasele. " Mis viga ? Miks sa nii käitud ? "" Ah et miks ? Sest sa meeldid mu parimale sõbrannale ja ma ei taha pahandusi . Kui ta peaks meid koos nägema , arvab ta et meie vahel toimub midagi , " pomises London ja luges raamtut edasi. Mattias noogutas. " Mõistan . " " Sa ei tea mõhkugi sellest . Totakas Mattias ! " sosistas London endale ja kõndis klassi. " Pst ! " sosistas Sannu. " London , tuled täna parki ? " London pööras end vargsi Sannu poole. " Mhm , kuidas siis muidu ? " vastas ta ja jälgis õpetajat. " Sorri , aga mu vend pidi ka tulema , " rääkis Sannu edasi ja kortsutas kulmu. London lõi käega. " Fedora , ole siis täna kena , " naeris London tasa sosistades pinginaabrile sõnumi. Fedora ainult punastas ning kritseldas midagi vihikusse." Ema , ma jään täna hilja peale natukene . Meil on vaja teha rühmatöö . Loodan , et mõistad , " jättis London emale teate ning jooksis pargi suunas . " London , " kuulis tüdruk kedagi hüüdvat." Teeks äkki nii , et sa ei jookseks mul alatasa järgi . "" Anna andeks , tahtsin vaid .. " alustas Matu ning kallistas Londonit. " Get off me ! " kisendas London ja peksis õrnalt poissi, mille tagajärjel too lõpetas ning kadus silmist. " Sa oled ikka tore inimene küll , " nuuksus Fedora, kes oli just parki jõudnud." Kas mina olen nüüd süüdi , et ta kallistas mind ? "" Ei , sa oled süüdi selles , et lasid end kallistada . London , sa oled valelik ! " sõnas Fedora ning müksas sõpra. " Hakkad sa kunagi mõistma , et sõprus on olulisem kui armastus ? " sosistas London ning istus kiigule.

" Kuhu sina jäid ? " uudishimutses Sannu." Ma .. ma unustasin , " valetas London." Hea küll ! " nõustus Sandra." Tsau ! " lisas London ja katkestas kõne.London istus voodile ja jäi mõtlikuks. " Loodan, et Fedora andestab. "

[ järgmine päev ]

" Jälle kooli , " nukrutses London ja tõusis voodist, et end kooliks valmis panna. Tüdruk võttis oma koolikoti ja lahkus korterist. Vihma tibutas, päikest polnud. Taevas oli üleni hall. London hakkas just üle tee minema, kui teda tabas auto. Autojuht peatas sõiduki ja jooksis Londoni juurde. " Oled kombes ? " küsis autojuht. " Helistage kiirabile ! " Peagi oli kuulda sireene, tüdruk tõsteti kanderaamile ja toimetati lähimasse haiglasse. Niipea, kui tüdruku vanemad õnnetusest teada said, tormasid nad haiglasse. Ema nuttis tütre voodi kõrval, isa lohutas abikaasat. " Teie tütar sai tugeva peapõrutuse, kahtlen , et ta midagi mäletab, " sõnas arst palatiukselt. Ema tõstis pea ja vaatas arsti kohkunult. " Mu tütar , " sosistas ema ja langetas pea. " Pean paluma teil preili Bridge hetkeks üksi jätta, " palus arst ja lahkus. Ema pühkis pisarad põskedelt, suudles tütar laubale ning lahkus palatist." Mis ka ei juhtuks, me oleme toeks ! " sosistas ema. London pilgutas silmi. " Jäid nad uskuma ? " mõtiskles tüdruk. " Usud sa, et meie tütrega saab kõik korda ? " uuris Chelsea ( Londoni ema ) oma abikaasalt Mattilt ( Londoni isalt ).Matt ohkas. " Tean vaid seda, et lahutus jääb katki. Meie tütre pärast olen nõus olema abielus nii kaua kui vaja. "Chelsea: " London on olnud alati mulle kõige olulisem, kuid arvesta, et sa pead nüüd oma armukesest loobuma !"Matt ehmus. " Kuidas sa teadsid ? " ei suutnud ta oma kõrvu uskuda." Arvad sa, et olen tõesti nii rumal ? " naeris Chelsea. " Iga kolmapäev helistas meile üks tundmatu number, ta otsis sind. Sina olid koosolekutel siis. "" Aga ma palusin tal mitte helistada ! " arutles Matt endamisi.Arst sisenes Londoni palatisse. " Jäid nad uskuma ? " küsis tüdruk doktorilt. " Kõik sujus perfektselt, " vastas Kevin. " Tänan, et kaasa mängisid ! " tänas London ja muigas." Võta heaks, aga miks sa tahad mängida, et oled mälu kaotanud ? " uuris Kevin." Ma tahan, et mu vanemad kokku jääksid, tahan, et mu parim sõbranna pööraks mulle natukene rohkem tähelepanu, " seletas London." Meelega jäid auto alla või ? " naeris Kevin." EI ! " kostus kindel vastus. " Praegu on mul lihtsalt võimalus teeselda . " " Arvesta, et pead nüüd siin vedelema nädal aega, " lausus Kevin." Olen arvestanud sellega, " vastas London.
**
" Kullake, me oleme siin! " hüüdis Chelsea palatiukselt. " Kes te olete? " küsis London.Chelsea langetas pea ja vaatas Mattile otsa. " Ta ei mäletagi, " ohkas naine ja istus tütre kõrvale. " Miks te mulle lilli tõite? " tahtis tüdruk teada." Need on sinu lemmiklilled, kollased roosid, " rääkis Chelsea." Tänan teid, aga poleks vaja olnud. Te ju isegi ei tea, kes ma olen, " tänas London ja asetas lilled kapile." Sul on õigus, me isegi ei tea, kes sa oled, " nõustus Matt." Matt, mida sa kavatsed? " imestas Chelsea ja müksas abikaasat." Sel tüdrukul on õigus, me ei tea, kes ta on. Me peaksime minema. Arvan, et meile öeldi vale palatinumber ka, " rääkis Matt edasi ja tiris Chelsead püsti. " Lähme! "" Isa teab, et mul pole mälukaotust olnudki, " sõnas London endale. Palatisse tormas Kevin. " London, mul on kahju. Ta sai jälile meile! " vuristas Kevin. " Oh, London. Mul on nii kahju! " isa uus naine oli just palatisse astunud ning tormas Londonit kallistama. London põles seest poolt, ta vihkas naist sedavõrd, et oleks võinud talle koheselt kallale hüpata nign unustada teesklused." Merylei, mida sina siin teed? " küsis just palatisse jõudnud Matt hämmeldunult. " Me ju leppisime kokku."" Ma ei suutnud, see vaene tüdruk. Ta tuleb meie juurde elama, saab parima ravi ja koduõpetajad! " rääkis Merylei õhinal." Mida sa plaanid? " küsis Chelsea." Tüdrukul on ju niimoodi mugavam. Kindlasti! Ja ma luban tema sõpradel külas käia, erinevalt sinust - Chelsea! " seletas Merylei edasi." Kes iganes sa ka ei oleks - ma olen sellega nõus, " sekkus London." See on Londonile parim, " ütles Matt Chelseale. Naine ohkas." Heaküll, " nõustus Chelsea." Auto ootab all, toimetame ta kohe tema uude koju! " kamandas Merylei. " Kus ratastool on? "" Tal on mälukaotus mitte halvatus. London suudab ise ka kõndida, " sõnas Kevin ja aitas Londoni püsti.
**
" See on sinu tuba! " tutvustas Merylei Londonile. " Loodan, et meeldib. Ahjaa, Theodor teatas, et esimesed külalised on ka juba kohal. Ma saadan nad siia. "" See on võimas! " muigas London, kui Merylei oli lahkunud ning hüppas voodisse." Kas sul polnud mitte mälukaotus? " küsis Fedora ukselt." Kes sa oled? " püüdis London teeselda. " Rõõmu võin ma ju ikka tunda. "" Fedora ja äsja õnnetuses olnud inimene ei tohiks end väsitada hüppamisega, " rääkis Fedora edasi ning asetas lilled Londoni öökapile. " Kus see teine külaline siis on? " tahtis London teada." Siin puuris, " sõnas Fedora ja osutas maas olevale puurile, kus silblis väike hamster. " Ahhaa! Sa tõid mulle lemmiklooma! " rõõmustas London. Fedora noogutas." Peaksin minema, tahtsin vaid teada, kas sinuga on kõik kombes. Sain vastuse oma küsimusele. Sa oled enam kui kombes, " lausus Fedora ja lahkus." Sa oled enam kui kombes , " matkis London ja tõstis puuri lauale.

" Tohib sisse tulla? " sõnas Mattias ja koputas uksele." Kas ennem poleks mõtekam end tutvustada? " küsis London ja pööras end ümber." Hah, sa tead vägagi hästi kes ma olen, " vastas Matu ja ulatas tüdrukule kingituse. " Ja sa peaksid siis teadma, et ma vihkan kingitusi, " nähvas tüdruk ja viskas paki voodile." Mis ajast? " ei saanud poiss aru." Tänasest - sinu kahjuks, " lausus London.Tüdruk istus voodiäärele ja jäi silmitsema hamstripuuri. Mattias istus Londoni kõrvale ja tegi ta põsele musi. " Kelleks sa end pead? " küsis London.Matu pööritas silmi. " Ja nüüd ütle mulle, et see ei meeldinud sulle, " ütles poiss." Meeldis, " muigas tüdruk. " Eem .. Sa peaksid tõesti minema hakkama. "London tiris Mattiase püsti ja lükkas siis enda toast välja ning sulges ukse. " Ohh Matu, " ohkas tüdruk ja libistas end mööda ust põrandale. " Tema msn. Mul on seda vaja ja ruttu ! "London kiirustas Merylei juurde jutule. Ta lõi pauguga ukse lahti ja vuristas kiirelt : " Mul on vaja arvutit ! "" Kuidas palun ? " küsis Merylei." Noh et. Ma saan seal endiste sõpradega suhelda ja .. võib olla saan ma mälu parandada, " püüdis London end välja vingerdada olukorrast." Jah, hea mõte. Ma lähen kohe ostma, " rääkis Merylei ning väljus oma toast ise endaette arutades. " Päris nutikas. Tõesti. Väga hea mõte! "" Nüüd kui saan arvuti, saan ma Matuga suhelda. Jess ! " rõõmustas London.Mõne aja pärast jõudis kohale Merylei, koos uhiuue laptop'iga. Ta tassis selle Londoni tuppa. " Loodan, et jäid rahule, " sõnas naine ja naeratas.Tüdruk asus kiiruga kirja kirjutama.

Mattias. Siin London. Mõtlesin, et võib olla sa võiksid mõnikord siia veel tulla, kui satud siiakanti. Või siis saadan Merylei sulle järgi. Merylei - isa uus abikaasa ja ühtlasi ka minu kasuema. Sa oled alati teretulnud siia. Ma .. Ma loodan, et minevikus pole ma sulle mitte midagi halba öelnud või teinud ja kui olen, siis unusta see kõik. Mõtle hetkel olevikule. ootan sind homme kell 14.00 oma tagaaias. Tuled ? Saada mulle vastus. Maga hästi.London (L)

London vajutas "send" ning pani arvuti kinni. " Ohh, Matu. Ma arvan, et olen sinusse armumas, " sosistas ta ning heitis seejärel magama.Öösel helises Londoni telefon. Tüdruk tegi unised silmad lahti ning vastas." Mhmh, " ütles tüdruk." Heii, magasid ? Vabandust. Ma tulen. Olen juba varem kohal. Tahan sind juba nii väga näha, tibu! " rääkis Mattias. " Loomulikult ma magasin, tobu. Mina tahaks sind ka juba näha. Aga, las ma magan edasi. Tsau! " sõnas London ning katkestas kõne ja vajus tagasi unne.
(hommik)
" Ma näen Matut! Ma näen Matut! " hõiskas London ning keksis mööda tuba öösärgis ringi. Tüdruk hüppas voodi peal ja naeris. Teener avas ukse, hoides käes hommikusööki. " Preili Bridge, ma vabandan teid segamast, aga hommikusöök on valmis, " rääkis ta. London naeratas ning noogutas peaga. Ta hüppas voodist alla ja asus sööma ise samal ajal arvutit tööle pannes. " Ta on saatnud mulle kirja ? " küsis London endalt ning vajutas uuele kirjale. " Ähh, Fedora ! " vajus London ära. " Oota ! Ta ei tea ju minu meiliaadressitki! " " See on kahtlane, " arutas London ning luges siis kirja sosinal ette.

London!
Loodan, et paraned. Pidin sulle lihtsalt ütlema. Mul on salajane austaja !! See on võib olla sulle tühine, kui minu jaoks mitte ! See on superuudis ! ta on mulle kirjutanud arvutis ja uurinud minu aadressi välja. Ta on saatnud mulle roose ja muid kingitusi. See on nii kena temast ! Ma olen nii õnnelik! Kui ma temaga kokku saan siis kindlasti pärast räägin sulle mis ja kuidas toimus ja kuidas lõppes. Aga ma olen lihtsalt nii õnnelik !Fedora (H)
" Või et salajane austaja ? Haha, lubage naerda ! " lausus London ning matkis naeru. " Kellegi haige nali järjekordselt ! " usun, et see on tõsiselt vinge ja ootan kindlasti kuidas teil läheb. Roosid ja kingitused ? Kõlab võimsalt. Olen õnnelik sinu üle. Paranen, tänan küsimast ! London" Kallis Fedora ! " kirjutas London ning luges iga sõna valjuhäälselt endale ette. " .. .. "

LondonLondon sättis juuksed korralikult üles, pani selga endale kleidi ja jalga plätud ning läks seejärel tagaaeda. Mattias ootas teda seal kimbu kollaste roosidega. "Hei päiksekiir," ütles Matu ja ulatas lilled tüdrukule. London pani roosid basseini äärde, et nad saaksid vett. "Asi on nii, et .. Oleksid sa mu tüdruksõber?" küsis Mattias häbelikult. London oskas selle peale ainult naeratada ja närviliselt alahuult närida. Mattias võttis tüdrukul käest nign vaatas talle silma. "Oled nõus?" kordas poiss uuesti. London kallistas Matut. "Jaa!" hõikas tüdruk. Mattiase telefon helises, poiss vastas. "Jaa .. Mhmh, ma ei ootand,et sa praegu helistaksid .. Ei, ma pole pahane .. Jah, kindlasti .. Näeme siis," rääkis poiss ja katkestas kõne. London kortsutas kulmu ja küsis: "Kes see oli?" Mattias pööras pea tüdrukult. "Ei keegi," kõlas lühike vastus. "Pean minema." Matu kõndis kiirelt aiast ära. "Mis sul viga on?" arutles London.MattiasNurga poe juures Mattias peatus ning jäi ootama. "Sina? Sina oledki see niinimetatud salajane austaja?" küsis tüdruku hääl. Matu pööras end ümber. "Mina see olen. Roosid meeldisid?" uuris Mattias. Fedora noogutas. Mattias võttis Fedora lõuast kinni ja suudles tüdrukut suule. Tüdruk ehmus. "Mis teed!?" sõnas fedora pahuralt ja andis Mattiasele kõrvakiilu. Tüdruk pühkis huuled käega ning kõndis kiirel sammul minema. "Me veel näeme!" karjus Mattias järgi. Poiss sisenes poodi. "Noh, said pildi?" küsis Mattias sõbralt. "Super laks tuli praegu. London saab kindlasti vihaseks," kinnitas Kevin. "Ma viin homme selle sinna. Siis saad oma pildid!" Matu naeris. "Paras Fedorale,"sõnas poiss.LondonTüdruk kõndis tagasi oma tuppa ning sulges end sinna. Seejärel pani ta arvuti tööle ning vaatas oma meile. Talle oli saadetud 1 kiri. Kiiruga hakkas London kirja lugema.Kallis!Ei, ma pole mingi puhas tüdruk. Ma mäletan, et plaanisin ükskord ühte mõrva, aga see ei õnnestunud. Tüdruk lihtsalt kaotas oma mälu. Praegu ta juba taastub. Sa võib olla arvad, et parimad sõbrannad nii ei tee, aga ta viskas lihtsalt nii üle. Ma ei suutnud teda enam välja kannatada. Loodan, et mõistad. Ja palun ära saada seda kirja mitte kellelegi, austaja. Kui see kiri sellele tüdrukule - Londonile - jõuab, olen ma surnud. Fedora "Mida?" ei suutnud London oma silmi uskuda. "Fedora plaanis selle." London võttis oma jaki, helistas Fedorale ning leppis temaga kohtumise. Kiirel sammul kõndis London kohvikusse. "Tulin nii kiiresti, kui suutsin, " naeris Fedora, kuid lõpetas selle peagi, nähes, et nendega oli liitumas veel üks isik. "Mattias?! Miks tema siia tuli?" küsis Fedora. London vaatas kurjalt sõbrannale otsa. "Sa igavene tõbras! Sina olidki see, kes tahtis mu elu lõpetada! On sul veel saladusi? Kui jah, siis lao aga lagedale. Meie sõprusega on nagunii lõpp! Mattias on ainuke inimene, kes on veidikenegi mõistev. Tema oligi su salajane austaja, sest ta tahtis välja nöörida kõik valed ja kõik su halvad kavatsused ning need mulle avaldada. Terve oma elu oled sa püüdnud mulle käkki keerata! Kurat, kelleks sa end pead?" ütles London. Fedora jäi imestunud pilguga Londonit vaatama. "Kuidas su isal ja minu tädil kah läheb? On nad juba abielus. No varsti oleme me sugulased, peaksime korralikult käituma. See oli alati mul plaanis- purustada su vanemate abielu, rikkuda sinu elu. Sina oled ju pidevalt mind võitnud, igas asjas. Ma olen sellest väsinud! Ja muide- kuidas su mälu tagasi tuli?" rääkis Fedora. "Sa tead, et mul pole kunagi olnudki mälukaotust. See oli vale, minu poolt. Mina purustasin jällegi sinu tädi ja minu isa vahelise armastuse. Hah, sa pole ainuke kavalpea. Pealegi- tik-tak. Kell tiksub, peagi on siin ka kohal, guess who? Politseinikud. Nad vahistavad su. Päris hea või mis?" irvitas London. Fedora kohkus ning pani jooksu.

"Deem, ta sai põgenema," vihastas London ja lõi jalaga vastu maad. Mattias vangutas pead. "Nad kuulutavad ta siis tagaotsitavaks. Meil on vaja uut plaani ja ma arvan, et tean, mis oleks selleks parim," rääkis Matu ja muigas. London jäi uudishimulikult poisile otsa vaatama. "Ma ei saa seda sulle praegu küll avaldada, tibu, kuid peagi saad sa teada," lisas Mattias veel ning jättis Londoniga hüvasti. "Fedora veel kahetseb, et ta siia ilma sündis," pomises Mattias ning pani käed taskusse.
__________________________________________________
Tüdruk seletas politseinikele asjalood ära ning kõndis koju. "Kullakene, me peame .. " alustas Merylei, kui London oli jalanõud jalast võtnud."Sina! Sa igavene mõrd! Mida sa õige kavatsed? Sina ja Fedora - paras paar. Te tahate minu elu põrguks muuta," nähvas London ja hõikas: "Theodor, vii see väärakas minema siit ja ära teda enam kunagi siia lase. Blokeeri tema pangakaardid ja muud särgid-värgid.""London, sa ei mõista," püüdis Merylei end olukorrast välja rabeleda."Ahah, ma mõistan seda vägagi hästi. Super selge on kõik," ütles London ja virutas oma toa ukse kinni."Mida ta endast küll arvab?" küsis London enda käest. "Täiesti tropp.""London, ava uks!" kisendas Merylei ja tagus rusikatega vastu ust. Kuulda oli ka Theodori häält: "Proua, te peate lahkuma kohe!"London irvitas: "Nüüd sa tead, mis tunne on olla ainuke lollike."
__________________________________________________________
"Isa, sa oled lõpuks ometi kodus!" rõõmustas London. "Ma pean sulle midagi rääkima.""Jah, ma kuulan," vastas isa."Asi on selles, et ma teesklesin oma mälukaotust ..," jätkas tüdruk."Ma tean, kallis," sõnas isa ja silitas tütre juukseid."Ja Merylei..," alustas London."Ma tean seda ka, tütreke. Ma olen sellega kursis," lohutas isa."Oh, kui tore. Siis ma ei peagi midagi seletama. Ainult niipalju, et Fedora on pigis," rõõmustas London."London, Fedora on surnud. Ta tappis end ise ära täna õhtul," seletas isa."Mida?" ei suutnud London uskuda."Jah, ta hüppas alla ühelt hoonelt," rääkis isa, kuid lõpetas jutu peagi, sest märkas, et mööda Londoni põski voolasid alla pisarad."Kuidas ta ..? Miks ta ..?" kokutas London."Tal olid nagunii rasked ajad ja ..," lausus isa.


**lõpp**


viimast lihvi pole veel teinud, niiet, vead võivad olla sees ja mõned arusaamatused.:D

Hop Out!

Olen neliteist, mu nimi on Olivia. Minu parima sõbranna nimi on Jane. Me oleme lahutamatud, kuigi tülisid tuleb ette vahel. Mul on pruunid lainelised juuksed ja hallid silmad.
Sätin end parasjagu kooli jaoks valmis, kui kuulen telefonihelinat ning torman vastama. "Jah?" küsin selgel häälel. Alguses kuulen ainult vaikust. "Ahjaa, Olivia. Tahtsin ainult küsida mis sa selga paned," vastas Jane. Jooksin kapi juurde ning otsisin välja oma lemmikjaki. "Panen endale selle valge pluusi, selle seeliku ja teksajaki," sõnasin kindlalt. "Okei, tsau!" kuulsin Janet ütlemas ning kõne katkeski.
"Kallis! Koolibuss on kohal, tee ruttu!" karjub ema teisest toast. Haaran voodilt oma asjad ning jooksen ruttu välja, kuid buss sõidab just minema. "Damn, jälle," pobisen omaette. Kõnnin garaaži juurde ning otsin oma tõukeratta.
"Sa tulid sellega kooli?" imestab Jane nähes roosat tõukeratast. Ma noogutan. Jane muigab. "Tule, jääme veel hiljaks," kamandab ta mind. Ruttan oma klassi poole. Parajasti on algamas kunstitund. Istun Lola kõrvale. "Eemm, Olivia, me pidime koos istuma," sõnab Jane. Raputan pead. "Ei, me ei pidanud,"vaidlen vastu.
Jane kõnnib ükskõikselt Kerli kõrvale. Õpetaja astub klassi ning sätib asju lauanurgale. "Täna hakkame me maalima, "sõnab õps ning palub võtta kõigil paberid lauale." Värvid leiate kapist. Igale lauale läheb üks pott rohelist,kollast ja punast. Nende värvidega maalite vastavalt oma tahtmisele pildi."
Jane tormab kapi juurde ja võtab rohelise purgi värviga ning keerab korgi pealt. Et jõuda oma kohale peab ta minu ja Lola pingist mööda minema. Niipea kui ta jõuab minu juurde komistab ta, terve rohelise purgi värv määrib mu lemmikjaki. "Vabandust," püüab Jane vabandada ning määrib mu jakile veel rohelist värvi. "Lihtsalt lõpeta!" käratan ma talle ning lükkan ta purgiga eemale. Kuulen kuidas Jane kihistab naerda.
Peale tunde lähen kindlal sammul Jane juurde." Kuidas sa võisid? "küsin tema käest. Ta püüab üllatunud nägu manada. "Mida?"ei mõista ta. Ohkan ning asetan käe puusa. "See oli sul ette plaanitud. Tahtsid rikkuda meelega minu jaki, noh, said oma tahtmise. Ma olen väsinud juba sinu lollustest!" paiskan talle ning lahkun tema juurest ükskõiksel moel. "Sa oled lollakas!" hõikab Jane mulle veel järgi. Näitan talle keskmist sõrme ja kõnnin edasi.
"Lola, minu juurde saad?" küsin oma pinginaabrilt. Ta noogutab. "Ma tulen siis kohe peale kooli või?" uurib ta minult. Kehitan õlgu ja sõnan: "Kui sulle sobib."

Peale tunde läksin koos Lolaga enda juurde. Ennem läksime poodi ja ostsime sealt pitsat ja popcorni. Õpime sinu juures ära ka, pakkus Lola. Olin nõus.Kedagi polnud kodus. Võtsan ketsid jalast ja viskasan jaki pessu. Enda toas lülitan arvuti sisse ja hakkan chattima." Võib olla läheks jutukasse. Saaks sõpru," räägib Lola. Kiiresti avan uue neti lehekülje ja login sisse esimesse jututuppa, mis mul mõtteist mõlgub. "On see sinu kasutaja?" küsib Lola ja osutab kasutajale Olli2. Ma noogutan. "Sa peaksid nime ära vahetama, ei usu eriti, et kellegile see nimi silma jääb," naerab Lola ning hakkab uut nime mõtlema. "Pane candygirl2," soovitab ta ja trükib sisse nime. "Kõlab perfektselt minu jaoks," vastan Lolale.
"Esimene kirjutaja!"hõikan rõõmsalt. Lola on parasjagu köögis ja teeb pitsat soojaks.Kuuldes, et esimene kirjutaja on juba, tormab ta kiiruga minu tuppa ja jääb põnevusega ekraani silmitsema.
Robo Boy : terekest kah J
Candygirl2 : Tsau!
Robo Boy: mis teed?
Candygirl2 : sõbranna on siin. Mõtlesime, et võiks sõpru otsida.
Robo Boy : hakkame siis sõpradeks?
Candygirl2 : okei. Diil.
Robo Boy : tegelikult. Kus sa elad?
Candygirl2 : vaata mu profiili.
Robo Boy : Juba vaatasin. Ja ma elan seal samuses, mõtlesin tegelikult kinno minna täna. Oleksid nõus ? kutsud oma sõbranna ka ja mina tulen üksi. Sobib?
Candygirl2 : loomulikult.
Robo Boy : ootan teid kell 6 õhtul sillal.
Candygirl2 : me tuleme sinna!
"Me lähme välja!" kriiskab Lola ja hüpleb mööda tuba ringi. Rahustan ta maha. "Ma pean saama ennem kodus käia. Mul pole midagi selga panna," paanitseb Lola. Ma muigan. "Me võime ju käia sinu juures ka. Pole ju eriti palju maad sinna või mis?" räägin sõbrannale. Ta noogutab.
Vahetan riided ja korjan oma kompsud kokku ning hakkan koos Lolaga tema juurde minema. Tee peal kohtan Janet. Näen, et tal on käes mängusüstal. Ta möödub minust, muigab ning pritsib mu seelikule vett. "Paras sulle!" naerab ta. Vaatan pahaselt talle otsa ning pöördun Lola poole. "Saan ma sinu juures püksid ära kuivatada ?" küsin sõbranna käest. Lola manab näole naeratuse ning sõnab kindlalt: "Muidugi!"
Lola kodu on hubane, tema ema on lahke. Ta on valmis alati aitama mind. Võtsime kossid jalast ja kõmpisime Lola tuppa. "Mis sa sellest arvad?" küsib Lola minu käest ja viibutab topi minu nina ees. Kehitan õlgu. "Arvan, et sinine pole sinu värv. Sulle sobib rohkem kollane," vastan talle. Tüdruk asub jalamaid kappi tuustima. Viimaks võtab ta riiulilt kollase T-särgi. Noogutan.
Otsin sahtlist fööni ning torkan juhtme stepslisse. Kohe kattub tuba vastiku müraga. "Mis teed?" uurib Lola, kes just vannitoast oli väljunud. "Üritad pükse kuivatada? Parem laena midagi mu kapist. Mul on lühikesed teksad, need sobivad sulle küll." Püüan kinni püksipaari ning jooksen vannituppa riideid vahetama. Samal ajal lülitab Lola fööni välja ja paneb minu püksid radiaatori peale kuivama.
"Valmis! Lähme!" hüüan Lolale.Kõnnin Lolaga sillale, kuid kedagi pole siiamaani näha. Istume pingile ja jääme silmitsema järve. " Hei, candygirl! " hüüab keegi. Pööran pea hääle suunas ja näen poissi enda suunas liikumas. Tõusen kärmelt püsti ja kõnnin vastu. " Tsau! " sõnan poisile. Lola jookseb meie juurde. "Mis filmi me vaatama läheme? " küsib Lola ja toetab oma käe minu õlale. "See on teie valida," vastas poiss. Jälgin pingsalt, ammulisui poisi silmi. "Olivia, on sinu kõik korras?" uurib Lola ja viibutab oma kätt minu silme ees. Toibun. "Jah," vastan õhinal."Peaksime minema hakkama. Muidu, mu nimi on Madis, " lausub poiss.

Kinos istusin Lola ja Madise vahel. Läksime vaatama romantilist komöödiat, sest nagu selgus, Madisele meeldivad sellised filmid.Madis võttis mul tasakesi ümbert kinni. Loomulikult alguses ma kohkusin, kuid pärast tundsin end nii isegi mugavalt. Naljakas. Lola vaatas küll meid vahpeal kahtlase pilguga, ma ei teinud sellest väljagi ja arvatavasti Madis ei näinudki seda."Mis sul selle Madisega on? Vahetate telefoninumbreid ja lepite kokkusaamisi uuesti, " küsib Lola. Mu kõhtu tulevad liblikad ning ma punastan. "Ta on lihtsalt tore inimene," vastan Lolale. "Kas siis toreda inimesega peab kohe esimesel kokkusaamisel flirtima?" uurib Lola. Suunan pilgu rutuga maha. "Ma ei flirtinud. Lihtsalt ..," vaidlen vastu."Lihtsalt mida?" tahab Lola teada. Löön käega. "Ah ei midagi!" sõnan siis."Pean minema," meenub Lolale ja ta jätab minuga hüvasti. "Helistan sulle siis kui midagi toimub!" Kõnnin edasi, vajun mõtetesse. Mulle tulevad meelde need ajad kui olin Janega. "Miks sa pöörasid end minu vastu?" küsin endalt. "Me olime parimad sõbrad, aga nüüd - see kõik on kadunud. "Kodus. "Tsau mamps!" hõikan emale ja võtan jalanõud ära, viskan nad kappi. Longin enda tuppa ja login jutukasse. Lola on sees oma kasutaja Pimbo83'ga. Candygirl2 : tsau!Pimbo83 : Jouks!Candygirl2 : Mis teed?Pimbo83 : just vaatasin oma telefoni sõnumeid ja kõnesid. jane on saatnud mulle 5 sõnumit ja helistanud oma 15 korda.Candygirl2 : mida tema veel tahtis?Pimbo83 : ma ei tea. vaata oma moblat.Tõusen arvuti tagant ja võtan jaki taskust mobiili. "7 sõnumit ja 13 vastamata kõnet. Mis tal viga on?" räägin endamisi. Avan esimese sõnumi.Sorri Olivia. Ma kahetsen kõike mida ma sulle teinud olen. Lepiks ära? vms sa arvad? Igal juhul - ma ei jäta enne kui me lepime.Järgnevad sõnumid olid samasugused. Kirjutasin talle vastu:Okei, ma lepin sinuga ära. Olgu see viimane kord, mil sa teed mulle nii!Jäin ootama tema vastust.
Istun tagasi arvutitoolile ja kirjutan Lolale.Candygirl2 : ta tahab minuga ära leppida ja ma olin nõus. tegin ma õieti?Pimbo83 : ära minu käest küsi, ma pole ekspert. lihtsalt oota, mis ta kostab selle peale. pean nüüd minema, näeme !Panen arvuti kinni ja istun voodile ning jään silmitsema mobiiltelefoni.

Kuulen tasast piiksumist, avan silmad ning avastan, et olen jäänud magama. Võtan voodilt telefoni ja loen sõnumi läbi. "Et siis ma pean temaga homme kell 2 kokku saama," teen järeldusi. Asetan mobiili lauale nign lähen ise kööki süüa tegema. Keegi koputab uksele, pühin käed käterätiga puhtaks ja lähen avama. "Olivia! Suured uudised. Jane peab kolima!" karjub Lola ja kilkab rõõmust. Jään teda vaatama kui tolvanit. "Ja miks see hea on?" uurin sõbrannalt. Lola lööb käsi kokku. "Issake, ta ei häiri enam su elu!" seletab tüdruk. "Ja kunas täpsemalt ta kolib?" tahan teada. Lola kehitab õlgu. "Mulle ütles, et nädala pärast," vastab Lola ja jääb mõtlikuks. Tüdruk kohmitseb oma kotis ning tõmbab välja kaks dvd-d. "Hakkame filme vaatama," pakub Lola. Noogutan. "Ma teen hetkel küll süüa endale, aga löö kampa. Mul peaks kapis olema popcorni ka. Vaata palun," räägin Lolale. Ta teeb nii, kuidas palutud. Panen võileivad taldrekule ja viin suurde tuppa. "Vaatame õudukat!" lunib Lola. Ohkan, kuid nõustun siis. "Lähen toon morssi ka," sõnan talle ja liigun köögi suunas. Tagasi tulen suure morsi kannu ja kahe tassiga. "Hakkas!" hõikab Lola, arvates, et olen ikka veel köögis. "Ai, mu kõrvad," kisendan vastu. "Ups, arvasin, et oled köögis," vabandab Lola. Parasjasti on kõige põnevam koht. Me mõlemad pugime popcorni ja oleme hirmunud nägudega. Kuulda on ukse kriginat ning samme. "Appii!" karjub Lola, viskab popcorni kausi käest ja ronib diivanile. "Totakas, mu ema tuli koju," rahustan Lolat."Tüdrukud, mis te siin teete?" uurib ema. Lola naeratab. "Õhtust proua Lein," sõnab tüdruk. "Mamps, me vaatame kõigest filmi," seletan emale. Ta noogutab ning kõnnib enda tuppa."Palun võta volüümi järgmine kord vaiksemaks," hoiata Lolat. "Tundub, et ma pean hakkama vist minema," lausub Lola. Kehitan õlgu. "Kui sa just tahad," vastan Lolale. --//--Hommik. Mu telefon piniseb. Vajutan äratuse kinni ja ajan end üles. Käin pesemas ja vahetan ööriided päevaste vastu. Helistan Lolale. "Lähme koos kooli?" küsin ta käest. "Sorri, aga ma lubasin juba Janega minna. Anna andeks. Lihtsalt, et me elame ju teineteisest suhteliselt kaugel ja nagunii ei saaks eriti," vabandab Lola."Ei noh, sellest pole midagi. Eks me siis näeme koolis," sõnan Lolale ja katkestan kõne. Võtan enda koolikoti, mobiili ja võtmed ja ruttan alla. "Ema, mul pole aega süüa," ütlen emale, kui ta tahab mulle võileiba pakkuda. Buss ootab, ruttu jooksen sinna ja hüppan sisse. Otsin tühja koha ja istun sinna. "Tohib istuda?" küsib üks tüdruk minu käest. Tõmban veits koomale ja sõnan lahkelt: "Ikka!""Mis su nimi kah on?" tahab tüdruk teada. Naeratan talle. "Olivia. Ja sinu nimi?" vastan küsimusega. "Kristiine," lausub tüdruk. "Ma käin su paralleelikas." "Huvitav, ma pole sind küll koolipeal näinud," imestan siis."Ma jõudsin siia alles eile hommikul," naerab Kristiine. "Lahe soeng," sõnan tüdrukule. "Ähh, ma vihkan oma juukseid," lööb Kristiine käega.




poolik:S

Ebatavaline

Ta põlvitab kalmistu kõrval ,lilled käes. Seljas on tal must keep, kapuuts peas. Käed värisevad, ta on tardunud paigale. Kõlavad kellalöögid, tuuleiil sasib puude lehti. Kaugemalt on kuulda ulgumist, see läheneb aina. Selja tagant kuuleb koera urinat ja haukumist. ,,Soovin, et oleksid veel siin,'' sosistab poiss ja tõstab pilgu mullalt, millel põlvitab. Poisi silmad on rohelised, kui kassil. Pupillid on tal ovaalsed, poiss irvitab kurjakuulutavalt. Tema kihvad tulevad esile. Ta pöörab end haukuva koera poole ja näitab kihvasid. Koer jookseb niutsudes minema. ,,Teil pole aimugi milleks ma võimeline olen,'' ütleb poiss ja hüppab lähedal oleva maja katusele. Ta viskab pilgu korraks veel hauale ja kaob seejärel pimedusse. Kalmistu kohale, kus poiss oli põlvitanud, ilmusid tumemustad pilved.Benjamin peatub alles oma koduaias, punaste rooside juures. Ta kõnnib oma lagunenud majja ja sulgeb pauguga ukse. Nahkhiired ärkavad. ,,Rahunege, mu sõbrad. See olen mina,'' rahustab poiss ärkajaid. Ta heidab keebi seljast ja ronib õlgedele, kus uinub. Ööpimedus katab Benjamini maja, kuulda on huntide ulgumist veel. Mets maja lähedal paistab olevat rahutu. Puud liiguvad majale lähemale aeglaselt. Ben avab oma erkrohelised kassisilmad ning puud tarduvad ega liigu enam. Benjamini kõrvu kostub kassi näugumine. ,,Stacy, tule sisse,'' sõnab poiss rahulikult. Uks avaneb ja lävel istub must kass. Kass tõuseb tagakäppadele ja moondub tumedapäiseks tüdrukuks. ,,Arvasin, et saan sind seekord ninapidi vedada,'' lausub tüdruk ja istub puupakule. ,,Kas homme läheme linna?'' Ben noogutab ja keerab teist külge.,,Ben, pead ärkama,'' sõnas Stacy ja togis poissi. Benjamin avas silmad ja raputas pead. Tema rohelised silmad muutusid sinisteks. Stacy oli kogunud koeraverd ning ulatas selle Benile. Ben rüüpas paar sõõmu ning ronis asemelt alla. ,,Läheme,'' ütle poiss ja lahkus majast koos Stacyga.Õpetaja tutvustas Benjamini ja Stacyt klassile ning palus noortel leida endale koht. Ben ja Stacy istusid eraldi pinkidesse. Õpetaja oli uute õpilastega lahke ja sõbralik. Benile see lahkus ei meeldinud ning vahel pomises poiss omaeete midagi. Stacy seevastu naeratas õpetajale tihti.Peale tunde tormasid Stacy ja Benjamin koju. ,,Shh, meid jälitatakse,'' sõnas Ben ja seisatas. Stacy vaatas selja taha. ,,Palju neid on?'' küsis Ben. Stacy uuris ümbrust. ,,5 poissi, võõrad,'' vastas Stacy, tüdruku pupillid olid muutunud valgeteks. Ben raputas pead, poisi silmad muutusid erkrohelisteks. Üle poisi alahuule paistsid lumivalged kihvad. Ben hüppas puult puule, viimaks leidis jälitajad. Poisi sõrmenukkidelt ilmusid metallküüned, mis olid pikad. Ta lähenes jälitajatele selja tagant ja tappis nad hääletult ja aeglaselt. ,,Stacy, tule kui juua tahad!'' hüüdis Benjamin ning jõi jälitajate verd. Poisi suu oli verine. Stacy ühines Beniga. ,,Tänaseks on meie kõhud täis,'' ütles tüdruk ja lohistas ühte jälitajatest enda järel kuni majani, sama tegi Ben.
"Leitud surnukehad. Täna varahommikul, peale kümnetunniseid otsinguid, avastasid politsinikud kolme lapse surnukehad. Lisaks meeleheitel surnud laste vanematele hüsteeritsevad veel 4 lapsevanemat - nad kurdavad, et nende lapsukesed on kadunud. Samast koolist ja samast klassist õpilased - neid tabas katastroof. Keegi otsustas nad tappa külmavereliselt, jätmata mitte mingisuguseidki jälgi kuritööst. Tekst: Meiry Wrock," luges Stacy ajaleheteksti kõva häälega Benjaminile ette. Poiss ainult naeris selle peale. ,,Musta roosi saladusele ei jõua nad iialgi jälile,'' sõnas Stacy. Tüdruku sõrmeots süttis ning põletas ajalehe neiu käes. Stacy istus Beni kõrvale õlgedele.Benjamin vahtis lakke. ,,Nahkhiired on kadunud,'' ütles poiss mossis näoga. Stacy noogutas. ,,Me pole enam ,,need'', kes olime üleeile. Me käime nüüd koolis, mitte küll heade kavatsustega, kuid siiski,'' rääkis Stacy.Järsult tõusis Benjamin püsti ja ronis katuses olevast august läbi. Poiss hüppas puult puule, tema tee viis jällegi kalmistule. Jällegi oli öö ja jällegi pidi Benjamin palvetama, ta pidi jällegi mõtlema oma tegude üle, andestust paluma. Ben hüppas puul oksalt alla ja põlvitas kalmistu juurde. Poiss pani peopesa vastu maad, hoidis nii umbes 5 sekundit. Niipea, kui poiss käe ära võttis kasvasid sinna lilled. Benjamin murdis lillevarred ja sidus need nööriga kimbuks. "Eynde, anna andeks. Kuid kõik need ohverdused on sinu pärast. Ma tahan lõpetada sinu töö. Jätkan seda, mille jätsin sina pooleli aastakümneid tagasi. Minu oskused muutuvad iga päevaga aina võimsamateks. Loodan ja usun, et ühel päeval olen selline nagu sina." Benjamin tõusis, heitis keebi seljast. Ta võttis maast klaasikillu ja graveeris oma käele numbri 587. Nr. 587 tähistas Beni pattude arvu. Poiss lasi verel tilkuda kalmistu ees olevatele lilledele. Lõpuks kõrvetas Ben leegiga oma haava kinni ja lahkus. "Ühel päeval olen ma kõige valitseja. Koos Stacyga muudame maailma, saavutame selle, mida oleme oodanud. Stacy ja mina oleme siis võitmatud. Meie ees on siis kõik teed valla. Kõik värisevad hirmust meie ees. Nad anuvad meid, et annaksime neile armu, kuid seda ei tee me kunagi."

,,Ben, kuhu sa kadusid?'' küsis Stacy, kui poiss oli majja astunud. ,,Ma muretsesin.'' Benjamin naeris, kihvad tulid esile. ,,Meil ei ole tundeid,'' ütles Ben ja põlvitas kivipõrandale. ,,Ben, mina olen muutunud. Ma võin tappa, kuid ma hoolin sinust. Saa minust ka aru!'' rääkis Stacy. Ben sulges silmad, avades olid need punased. Poisi sõrmenukkidelt tulid välja metallküüned. ,,Stacy, sa käid juba mulle närvidele!'' sõnas Ben ja surus metallküüned tüdrukule südamesse. ,,Parem, kui kõrvaldan su,'' sosistas Benjamin. Poiss vajus põrandale, teadvusetult lamas seal terve öö. Selle aja jooksul ilmus sinna üks nahkhiir. ,,Sa käitusid targalt, Ben,'' ütles nahkhiir ja kadus.

Benjamin avas silmad, kõik tema ümber oleks nagu muutunud. See vana lagunenud maja ei olnud enam endine. Kaminas põles tuli, õlgede asemel oli nüüd voodi. Vana puupakk oli visatud kaminatulle, selle asemel oli nüüd riidekapp.,,Mis toimub?'' küsis Ben endalt. Poisi pea valutas. Nahkhiir rippus laes.
,,Thomson? Mida sa siin teed?'' tahtis Benjamin teada. Nahkhiir lendas laest alla ning muutus meheks. ,,Käitusid targalt, sa eemaldasid musta kassi enda teelt. Ta põhjustas ainult pahandusi. Nii pidigi kõik minema- palud vabandust pattude eest, seejärel tapad oma kaaslase,'' rääkis Thomson ja irvitas.
,,See oli sinu tahe, mitte minu!'' karjus Ben ja tormas Thomsoni juurde. Thomson peatas Beni ja võttis poisil kraest kinni. ,,Vali sõnu!'' sosistas ta Benile kõrva ning lasi siis poisi lahti.
,,See pole aus, ma kaotasin kõik hea ja sain asemele halva,'' sõnas Benjamin endale. ,, Ma olen muutunud, viimaks tekivad mul veel tunded. Ma kahetsen, et lõpetasin Stacy elujoone.''
Benjamin otsis voodi kõrvalt oma koolikoti ja asus kooli poole teele - nagu tavaliselt, poiss hüppas puult puule. Nii mööduski koolitee. Alles natukene maad enne koolimaja ronis Ben puuotsast alla ja kõndis nagu iga teinegi koolilaps koolimajja sisse.Täna istus Ben Stacy kohale, sest ta süda valutas teo pärast, mille ta oli korda saatnud eelneval päeval. Poiss püüdis kõigest väest õppida ja olla lahke õpetajate vastu - nii nagu Stcay oleks tahtnud.,,Algab kassi ja hiire mäng - või nahkhiire ja valvaja mäng,'' ütles Ben oma mõteteis. ,,Sa veel maksad, Thomson!'' Benjamin kraapis sulepeaga oma käeseljale oma nime. ,,Ma otsin üles teised endasugused, siis sa veel maksad kõige selle eest!'' karjus Ben oma mõtteis.


,,Vabandage noorhärra, kuid võib olla vastaksite minu küsimusele?'' sõnas direktor kalgil toonil. Ben ohkas. ,,Ma ju ütlesin, ma ei tea mitte midagi nende surnukehade kohta. Miks te ei usu mind?'' vastas Benjamin.,,Vaadake. Meie kooli 6 õpilast on kadunud. Samast klassist ka veel. Kõik on hirmul - Palun saage meist ka aru. Rääkige Stacy kohta kõik, mis teate,'' palus direktor.,,Stacy oli mu parim sõber, temaga sai kõike rääkida. Aga ma ei tea tema mõrvast mitte midagi. Miks te mind süüdistate?'' rääkis Benjamin. Direktor vangutas pead ja kirjutas midagi oma märkmikusse. ,,Ben, ole meile abiks. Me soovime lihtsalt teada, kus Stacy elab, kus sa teda viimati nägid ja kas sa üldse olid koos temaga eile peale kooli,'' ei jätnud direktor järele.
,,Stacy elas ühes uhkes majas, eilseni. Ta pole vanemaid, mitte kedagi. Vahel käisin tema juures. Eile- jah, me olime koos. Ta tuli korraks minu juurde, kuid siis lahkus. Peale seda ma ei tea temast midagi,'' vastas Ben.
,,Ben, kas sa valetad?'' uuris direktor. Benjamin raputas pead. ,,Ei,'' sõnas poiss. Direktor kirjutas jällegi midagi märkmikusse. ,,Võid minna, ma ei piina sind enam. Sinul pole selle looga midagi pistmist. Tänan, Ben,'' lausus direktor ning avas Benile ukse, et poiss tagasi klassi läheks.Benjamin kõndis koridoris, tema sammud kõlasid valjult. ,,Pääsesin,'' sosistas Ben endamisi. Äkitselt tundus poisile nagu keegi jälitaks teda. Ben kiirendas sammu. ,,Ben, sa ei pääse,'' kuulis poiss Thomsoni häält. Poiss pööras end ümber, kuid kedagi polnud. Benjamin tormas koolimajast välja, vihma kätte. Poiss laskus põlvili. ,,Miks polnud mul valikut?'' küsis Ben ja vaatas taevasse hallide pilvede poole. Poiss kraapis oma metallküüntega asfaldit. Beni sõrmenukid hakkasid veritsema, kuid poiss ei tundnud valu.,,Soovin, et mul oleks olnud valik,'' sosistas Ben. Metallküüned kadusid, poiss toetas käed vastu kivist maapinda ja mõtles oma tegude üle. Vihast lõi Benjamin rusikaga vastu kivi. Kohale, kuhu Ben oli löönud, jäi nüüd lohk.
,,Sul oligi valik, otsustasid jääda selliseks nagu oled,'' kuulis Benjamin Thomsoni ütlevat. Benjamin võpatas, pööras end siis ümber ning nägi tuttavat nägu. ,,Mis valik mul oli?'' tahtis Ben teada. Thomson irvitas ja uuris on vikatit, mis ta käes hoidis. ,,Sul oli valida, kas sa sured või oled selline, nagu sa praegu oled,'' sõnas Thomson. Benjamin lükkas tuka silme eest. Thomson haihtus, jättis endast maha vaid medaljoni. Benjamin tormas medaljoni üles korjama. See oli kullast, rubiinide ja smaragdidega kaetud. Väikselt oli keskele graveeritud rist. Teisel pool oli poisi pilt, Benjamini pilt. ,,On see mulle?'' küsis Benjamin endalt.Poiss võttis medaljoni ja riputas selle endale kaela. Ben tundis kõrvetavat valu oma kuklal, katsudes oli tunda, et see oli risti kuju, mis oli talle kuklale tekkinud. ,,Kes ma olen?'' mõtles Ben ja pöördus tagasi koolimajja. Klassi astudes märkas Benjamin, et kõik polnud enam endine. Õpetaja ja õpilased olid kui kivistunud. Benjamin viibutas kätt õpetaja silme ees üles-alla, kui õpetaja ei andnud endast mingit märki.Benjamin muigas, lükkas kõik toolid-lauad ümber, jättis püsti vaid oma laua ja tooli. Seejärel võttis poiss medaljoni kaelast ja peitis selle oma koolikotti. Nagu imeväel muutus kõik endiseks, väljaarvatud sassis klass. ,,Mis siin juhtus?'' imestas õpetaja. Õpilased asusid oma laudu ja toole püsti seadma. Benjamin ainult naeris, kuid see ei kestnud kaua. Thomson ilmus jälle platsi, kõik kivistusid jälle.,,Anna see tagasi!'' käratas Thomson kalgilt, Ben vaatas üllatunud pilguga rääkijale otsa. ,,Sellel on minu pilt!'' vastas Ben. Thomson lükkas Beni maha ja võttis poisi koolikoti enda kätte ning kadus jällegi. ,,Tema ongi ajapeataja,'' sosistas Benjamin ja lahkus klassist. Ta kõndis oma kodu poole, jättes kooli selja taha. Pilkugi selja taha pööramata mööduski Benjamini tee. Oma kodukoha juurde jõudes märkas Benjamin, et tema maja enam pole. ,,Mida veel? Thomson, kas ma pean nüüd tänaval viibima?'' küsis Ben endale. Puu varjust hüppas poisi teele suur dogi. ,,Ja mida sina tahad?'' jäi Benjamin loomale küsivalt otsa vaatama.Koer haugatas. ,,No tule siis minuga, tühja kah. Lähen otsima oma elu mõtet. Ühined?'' sõnas Ben ja vaatas koerale otsa. Koer haugatas jällegi. Koer järgnes Benjaminile kalmistuni. ,,Anna andeks, kui pean lahkuma siit. Lähen vaatan, mida annab teha. Lihtsalt, kaitse mind,'' lausus poiss ja jättis hüvasti selle kalmistuga ja üldse kogu kohaga. Poiss ja koer kõndisid mööda kruusateed. Ben vehkis puuoksaga, mille oli teepervelt üles korjanud. Koer silkas aeg-ajalt metsa ja nuuskis seal, Benjamin ei lasknud end häirida sellest.
,,Grafi, ma enam ei jõua. Palun puhkame natukene,'' sõnas Benjamin ja istus puupakule, mis lagendikul oli. Grafi jooksis ruttu poisi juurde ja viskas end pikali. ,,Benjamin, mida sa oma aruga teed?'' küsis koer. Poiss võpatas ja vaatas kulmu kortsutades Grafile otsa. Grafi moondus tüdrukuks. ,,See olen mina, Stacy. Millal sulle selgeks saab, et ma oskan end kloonida. Peale selle, ma suudan moonduda loomadeks. Tõesti ei mäleta?'' rääkis Stacy.,,Sa oled ju surnud, Thomson - see tähendab mina tapsin su ju,'' ei saanud Ben aru. Stacy raputas pead. ,,Ma kloonisin end. Teadsin, et kuu esimesel reedel tuleb Thomson ja üritab mind tappa,'' seletas Stacy.Poiss vaatas ammulisui tüdrukut ja noogutas pead, kuigi ei saanud mitte mõhkugi aru. ,,Ben, sa ei kuula ju!'' käratas Stacy, Benjamin ehmus ja tõmbus tagasi. ,,Stacy, see on üllatus. Tõesti. Sa ilmud alati loomana minu ellu, ühel hetkel lihtsalt moondud,'' sõnas Ben.Tüdruk naeris ja tiris poisi kätt-pidi seisma. ,,Ben, kuula,'' ütles Stacy ja viibutas oma nimetissõrme Beni silme all, poiss jälgis pingsalt. ,,Me peame minema varemetesse, sealt saame infot ja võib olla leiamegi tee põgenemiseks. Thomson ei saa terve me elu meid jälitada ja õpetada.''

***
,,Kas see on dzungel?'' imestas Benjamin. Stacy noogutas. ,,Osaliselt. Peaaegu. See on selline imelik koht. Pole mets ega ka dzungel. Kahtlane, aga siiski. Seal asuvad varemed,'' Stacy osutas sõrmega kaugustesse.Stacy ronis üle mäest ning vaatas teisele poole mäge. ,,Siin nad ongi!'' hõikas tüdruk. ,,Tule ruttu!'' Benjamin võttis köiest, mille Stacy oli alla visanud. Peagi oli ka poiss koos tüdrukuga mäel. Jällegi ronis tüdruk esimesena, seejärel läks alla Ben. Stacy juhatas poisi varemetesse. ,,Need pole ju varemed, see on kuningriik,'' väitis Ben. Stacy muigas. ,,See on ahvide kuningriik. Inimesed rüüstasid seda kaua aega tagasi. Meiesugused on siin kaitstud,'' rääkis Stacy.,,Vauu,'' imestas Ben ja avas uksed, mis ulatusid 7 meetri kõrgusele. Uksed avanesid raskelt ja krigisesid. Poiss jooksis paleesse sisse. ,,Kõik on kullast ju!'' hõikas Benjamin ja istus troonile.Tool tegi järsu pöörde ning Benjamin libises mööda tunnelit alla. Stacy oli seda silma nurgast pealt näinud ning tormas võimalikult kiiresti trooni juurde. ,,Ben, oled kombes?'' karjus tüdruk poisile. Vastu kostsid vaid naerupahvakud, järgmisel hetkel täitis paleed vaikus. Stacy oli kohkunud, tüdruk tundis kuidas jalgealune hakkas liikuma. Stacy kukkus põrandale, lühter kõikus otse tüdruku pea kohal ja oli valmis iga hetk kildudeks kukkuma. Stacy hoidis hinge kinni. Põrand ei liikunud enam, peatus täpselt lühtri all. Lühter klirises. Stacy ajas end ruttu jalule, kuulda oli läbilõikavat klaasiklirinat. Stacy ohkas kergendusest. Tüdruk võttis troonil istet, temaga juhtus sama, mis Benjaminiga. Stacy kukkus liivale. Tunnel, kus tüdruk lebas oli madala temperatuuriga. Stacy ajas end jalule ja pühkis liiva riietelt. ,,Ben!?'' hõikas Stacy, kaja kostis vastu. ,,Ta on läinud?'' Stacy kõndis tasasel sammul edasi jälgides pingsalt aeg-ajalt oma seljatagust.Viimaks jõudis tüdruk kambrini, esmapilgul paistis see üsnagi kõle. Sisse astudes märkas Stacy, et nii mõneski kohal sätendab midagi. Tüdruk kõndis helkivatele asjadele lähemale. ,,Rubiinid? Kalliskivid?'' ei suutnud Stacy uskuda. Stacy märkas, et paaris kohas on kivikesed puudu. ,,Kes need võttis? Kas Ben?'' küsis tüdruk endalt. Jättes rubiinid ja kalliskivid endast maha kõndis Stacy kambrist välja ning mööda tunnelit edasi. Väsimatult karjus Stacy poisi nime, vastust ei tulnud vastu ühelgi korral. Viimaks leidis tüdruk väikese ukse, ta avas selle ja roomas sealt sisse. Stacy oli tagasi ruumis, kus asetses troon, kui sel korral polnud kõik enam nii värvikirev kui enne.Laed ja põrandad olid tumedad, ämblikuvõrkudega kaetud. Lühtrikilde maas enam polnud, trooni kattis must linik. Stacy oli hirmul. Tüdruk jooksis mööda koridori ukseni ja avas selle. ,,Kus ma olen?'' sosistas Stacy. Väljas oli kõik hoopis teistsugune. Päike paistis, taevas oli vikerkaar. Rohi oli roheline ja õõtsus tuule käes. ,,Stacy, kus sa olid? Olen sind otsinud!'' tüdruk tundis kätt oma õlal. ,,Ben, sa oled lõpuks ometi siin,'' ohkas tüdruk. ,,On sul aimu kus me oleme?'' Ben raputas pead. Poiss tiris Stacyt enda järel eikuhugile. ,,Näed, seal on mäed. Neid kutsutakse Kolmeks Õeks. Ühe mäe tipus on meie väljapääs. Teise mäe tipus on igavik ja kolmanda mäe tipus on hukatus. Me peame valima selle õige,'' rääkis Benjamin.,,Kuidas sina seda nii täpselt tead?'' tahtis Stacy teada. Benjamin muigas. ,,Kas sa tõesti selle tunneli seinu ei vaadanud? Seal oli kogu selle paiga legendid ja rajamine. Sealt ma kuulsingi seda,'' seletas Ben.,,Arvestades, et kõige hullem peaks olema keskmine, siis ma valiksin selle üleni musta mäe. Selle parempoolse,'' ütles Stacy ja hakkas kõndima oma valitud mäe suunas. Benjamin järgnes tüdrukule. ,,Miks sa arvad, et kõige tumedam on meie mägi?'' küsis Ben. Stacy kehitas õlgu. ,,Ma lihtsalt tunnetan seda,'' vastas tüdruk.,,Mina arvan, et keskmine on see õige,'' vaidles Benjamin. Stacy raputas pead. ,,Eiei, miks kõik arvavad alati, et keskmine on kõige ohutum? See ongi selle mõttega, et kõik läheksid hukatusse. Meile hukatust vaja ei ole, seega läheme oma väljapääsu poole. Igavik las jääb ka eemale,'' sõnas Stacy enda õigustamiseks. Benjamin pööras end järsult ümber ja jooksis mäest alla. Poiss oli otsustanud keskmisest mäest üles minna. Stacy ei pannud poisi kadumist tähelegi, vaid ronis edasi. Stacy jooksis kivisel pinnal. Tüdruk jõudis kõrge väravani ja avas selle. Kuulda oli möirgeid. ,,Ben, kas kuuled? Keegi elab siin,'' rääkis Stacy ning pööras end ümber. Beni polnud, kui juba oli hilja tagasi minna, sest Stacy oli juba värava teisel poolel ning enam polnud tagasi teed.,,Stopp!'' sõnas keegi piuksuva häälega ja sirutas käe ette, et Stacy peatuks. ,,Kes sa oled?'' küsis Stacy. Lühike mehikene naeratas. ,,Olen valvur. Sa oled leidnud õige tee. Võta Snif endaga kaasa, tema aitab sind,'' sõnas valvurimehikene ning osutas eemal lamavale lohele näpuga. ,,Kkas ma pean temaga olema teekonna lõpuni?'' küsis Stacy. Mehike noogutas ning vabastas lohe ahelatest. ,,Sniifff!'' karjus mees ning lohe avas silmad ja kargas jalule. Maapind värises. ,,Mõh? Kas tema ongi see poiss?'' sosistas lohe valvurile. Mehikene ainult naeris. ,,Poissi polegi, ainult see tüdruk. Tundub, et see noormees valis teise mäe,'' vastas valvur. ,,Mine nüüd.'',,Hüppa peale,'' kamandas Snif, Stacy ronis lohele selga ja hoidis kaelarihmast tugevalt kinni. ,,Ole vastu mu turja, sest see laavakuumus võib olla kannatamatu sinu jaoks.'' Snif tõusis õhku, lehvitas tiibu ja sõit võiski alata. ,,Kuhu sa mu viid?'' küsis Stacy. Lohe tõusis kõrgemale, tüdruk tundus kuumalainet oma õlgadel. ,,Ma viin su ohutusse kohta esialgu. Siis saad puhata, peale seda peame poisi päästma,'' selgitas Snif.

***
Stacy ja Snif olid jõe ääres. Tüdruk jõi natukene allikavett. Stacy istus sillal ja vaatles kalu, kes paistsid üsna hirmul olevat. ,,Snif, kuidas sa siia sattusid?'' küsis Stacy. Snif naeris nii, et mets kajas vastu.,,Kas sa ei mäleta mind?'' lohe muutus tõsiseks. Stacy raputas pead. ,,Ma olen sinu õde. Stace,'' sõnas lohe ja moondus punapäiseks tüdrukuks. Stacy kargas püsti ja taganes sillalt.,,Melody?'' küsis Stacy. Tüdruk noogutas. Stacy silmad muutusid siniseks. ,,Aga see pole võimalik. Sa ju kukkusid laavasse,'' imestas Stacy. ,,Jah, ma kukkusin kaljult otse laavasse, kuid see muutiski mu loheks. Mina valitsen tuld nüüd,'' rääkis Melody. Taevas muutus tumedaks, linnulaulu ei olnud enam kuulda. Melody värises. ,,See on tema, kraakar,'' sosistas tüdruk. Stacy vaatas hämmeldunult oma õde. ,,Kes?'' ei mõistnud Stacy. Melody kogeles: ,,Kraakar.''Kõlasid veidrad hääled, puude varjust lähenes Stacyle tume kogu. ,,Tule minuga,'' jumalik hääl kutsus Stacyt enda poole. Melody raputas pead. ,,Stace, ära mine!'' karjus Melody, kuid oli juba hilja. Stacy kõndis tasasel sammul otse pimedusse, kraakari juurde. Silmad avades, nägi Stacy, et on sattunud lossi, hukatuse lossi. See oli tume, kõhe. Ruum, kus Stacy lamas oli külm. Tüdruk värises. Hingeauru oli näha. ,,Miks sa mind siia tõid?'' küsis Stacy, kõik sõnad kajasid tagasi. Nurga tagant astus nähtavale Thomson. Tal oli seljas pikk must keep, nagu tavaliselt. ,,Sina, Stacy ja sina, Benjamin,'' Thomson osutas Stacy kõrval lamavale poisile. ,,Teil on au olla minu vaenlased, vangid ja nähtavasti ka isikud, kelle ma peagi mõrvan. Te ei pääse iialgi vabadusse, annan oma sõna.'' Stacy jälgis Thomsoni iga liigutust pingsalt. Tüdruk togis Beni, poiss liigutas ja tuli meelemärkusele. ,,Stace, oledki siin,'' rõõmustas poiss. Stacy noogutas. ,,Sa ei saa iialgi meist jagu, Thomson. Ja tead miks? Sest üks olend päästab meid ära ja surmab sinu,'' ütles Stacy. Miski sähvatas torni tillukese akna taga. See oli erkpunane. Stacy muigas. ,,Melody, sa tulid,'' sõnas Stacy omaette ja sosistas Benile midagi kõrva. Thomson lahkus ja sulges enda järel ukse.

***
,,Ta on läinud,'' karjus Melody Stacyle ja Benile niipea, kui oli astunud samasse ruumi, kus olid ta sõbrad. Melody vabastas Stacy ja Beni ahelatest. Stacy hõõrus oma käsivarsi, sest need punetasid ja olid õrnalt valusad.,,Valvur tuli mulle appi. Me lömastasime ta. See oli vägev, olen kangelane,'' rõõmustas Melody. Stacy naeratas. ,,Melody, kas sa tuled koos minu ja Beniga tagasi ?'' küsis Stacy. Melody kehitas õlgu ja hüppas aknast välja --> tüdruk moondus loheks, jälle. ,,Hüpake peale, viskan teid ära,'' hõikas Melody. Stacy upitas end Melodyle selga ja aitas Beni ka peale.

***
,,Melody, tule. Palun sind õeke,'' palus Stacy. Melody naeratas. ,,Kes siis järgmine kord teiesuguseid tohmaneid aitab?'' küsis Melody. Benjamin pani Stacyle käe õlale. ,,Järgmist korda ei tulegi. Kui meie kaome, kaob see maailm koos meiega,'' rääkis Ben.,,Stacy, tule. Peame minema,'' ütles Benjamin ja tiris Stacy peeglisse, mille kaudu nad pääsema pidid. Melody karjus veel Stacyle midagi, kuid tüdruk seda ei kuulnud.

Ta avas silmad, hingeldas. Luupainaja kordus jälle. Tüdruk kargas voodist välja ja tormas oma venna tuppa. ,,Ma nägin seda jälle, Ben!'' sõnas Stacy ja togis venda. Benjamin keeras teise külje ja pomises midagi omaette. ,,Ta ei mõista,'' sisendas Stacy endale. ,,See juhtub päriselt, jälle.'' Stacy pilk langes Benjaminile. Ta nägi oma venna kaelas ketti, mis oli tema unenäos olnud ja venna padja all oli must keep. ,,Sina oledidki Thomson, ajapeataja. Sina oled minu luupainajate põhjus. Värdjas,'' karjus Stacy ja kukkus meelemärkusetult maha. Tüdruku süda oli seiskunud. ,,Päris hea, et ma ajapeataja olen. Saan su tappa nii, et sa ise seda ei märkagi,'' irvitas Ben ja pööras end Stacy poole.
** Lõpp **


natukene arusaamatuks võib jääda.

It's My Life Not Yours !

,,Jäta mind rahule!! Tõmba uttu! See on minu elu, mitte sinu! Osta endale elu!!'' karjusin õele ja jooksin oma tuppa. Lõin ukse pauguga kinni. Õde koputas mu uksele. ,,Palun, Liisu. Kuula mind. Ma ei taha sinuga tülitseda, eks,'' rääkis õde, täpselt sellise tita häälega nagu tal kombeks on. ,,Lõpeta, palun. Sa tahad minuga sõber olla ainult sellepärast, et ema ja isa sulle ostaksid läpaka!! Ja mina sind selle saamises ei aita!!'' vastasin õele. Logisin msn-i ja alustasin vestlust Mariaga, minu bestuga.
//Liisu(K) says: palunpalun, ma niiväga tahan siit majast ära saada. kas sinu juurde mõneks päevaks saaks?
--MissiRainBoww says: jh, tsau ise kah. saaks ikka. ma küsin hiljem.
//Liisu(K) says: ei, ma ei suuda oodata. ei kannata. liiiiiga piinarikas.
--MissiRainBoww says: äh, no fain. ma küsin siis kohe. PS! sa pole ainuke, kellel on probleeme värdjaga. mu vend on samasugune, veel hullem. ta pani enda lõhnaõli mu lemmikseelikule. see lõhnab nüüd nagu mingi sealaut ( mehed on ju sead )
//Liisu(K) says: su venna on nunnuuu(L)
--MissiRainBoww says: no kui Rauno on nunnu, siis mina olen kana.
//Liisu(K) says: sel juhul pead sa leppima kanaks olemisega, sest Rauno on ju nunnu.
--MissiRainBoww is offline
,,Krt, mida ma nüüd siis tegin?'' küsisin endalt ja panin muusika mängima. Telefon helises. ,,Jaa?..No jah, ma tulen kohe.... Mäh.. ta läks laagrisse?....kurat sa siin naljatad....jah, tulen....tsau,'' rääkisin telefonis ja asusin asju pakkima. Panin kotti ainult oma lemmikasjad. Avasin akna ja hüppasin välja. Jooksin ruttu bussi peale ja sõitsingi Maria juurde.,,Tsau!'' rõõmustas Maria ja kallistas mind kui olin tema juurde jõudnud. Uurisin ümbrust. ,,Ta läks poooodi,'' ütles Maria ja tiris mu oma tuppa. ,,Mis asi sul minu vennaga on?'' Ma muigasin ja istusin toolile. ,,Sa ju tead, et tal on tüdruk olemas,'' rääkis Maria. Noogutasin. ,,Aga lootus sureb viimasena,'' vastasin Mariale ja läksin netti. ,,Kuule, Liisu. Mu vend ju tuleb üle meie kooli. Ta peab Brigittaga hüvasti jätma,'' naeris Maria. Purskasin naerma. ,,Ma ju ütlesin, et lootus sureb viimasena,'' heitsin Mariale ette. ,,Tüdrukud!'' hõikas Rauno ja viskas Maria voodile kilekoti. ,,Kao mu toast!!'' karjatas Maria ja tormas ust kinni panema. ,,Maria, austust natukene. Ta tõi meile süüa ja noh. Mingid aloha kaelakeed,'' laususin Mariale, kes tuli ka asja uurima. ,,Kas see on söök?'' küsis Maria ja vaatas mulle otsa. ,,Nätsud, kommid, krõpsud..? Eiei, Liisu, me teeme endale popcorni ja salatit ja pitsat. See snäkk on mõeldud Raunole. Kuigi, kummikommid ja krõpsud on meie ning aloha värgid ei lahku siit toast,'' rääkis Maria ja viis ülejäänud maiustused Rauno tuppa. Otsides displaysid, hakkas keegi minuga, õigemini Mariaga msn-is rääkima. See oli tundmatu isik. Maria tuli tagasi. ,,EII! Ära sa räägi temaga!'' kiljatas Maria ja lükkas mu toolilt maha ja istus ise asemele. ,,Ai, kas nii närvi minnakse mingi tüübi pärast?'' küsisin Marialt. Maria oli nina arvutiekraani vastas. ,,Ei, mitte lihtsalt tüüp, vaid See tüüp. Selle tüübi pärast, jh!'' vastas Maria.Mu telefon helises. ,,See on ema,'' sõnasin Mariale. ,,Ole kuss!'' ,,Jah, ma olen Maria juures. Mis siis?.....Mida?... MA POLE NÕUS!....Ah, et see on TEMA otsus?!... JA MILLAL MINA SAAN OTSUSTADA OMA ELU ÜLE?....MA JÄÄN SIIA!'' karjusin emale ja panin kõne ära. ,,Nad tahavad kolida, õigemini mu õde tahab kolida.'' Maria tõusis. ,,MIDA? Kuidas? Kuhu?'' küsis Maria. Kehitasin õlgu.

,,Aga ma ju ei taha minna, kuidas ma saan siia jääda siis? Ja kõik mu õe pärast. Kõik tema pärast. Ma ei taha minna, ei taha!'' ütlesin Mariale, ta noogutas. Mu telefon helises jälle. ,,Jaa? Mida?....Ei, palun ärge ajage asja hullemaks, eks!....Jumal tänatud, etsiis me ei lähe?....LÄHME?...TÄNA?...eieieieiiiii,'' ma üritasin nende meelt muuta, kuid asjata. ,,Ema....ema...'' tuut tuut tuut. ,,Anna andeks, Maria, aga ma pean minema koju. Räägin oma õega kõik selgeks,'' sõnasin kindlalt, võtsin oma õlakoti ning palusin Maria isal end ära viia. Niipea, kui jõudsinn koduukseni tormasin uksi paugutades sisse, otsejoones oma õe tuppa. ,,Sa arvad, et võid mu elu kontrollida, panna vanemad oma pilli järgi tantsima. Aga EI. Ma ei lase sel juhtuda. Kui tahad minna, siis mine. Ma ei taha sinust mindagi kuulda!'' karjusin õele näkku. Ta püüdis mind rahustada. ,,Rahune! Meie vanemad tahavad lahutada!'' lausus Stiina vaikselt. Mulle tundus, justkui kõik oleks hetkeks seisma jäänud. ,,Mida?'' küsisin valjult. ,,Mida nad tahavad teha? Lahutada?'',,Jah, nad tahavad lahutada. Ema tahab minu ja sinuga kolida. Aga isa ei anna järgi. Ta tahab ka ühte last enda kasvatada,'' rääkis Stiina. ,,Liisu, ma ohverdan end, kui soovid. Ma võin jääda isaga siia, sina võid emaga minna.'' Ma raputasin pead. ,,Ei! Sa ei pea ohverdama end. Mina jään siia, sina lähed emaga. Mul on siin sõbrad ja kõik,'' vaidlesin vastu.,,Ma räägin veel emaga sellel teemal, loodan ,et nad lepivad siiski isaga lõpuks ära. Aga, hoia end. Kui ema järele ei anna, siis sõidan juba homme pärastlõunal minema,'' ütles Stiina mulle ja kõndis minema. Jäin sõnatult ukse poole vaatama. ,,Maria, ma arvan, et jään koju täna. Siin on asjad käest läinud. Hullumaja lihtsalt....Sorri...No ma ei tea praegu, kas ma jään või ei... Stiina on nõus enda elu ohverdama, et mul oleks hea....Arvad?...Ei, ma ei hakka kiinduma. Vean kihla, et homme või isegi juba täna on meil järjekordne tüli..Ma ei suudaks tülitsemata....Jah, tsau,'' ja lõpetasin kõne, logisin msn-i ruttu sisse.,,Kes see veel on?'' küsisin endalt, märgates, et keegi võõras on mind lisanud msn-i. Lisasin ta muidugi vastu. Muutsin oma pealkirja.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: kes sa oled?
Pellekas:):) says: Rauno. Maria vend. mäletad?
*Mida ma tegema peaks siis?* says: aaokei. miks sa mind lisasid?
Pellekas:):) says: niisama. igav oli. ei tohtind? sorri.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: tohtis ikka, aga nh. hoiatada oleks võind.
Pellekas:):) says: tglt. maria ütles, et sul on probleeme janii. noh, õega ja vanematega. ta tegelt tahtis, et ma nagu.. emm. lohutaks võinii.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: mida?:@ krt, maria. lohutama?? no tore. super! mine sa kah oma lohutustega!
Pellekas:):) says: ei ma ei mõelnud nii, maria ka mitte
*Mida ma tegema peaks siis?* is offline.
,,Lollikari. Mida nad mõtlevad? Häh, mind ja lohutama? No mida veel?'' rääkisin endamisi. ,,Midagi paremat ei ole neil teha, kui minu elu üle vaielda?''

,,Liisu. Lase mind sisse palun,'' palus ema mu ukse taga. Kõndisin jalgu lohistades ukse juurde ja avasin selle. ,,Jah mamps,'' vastasin emale. Ema kõndis mu tuppa sisse, sulgesin ukse. ,,Liisu, sa jääd siia,'' sõnas ema kindlalt ja eiras mu katset, kui üritasin vastulauset öelda. ,,Ei, Stiina on rääkinud. Homme pärastlõunal, siis kui sina veel koolis oled, lahkume. See on kindel otsus. Sa jääd isaga siia.'',,Ema!! Kuidas sa saad otsuseid võtta ilma ,et minuga arutaks? See on minu elu, mida sa juhid praegu!'' sõnasin emale kurjalt. Ema naeratas ja kõndis mu toast minema. ,,On jultumust,'' sosistasin endale. Otsisin sahtlist oma vana päeviku ja kirjutasin sinna:ma vandusin kunagi, et ei kirjuta enam iial, aga see on ju võimatu. mu vanemad - nad lahutavad. ema otsustab ilma, et oleks minuga midagi rääkinudki. Stiina ja mamps kolivad, mina jään isaga. kes teab, kas ma kunagi oma õde ja ema kunagi näengi enam. igal juhul pean harjuma mõttega, et ma ei saa enam kunagi oma perega väljas süüa või ema ja õega šoppama minna. lihtsalt mina. ainult mina ja maailm, right?! no okei. ma liialdasin. ma saan mariaga minna ju šoppingutuurile või siis käia poodides siis, kui ema külastab mind...isa....noh, meid... Sulgesin päeviku ja viskasin selle sahtlisse. ,,Oeh! Kohe hakkas parem. Natukene,'' rõõmustasin ja läksin internetti.,,Liisu, see olen mina. Stiina,'' sõnas mu õde. Mingi rongkäik toimub mu ukse taga või? Stiina avas ukse ja astus edasi. ,,Ma tahtsin vabandada. Võib olla sa oleksid emaga tahtnud minna? Mul on kahju, aga ma pean nüüd temaga minema,'' rääkis Stiina. Tõusin arvuti tagant ja sõnasin: ,,Ei sa tegid superotsuse. Ma harjun sellega, arvan. Tänan, et muretsed. Tunnen end nüüd paremini.'' Avasin vihaselt päeviku ja kritseldasin suurelt: 14. aprill, reedeNo midahekkii! lihtsalt, et, ema ja Stiina lahkusid juba. hmm, kell on umbes 23.00.. nad ju valetasid mulle. pidid lahkuma homme, aga nüüd väitis isa, et nende lend väljub kell kaksteist. see on kreisi. no c'mon. kas tõesti on raske tõtt rääkida? ja ma isegi ei tea kuhu nad läksid! Stiina krabas kõik asjad kaasa, kõik mis vähegi võtta oli. ( liialdasin )Stiina võttis ainult vajalikud asjad tegelikult, aga ikkagi. Ta valetas!! Ta mängis mu ema haledat mängu kaasa! Nad juhivad mu elu ja ma lasen sel juhtuda ka!
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: maria, mul on kohutavalt kahju, et sinu vennaga nii käitusin ja et ma sinu kohta nii rääkisin. mul on lohutus praegu vaja! :'
(Maria(H) says: alles nüüd sa siis mõistad? no tore, et see sulle vähemalt kohale jõudis.
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: sorri. mul on preagu nii kohutavalt halb tuju. stiina ja ema on läinud. nad lahkusid sõnagi lausumata. nad valetasid mulle.
Maria(H) says: nüüd sa siis tead, mida mina tundsin, kui mulle näkku panid. Feels kinda good? does it?
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: palun. inglise keel on viimane asi mida kuulda tahan. pealegi, sa tead, et ma pole inglise keeles hea. ära muuda mu enesetunnet veel halvemaks. mulle meenuvad inka kolmed praegu. Brr- mu enesetunne on nullis.
Maria(H) says: nüüd sa tead siis. ma pean minema. isa juba õiendab. tsau
Maria(H) is offline.

kell on palju, täna pidin mariaga minema laadale. rauno tuleb ka (A). loodan, et see päev saab olema vahva! isa on tööl juba. ema ega stiina pole helistanud. mõtlen stiinale. ainus, mida mäletan on meie tülid. me ei saanudki hetkegi normaalselt käituda. alati läks midagi nihu. see tunne sakib, oma õde ega ema ei saa kah enam näha. Tõusin voodilt, peitsin päeviku padja alla, võtsin tooli seljatoelt oma jaki ja käekoti ning jooksin välja. Maria juba ootas autos. Avasin autoukse ja istusin autosse. ,,Liisu!'' rõõmustas Maria ja kallistas mind, vastasin samaga. ,,Rauno, anna andeks,'' sõnasin Raunole, kes istus Maria kõrval. Rauno ei vastanud. ,,Minge nüüd, lapsed,'' ütles Maria isa ja peatas auto. Lahkusime autost.laadal polnud mitte midagi põnevat. õnneks sain raunoga ära leppida, ta andestas kuigi näost oli näha, et tegelikult oli ta solvunud ikkagi. ostsin endale paar peavõru ja mobiilikoti laadalt. käisime karusellidel ka mariaga. peale kõike seda tõi maria isa mind koju, siin ma nüüd siis olen. igav on. arvutisse ma ei taha. lugesin just raamatut.
[ esmaspäev ]
,,Liisu, tule sina tahvli juurde. Sa pole ammu käinud ülesandeid lahendamas,'' sõnas õpetaja. Tõusin pingist ja läksin tahvli juurde, õpetaja andis mulle kriidi ka. ,, Kui jooksed mööda viimasest, siis mitmes oled...,'' rääkisin omaette. ,,Hah, labane. Viimasest on võimatu ette joosta.'' Kirjutasin vastuse ja kõndisin oma kohale tagasi.Mulle lennutati paber. See oli kokku volditud. Suhteliselt võimatu oli lugeda seda.Liisu,saame täna peale tunde kooli ees kokku. lähme Sanna juurde grillima. ole kohal!Frederik,,Mida? Mis ajast Frederik minuga räägib, aga noh, lähen aga. Mida mul kaotada on,'' sõnasin endale. Maria toksas mind õlale. ,,Liisu, tasem. Ma ei saa keskenduda,'' ütles Maria ja vaatas mulle kurja pilguga otsa. ,,Ma ei rääkinud üldse kõvasti. Ja sina lõpeta mõtlemine oma msn-i poisi peale!'' laususin kurjalt ja asusin ülesandeid tahvlilt maha kirjutama.
[ peale tunde ]
Kooli ees olid Frederik, Sanna, Kert, Kristel, Erik, Maria ja RAUNO! Kõndisin nende juurde, süda hakkas kiiremini põksuma. ,,Kas keegi veel tuleb?'' küsis Maria. Frederik raputas pead. ,,Tulge. Sanna ema peaks kohe jõudma,'' sõnas Frederik. Me kõik järgnesime Sannale ja Frederikule. Sanna ema tuligi. ,,Maria, sina ka siin,'' imestasin. Maria naeris: ,,Muidugi, kuidas siis muidu saaks?'' ,,Kes pudeli keerutamist tuleb mängima?'' küsis Frederik valjult. Kõik jooksid kohe Frederiku juurde. ,,Liisu, sa ei tule?'' imestas Kert. Kehitasin õlgu. Maria tõusis murult ja tuli minu juurde. ,,Kui sa ei tule, räägin kõigile, et sulle meeldib mu vend,'' sosistas Maria. ,,Sa ei saa ju mind sundida,'' vastasin Mariale. ,,Proovi mind peatada,'' lausus Maria. ,,LIISULE MEELDIB RAUNO! '' Jäin kohkunult Mariat vaatama. ,,Kuidas sa võisid? Arvasin, et saan sulle kõike usaldada,'' sõnasin Mariale. ,,Hull asi!'' ütles Frederik ja pani pudeli keerlema. ,, Ei huvita eriti kes kellega käib.'',,Maria, sa veel kahetsed. Mul on kõrini sellest, et kõik üritavad minu elu kontrollida. Midagi paremat pole sul teha vä? Tõesti, mul on kõrini. Lihtsalt hale hakkab. Oma elu ei oska te elada, aga arvate, et minu oma oskate. Te olete haiged!'' ütlesin Mariale ja kõndisin minema. Rauno tõusis püsti ja jooksis mulle järele. ,,Liisu, oota!'' hüüdis Rauno, ta jõudis minu juurde. ,,Tead, sa oled mulle juba kaua aega meeldinud,'' sõnas poiss ja suudles mind.

Kui suudlus oli lõppenud, punastasin. ,,Ära tunne end süüdi. Muide, homme parki?'' küsis Rauno. Ma noogutasin. ,,Lähme koos koju? Siit pole eriti palju minna,'' pakkus Rauno. Võtsin poisil käest kinni ja hakkasin kõndima.
[ koduukse ees ]
Avasin juba ukse, siis tegi Rauno mulle põsele musi ja lahkus. ,,Ja mis asi see veel pidi olema?'' küsis isa kurjal toonil. Pöörasin pea tema poole. ,,See .. See oli sõbramusi. Ta in ju ikkagi Maria vend. Kas sa tõesti arvad, et ta meeldiks mulle?'' püüdsin isale seletada, kuid ta ei kuuland ja sõnas tõsiselt. ,,Koduarest ja ei mingit kontakti sõpradega. Pealegi Stiina tuleb linna. Ema lubas tal siin olla natukene aega.'' Stiina tuleb? ,,Isa, sa ei saa mu elu kontrollida. Palun luba mul sõradega olla. Kasvõi ainult kodus. Luba, palun!'' anusin isa, kuid tema kõndis elutuppa ning ei rääkinud minuga enam pärast seda juhtunut. Jalutasin kööki ja tegin endale salatit. Võtsin kausi ja läksin oma tuppa. läksime Sanna juurde grillima. Maria ütles välja mu saladuse, kuid kedagi see õnneks ei huvitanud. ainult, et. rauno tuli minu juurde ja suudles mind. ta kutsus mu homme parki...,,Park!'' meenus mulle. ,,Ma olen ju koduarestis. Olen ilma arvuti ja telefonita, samuti ei tohi ma oma sõprade rääkidagi.'' Tundsin end peale seda väga halvasti, olin näost lumivalge. ,,Liisu!''kuulsin kedagi hüüdvat. Tormasin toast välja, Stiina oli jõudnud. ,,Ema lubas mu siia. Õnneks ei ela me teineteisest kaugel,'' rääkis Stiina õhinal. Vaatasin õele küsivalt otsa. ,,Kas siis lennukiga sõidetakse lähedale?'' küsisin Stiinalt. Ta oli vait. ,,Vasta!'' palusin teda. ,,Kuula .. See pole päris nii .. Ema ainult tahtis, et sina ei teaks, aga ma pean sulle rääkima. Me elame tegelikult teises naabruskonnas, umbes 5 kvartalit kaubamaja poole, '' seletas Stiina. ,,Mida? Kuidas te valetada saite?'' ei mõistnud ma. ,,Ära minu otsa vaata, see oli ema otsus,'' ütles Stiina ja tegi oma ingli näo pähe.,, Ja sina mängisid ju seda räpast mängu kaasa!'' sõnasin vastulause õele. Stiina oli üpris kohkunud. ,,Aga .. aga ma vähemalt seletasin selle nüüd ära,'' otsis ta vabandusi. ,,Jah, sa seletasid selle ära, sest mina tahtsin, et sa nii teeksid. Mina käskisin,'' ei jätnud ma järele. ,,Tead miks me tülitseme?! Sest sina ju ei saa mulle tõtt rääkida, sinu lolluste pärast ma olen vihane oma vanemate peale. Ja miks meie vanemad lahutavad? Sest ema ei kannata enam neid tülisid. Ta tõi põhjuseks küll lahutuse, kuid tegelikult ta ei taha sind!'' karjus Stiina ja jooksis minema.Kõndisin oma tuppa, suunurgad vajusid allapoole ja pisarad tikkusid silma. ,, .. ta ei taha mind .. ,'' sosistasin, pisar langes mu roosakalt põselt alla ja kukkus põrandale. ,,Nüüd ma siis tean - kõik on olnud Minu pärast, jh. Stiina süüdistab mind, ema ei taha mind ja isa rabab tööd teha nagu segane peale ema lahkumist. Ainus kes mulle on jäänud olen ma ise. Ma pole kunagi varem niipidi mõelnud sellest. Arvasin alati, et ema ja isa ei saa läbi, kuid põhjus olin hoopis mina. Oota!! Aga ema ju tahtis mõlemad lapsed endale jätta, kuid isa ei nõustunud. Põhjus pole siiski vist minus, vaid hoopis .. kelles? ..,'' arutasin omaette.

,,Liisu!'' karjus Stiina närvilisel toonil. Lõin käega ja istusin voodile. ,,Liisu, helista ruttu hädaabisse!'' hõikas Stiina uuesti. Mõtlesin omaette, et ta teeb nalja - eksisin. Lonkisin alla ning märkasin isa põrandal. ,,Mis juhtus?'' tahtsin teada. Stiina raputas pead, silmad kui kleebitud isale. Jooksin ruttu telefoni juurde ja valisin hädaabi numbri. ,,Tulevad,'' sõnasin ohkega. Stiina tormas seejärel telefoni juurde. ,,Ma helistan emale. Ta peaks meile järgi tulema,'' rääkis Stiina.
***
,,Kuhu me läheme, miks me isa juurde ei sõida?'' päris Stiina emalt. Ema kiirendas. ,,Me läheme koju. Mulle aitab juba nendest hädadest,'' vihastas ema. ,,Läheme siit linnast minema. Kuhugile kaugemale. Küll te harjute.'' Sõit kestis kaua, lõpuks jõudsime tillukesse külla, kus elu käis täiel hool. ,,Nähh. Koolimaja on lähedal siin. Saate küll ilusti kooli,'' sähvas ema ja keeras auto ühe maja ette. ,,Ellen! Kui tore sind näha. Ma jätan sulle kaks hädavarest, tohib. Pean ise vanamehe juurde minema,'' rääkis ema naisele, kes majast väljus. Ellen noogutas ja kutsus meid tuppa. Ema lahkus. ,,Teie emal on praegu raske aeg, saage temast aru. Küll me hakkama saame,'' sõnas Ellen ja pakkus meile morssi.,,Stiina, anna andeks eelneva pärast. Ma ei mõelnud seda nii,'' ütlesin õele peale lõunasööki, kui vedelesime oma uues toas. ,,Liisu, praegu on isa kõige tähtsam,'' vastas Stiina. seljataha jäid kõik. isa, ema, maria ja rauno. eriti veel maria. tema on minevik ja rauno - tema võin koheselt unustada. lootus muidugi veel on. ema kontrollib meie elu, isa on haiglas. temast ei tea me midagi.Ellen koputas uksele. ,,Jaa?'' hõikasin ning tädi astus tuppa. ,,Teie isa suri ja emast ei tea ma midagi. Arstid ütlesid, et ta kadus,'' rääkis Ellen. Jäin rabatult tädile otsa vaatama. ,,Mida?'' ei tahtnud ma uskuda. nüüd on siis kõik läbi. isa meil pole, ema on kadunud.