The Avenue of Death ehk Ebatavaline vol.2

1#
"Jah, tõesti, nagu need kollid oleks üldse olemas ka," naeris Georgia, kelle juuksed tikkusid pidevalt silmadele. "See on juba ammu teada, et need jutud on laste hirmutamiseks mõeldud."
"Uuu, scary. Kuri nõid sõidab luuaga ringi ja muudab su konnaks, brr," lisas Avelin - siniste silmade ja blondide juustega tüdruk.
Georgia müksas sõbrannat. "Mis toimub?" küsis tüdruk tasa.
"Mis peaks toimuma? See on tavaline õhtu, on pime, tuult pole. Rahune maha," tähendas Avelin.
Puude lehed värisesid, kuigi polnud üldse tuult. Oli soe ja mõnus sügisilm. Kaks tüdrukut kõndisid metsas, kuhu ühtki last muidu ei lubata, kuid need lapsed olid vanemate poolt põhimõtteliselt hüljatud. Nende vanemad olid joodikud, joomakaaslased. Lastel oli igav ja nad tahtsid teada, mis on nii jubedat kuuvarjutuse ajal metsas. Nende uskumist mööda polnud midagi maagilist üldsegi olemas, kuid nad võisid samahästi ka eksida. Avelin viskas aeg ajalt paberitükikesi maha, mille oli taskust välja otsinud. Georgia hakkas järjest rohekm uskuma, et hetkel on toimumas midagi tõeliselt kummalist. Tüdruk kadus Avelini selja taha, kui oli kuulda imelikke hääli. Siis jäi Georgia seisma ja sõnas: "Lähme ära, koju. Seal on turvalisem."Kuulda oli huntide ulgumist, judinad käisid üle Georgia, kuid Avelin ainult naeris. "Sa kardad? Täita totu!" sõnas Avelin.Georgia taganes, kuid komistas puujuure taha, mis ta jala enda haardesse võttis. Avelin kuulis Georgia appihüüdmisi, kuid ei kuuletunud nendele, sest ta oli kui nõiutud. Pilk oli kivistunud, ta ei suutnud oma silmi kuult pöörata. Tasapisi hakkas ta tiigi poole astuma, kui kuutõbine. "Avelin!" karjus Georgia. "Ära tee!"Avelin ei kuulanud, vaid astus vetesügavustesse. Ta langes tasaselt,ühtlaselt vette. See oli põhjatu, sa aina langesid ja langesid, ootasid oma lõppu, kuid seda ei tulnud. See oli piin, lõputu piin, mida keegi endale ei sooviks. Kohutav! Georgia püüdis põnest tillukesest puust kinni haarata, kuid jäme juur tõmbas ta maasse. Tüdruk karjus valust. Ta nägu oli ära kriibitud.Viimaks ta andis alla ja kadus .. igavikku.
Tüdruk sulges oma vihiku ja jäi ootama mingitki austust klassikaaslaste poolt. Need aga silmitsesid sõnatult klassi ees seisjat. Ainuke, kes plaksutas oli viimases pingis istuv poiss, Benjamin."Braavo!" karjus ta ja tegi plikale silma.Tüdruk näitas oma jaki varjus poisile keskmist sõrme ja naeratas salakavalalt. Õpetaja oli samasugune nagu ülejäänud klassis olijad. "Kammon, see jutt oli rabav," röökis Benjamin ja näitas käega tüdrukule, et see tema juurde läheks. "Ma loodan, et sa kärvad, Ben," pomises tüdruk ja kõndis raskel sammul oma kohale. Ta prantsatas sõnaotsesesmõttes pinki. "Kah mul asi. See oli küigest jutt!" sõnas tüdruk pahuralt, kui kõik pilgud teda pinki jälitasid. "Lõpetage juba see vahtimine! Närvidele käib juba!"Tüdrukule kuuletudes asusid õpilased tahvlit põrnitsema. Õpetaja oli kui tummaks jäänud, ta oli kui zombi.Morn tüdruk heitis aeg ajalt pilgu kellale, kuid selle sekundiosuti ei liikunud enam. Tal jäi suu ammuli ja silmad läksid suureks. "Mida!?" küsis ta endalt. "Mis toimub?!"Tema kõrvale ilmus pikas mustas rüüs olev mees või õigemini skelett, kes hoidis enda käes vikatit. "Sinu tund on tulnud," sõnas olend madalal ja külmavärinaid tekitaval häälel. "Sinu valida on aeg ja koht!" Tüdruk pigistas silmad kinni ja kui ta need jälle avas, leidis ta end klassi eest, vihik käes. Paljud õpilased plaksutasid jutu pärast, ka õpetaja oli väga rõõmus."Sa saad viie, see oli kõige parem noorsoojutt, mida olen kuulnud," sõnas õpetaja. Just siis helises kell ja õpilased huilgasid, kiirustasid klassist välja, sest oli söögivahetund. "Noorsoojutt?" imestas tüdruk, kuid väljendas end tasasel häälel. Ta silmitses vihikut oma käes, sinna oli suurelt kirjutatud punase vedelikuga "Sa sured järgmisena!"Omega, nii oli selle tüdruku nimi, pillas vihiku maha, hirmust. Ta taganes ja võttis tasakesi oma koolikoti, kõndis suure kaarega vihikust mööda. Koridoris ta peatus ja toetas end vastu seina. Omega silus oma veripunaseid pikki juukseid. tüdruk sulges silmad ja ohkas, ta tahtis toimunut unustada. "Olen vist hulluks minemas," sõnas tüdruk endale ja vangutas pead. Ta oli just sisenenud suurde koridori, kui tema selja taha ilmus ei kusagilt Benjamin."Hei kaunike!" ütles poiss. Omega pööras end ümber. Tema juuksed tabasid Benjamini põske, kuhu jäi kohe arm. Benjamin tõmbas käega üle põse, kuid Benjamin ei tundnud valu."Mis su põsega juhtus?" küsis Omega kulmu kortsutades."Ma .. Mulle pritsiti kogemata üht ainet siia, kui keemiaklassist möödusin. See oli õnnetus," valetas poiss."Peaksid arsti juurde minema," tüdrukul ununes viha poisi vastu koheselt."Ära muretse," naeratas Benjamin. "See pole tappev valu."Omega kehitas õlgu ja kõndis raamatukokku, mis oli tohutu. Sinna oli kerge ära eksida. See oli kõrge laega, kui rääkida, siis kõik kajas. See oli vanal ajal ehitatud. Senimaani polnud kool viitsinud veel remonti teha. Pandi raha hoopis klassiruumide peale, mida oli remonditud juba mitukümmend korda. Tüdruk asetas koti kõrge raamaturiiuli juurde ja hakkas otsima oma lemmikraamatut. Iga kord, kui ta seda luges, leidis ta sealt midagi uut. "The Avenue of Death," pomises Omega. "Oh, käes!"Plika kiirustas raamatukogutädi juurde ja sõnas oma soovi. Peagi märgiti ka ära, et ta oli raamatu võtnud ning ta võiski koju minna.Koolimajast väljudes ning kõndides juba mööda kitsukest rada, mis viis Omega igal argipäeval koju, miski justkui müksas tüdrukut mille tagajärel ta ka kukkus. Otse poriloiku, mille pruunikas värv ei tundunud enam endine, kui seda vaadata tükk aega. Tundus nagu sügisene punane leht veeslombis oleks värvi andnud, sest loik oli muutunud punaseks, veripunaseks. Täpselt sama värvi Omega juustega. Tüdruk ajas end püsti, hoides pilku ikka maas. Ta tõstis siis pea, et kõndida edasi, kuid keegi peatas ta. See oli Benjamin, kes seisis tüdruku ees ja hoidis käes taskunuga ja silti, kuhu oli kirjutatud "Sina sured järgmisena!"

2#
Omega pilgutas silmi, Benjamin ta ees kadus. Tüdruk kiirendas sammu, et mitte midagi taolist enam ei juhtuks. Ja samas tekkis tal pidevalt küsimus: Mis toimub?Ta aina arutles, kas see võis olla sellepärast, et ta väike õde oli surnud paar kuud tagasi. Tema õde, Stacy.Nendele küsimustele ta loomulikult vastust ei saakski, sest niipea, kui ta silmi pilgutab, kaob ju kõik see. Äkki näeb ta üldse nägemusi?Avades koduukse, märkas ta, et kõik pole enam selline, nagu see varem oli. Ta nägi verepiisku seintel, mööbel oli enamjaolt kummuli. Teises asendis. Klaasikilde oli maas ja lauatelefonijuhe oli läbi lõigatud. Kõndides edasi, kuulis ta veesolinat. Vannitoa uks oli paokil ja ukse alt nirises vett. Omega avas vannitoa ukse. Ta ema oli vannis, vesi oli värvunud punaseks. "Ema!" karjatas tüdruk. "Miks see kõik juhtub?"Ta keeras kraani kinni ja hoidis ema kätt enda peos. "Pidid sa minema?!" nuuksus Omega. "Miks just nüüd?"Tüdruku juuksed langesid vette ja said märjaks. "Isa on läinud, Stacy kadunud juba mitu kuud ja nüüd sina!" halas Omega. Ta istus vanni kõrvale ja ohkas raskelt, sügavalt. See kõik oli .. kokkusattumus. Omega ehmus uksekella peale. Seal seisis Benjamin, kes paistis olevat hirmunud. "Aita mind! Palun!" anus poiss. "Nad jälitavad mind." Tüdruk lasi poisi sisse ja istus diivanile. Juhtunu vannitoas oli plikal juba peaaegu ununenud. "Kes sind jälitavad?" küsis Omega.Benjamin ohkas. "Nemad. Ja sa pead helistama politseisse ning teatama sellest, mis vannitoas on," seletas Ben. Omega kohkus. "Kkuidas sa teadsid?" kokutas tüdruk. Benjamin vangutas pead. " Ma ei saa sulle seda praegu öelda, sorri," põhjendas Ben. Tüdrukule jäi kõik arusaamatuks, kuigi ta püüdis mõista. Tahest tahtmata piilus ta Beni poole ja jälgis poisi ilmet, et sealt siis midagi välja lugeda. "On nad läinud?" uuris Ben, et vaikust katkestada. Omega kortsutas kulmu ja sõnas: "Kes 'nemad'? Ma ei saa ju sulle vastata,kui ma ei tea.""Nemad, Thomas ja Yian," närveeris Ben. "Kas sa siis ei tea? Nad on kõige hullemad vaenlased meie jaoks üldse. Kas Elle pole sulle rääkinud siis või?"Elle on Omega naaber, ta elab väikeses majakeses, kus on ainult 2 ruumi: magamistuba ja köök. "Elle on juba tükk aega kadunud olnud," vastas Omega. "Pole teda väljas enam näinudki. Ainult Theodor on vahepeal hiirejahil.""Elle ongi selle kõige põhjus. Nad tahavad teda kätte saada läbi minu ja ka sinu," rääkis Ben."Aga ma ju ikkagi ei saa aru mis toimub!" karjatas Omega. "Olen ju lihtsalt üks tüdruk, teismeline, kes käib koolis nagu iga normaalne laps.""Shh!" sisistas Ben. "Nad kuulevad meid muidu ju kui sa karjud. Palun, ole tasa!""Oota, kas nemad on siis süüdi selles, mis vannitoas on?" meenus Omegale. Benjamin noogutas. "Usu mind, mul pole sellega midagi tegemist ja ära usu neisse nägemustesse, mis sul ilmuvad. Need on kõik Theodori ja Yiani pärast. Nemad muudavad kõik minu vastu, usu," rääkis Ben. Sügaval sisimas poiss muigas. "Omega usub ka kõike, tolvan," mõtles poiss."Me peame minema siit ära, muidu nad leiavad meid üles," paanitses tüdruk. "Tule, ma tean üht kohta, kus oleme kaitstud." Benjamin järgnes tüdrukule alla keldrikorrusele, kus oli terasest uks. Omega valis õige numbrikombonatsiooni ning nad lipsasid uksest sisse. Benjamin sonis midagi omaette. "Sa väike paharet," sõnas Ben. "Inimestega, kelles sa kindel pole, ei ole soovitatav koos olla." Nende sõnadega tõstis Ben käe ja andis Omegale tugeva hoobi näkku. Tüdrukul hakkas ninast verd jooksma. "Sina oled paha, mitte nemad," lausus Omega."Just täpselt, targutaja," noogutas Benjamin. "Nad tahavad mind kätte saada, et ma sulle viga ei saaks teha, aga .. " Benjamin lükkas tüdruku vastu seina ja hoidis tal kõrist kinni. "Sa oled nii rumal, see oli täitsa lihtne .. sa juhatasid mu siia ja sa ei saa siit välja, mitte kunagi. No võib-olla siis kui oled juba surnud," irvitas Benjamin.

3#
Poiss lahkus ruumist. Ta pidi ainult sõrmenipsu tegema ja kadunud ta oligi. Omega surus end vastu seine, kõige kaugemasse nurka, uksest võimalikult kaugele. Tüdruk kuulis oma peas imelikke hääli: "Ta on majas! Ma tunnen seda, ma kuulen ta hingamist!" See oli poisi hääl, mis oli igas oma sõnas kindel.Omega kuulis kriginat ja sosistamist, see tundus nagu keegi manaks midagi või kedagi. Koputused kõlasid uksele, tüdruk suutis vaid olla hirmul. Ta haav näol kipitas, kui mõni soolane pisar seda riivas. Tüdruk tõmbas oma tulipunased juuksed näolt ära, et näha, mis ukse pool toimub."See on naeruväärne, kuidas Benjamin meiega lollitab," oli kuulda kedagi rääkimas. "Sa tõesti usud, et me suudame ta üldse siit kätte saada?""Jah, ma usun seda," madal hääl sõnas vastuse rahulikul toonil. "Ja sina saad selega hakkama. Oled nüüd ju ka ajapeataja.""Ajapeataja?" sosistas Omega. "Kes see veel on?" See küsimus piinas tüdrukut viivu, sest ta oli ju kõigest õpilane, tavaline tüdruk. Ja nüüd järsku ühel päeval muutus see kõik. Varem oli ka Omega näinud sellist laadi nägemusi või hallutsinatsioone, kuid mitte midagi enamat. Sõna ´ajapeataja´ polnud ta üldse kuulnud, vähemalt sellise olukorra kohta mitte. Kuidas saaks see niinimetatud ´ajapeataja´ aidata Omegal siit välja pääseda?"Keskendu, poeg," kõlas madal meeshääl. "Sa suudad. Mõtle sellele tüdrukule, tee mis sa suudad. Ma usun sinusse." Niipea, kui mees oli need sõnad lausunud, ilmus Omega ette üks noormees. Paistis olevat viieteist aastane."Tule," sosistas Yian. "Sa pead, muidu Ben tuleb ja .. sa ei taha enam edasi teada." Omega ajas end püsti ja kõndis poisi juurde. "Kes sa oled?" uuris tüdruk. Yian võttis Omegal käest ja sulges silmad. Nad ilmusid Elle maja juurde."Kuidas sa .. ? Kuidas me .. ?" küsis Omega. Yian ohkas ja lausus: "Sa ei pea veel seda kõike teadma, piisab vaid teadmisest, et ma olen ajapeataja.""Kes?" küsis Omega, et lõpuks ikka selgusele jõuda. Yian vangutas pead."Me ööbime täna siin, kus me kaitstud oleme," ütles Thomas, vanem meesterahvas. "Elle .. ta on ühes kindlas paigas ja Theodor, see olin mina, teadmiseks sulle, Omega.""Kuidas sa mu nime tead?" uuris tüdruk. Nii palju küsimusi oli tal peas. "Kas teie oletegi mu kaitseinglid?" Yian naeris. "Ma ei nimetaks end kaitseingliks, aga jah. Umbes nii," vastas poiss.Omega sisenes majja ja istus ühele madalale voodile, mis oli arvatavasti Elle tütre oma, kes oli surma saanud metsas, mis oli maja taga. See mets tuletas Omegale meelde kohta, mis esines raamatus The Avenue of Death. See sama mets, mille ta oli kirja pannud ka oma kirjandisse, mis natukene aega hiljem enam ei eksisteerinud.Hetkel oli tüdruku pähe kogunenud liiga palju küsimusi, millele ta polnud siiamaani vastust saanud ning asjaolusid, mis olid seletamatud. Omega vajutas pea padjale ja jäi põrnitsema pilte Elle tütrest, mis rippusid seinal. See tüdruk oli nii noor, sama vana kui Omega ja tal olid pikad punased juuksed."Ta oleks nagu minu kaksik," sosistas Omega endale. Yian piilus ukselävelt Omegat. "Ta ongi," sõnas poiss.

4#
Omega tõstis küsivalt pea padjalt ja jäi Yianile otsa vaatama. "Kkuidas?" küsis tüdruk vaevu. Yian kehitas õlgu ja lähenes Omegale. "On, te elasite või õigemini elate erinevatel sajanditel ja kõik," seletas poiss. "See tüdruk, ta elas umbes, viikümmend või kuuskümmend aastat tagasi nagu ka Benjamin.""Aga miks me nii sarnased oleme? Tähendab, miks me oleme kaksikud?" uuris Omega edasi. "Kui me elame erinevates aegades, siis see on ju võimatu." "Ei, see pole võimatu, üks inimene, tema nime ei tohi maninida, ta tegi kõik selleks, et sina ja tema ..," poiss osutas punapäsele tüdrukule pildil. " .. ei saaks iial kokku, muidu juhtub midagi kohutavat ja kõik Benjamini kasuks. Ja et Benjamin saaks teid kokku viia, peab ta su tapma, aeglaselt."Omega tundis, et kõike seda informatsiooni oli tema jaoks liiga palju, lihtsalt liiga palju. Tüdruk soovis koheselt magama jääda. "Ma jätan su nüüd üksi, mõtisklema," sõnas Yian. "Mõnusaid unenägusid." Omega avas suu, et esitada poisile küsimus, kuid lõi siis araks.Tüdruk vajus uuesti voodisse: pea padjal ja tõmbas teki endale peale. Siiamaani mõtles ta Benjaminist. Miks pidi poiss teda niiviisi lollitama? Tirima ta lõksu? See oli ju nii ebaaus. Kui Benjamin tahab seda pildil olevat tüdrukut kätte saada, siis mis on selle põhjuseks? Mispärast on tal vaja Omegat ja ta kaksikut kokku viia?Hommikul äratas Yian Omega üles ja kutsus tüdruku endaga metsa kaasa. "Me peame korraks sinna minema," seletas poiss. "Meil on vaja üks asi korda ajada." Omega ja Yian väljusid majast."Mis asi?" tekkis Omegal kohe küsimus. "Midagi müstilist, jälle?""Meil on vaja käia Bandy juures," teatas poiss. Omega kortsutas kulmu. "Ära nüüd ütle, et sa ei tea, kes Bandy on," vajus Yiani pea norgu. "Miks sa oled teadmatusse jäetud?! Miks?!""Ma tõesti ei tea, kes ta on," tähendas Omega. "Oskad sa mulle seda võib-olla öelda?" "Ta on kuulsaim ennustaja üldse. Kuigi tavainimeste seas ei tea temast keegi," rääkis Yian. "Ta peab sulle rääkima ära kõik selle ülesandega seoses." "Mis ülesandest?" ei saanud Omega aru. "Sorri, et mulle pole keegi seda rääkinud." "Seoses Benjaminiga, kuule keegi ju ometi pidi sulle seda selgitama. Äkki oled sa unustanud kõik? Ma usun, et Bandy on sinu juures käinud, ta väitis, et on. Enne su ... õe surma," rääkis Yian.Omega jäi nukraks. "Stacy," sosistas ta. "On tal seos Benjaminiga? Mu õel?" Yian lõi laksu vastu laupa. "See oli õige küsimus!" rõõmustas poiss. "Tema ongi see kaksikõde!""Stacy ja see samune kaksikõde? See ei saa olla. Ta ju oli viie aasta eest minuga veel," sõnas Omega. Yian noogutas. "Just," sõnas poiss. "Ja siis otsustaski maag, et lahutab teid, sest Ben ei tohi sind ja Stacyt kokku viia." "Kuid miks mitte?" uuris Omega edasi. "Miks me ei tohi kokku saada Stacyga?" "Eile ma ju ütlesin sulle. Siis toimub kohutav asi, kõik Benjamini kasuks. Rohkem ma ei saa sulle öelda," ütles Yian. "Aga sa ju ütlesid, et see tüdruk pildil elas viikümmend-kuuskümmend aastat tagasi nagu Benjamin," rääkis Omega. "Kuidas?" Yian seletas: "Jah, ta elaski. Ta oli nõid tegelikult. Benjamin tappis ta enda teada, kuid tegelikult, Stacy jäi ellu, minevikku. Benjamin peab nüüd sinu ka tapma, et teid Stacyga kokku viia. See on keeruline, parem kui ma ei räägi. Ajan sind veel rohkem segadusse."

5#
"On jah keeruline," sõnas Omega ja naeratas Yianile. Nad jõudsid ühe mäe juurde, õigemini koopasuu ette. "See see ongi," ütles Yian kindlalt. "Lähme." Omega järgnes poisile, õrnad judinad jooksid tüdrukul mööda selga, sest koht ei olnud just kõige meeldivam. Pealegi iga päev sellist asja just ei näe."Bandy!" hõikas Yian. "Kus sa oled?" Nurga tagant ilmus välja imekaunis tumedapäine naine, kel oli seljas pikk punane kleit. "Järgnege mulle," sõnas ta heliseval häälel. Ta juhatas noored ruumi, kus oli kristallkuulike, kaks tooli ja palju raamatuid."Võtke istet," lausus ta sõbralikult. "Mis sul seekord mureks on, Yian?" Omega istus, kuid Yian seisis püsti. "Ema, mul on vaja su abi. Sa pead õpetama Omegale kõike vajalikku," rääkis poiss. "Ta on jäetud teadmatusse, justkui tüdrukut polekski olemas. Ta ei tea sellest tuhkagi, sellest elust.""Ema?" kortsutas Omega kulmu. "Ta on su ema? Kuidas?" Yian ohkas ja võttis istet, siis tõstis pilgu ja vaatas Bandyle otsa. "Näed isegi, ta ei tea," tähendas poiss. "Sa pead talle kõik selgeks tegema, mina enam ei jaksa. Sul on vähemalt kannatust.""Heaküll, poeg," teatas Bandy viimaks ja silitas Yiani juukseid. "Aga luba, et sa käid mind ikka vaatamas siin. Elle muretseb teie kahe pärast nii väga." Bandy jättis pojaga hüvasti ja juhatas Omega ühte tillukesse tuppa. "See on sinu tuba," ütles naine rahulikul toonil. "Loodan, et meeldib.""Tänan," oli Omega viisakas. Ikka ja jälle tungisid ta mõtteisse küsimused, millele ta vastust veel nii pea ei saa. Vähemalt nii ta arvas. Tüdruk lebas voodil ja vaatas lakke. See oli kaetud mingisuguse vaibaga, nii see paistis. Ka seintele oli riie pandud. Koht tundus nii hubane, kuigi seal polnud peale küünalde valguse midagi. Päikesekiired sinna ei ulatunud ning öösiti ei saanud ka kuupaistet seega näha. Omega kuulis vaikset niutsumist enda juures. Tüdruk tõstis pea ja uuris ümbrust. Ta nägi väikest kutsikat enda kõrval, ta võttis olendi endale sülle. "Hei väikemees. Mis sind siia toob?" küsis tüdruk. Koer haugatas korra,siis hüppas Omega sülest maha ja jooksis Bandy juurde. "Omega! Mul on su abi vaja!" hüüdis Bandy. Tüdruk oli koheselt püsti ja juba kõndiski Bandy poole. Tüdruku pilk peatus kõikide nende taimede peal, mis olid laual. "Mis need veel on?" uuris Omega. Bandy naeratas ja sõnas: "Need on meie tänane söök, lõunasöök, kui täpsem olla. Sulle on neid aineid vaja, sinu võimete jaoks.""Mul on võimed?" imestas Omega. "Aga kuidas?" "Sa oled samasugune, põhimõtteliselt samasugune, nagu oli Stacy, ainult tema ei teadnud nii täpselt, et tal on sellised võimed. Seepärast Benjaminil õnnestuski ta alguses kahjutuks teha. Aga ma suutsin Stacy päästa, rännates minevikku ning andes talle nende taimede mahla," seletas Bandy. "Ja ma tean, et see kõik on keeruline. Sa saad kõik teada sammhaaval." "Nüüd," alustas Bandy ja toppis taimed ühte potsikusse ning sõnus midagi. "Pead sa selle ära jooma. See on väga toitev." Omega võttis klaasi enda kätte ja rüüpas sõõmu. "Vastik," vingus tüdruk. "Kuidas seda üldse juua saab.""See on täpselt nii vastik, kui sina seda mõtled," kinnitas Bandy. "Mõtle, et see on mahl, metsamarjamahl." Omega tegi nii nagu kästud ja tõesõna, ta tundis, kuidas see jook, oli muutunud magusaks, koheselt. "Kuidas saab niiviisi teha?" uuris Omega kohe. Bandy kehitas õlgu. "See lihtsalt on nii," vastas naine.Nende juurde oli tulnud Elle. "Aga mida Elle siin teeb?" tekkis Omegal kohe uus küsimus. Bandy aitas vanamemme istuma. "Ta on siin kaitstud Benjamini eest. Kas sa ei märganud siis ennem, miks Benjamin sinu käest uuris, kus Elle on? tal oli vaja seda teada, et pääseda nii minuni, et ma ei saaks sind aidata," rääkis Bandy. Omega raputas pead. "Seda kõike on minu jaoks liiga palju. Ma parem enam ei küsi ja kui küsin, ärge vastake," ütles tüdruk.

6#
"Ma lähen välja, jalutama," sõnas Omega, mille peale ta sai nõusoleva vastuse Bandylt. Elle naeratas tüdrukule ja aeglase kõnnakuga liikus tagasi sinna, kust ta oli ka välja ilmunud. Väljas, Omega kõndis mööda üht kitsukest rada. See oli veidikene juba heina kasvanud ning seetõttu oli vaevumärgatav, aga sellest tüdruk suurt numbrit ei teinud. Ta kuulis tasapisi üha rohkem ja rohkem veesolinat ning liikus hääle suunas.Taamal sirendaski juba oja, piisavalt suur. Oja äärde jõudes kükitas tüdruk maha ja pesi vees käsi ning nägu. Ta tõusis ja suunas pilgu teisele poole kallast. "Benjamin!" ehmus Omega. Benjaminil oli kurjakuulutav irve näol, tal oli käes püstol. Poiss sihtis tüdrukut, kõlas lask. Omega tõstis oma käe millegipärast oma näo ette ja sulges silmad. "Mida kuradit?" kuulis Omega Benjamini vandumas. Tüdruk avas silmad ja nägi kuidas kuul oli peatunud sentimeeter ta käelabast eemal. Omega tegi käega äkilise liigutuse paremale, sinna suundus ka kuul ning tabas üht suurt kändu."Kuidas sa said?" imestas Benjamin. "Sa pole ju ometigi nagu need teised, ega?!"Poiss oli üpris segaduses ega osanud midagi teha, kui ainult seista. Omega istus oja äärde ja nimetissõrmega sega vett, siis tõstis näpu veest ning veejuga tuli sõrmega kaasa. Tüdrukut ajas see naerma. Ta suunas veejoa Benjamini poole, kes märjaks saades koheselt jooksu pani. "Huvitav, kuidas ma küll nii saan?" küsis tüdruk endalt. "Aga sel pole tähtsust, eriti."Omega tõusis püsti ja kõndis edasi. Ta kuulis, et keegi jälitab teda, kuid ta ei näinud, kes see oli. Tüdruk seisatas ja vaats enda ümber ringi. Ta nägi põõsa juures vilkuvaid silmi, mis polnud üldsegi kurjakuulutavad."Kes seal on?" karjus Omega, et teada saada, kes on see olend, kes jälitab teda juba tükk aega.Lehtede varjust ilmus välja hunt. Tüdruk oleks äärepealt kiljuma hakanud, kuid siis moondus olevus Yianiks."Mida? Kuidas?" kokutas Omega."Ma olen teistsugune, kas sa siis ei teadnudki?" muigas Yian."Sa oled nagu Stacy ja Benjamin?" uuris Omega. "Sa saad ka muutuda?""Just! Ainult, et ma olen võimsam, kui Stacy. Ja peaaegu sama võimas kui Benjamin," rääkis Yian."Kuidas sama võimas?" tahtis Omega teada."Ta on mu vend, meie soontes voolab üks ja sama veri. Järelikult sama võimsad, peaaegu," seletas Yian."Peaagu? Mis mõttes?""Tema ema oli teine. No, me oleme poolvennad," ütles Yian. "Kes ta ema oli?""Seda ei tea keegi peale Benjamini enda," vastas Yian.

7#
Omega jäi mõtlikuks. "Aga miks keegi siis ei tea?" küsis tüdruk. Yian kehitas sellepeale õlgu. "Äkki Benjamin on maininud oma ema nime, kuid keegi pole seda tõepähe võtnud," tekkis Omegal uus idee. Ka seegi kord kehitas Yian õlgu. "Kas sa midagi tead ka üldse?" küsis Omega naljaga pooleks, kuid poiss võttis seda liiga tõsiselt."Mis see sinu asi on!" käratas ta ja lahkus."Yian oota!" hüüdis Omega poisile järele, kuid Yian justkui haihtus siis. "Kurat! Ta on ju ajapeataja!"Tüdruk ohkas ja istus ühele mättale, toetas pea kätele. "Oh, Yian! Miks tekib mulsind nähes alati imelik tunne? Ja miks olen ma enda peale nii vihane alati, kui salahkud?" tahtis Omega teada."Võib olla sellepärast, et sa oled minusse armunud," kõlas Omega lähedalt poisihääl. Omega ette ilmus eikuskilt Yian. "Kuidas sa?" ei mõistnud Omnega."Halloo! Ma olen ju ajapeataja ja pole just eriti raske end nähtamatuks muuta, eks!" seletas poiss."Pidin ma valjuhäälselt mõtlema," kirus Omega ennast."Pole midagi," sõnas poiss. "Ausalt öeldes, ma kahetsesin, et algselt sinu juurest minema jooksin. Olin enda peale vihane, seega tulin sinu juurde tagasi.""Miks?""Sest mul on tunne, et .. et ma olen sinusse armumas, Omega," tunnistas Yianausalt."See ei saa juhtuda, me ei tohiks," lausus Omega."Aga mis siis, kui me olemegi kokku loodud?" tekkis Yianil küsimus. "Võib olla see kõik peabki nii minema?!"Omega raputas pead. "Ei tohi! Ei saa!" kinnitas tüdruk."Kuidas sa saad nii kindel olla?" uuris poiss."Ei saagi," nentis tüdruk. "Aga see ei tohi juhtuda. Me oleme liiga erinevad.""Kindlasti on meil midagi ühist. Kasvõi me võimed," sõnas poiss. "Pean tunnistama, et tõeline vastane Benjaminile oledki sina."Omega muigas. See viimane lause oli ju tüdruku kasuks. Omega tõstis käe enda ette ja tegi äkilise liigutuse enda suunas. Yian lähenes."Mida sa tegid?" küsis poiss."Mitte midagi," vastas tüdruk.Lõpuks Omega tegi nipsu ja poiss jäi seisma ühele kohale. Tüdruk tõusis mättalt ja lähenes Yianile. Mõlema pilgud peatusid teineteise silmades. Omega sulges silmad ja suudles poissi. "Miks sa seda tegid?" küsis Yian."Mu süda käskis seda teha."

8#
"Omega, me ei saaks kunagi koos olla, tegelikult," tunnistas Yian. "Ja ma ei saa põhjendada, sest ma ei oska. Anna andeks, aga see kõik ei tohiks juhtuda. See oleks .. seadusevastane.""Sa tahad öelda, et siin on ka seadused? Ja miks kuradi pärast keegi pole mulle mitte midagi maininud? Tead, ma hakkan isegi vist juba arvama, et mul oleks parem Benjaminiga maailma hävitada, kui olla sellises teadmatuses," rääkis Omega kurvalt."Aga me ei saa," sõnas Yian."Kas seadused ei luba?" nähvas Omega. "Ma soovin siit lihtsalt minema saada!"Kui välgusähvatus kadus Omega sealt, kus oli hetk tagasi seisnud. Tüdruk oli ühes koridoris, pikas ja kitsukeses koridoris, mida valgustasid vaid tõrvikud seintel. Hingetõmbed kajasid seal, kõik oli kristalselgelt kuulda. "Astu edasi, tütar," kostus madal meeshääl Omega kõrvu. "Ma pean sind ise kurssi viima."Omega kõndis kikivarvul koridori lõppu, kust oli hääl arvatavasti tulnud. Ta jõudis suurde saali, mille laes rippus mitu lühtrit ja mille seinu kaunistasid maalid. "Bandy ja Yian ei saanud sinuga hakkama?" küsis mees ja sammus Omega ette. Omega vaatas suurte silmadega olevust, kellel oli sametist kuub seljas. Tüdruku mõtted pöörlesid aina hirmu ümber."Kes te olete?" küsis Omega tasa. "Kas ma tean teid?""Ei," kõlas kindel vastus. "Ma olen keegi, kes on põgenenud mineviku eest ja eelkõige sinu eest, Omega.""Kuidas te mu nime teate?" uuris Omega. "Ma pole ju seda teile öelnud ja ma ei usu, et Bandy või Yian oleks seda ka teile maininud.""Ma olen sinu isa, Omega.""Mu isa? Ei, mu isa pole üldsegi teie moodi. Ma mäletan teda hästi," sõnas tüdruk. "Ta oli teistsugune.""Milline?" tahtis mees teada. "Pole teie asi!" käratas Omega."Ta jättis su, kui olid kolmene," alustas mees. "Ta pidi minema ära, sest tal oli teine elu ja teine naine ning juba ka poeg.""Tahate öelda, et ma olin sohilaps?" uuris Omega. "Abieluväline laps?""Jah, pean seda raske südamega tunnistama," vastas mees. "Aga sa oled kõige võimsam nõid läbi aegade. Ka Stacyst võimsam.""Aga kuidas?""Keegi ei tea seda," lausus mees. "Aga sa pole täpsemalt minu küsimusele vastanud : kes sa oled?" kordas Omega oma küsimust."Ma olen sinu isa, kuningas Redo," ütles mees. "Ja sinu ema. Ta on tapetud, eks.""Jah. Kas sina tegid seda?""Ei, see oli .. Benjamini abiline, Troy.""Kuidas sa kõike tead?" uuris Omega."Tänu sellele," sõnas mees ja võttis põuetaskust välja kristallkuuli, kus oli näha Benjamin. "See näitab mulle kõike seda mida tahan.""Okei, aga miks sa mu jätsid? Miks sa üldse lasid Yianil minu eest "hoolitseda"?" ei lõppenud Omega küsimused."Sest ta .. ta on ka elanud selle kõige läbi.""Ja sa arvasid seetõttu, et ta teab midagi? Valesti arvasid, ta on ohmu," muigas Omega."Aga ta meeldib sulle.""Isad ei tohiks tütardele sääraseid asju ette heita, sest nad peaksid teadma, et see ei meeldi lastele," ütles Omega."Nii see ju on, sa tead seda."Omega ohkas ja vangutas pead. "Aga Yian ütles, et see ei tohiks nii olla," sõnas tüdruk. "Kuid miks, seda ta ei oska ise ka põhjendada."

9#
"Poiss on segaduses, see on ilmselge," väitis Redo. "Aga tule, ma näitan sulle su tuba.""Minu tuba?" imestas Omega. "Tahad sa öelda, et ma jään siia? Aga, kas ma siis ei peagi enam Yiani .. see tähendab Bandy juures olema?""See poiss on sulle ikka hinge läinud, eks?" uuris Redo edasi. "Ma ei väida, et sa temaga kohtuda ei saa, ta käib siin tihti. Lihtsalt, otsustan selle koorma Bandy õlgadelt võtta ja sinuga ise tegeleda. Pealegi, see tuba, see on maagiline ning parim paik üldse su võimete testimiseks.""Redo .. ""Kutsu mind isaks, see meeldiks mulle rohkem," naeratas mees Omegale. "Isa, aga kuidas sa kavatsed üldse mind õpetada? Mainin sulle kohe ära, et teismelise tütrega saab sul olema raske," lisas Omega muiates. "Eriti veel siis, kui sa pole harjunud "isa" ametiga.""No kui raske see saab olla?" ***"ISAA!" karjus Omega ja trampis oma jalgu vastu maad. "Ma tahan shoppama minna!""Kuhu?" ei mõistnud Redo. "Mis asi see veel on?""Kutsu Sisley kohe siia!" röökis tüdruk. "Amandine! Tegele palun Omegaga," ohkas kuningas ja palus teenjannal Omegat rahustada. ***"Isa, ma .. ," nuuksus Omega. "Sisley ja mina läksime tülli. Oh, see on südantlõhestav.""Rahu, tütar, kõik laabub," üritas Redo asja paremaks muuta. "Amandine!" ***"Issi, andeks, et ma pole just kõige parem tütar olnud, aga mul on olnud ka rasked ajad," vabandas Omega. "Ma olen ju teismeline ja ..""Ma mõistan, tütar," valetas isa. "Vähemalt üritan." ***"Yian tuli sulle külla, siia, mis iganes," teatas Amandine ja lõi käsi kokku. "Tee end korda nüüd, plika!""Ta on siin?" imestas Omega. "Oeh, ma ei jõua ju!" Tüdruk tormas kapi juurde ja otsis sealt välja laimirohelise kleidi, mille ta kiirelt selga tõmbas. Amandine läks Yianit kutsuma, kes peagi ukselävele ilmus."Omega, sa oled .. Wauu! .. Vapustav!" tegi poiss suured silmad ja ulatas kohmakalt tüdrukule sinise roosi."Äitäh, see oli ju ikka kompliment," naeris Omega. Ta köhis hääle puhtaks ja küsis: "Mis sind siia tõi?""Tundsin sinust puudust?""Aa, või nii," noogutas Omega. "Lähme .. aeda? Jalutama.""Võib ka," nõustus Yian. Poiss võttis Omegal käest ja nad hakkasid edasi kõndima, kui Redo nad peatas."Poiss, mis sa siin teed?" küsis Redo. "Tulid kosja?"Yian punastas. "Ei, sugugi mitte. Tulin ..," Yian neelatas ja jätkas: "..külla, kui tohtis.""Ega sa daamil oodata ei lasknud?" küsitles kuningas edasi."Isa," sisistas Omega. "Lõpeta."Yian raputas pead."Me peame nüüd minema," sõnas Omega ja tiris Yianit ukse poole. "Veetke toredalt aega siis!" hõikas Redo noortele veel järele ja endamisi pomises:"Meenuvad ajad mil ma ise olin veel noor.""Te olite ka noor kunagi?" naljatas Amandine. "Arvasin, et te polegi kunagi vanaks saanud.""Oh teid, madam," muigas Redo."Kuidas pidustustega lood on? See "kuningriik" saab ju peagi saja aastaseks ning paljud on juba küsinud, millal nad saaksid jälle oma uhkeid rõivad kanda. Just nimelt selles lossis, palees," uuris Amandine. "Olen kindel, et Thomas aitaks teid.""Jah, muidugi. Sellest räägin peale Yiani lahkumist, kui teile sobib," ütles Redo. "Ja vii palun Omega mõni päev Inglite linna, sellele avenüüle, kus on need moodsad poed. Ta kindlasti naudiks ostlemist.""Või kohe nii? Aga Sisley? Kas tema ei saaks ka kaasa tulla? Ta on ikkagi ju Yiani õde ka ja puha," küsis Amandine. "Omega ja Sisley saavad ju hästi läbi, eks? Ma pole küll kuulnud, et nad tülis oleksid või midagi seesugust.""Ei, tülis nad küll pole, seda mitte," kinnitas kuningas."Omega, ma pean tunnistama midagi," sõnas poiss. "Jah, mis see oleks?" oli tüdruk õhinas."Sa meeldid mulle väga, aga .." alustas poiss."Aga mida?" kortsutas Omega kulmu."Ma ei saa kuidagi sinuga koos oldud," lausus poiss kurvalt. "Ma pean, mu isa sunnib, mind olema koos Clairega. Sa tead küll, see printsess, kes elab Inglite linna lähistel."Omega jäi tõsiseks. Tilluke pisar veeres tüdruku põselt alla murule ning muutus seal jääks. "Ma pean .. minema," ütles Omega ja lasi Yiani kätest lahti. Tüdruk jooksis tagasi tuppa. Redo märkas tütre nutmist ning järgnes talle tema tuppa."Mis see poiss sulle tegi?" küsis Redo tõsiselt."Mitte midagi .. olulist," nentis Omega. "Lihtsalt.""Ta murdis su südame? Ja see pole tähtis?"Omega ei suutnud sõnu väljagi öelda, sest ta oli meeleheitel. Ta hoolis poisist nii väga ja nüüd kõik unistused, mis tal olnud olid, purunesid. Ta soovis olla Yiani tüdruk. Siinmail muidugi tüdruksõbrast ei teatud midagi. See oli ju pärismaailmas ainult."Ta võttis mu südame, muutis selle jääkilluks ja purustas selle kalgilt. Killud sulasid ajapikku ning südant parandada enam ei saakski," mõtles Omega.

#10

10. osa

"Palun lase mul omaette olla," nuuksus Omega ja surus pea patja, et varjata isa eest oma pisaraid.

"Hea küll, ma püüan sind mõista ja lahkun," kinnitas Redo, tõusis ning kõndis toast välja. Kuid enne veel lausus: "Yian ootab sind täna kell kaheksa kuuendal avenüül. Palun mine. Ta tahtis sinuga millestki rääkida."

"Yian, lollakas selline. Äkki tahab mulle veel midagi nina alla hõõruda? Ah?" mõtles Omega, kuid siiski oli tüdruk nõus minema.

Tüdruk otsis kapist oma vanad lõhkised teksad üles ja tiris riiulilt ka valge topi välja. Ta vahetas ruttu riided ning kammis juuksed ära.

"Vara küll veel, kuid mida muud on mul teha?!" rääkis ta endamisi. Talle endalegi tundus see imelik, iseendaga rääkimine. Justkui ta oleks hulluks minemas või juba ongi hull.

***

Jõudiski kätte see kauaoodatud kellaaeg, mil Omega läkski kuuendale avenüüle. Ta jäi ootama avenüü algusesse, sest Yian polnud tema isale midagi täpsustanud ning tüdruk ei teadnud täpset kohtumispaika.

Omega toetas end vastu ühe ehitise seina ja pani käed taskusse, et need ei külmetaks. "Siin sa oledki, kullake," kuulis Omega tuttavat häält. Kui see ei olnud Yiani hääl. Tähendab oli, aga ta erines kuidagi. Yiani praegune hääl ' riivas ' kõrvu.

Liiga äkiline - pakkus Omega. Ta vaatas poisile silma sisse. "Miks sa tahtsid, et ma tuleksin?" küsis tüdruk.

Yian naeratas ja sõnas: "Mul oli vaja sulle midagi rääkida."

"Mida täpsemalt?" uuris Omega.

"Seda natukese aja pärast. Kõigepealt pean ma teadma, et .. Kas sa armastad mind?" küsis Yian.

"Mis küsimus see veel on?"

"Ma küsisin, kas sa armastad mind?" kordas Yian.

"No, jah."

Yian tõi oma parema käe nähtavale, milles ta hoidis nuga. Sellelt peegeldus kiri: nüüd sa suredki, koer!

"Mida see tähendab?" küsis Omega ja eemaldus poisist veidi.

"See tähendab sedasama, mida see sõnum sulle ütleb, Omega," ütles Yian, kuid ta hääl muutus. Kohe palju. Ja samuti ka tema nägu. Üldse - Yian muutus BENJAMINIKS!

"Ben?!" kohkus Omega ja komistas kivi otsa, mille tõttu ta maha kukkus.

"Jajah, nüüd on sinu tund tulnud!" irvitas Benjamin. Ta lähenes Omegale veelgi, tiris plika püsti ja surus talle noa kõhtu.
Omegal jooksis verenire suunurgast, Benjamin tõmbas noa välja ja lasi tüdrukul maha langeda, surnult.
"Kurat kuidas mul ikka veab!" pidi Benjamin endale tunnistama. "Nüüd on vaja veel Stacyt!"


***LÕPP***





pole viimast lihvi teinud

Klaasikildudega lõigatud saatus

Lühijutt, loodan, et meeldib ! (A)



Nädal aega varem
Mind äratas üles mobiiltelefoni helin. Ehmusin kõla peale. Uniselt seadsin end istukile. Ootusõhin oli hirmu ja ärevuse koostis, mis mõlkus mu mõtteis, hinges ja südames. Mind, Mortimeri, ootas ees pikk koolipäev tundmatuste küüsis.Köögis askeldas mu ema, kes ühtlasi oli valmistanud mulle koolilõuna. See oli pakitud paberkotikesse.Kui olin end valmis seadnud, koolikoti selga pannud ja lõuna kaasa haaranud, jätsin ema ja isaga hüvasti. Erinevalt papsist vastas mamps mulle.Koolimaja ees oli sagin. Õpilased olid kui pöörased ning tormasid siia-sinna. Olin endas kindel ja sammusin trepist üles oma klassi poole ..

Praegu
Juba läbi une tean, mis mind koolis ees ootab. Sisenen klassi mõnitamiste saatel, mis kõlavad mu kaaslaste mõtteis. Tihtipeale väljendavad nad end valjuhäälselt. Ütlused ja pilkamised rebivad killu mu hingest. Lisaks veel algasid nädal aega tagasi peretülid isa ja ema vahel, mille tagajärjel isa lahkus kodust ja ema hakkas meeletult jooma ja suitsetama. Kas ikka ei piisa? Pean edasi kannatama? Ei mõtlegi! Kellahelin pani mind võpatama. Jätsin oma mõtted sinnapaika. Võtsin toolilt oma õpikud ja kõndisin klassi. Tundsin, kuidas pilgud tungivad läbi minu. Istusin oma pinki. Klassikaaslased jäid vait, sest ukselävel seisis Kaspar Jõgi - kõige kardetum poiss B korpuses. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma. Tundus, nagu tahaks see oma asukohast välja hüpata. Kuulsin lähenevaid samme. Pöörasin pilgu lauale. Kaspar tõmbas mu põrandale. Olin kägarasse tõmbunud. Vannun, et mu süda jättis löögi vahele. Kaspar haaras mu kõrist, lükkas vastu seina ja üritas mind pildituks kägistada. Mu pea hakkas valutama, pilk muutus häguseks, enam ei suutnud end püsti hoida. Ta lasi mu lahti. Uimases olekus kuulsin naeru ja kaasaelamist. Klassi astus õpetaja, kes rebis mu Kaspari juurest, kui too valmistus uueks katseks mind lüüa. Kaspar hakkas õpetajale vastu. Kinkirk vihastas ja tõstis poisi rinnust üles. Ta luges sõnad peale ning lasi riiukuke seejärel lahti. Kaspar kukkus põrandale ja oigas. Selle aja jooksul olin mina oma pinki istunud ning nüüd silmitsesin arglikult klassi ees lamavat poissi. Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult, tänu millele sain õppida ja keskenduda. Vahetevahel sisenesin oma mõttemaailma, kus painas mõte kiirest lõpust. Viimne kell helises ja aeg oli koju minna, kus ootas mind ükskõikne vindine ema. Uksest sisse astudes peatas mind ema hääl. "Mulle helistati koolist," sõnas ta."Ja siis?" küsisin."Poiss, sa pead enda eest seisma!" jätkas ema. "Sul veab üldse, et keegi sinusugust hädapätakat kaitseb!"Kehitasin ükskõikselt õlgu ja kõndisin oma tuppa. Mu pilk muutus häguseks. heitsin voodile pikali. Silme ette ilmus surm. Mul oli hirm.Avasin silmad ema karjumise peale. "Ma pean seda tegema," laususin kindlalt. Kõndisin kui kuutõbine kramplikult korteriuksest välja. Mu kindel suund oli katus. ronisin metallredelist üles ning avasin luugi unustusse. Vihmapiisad langesid mu näole. Kõigest hingest tahtsin unustada kõik, mis mind painas. Kuna katus oli veest märg ja libe, oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega. Keeruline oli pääseda sealt, kuhu olin roninud. Haarasin madalast metallaiast, mis ääristas katust ja tahtsin sellest üle astuda. Ma mõtlesin hetke jooksul ümber ja otsustasi tagasi pöörduda, sest kõrgusekartus pani mu värisema ja pea ringi käima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, raske oli aru saada, kumb on suurem, kas olukorra iroonia või surmahirm. Astusin aia esimesele astmele, et ettevaatlikult üle ronida, kuid libastusin märjal pinnal ja kukkusin allapoole. Mul õnnestus ühe käega katuseservast kinni haarata. Kogu mu elu jooksis silme eest läbi. Meenus terve see nädal, kui mind kiusati. Viimaks tundsin kuidas käsi mind enam ei jõua hoida. Sõrmed libisesid mööda katuseäärt. Mu silmad klaasistusid, teadsin, et olen vaba olemaks see, kes ma olen. Hing, kes rändab minevikuteedel. See olen mina, Mortimer.

Teenage Love Afair 16 osa

1 osa

Kõndisin tuimalt klassi ja võtsin oma tavalisel kohal istet, kuhu õpetaja oli mind sokutanud. Otsisin räsitud koolikotist oma õpikud ja vihikud välja ning jäin põrnitsema tahvlit kuhu oli suurte kõverate tähtedega kritseldatud tunnitöö. Ilmselgelt oli õpetajal jällegi üks totakas koosolek ning ta hilineb jälle.Korrapidajad jagasid eile tehtud kontrolltööde vihikud laiali ja võtsid siis oma kohtadel istet. "Kaks, hea et seekord niigi läks," muigasin ma ja toppisin vihiku kotti. Avasin õpiku ja silmitsesin ülesandeid, mis olid selle tunni teemaks. Klassiuks avanes, seal seisis asendusõpetaja. "Nii," sõnas ta piniseval häälel. "Ma pean rääkima Robyn Ridleyga."Tõusin oma kohalt püsti ja kõndisin õpsi juurde. "Mis tahad?" mühatasin ma. Õpetaja kergitas kulmu, sättis prillid ninaotsale ja alustas: "Esiteks, sa peaksid oma suhtumist parandama, teiseks sa saad endale abilise, kes hakkab sinuga peale tunde raamatukogus õpetama."Vangutasin pead. "Pigem kõlaksid soovitused nii: Pane oma molu kinni!" käratasin õpetajale ja müksasin teda, et tagasi oma kohale pääseda. Paistis et õpsil oli nutt kurgus, sest ta lõualuud hakkasid värisema ning silmad läksid kissi, seejärel ta lahkus."Kah mul asi, hinded on igal normaalsel inimesel nii faking sitad ju," pomisesin omaette. Kuna õps oli juba niigi kaua ära olnud, siis oli juba teada, et ta ei tulegi tundi, sest see oleks tema jaoks ajaraiskamine olnud, kui ta saabub 15 minutit enne kella.Õpilased hakkasid juba hõiskama ning nii mõnedki loopisid paberlennukeid mööda klassi, et näidata kui rõõmsad nad ikka on selle üle , et õpa ei saabugi.Asjad, mis olid mu laual, läksid otsemaid mu koolikotti ning ma olin valmis ruttama järgmisesse tundi, mis pidi toimuma neljandal korrusel.Kell heliseski tormasin juba ukse juurde, kuid see avati ning ma sain uksega nina pihta. "Vabandust, ma ei tahtnud," vabandas üks heledate juustega tüdruk. "Sa vaata ikka ette ka, tolvan!" röökis teine ja tiris oma sõbranna minu juurest eemale. Hoidsin käega ninast kinni ja kõndisin kooliarsti juurde."Läksid poisiga kaklema, jah? ja said vastu nina siis?" küsitles arst mind. "Ma ei saa aru, ükski õpetaja ei suuda enam kaklusi peatada, see on juba ammu teada."Ta plaasterdas mu nina kinni ning siis võisingi minna.Hiljem kummitas mind selle tüdruku nägu. Ta oli seesama plika, keda olin koos paljude teiste poistega narrinud, kuid ta oli nüüd muutunud. Täiesti teistsugune.

2. osa
Mõtlesin pingsalt, mis tüdruku nimi oli olnud, kuid see ei meenunud mitte sugugi. Tundsin, kuidas sain millegagi vastu pead. "Ai!" vingusin mina. "Mida sa unistad siin, hüüan sind juba tükk aega, aga sa ei tee kuulmagi," seletas Drake. "Kas mul polegi mõttevabadust?" küsisin sõbralt. "Kui asja sellisest küljest vaadata, siis ..," sõnas ta. " Siis Ei!" teatas ta viimaks. Vangutasin pead ja toetasin pea kätele. "Mis selle plika nimi oli, keda me kiusasime?" uurisin siis Drake´ilt. "No kuule, ma ei jäte iga tüübi nime korrektselt meelde, või mis?" vastas Drake ja müksas mind. "Mis ta meeldib sulle või?""Ei, mitte seda. Lihtsalt, ma sain tema pärast uksega vastu nina," rääkisin asjaolust. Drake muigas. "Ja siis tuligi armastus sajaviiekümnendast silmapilgust?" irvitas Drake. "Mkmm," mühatasin ma. "Just asking, right ?!"Jaja, see küsimine liigub sujuvalt üle laavile, seda ma juba tean," ohkas Drake. Avasin suu, et talle vastulause öelda, kuid ta hoiatas: "Äkä, ära mitte mõtlegi midagi vastu öelda."Jätsin asja sinnapaika ja keskendusin rohkem tüdrukule, ta oli nii tavaline, kuid miski temas oli selline, kuidas öelda noh - Mmmm. Seda on raske seletada, kuid kui tunda, siis tead, et midagi on temas sellist, mis tõmbab sind tema poole."Hei, Robyn," müksas mind Drake. Olin vajunud mõttesse. "Õpetaja käskis sul ju kriiti tuua õpside toast, " sosistas Drake."Ahh? Mida?" ei jõudnud mulle kohale. "Aa, ma siis lähen." Drake noogutas. Klass hakkas irvitama, kui olin ukse avanud. "Robyn, tahvel on siin," teatas õpetaja ja viibutas kriiti oma käes. "Äkki siis sa ka tuleksid siia poole?"Mul oli mark maani, häbi lihtsalt. põsed tõmbusid roosakaks, liikusid pilk maas õpetaja juurde ja võtsin talt kriidi. Lugesin tahvlil oleva tehte endale vaikselt ette ja hakkasin siis lahendama."Ja tähele sa ka ei pane," tähendas õpetaja. "Rääkisime ju just sellest, et kui on selline murd, mille lugeja on väiksem, kui sellel teisel arvul, siis me laename.""Mida hekki?" pomisesin omaette ning sõnasin siis valjult : "No nagu ma jagaks seda matat, kammoon.""Üritada ju ikka võib. Kui sa ei püüa, ei saagi sa hakkama, iialgi," lausus õps."No mida iganes, eks! Ma olen siiski laps ja mu pähe ei mahu igasugune räps," muigasin ma."Robyn, see pole rämps. See on eluks vajalik," põhjendas õpetaja."Mõtle nüüd loogiliselt. Kui ma poodi lähen, kas mul on vaja teada palju on kuus seitsmendikku plus kaheksa viiendikku? "naersin mina."Kuule jah, mille jaoks?" nõustus Drake minuga. "Seda on igal juhul vaja," jäi õps endale kindlaks. "Võid istuda."Lonkisin enda kohale ja jäin kuulama õpetaja tühist loba, samas meenutasin seda kokkupõrget tüdrukuga.
3.osa
Tund sai läbi, panin asjad koolikotti ja kõndisin sööklasse. Minu jaoks oli suhteliselt vastik söök niiet ma otsustasin siiski minna sööklast ära, et mitte õpetajate sõimamist kuulata. Seadsin sammud raamatukogu poole. Võtsin ühe ajalehe ning hakkasin koomikseid lugema ise vaikselt muiates."Segan ma sind?" küsis see sama tüdruk minu käest. Raputasin pead. "Tahtsin ainult küsida, et ka sa saaksid mulle seda ajalehte anda? Mul oleks vaja üht asja siit järele uurida," seletas ta asjaolu."Ikka, võta," sõnasin ma ja andsin lehe talle. "Tänan," tänas ta ja naeratas mulle. Toetasin pea kätele ja jäin aknast välja uurima."Mees, kus sa olnud oled? Ma otsisin sind nagu segane mööda kooli ringi," lausus Drake ja müksas mind vastu õlga."On ka viisakaimaid variante, kuidas öelda tere või midagi seesugust," ütlesin ma ja vaatasin sõbrale altkulmu otsa. "Mis ajast sulle viisakus tähtis on?" küsis sõber. "Varem olid sa rohkem pohhuisti moodi, kuid nüüd .. Düüd, sa oled muutunud.""Ei ole," vaidlesin vastu ja püüdsin muiet tagasi hoida. "Selline nagu olin varem, olen ka nüüd.""Usu mind, sõbra silm juba ei peta. On ju näha, et sul on mingi väike crush," irvitas Drake."Ahh, käi kukele oma jutuga. Mine jookse ome Rose'i juurde tagasi," sõnasin vastu ja jäin ükskõikselt sõpra silmitsema."Rose on lihtsalt .. lihtsalt ajaviide, tead ju," alustas Drake. "Ta on suht tühine, pealegi, kui tal oleks minu vastu midagi, siis ta vähemalt naerataks mulle.""Kui ta sulle naerataks, oleks kohe teada, et sa oled jälle mingi räpase nalja või teoga hakkama saanud," vastasin ma. "Las Rose olla selline nagu ta tahab olla. On kalk, siis on. Ega ta päris latatara ka ei tohiks olla.""A mul on suva suht," mainis Drake. "Lähme nüüd klassi poole, pärast saame veel väikest sõimu ka õpalt kuulda, või mis?"Kehitasin õlgu ja tegin nii nagu sõber ütles. Klassiukse juurde oli juba väike rahvamass kogunenud, kõik ootasid, millal õps tuleks ja avaks ukse. Istusin maha ja jäin ootama, mil uks avaneks."Robyn!" käratas õpetaja, kes oli kui eikusagilt ilmunud. "Püsti! Õpetajate juures nii ei tohi!""Mida ei tohi?" püüdsin asja naljaks pöörata. "Niimoodi teid vahtida?""Vait!" kostus veel vihase õpetaja suust. "Peale tunde oled siin koos oma sõbra Drake Thomasega!""Mida kuradit ma tegin?" niugus Drake ja vaatas õpetajale süütu näoga otsa."Sa istusid ka!""Ei tea kuna?" uuris Drake õpetajalt edasi."EILE!" õps oli näost tulipunane ja lõõtsutas.

4.osa
Eino´ tore küll," pomises Drake endamisi. "Nüüd veel after party peale tunde, või mis?" Seda küsides pöördus ta minu poole. Muigasin ja noogutasin. "Saab lõbus olema," sõnasin ma."Oled kindel? "uuris Drake vastu. "Minu meelest tuleb vaata-õpsi-seni-kuni-süda-pahaks-läheb teema.""Ähh," lõin käega. "Nii hull see ka pole. Ja see ongi ju hea, senikaua uurid feissi kuni süda pahaks läheb, siis lähed arsti juurde ja ta laseb su koju.""Selle hullu õe juurde ikka ei lähe," kohkus Drake. "Ta seob su tooli külge kinni, kindlalt." "Mkm," väitsin ma. "Ta on lihtsalt vanatüdruk, vajab ainult hoolt ja armastust. Usun, et sul ja temal hakkaks klappima." Viimast lauset öelnud hakkasin naerma. "Sõida seenele," tegi Drake mossis nägu pähe. Raputasin kindlalt pead ja istusin oma kohale.Avasin õpiku ja kirjutasin pealkirja ära, ülesannet ennast ma esialgu lahendada ei osanud. "Robyn," oli kuulda õpsi pettunud häält. "Hakka tööle!""Nojaa, kui te laseks mul mõelda ka!" nähvasin vastu. Õpetaja vangutas pead. "Soovid sa lisatunde? Näiteks iga päev tuled sa õhtusesse kooli?" küsis õpetaja ja kortsutas kulmu."Kas sa tõesti hakkad mind niivõrd igatsema?" tahtsin teada. See küsimus pani mu jällegi muigama. "Robyn! Ma muutun juba väga vihaseks," tähendas õpetaja. "Oleks hea kui lõpetaksid!"Kehitasin õlgu ja näitasin õpetajale keelt. Õpetaja 'kees' juba tasapisi. Ta oli näost tulipunane, täitsa jube oli talle otsa juba vaadata. "Ma ei punastaks," irvitas Drake.Õpetaja sulges silmad ja ohkas, et natukenegi maha rahuneda. "Poisid, poisid," pomises ta omaette tasa, kuid piisavalt kõvasti, et mina ja Drake seda kuuleks, saime selle peale naerukrambid."Täidke need kaks ülesannet ära, siis asuge oma asjadega tegelema, uut osa me täna ei võta, sest puudujaid on liiga palju," rääkis õps."Aijah, kuule!" alustasin ja pöördusin Drake´i poole. "Tirts on täna puudu!" Drake krimpsutas nägu. "Kuule on jah," nõustus ta minuga. "Ta pea plahvatas, veits palju matat sai pähe tuubitud vist." "Ära nüüd nii halvasti ka mõtle temast," irvitasin ma. Jälgisin kella, ootasin, mil kell heliseks, kuid aeg venis kui näts. Äärepealt oleksin magama jäänud, kuid siis kõlas koputus klassiuksele. Pilt silme ees lõi kohe erksamaks. Uks avati, vaatasin sinnapoole."Vabandage," sõnas tüdruk. "Ma otsin Robyn Ridleyt.""Jah, aga palun," noogutas õpetaja ja osutas mulle ."Võid minna Robyn."Nagu mida? mõtlisklesin. Tõusin koheselt pingist ja lonkisin plika järgi. "Kuhu me lähme?" uurisin ma, kuid vastust ei tulnud. Jõudsime aula juurde. Tüdruk kõndis ruumi. "Sa pead esinema koolinäidendis, et oma hinneteseisu parandada," seletas siis tüdruk rahulikul ja madalal toonil. Mu pupillid suurenesid. "Mida kuradit?" pomisesin ma. "Nagu kuulsid," sõnas tüdruk. "Seal on kogu näitegrupp." Plika osutas lavale, seal oli suht palju sagivaid õpilasi ja ka paar õpetajat kes arvatavasti käsikirja parandasid."Tere Robyn," sõnas üks naisõpetaja ja pani oma käe mu õlale. "See oli küll ootamatu otsus sind siia võtta, kuid ma loodan, et see teeb sulle ainult head. Võta sealt laua pealt tekst, rollid määrame peatselt. Ma loodan, et Estreia aitab sul kohaneda."Mulle naeratas üks tüdruk, kes oli riietunud haldjaks. Tema oligi 'See' tüdruk. Estreia, see nimi, see on imeilus. "Jou," püüdsin mitte kaotada iseennast. "Oled vist Robyn, kui ma ei eksi," lausus tüdruk."Jah," vastasin."Niiet ma eksin?" küsis tüdruk kulmu kortsutades,"Ei, lihtsalt. Sorri noh, ma olen suht kaugel teemast, sest pole varem mingit ühiskondlikku tööd teinud," seletasin ma."Ühiskondlikku tööd? See on vabatahtlik ju," muigas Estreia."Minu jaoks ooli see sunniviisiline.""Ähh, ega see nii hull ka pole. Olen varemgi näidendites mänginud ja kinnitan, see on lihtne," sõnas Estreia."You wish," sosistasin endaette.

5.osa
*peale näidendi harjutamist*

"Oled sa Robyn Ridley?" kuulsin kedagi oma nime ütlevat. "Sest kui sa oled, siis sind oodatakse praegu ruumi 206."
"Jah, olen küll. Tänks," vastasin ma.
Kõmpisin sinna, klassis istusid Drake, Thomas, Otto ja õpetaja Clark. "Robyn, võta istet," sõnas õps. Istusingi, Drake'i kõrvale. "Mis toimub?" uurisin siis.
"Need poisid väidavad, et sina olid nendega olnud väljas, vastab see tõele?" küsis õpetaja Clark.
"Ma olen nendega väljas olnud küll, aga mis kuupäeva te täpsemalt mõtlete?"
"Täna, pool tundi tagasi. Nad avastati suitsetamast kooli nurgal. Nemad väitsid, et sina olevat olnud nendega," seletas Clark.
"Eiei, nalja teete või?" seda küsimust esitades pöördusin poiste poole. "Te räägite mind sinna sisse jah? No kuulge, teate ju, et olin seda näidendit harjutamas, mis keegi mulle kohustuslikuks andis."
"Irv, sa osaled näidendis?" hakkas Thomas naerma. "Sa oled nohkariks hakanud või?"
"Ei ole," väitsin mina. "Ja kui teie, Miss Clark, seda ei usu, siis küsige Estreia käest, kes mängib näidendis peaosa."
Põhimõtteliselt, ma hävitasin oma elu, paisates need tõsiasjad välja. "Heakene küll, ma usun sind, kuid siiski, sa pead seda seletama ka direktorile, sest ta on mures teie kõigi heaolu pärast. Hetkel ta süüdistab ka sind, Robyn," rääkis õpetaja edasi.

"Eks ma siis räägin temaga, et ta saaks ka asjast sotti," laususin mornilt.Thomas, Otto ja Drake langetasid pea, et naeru tagasi hoida. Otto sügas kukalt ja sõnas siis : "Aga ega meie ka ju midagi ei teinud.""Teid nähti pealt," sõnas õpetaja Clark. " Suitsetamas!""Aga keegi ju ei näinud kuidas Robyn minema jooksis ja pealegi see näitering. Mis kell see üldse hakkas? Kas te seda teate?" püüdis Otto mind tagasi teemasse tirida."Sa oled ikka tore sõber küll," pomisesin mina. "Kui sul vähekenegi mõistust peas oleks ,siis sa ei räägiks nii."Otto tõusis toolilt ja virutas mulle vastu lõugu."Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!" karjus Otto.Õpetaja oli püsti tulnud ja Ottol kratist kinni võtnud. "Mida sa üritad?" küsis Clark.Poiss rabeles õpetaja haardest lahti. "Talle midagi selgeks teha!" röökis Otto ja lahkus uksi paugutades klassist.

6.osa
Võite minna, küll ma teid üles otsin, kui midagi veel on vaja," ohkas õpetaja. Lahkusin viimasena klassist. Koridoris lükkasin Thomase vastu seina. "No mida sa tahad!" karjusin talle. "Mu elu põrguks teha?! Nagu sa seda juba poleks teinud.""Rahune, mees," üritas Drake mind rahustada."Peaksin? Kas te ise üldse mõtlete ka mida teete? Koolimaja nurgal suitsetate?" sõnasin põlastavalt mõlemale. "Viimnegi ajuraasuke on läinud."Kõndisin suurde koridori. Silmasin Estreiat ja tema sõbrannat eemal. Estreia punastas, sõbranna paistis talt midagi paluvat. Niipea, kui Estreia mind märkas, pööras ta pea kõrvale ja sosistas sõbrannale midagi. Toetasin end aknalauale ja nagu muuseas vaatasin sinnapoole."Mida sa siin norutad?" tuli Moona minu juurde."Norutan?" küsisin ma. "Mis sa määrad mulle tujusid ja olekuid? Ma ei noruta!""Sorri, lihtsalt küsisin," mainis Moona. "Eks ma siis lähen, kui sa sellises tujus oled.""Ei, oota!" hüüatasin ma ja tirisin tüdruku kättpidi tagasi. "Räägi, kuidas ma saaksin ühele isikule meeldida?""Peaksin või?" nähvas Moona. "Ei, lootsin, et aitad mind," vastasin mina."Ainult juhul, kui sa aitad mul matemaatika selgeks saada," teatas Moona."Ok ..," alustasin mina."Peale tunde," lisas tüdruk. "Mida?" kohkusin ma."Eks me siis näeme, ma tulen sinu juurde," lausus Moona ja kõndis minema."Oota mida?" küsisin endalt. "Ma ju ainult palusin abi. Nagu üht lauset temalt, ja ta tahab mind peale tunde hõivata. No tore!"Kuna kaotasin Estreia silmist, liikusin tagasi klassi poole ning libistasin end mööda seina istukile."Oo, siin meie kukupai ongi!" hüüdis Drake juba kaugelt ja jooksis minu pool, käed laiali. Kuid seina ääres olev tüdruk, kel oli kapuuts peas, pani talle jala ette."Sa vaata kuhu astud," nähvas plika. "Retsid mu kosse siin!"Drake´i sõbrad hakkasid irvama. Ka minule tuli muie suule. Tüdruk tiris Drake´i maast üles ja vahtis talle tõtt."Mõistad, mees?" küsis tüdruk. "Sa vaata kelle juurde sa tormad ja kuhu astud, muidu juhtub järgmine kord sinuga sama ja siis kaotad sa lisaks oma väärikusele ka hambad."Seda öeldnud lasi plika Drake´i lahti, niiet poiss kukkus tagasi maha. Tüdruk kõndis oma klassi, mis oli minu klassi kõrval.

7.osa

Karm tibi," mõtlesin endamisi."Robyn, sa oled hale," tuli Drake minu juurde siis. "Lased end tüdrukul kaitsta.""Ega mina talle ei öelnud seda, " alustasin mina. "Ta ise tegi, mis tahtis. Pealegi, see kukkumine tuli sulle kasuks!""Mida kuradit!" muutus Drake vihaseks. "Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!""Okei, näita mida suudad, mammapoeg!" sisistasin ning muigasin.Drake tõstis juba käe, et mind lüüa, kuid just siis astus klassi õppealajuhataja."Sa ei pääse nii pea veel!" kinnitas Drake."Mul on teile teade," sõnas õppealajuhataja. "Minge kõik raamatukokku, seal on teil praegune tund.""Mida veel," pomisesin endaette."Ja sina, Robyn. Sind oodatakse aulasse," lisas õppealajuhataja."Jälle? Ma alles käisin seal ju!," olin pahane."Jah, sa pead sinna minema!" tõstis õppealajuhataja häält.Toppisin asjad koolikotti ja seadsin sammud aulasse. Seal olid juba Estreia ja teised."Oi, Robyn!" imestas Estreia.Tavaliselt, kui Estreia oleks seda öelnud, siis mu kõhus oleks keerama hakkanud, kuid nüüd polnud enam mingit efekti. Olin kui tundetu."Jou jah," mühatasin vastu."Võta oma koht sisse," palus Estreia ja naeratas mulle. Täiesti tundedult istusin lava taga olevale pingile ja jäin põrnitsema oma teksti. Vangutasin pead, sest ma tõesti ei viitsinud enam olla seal. Estreia oli kuidagi .. hõisus ja tahtis, et ma teda ikka märkaks. Ta lausa tahtis mu pilku püüda."Sorri, ma pean minema," sõnasin siis endalegi aru andmata. "Mul on vaja koju minna."Muidugi, ma kuulsin ka kellahelinat, mis lõpetas mu koolipäeva. Koheselt tõusin pingilt püsti. Estreia tormas minu juurde."Robyn, kas sa tahaksid täna minu juurde tulla? Mu ema korraldab mingi aiapeo," rääkis Estreia."Eip, ma ei saa. Pean ühele tüübile abiks olema õppimises," ütlesin põhjuseks. Kuigi ma oleksin vist parema meelega aiapeol olnud, aga .. kurat .. mulle ei meeldinud enam Estreia. Nagu öeldakse, mis kiirelt tuleb, see ka kiirelt läheb. Nii oligi selle meeldimisega."Heaküll," lausus tüdruk nuttu tagasi hoides. Vähemalt nii see tundus. "Nägemiseni!" mainis Estreia ja jalutas minema. Oskasin vaid õlgu kehitada selle peale.

8.osa
Liikusin juba kodu poole. Hakkasin tasapisi õppima, kui kell helises ja sisse tormas Moona."Ma nii vabandan, et sisse tormasin, olen nii elevil," rääkis tütarlaps.Oskasin vaid imestunult talle otsa vaadata, sest ta oli päris koomiline. Tüdrukul olin punased sukad, lühike sinine seelik selja mingi T-särk, mis oli pruun. Soeng oli tal sassi aetud. Külmavärinad jooksid üle mu selja."Ma siis istun jah. Sa mulle süüa ei pakugi?" hakkas Moona bossutsema"Istu mu pärast. Ei paku," olin ülbe. "Okei," sõnas Moona. Lahendasin parasjagu mata ülesannet, kui Moona küsis: "Kurat! Sa ei aitagi mind või?"Vahtisin imestunult plikale otsa ja sõnasin: "Kkuidas palun?""Kas sa ei õpetagi mind?" kordas end Moona."Peaksin või? Eriti veel siis, kui su suhtumine on selline ja sa oled litsakalt riides ning nõuad süüa?!" käratasin talle.Moona vihastas, tõusis püsti ja lisas: "Head aega, tropp!""Sulle ka!" muigasin mina. "Nagu ming üldse huvitaks see, mis sa teed," pomisesin veel omaette.Uks avanes uuesti. "Robyn, vabanda. Ma tõesti ei tahtnud niiviisi olla ja öelda," vabandas Moona. "Andestad?""Muuda oma välimust ja suhtumist ning ma võin sind peale tunde veel mõni teinegi kord aidata, ok?" ütlesin mina."Jess! Jaa," noogutas Moona. "Homme siis?""Noo jah, aga praegu? Kas sa siis tahad teada, kuidas mata käib?" uurisin mina vastu."Ikka, kindlasti," lausus Moona ja sibas diivani poole ning võttis istet. Natuke aega kohmitses ta oma koolikoti kallal, tõmbas sealt välja matemaatika töövihiku ning jäi minu otsa vaatama."Nii," alustasin ma ja sukerdasin paberi peale paar valemit. Tüdruk sai koheselt aru ja täitis ülesanded, vahepeal küsis, kas on ikka õige või ei. Hiljem, kui Moona oli juba läinud, käisin poes. Silmasin seda tüdrukut, kes oli Drake´ile jala ette pannud. Muie ilmus mu suule ja ma suht järgnesin talle. Kassas tuli tal paarkümmend senti puudu, et tasuda arve. "Näe, palun," sõnasin tüdrukule. Ta vaatas kohkunult mulle otsa. "Selle eest, et ühele värdjal suu kinni panid," põhjendasin. Kapuutsi varjust nägin tüdruku armsat naeratust. "Tänan," ütles tüdrul. Wau - esimene reaktsioon. Viisakas ka veel. Tasusin siis enda arve ka ja kiirendasin sammu, et tüdrukule järgi jõuda. "Hei, mis su nimi on?" küsisin kiirelt."Randy, ja sinu?" vastas tüdruk. "Aa, oled vist see Robyn. Popp poiss." Tüdruk pööritas silmi. Nägin sest ta oli kapuutsi peast võtnud. Ta peatus, jäin vaatama ta silmadesse, sügavsinistesse silmadesse, endal muie ikka veel suul."Oled kombes?" uuris tüdruk."Kas ma tohin sind suudelda?" tobedaim küsimus üldse. Ta oli täiesti võõras mulle ja juba sellised mõtted - Robyn, kuhu sa nii jõuad."Loll küsimus, oleksid pidanud seda lihtsalt tegema," naeris tüdruk. "Kunagi teine kord vast näeme ja siis ära küsi, vaid tegutse!" Randy tegi mulle üle õla vaadates veel silma ning kadunud ta oligi. Seisin ikka veel poe ukse ees. Paks mees tuli ja müksas mind oma kõhuga, siis toibusin ja loivasin kodu poole.
9.osa
Hommikul ärkasin taas üles, nagu iga hommik ikka. Panin end riidesse ja võtsin koolikoti, küsisin emalt raha, et lõuna ajal süüa osta ja läksingi kooli. Süüa ma ei viitsinud, arvestasin sellega, et ostan puhvetist midagi. Nägin klassi ukse juures Randyt, kes mind teretas. "Nii palju siis, et kell kolm olen ma muusikakooli juures," sõnas tüdruk. Õigemini ta vihjas millelegi, kuid ma ei jaganud matsu ära.Astusin klassi, istusin oma kohale. Tundsin, kuidas paar pilku olid kinnitunud minule. Vaatasin klassis ringi Otto ja Drake jälgisid mind. "Sa ära üritagi Randyt endale võita, sest ta on mu tüdruksõbra õde!" karjus Drake üle klassi."Hmm, millise tüdruksõbra?" uurisin vastu. "Kas selle oma, keda sul ei ole või selle oma, kes su mõtteis eksisteerib?""Sa igavene ..!" alustas Drake. "Rahu, ta püüab sind endast välja ajada lihtsalt," ütles Otto. "Pole mõtet tema peale üht hoopi raisata ja kulutada aega sõnades talle mõttetuid sõnu.""Ole vait! Sa raiskad mu aega," käratas Drake Ottole. "Vastik väike peletis!"Kehitasin õlgu ja muigasin, sest üpris koom oli vaadata, kuidas Drake närvas. Vehkis kätega ja oli näost tulipunane. Otto oskas vaid ehmunult sõbrale otsa vaadata. Tund lõppes peagi ja mul oli järjekordne võimalus koju minna. Lippasin garderoobi trepist alla, pilk maas kinni. Põrkasin kokku Randyga."Ups, sorri, ma ei tahtnud," hakkasin kohe vabandama. "Ma olin omas mullis.""Pole midagi, ma ise ka ei keskendunud reaalsusele. Hoopis mina peaksin vabandama," sõnas tüdruk.Purskasime mõlemad naerma."Me oleme täitsa totakad, eks," ütlesin mina."Jah," noogutas Randy. "Pean minema. Tsau!""Mhmh."Vahetasin jalanõud ära ja tõmbasin jope selga. Kõmpisin siis edasi kodu poole. Jälgisin millegipärast taevast, pea pilvedes. Niipea, kui Randy nägu mu mõteisse ilmus, tuli muie suule ja mu silmad lõid särama. Kohutav, olen ma In Love? - mõtlesin pidevalt. Ei, ei . See ei saa olla.Kodus oli ema ja isa ka. Paps luges ajalehte nagu tavaliselt ning ema toimetas pliidi juures."Tere poja," lausus ema oma ninnu-nännutamise häälega. "Kõtu tühi?!""Ära räägi nii, ma pole enam viiene, ela sellega!" ütlesin talle. "Ja kui mul midagi on, siis mul on endal ka käed-jalad otsas, mhmhh. Oskan endale ise taldrikule toitu tõsta."Ema vangutas pead. Isa tõstis pilgu ajalehelt. "Ma sain piletid pesapallimängule," sõnas isa."Ei huvitaa!" venitasin mina. "Ma pole mingi spordifriik nagu paljud koolis on.""Kallis, ära räägi oma isaga nii. Talle meeldib sport ka väga, aga ta pole .. friik .. nagu sa räägid siin," rääkis ema. Sõna ´friik´ öeldes ta kahtles millegipärast ja kortsutas kulmu ka.Liikusin oma toa poole. Viskasin koolikoti voodi peale ja sättisin end arvuti taha istuma ning hakkasin uurima koolitööd.

10.osa
Kõndisin juba kooli poole. Silmasin värava juures üht tüdrukut, paistis, et see on Estreia. Jah, nii see oligi. Ta oli oodanud mind millegipärast. Põhjendas sellega, et tahtis mulle veel veidikene rääkida sellest peost."Sa jääd ju ka ööseks, eks?" küsis ta õhinal. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada, sest mõelda vaid, kui ma olengi ainukene poiss ja veel ütlen ära, et jään ööseks, siis on jamm majas!"Ma ütlesin, kinnitasin sulle, et sa pole ainukene poiss. Pealegi on mu vend ka seal, niiet ära muretse," muigas Estreia. "Ja kui ma oma sõna ei pea võid sa mu kaela murda.""Iial ei teeks tüdrukule füüsiliselt haiget," vastasin kärmelt. "Ma pole sellist tüüpi poiss.""Huvitav, aga kas ta teeks vaimselt mulle haiget?" mõtles Estreia mõtteis. "Kas on mõtet üldse tema pärast olla teistsugune? See tähendab, et olla mina ise?!""Kukuu!" hüüdsin Estreiale, sest ta oli mõttesse vajunud. "Ma tulen!"Estreia langes mulle kaela: hoidis minust kinni, kallistas. Olin kui ohmu, ei osanud mitte midagi teha. Siis võtsin tal ka ümbert kinni. Tüdruku vabastas mind enda kallistusest, kuid mina hoidsin ikka veel oma käsi tema ümber ja olin ka oma pea ta õlale toetanud."Ee .. Robyn," koputas Estreia mulle selja peale. "Äkki lõpetaksid?"Avasin silmad ja kohkusin tüdrukust eemale. Punastasin õrnalt, mul oli häbi, ja miks just pidi see nüüd juhtuma? Terve kooli ees!? Mul oli mark täis tehtud, aga tühja sellest, sain kallistuse tüdrukult, kes tõi mulle liblikad kõhtu."Miks ta jäi minust nii kaua kinni hoidma?" küsis Estreia endalt.Jätsin Estreia sinna paika ja kõndisin sammu kiirendades koolimajast sisse, põrkasin kokku Moonaga. Olin juba valmis edasi kiirustama, kuid Moona võttis mul käest kinni ja tiris mu enda juurde tagasi. "Oh, Robyn. Sina?! Kas täna peale kooli õpetaksid mulle matemaatikat?" uuris tüdruk sõbralikult, siis märkas ta Estreiat kes oli just avamas. Moona liibus mu külge ja suudles mind. Lükkasin tüdrukut eemale, kuid see oli võimatu sest ta hoidis minust "kümne küünega" kinni. Estreia kohkus, väike üksik pisar voolas mööda ta põske alla. Moona lõpetas. "Estreia, kui tore sind näha. Sa tead kindlasti Robynit, noh, nüüd me käime temaga, kas pole nii Rob?" rääkis Moona."Mida kuradit?" läksin närvi. "Kelleks sa end pead? Me ei käi! See ei tähenda kohe käimist, kui sa tuled totakas riietuses minu poola ja tahad, et ma sind aitaksin matemaatikas, värdjas!"Vaatasin siis otsivalt sinna, kus Estreia oli seisnud. Teda polnud enam. Moona irvitas. "Ta läks juba paar minutit tagasi ära, ta ei kuulnud sinu lärmamist, tibu," sõnas tüdruk ja üritas mind uuesti suudelda, kuid ma põiklesin kõrvale ja kõndisin otsejoones klassi.

11.osa

Kuradi Moona, kuradi tüdrukud," vandusin ma. Olin vihane kõige selle peale. See oli lihtsalt liiga ebaaus. "Nii, nii, noormees. Mida sa vannud?" küsis õpetaja, kes oli mu juttu pealt kuulanud."Öelge mulle, miks peavad tüdrukud olema nii vastikud?" küsisin otse, kuid mõistsin siis, et olin teinud suure vea, sest naiselt naiste kohta pole eriti hea küsida."Kuidas palun?" imestas õpetaja. "Tüdrukud ei ole vastikud, nad püüavad olla sinu meele järgi, vist." Õpetaja punastas."Mulle meele järgi? Ei tea mille pärast?" ei mõistnud ma. "Ja kas see on meeldimine, kui keegi püüab su elu rikkuda?""No sellisel juhul mitte, see on halb, jah," pomises õpetaja vaevu kuuldavalt. "Eks sa ise pead sellega toime tulema. Seekord annan sulle su vandumise andeks ka, eriti veel sellise "probleemi" puhul."Ohkasin ja kehitasin selle peale õlgu. Õpetaja järel sisenesin klassi ja istusin oma tavalisele kohale, nagu alati. Tund algas, kuid see katkestati peagi. Uksele koputus ja Estreia nägu lävel ajas mind marru."Direktor soovib Robynit näha oma kabinetis," sõnas Estreia selgel häälel ja vaatas oma kurvade silmadega mulle otsa."Robyn, palun mine," lausus õpetaja ja noogutas takka. "Mine, mine."Tõusin püsti ja lonkisin kabineti poole. Avasin ukse ja nägin Moonat, kellel oli nägu märg ning käes hoidis ta taskurätti."Mis toimub?" tahtsin selgitust."Moona väidab, et sa olevat teda ära kasutanud. Ta väidab, et on rase," ohkas direktor raskelt."Mida?" karjatasin ma. "See pole tõsi.""Robyn, ta .. Ta on mulle nii palju haiget teinud, ma ei suutnud lihtsalt temasuguselt poisilt midagi säärast oodata," rääkis Moona. "Ma ei taha enam sellest rääkida.""Direktor Collins, kuidas te üldse saate teda uskuda?" küsisin kindlalt. "Moona oli täna lihtsalt .. Teda oli võimatu taluda. Ta ajas mu Estreiaga tülli!""Või sai Estreia lihtsalt teada, mis sul ja Moonal toimub?" uuris Direktor. "Estreia sõnul oli Moona öelnud talle, et te käite nüüd ja sina polnud seda eitanud.""See kõik on vale!" ütlesin mina."Järelikult on see ka vale, et ma valetasin," lausus Moona kiirelt."Ei," raputasin ma pead. "Moona tikkus mulle hommikul ligi, kui Estreia oli seal. Ta üritas mind suudelda, kuid ma ei tahtnud. Estreia nägi kõike seda ja jooksis ära enne, kui sain midagi seletada üldse. Moona on valelik!""Aga Robyn, ka Drake väidab, et sul ja Moonal on suhe," rääkis direktor edasi."Drake!?" ei suutnud oma kõrvu uskuda. "Drake on mulle ammu selja pööranud ja tahab mulle ainult halba. Ja loomulikult usute te tüdrukuid rohkem kui poisse, sest teil on endal ka tütar, keda kaitsta! Pealegi, pidevalt on ju ikka poisid süüdi, kuid mitte seekord! Mitte seekord!""Sa valetad, Robyn," sõnas Moona, vaatas üle õla ja tegi mulle silma.Ohkasin. "Kui te usute Moonat, siis otsige ka asitõendeid, sest mina pole midagi teinud," ütlesin kindlalt. Kuid samas kippusin mõtlema - Moona on ju rikas ja ta saab iga arsti pehmeks rääkida, et too võltsiks kõik asitõendid ja et asi pöörduks minu vastu, on Moona valmis kõigeks. Mu elu on pehmelt öeldes perses.

12.osa

"Jah, Robyn! Me tegeleme sellega," kinnitas direktor ja kohendas oma prille. "Kindlasti mitte ei hakka me sind ilmaasjata süüdistama. See on kindel!""Siis on tore," jõudsin juba alustada."Moona läheb täna arsti juurde ja sina pead kaasa minema," lisas dire. "Peale kooli, Moona lubas kutsuda kellegi, kes teid sinna viiks. Eks?""Jah, nii see on," noogutas Moona ja tõusis toolilt, tiris ka minu endaga kaasa. "Ma räägin homme edasi.""Muidugi, minge nüüd," ütles direktor ja naeratas Moonale. Lahkusime kabinetist. Moona hoidis mul ikka veel käest kinni."Mis sul arus on?" küsisin Moonalt. Olin väga vihane tema teo pärast."Midagi, kallis. Nii see ju oli, või sa ei mäleta seda ka enam?" rääkis Moona."Meie vahel polnud midagi, ei ole nüüd ega hakka ka kunagi midagi säärast olema," sõnasin mina."Oota sa! Küll sa näed, varsti tuled minu juurde saba jalge vahel ja nurud, et ma lõpetaks kõik selle, kuid ei. Mina ei hakka oma aega raiskama tõe välja valamise peale. Pigem valetan ja valetan nii, et kõik oleks minu kasuks, musu," kinnitas Moona."Ma loodan, et kärvad!" karjusin tüdrukule ja rabelesin ta haardest lahti. Kiirendasin sammu, et ta mulle järele ei tuleks.Estreia oli ikka veel klassi ukse juures, kuhu pidin ma minema. Ta nuttis, pea põlvedel, nuuksumist oli juba kaugele kuulda."Mis viga?" küsisin kohe ja läksin tema juurde."Kao ära, värdjas!" sõnas tüdruk läbi nuuksete. "Ma ei taha sind enam näha!""Aga miski pole minu süü!" laususin tüdrukule kindlalt."Seda te, poisid, räägite alati! Kas ma peaksin üldse uksuma sind?""Aga muidugi, sest kõik poisid pole samasugused," väitsin."Kust saan ma kinnitust, et sina pole mitte üks neist luuseritest, kes väidavad, et on täiesti süütud?" küsis Estreia pead tõstes.Mõistsin, et ma ei saagi Estreiale seda tõestada. See oli peaaegu, et võimatu, kuigi ma ei tahtnud seda tunnistada."Ei saagi," pomisesin endaette. Piisavalt kõvasti, et Estreia seda kuuleks."No näed isegi! See on võimatu! Võimatu, et sina võiksid olla üks normaalsete seast! Ja kes sedagi teab, kas üldse normaalseid on olemas," ütles Estreia, tõusis ja kõndis minema.

13.osa

Tra, peab see kõik just minuga juhtuma?" küsisin endalt. See küsimus, mis piinab tegelikult paljusid, oli jõudnud ka minuni ning asus nüüd mind piinama. "Miks, miks, miks?" olin vihane.Kõige ebasobivamal hetkel, jälle Moona platsis. "Robyn, musi, täna õhtul kinno? Ma tean, et sa oled nõus, seega ma tulen sinu maja juurde ja võtan kaasa muidugi turva ka, sest issi ei luba mul, rasedak tüdrukul, nii vabalt ringi käia. Kes teab, mis minuga juhtuda võib," rääkis Moona ja liibus mulle vastikult jälle külge."EI!" oli mu kindel vastus, kuid Moona ei võtnud seda kuulda."Kell kuus olen seal. Ole siis kenasti riides ikka ja ma ootaksin sinu poolt ka lillekimpu või mingit väiksematki kingitust. Oled ju ikkagi dzentelmen," naeratas Moona."Ja, jah. Mida iganes!" olin juba tüdinud Moona häälest, tema olekust ja kõigest, mis seostus tüdrukuga. Moona lähenes mulle ja üritas mind suudelda, kuid ma pöörasin pea ära."Lihtsalt .. jäta mind juba rahule, palun," anusin tüdrukut, kuid vastuseks sain vaidkavala irve ning silmapilgutuse. Seejärel kõndis ta minu juurest minema."Millal ometi lõppevad need plikade värdjalikud mõtted ja teod?" küsisin endalt korduvalt."Mitte kunagi," sõnas Estreia sõbranna, kes oli mu küsimust kuulnud. "Olen Sandra.""Ja miks sa ennast mulle tutvustad?" tekkis mul kohe küsimus."Ma saaksin sind aidata: Moona kahjutuks tegemises ja Estreia tagasi võitmises. Ma tean, et sa pole allaandja tüüpi. Sa oled pigem selline, kes peab oma tahtmist saama," seletas Sandra."Ja sa aitaksid mind tõesti?" tahtsin kinnitust kuulda.Tüdruk noogutas. "Luban, et ei ole Moonaga mestis. Ta on liiga mõtetu isik, kõrvaline ja soovib teiste elu ainult perse keerata.""Ma usun, et me isegi saaksime hästi läbi," muigasin mina. "Samas, sa peaksid ausaks jääma ning me ei tohi äratada kahtlust.""Nõus," vastas Sandra. "Diil?"
"Diil."

14.osa

***

Leppisime tüdrukuga veel kokku, et ta peab kuidagi Moona usalduse võitma.

Mina kõndisin tasapisi kodu poole ja valmistusin selleks, et pean Moonaga koos arsti juurde minema.

Tüdruk helistas mulle kohe, kui olin koduuksest sisse saanud.

"Mida?" käratasin talle.

"Ee.. Tahtsin kindel olla ,et sul on ikka arsti aeg meeles," ütles Moona.

"Ei ole!"

"Kell kolm, see tähendab, et kolmveerand tunni pärast."

"Neljakümne viie minuti pärast?"

"Jah, nagu ma ütlesin."

Ma ei taha sinna minna. Vaene mina - mõtlesin endamisi.

"Ma tulen sinu juurde siis."

"Mida iganes," pomisesin ja olin valmis juba kõne kinni vajutama, kui Moona lisas: "Tsau tibukene."

"Tra, ma ei ole sul mingi tibu!"

"Miks kohe nii kuri, kallis?"

"Lõpeta ära!" vihastasin ja klõpsasin kõne kinni. "Kurat, rahu ka enam ei ole siin!"

Käivitasin arvuti ja läksin msn-i.

Sandra says: Robyn, ma tean kedagi, kes saaks meid aidata.

robyn says: kes see selline on

Sandra says: Randy

robyn says: randy

robyn says: kuidas ta saab meid aidata

Sandra says: Moona kahtlustab, et sinul ja Randyl on mingi ... keemia, või nii.

robyn says: ma pean siis randyga veetma koos aega et moona arvaks et ma olen randyga paar

robyn says: aga kui estreia näeb mind ja randyt arvab ta et teda on jälle petetud

Sandra says: Sul on praegu juba võimalus ju. Kutsu Randy enda juurde ja mine tema ja Moonaga koos sinna arsti juurde.

robyn says: kuidas sa üldse sellest arstiasjast tead

Sandra says: Arvad sa, et Moona hoiab saladusi?

robyn says: mkm

Sandra says: Ma lasen Randyl sinna kohale ilmuda umbes 15min pärast. Minge siis koos Moonaga sinna. Okei?

robyn says: mhmh

robyn says: bye

Sandra is offline.

"Okei, pean nägema norm välja, et Moona arvaks, et ma "löön end üles" Randy pärast, super," rääkisin endamisi. "Nii, kus on mu "normid" riided?"

Uksekell helises, olin just saanud end riidesse.

Tormasin avama.

"Robyn, Sandra viis sind asjaga kurssi?" küsis Randy ja tuli tuppa.

Sulgesin ukse.

"Kõigepealt. Sa oled end megalt ikka üles löönud," mainisin Randyle. "Mitte halvas mõttes või nii. Oled vapustav. Aga jah, ma tean."

"Sandra uuris ja ütles, et Moona tuleb varem siia, et sa ei saaks valmis olla. Ta tahab sind üllatada," rääkis Randy. "Niiet, ole üllatunud, kui ta varem jõuab."

Uksekell helises uuesti.

Avasin jällegi ukse.

"Moona! Sina?! Ma ei osanud oodatagi sind varem," püüdsin olla üllatunud.

"Mida Randy siin teeb?" küsis Moona.

"Meil on tegelikult Robyniga kohting planeeritud, aga siis tuli see arsti juurde minek ette ja ma mõtlesin, et võiksin ju kaasa tulla. Eks Robyn?" seletas Randy ja suudles mind, et asi oleks "loomulik".

Moona läks närvi ja tõmbas Randy minust eemale.

"Sa ära suudle minu poissi!" sisistas Moona.

"Ma pole kellegi oma, daamid," sõnasin mina.

"Oled! Sa oled minu!" ei jätnud Moona jonni. "Ja tuled minuga, üksinda!"

"Ei, kui Randy ei tule, siis minu ja sinuga on finito!" kinnitasin. "Õige! Meiega polegi ju kunagi midagi olnud."

"Ära maini seda minu juuresolekul," lausus Moona. "Lähme!"

Vastu tahtmist nõustus Moona viimaks Randyga ning me sõitsime limusiinis arsti juurde.

Moona liibus minu külge, kuid ma tõukasin ta eemale ja hoidsin Randy ligi.

Kui Moona sisenes arsti kabinetti, jäime meie Randyga kahekesi.

Kabinetist väljus aga Moona tõttu ESTREIA!

"Robyn?" imestas Estreia. "Sa petad nii Moonat kui ka mind Randyga?"

"Ei! Asi pole nii nagu paistab," üritasin seletada.

"Kuidas siis? Tegelikult te kavatsetegi kunagi tulevikus Randyga ka kihluda?" hüsteeritses Estreia.

Selle lause peale purskas Randy naerma.

"Ära torma tulevikku," mainis Randy Estreiale.

"Robyn, sa oled valelik," ütles Estreia ja kõndis kiirel sammul minema.

15.osa

"Miks on tüdrukutele kõike nii kuradima raske selgeks teha?" tahtsin teada ja vaatasin Randyle küsivalt otsa.

"Kust ma pean teadma, mina ju ei ole selline nagu Estreia," muigas Randy. "Harju ära sellega. Küll ta varsti saab ka tõe teada."

Kabineti uks avanes ja välja keksis Moona.

"Siin on tõendusmaterjal," sõnas tüdruk.

"Ta lasi paberid võltsida," sosistas Randy mulle.

Krabasin paberilehed Moonalt ja uurisin neid.

"Sa oled rase?" ehmusin. "Kellega sa magasid?"

"Nende paberite kohaselt, sinuga, Robyn, musi," ütles Moona ja tahtis mu põsele musi teha.

"Hei, hoia eemale, bitch," lausus Randy ja lükkas Moona eemale. "Ja mu pärast kaeba mind kohtusse kui tahad selle eestm, et ma üritasin su olematut rasedust katkestada."

"Kui sa soovid," sisistas Moona. "Helistan kohe issile!?"

"Üü, "issile"," naeris Randy. "Keri õige põrgu!"

Moona trampis jalgu vastu maad ja pigistas silmad kinni.

Tüdruk oli hüsteeriline, et ta ei saanud oma tahtmist.

"Lähme Robyn. Me ei taha ometi, et maavärin ka tuleks," pilkas Randy Moonat ja tiris mu püsti.

"Ja need paberid ..," alustas Randy ja võttis minu käest. ".. lähevad prügikasti!"

Tüdruk rebis "tõendid" ribadeks ja viskas Moonale näkku.

"Voh, tõestusmaterjal on nüüd sinu peal, hale kuju," sõnas Randy. "Lähme, Robyn."

Mu telefon helises püksitaskus.

Otsisin selle üles ja vastasin kõnele.

"Haloo?" küsisin.

"Jah, tere. Robyn, kas te käisite ära arsti juures Moonaga," uuris direktor.

"Muidugi. Ma ei veaks teda iial alt."

"Mis olid tulemused?"

"Halvad, Moona jaoks."

"Niiet, ta polegi siis .. rase?" tahtis dire teada.

"Ei. Ja niipea, kui ta sai lehe vastusega ning nägi negatiivset tulemust, rebis ta selle tõendi ribadeks ja doktor ei olnud nõus testi uuesti tegema, sest see oleks ajaraiskamine."

"Oh, Robyn. Mul on hea meel, et sa olid seegi kord aus ja ütlesid mulle kogu tõe," ohkas direktor.

"Ja ma palun teid. Kui Moona tuleb midagi minu kohta väitma, siis ärge kuulake teda. Doktor ütles, et tal on väike .. ajutrauma ja mälestused on sassis. Ta võib asju ise välja ka mõelda, nii kurb," valetasin direktorile, et päästa ennast.

"Oi, nii halvasti. Eks ma räägin ta vanematega ja palun Moonal paar päeva kodus olla võib olla isegi nädala või kaks."

"Jah, tore oleks. Ta harjuks ja rahuneks maha."

"Õige mõtlemine, Robyn. Ma ei sega sind enam. Head aega."

"Nägemiseni," sõnasin direle ja klõpsasin kõne kinni.

"Oujee, ja me võitsime, peaaegu," rõõmustas Randy. "Nüüd on veel ainult vaja sul Estreia süda võita."

"See ei saa kerge olema," laususin.

"Kindel?" kortsutas Randy kulmu. "Las ma tegelen sellega. Homme koolis näeme."

Randy läks poodi, mina kõndisin koju.

"Moonast vaba, oh kui hea!" ohkasin. "Mured on kõik nüüd peast läinud."

*järgmine päev koolis*

"Robyn!" hõikas Estreia. "Me peame rääkima."

"Mul pole tuju sinuga vaielda ja ma ei taha kuulda, kuidas sa mind valetajaks tembeldad," pomisesin vastuseks.

"Ei, asi pole selles," ütles Estreia.

Tüdruk peatas mu ja suudles mind.

"Mispärast see?" imestasin ma.

"Oleksid sa mu poiss?" küsis Estreia ja tegi kutsikasilmad pähe.

"Jaa, aga .. ega sa ei taha mind alandada?"

Estreia raputas pead.

"Randy rääkis mulle kõik ära ja direktor kinnitas nii mõndagi tema sõna. Robyn, sa oled ausaim poiss üldse," sõnas tüdruk. "Ja ma peaksin vabandama. Mul oli Sandra ja Moonaga diil."

Mul vajus suu lahti.

"Ära imesta, palun. Me pidime sinu ja Moona kuidagi kokku viima, et saaksime sind selles süüdistada. Raseduse asjas. See kõik oli kokkumäng. Ja sa jäid kogu loo juures , pididki jääma, ausaks," rääkis Estreia.

"Mida?"

"Robyn, andesta," anus Estreia.

"Mkm," raputasin pead.


16.osa

Estreia langes mulle kaela. Tähendab, ta kallistas mind ja toetas oma pea mu õlale, mis peagi sai veits märjaks tema pisaratest.

"Okei, ma andestan," ütlesin tüdrukule. "Ainult siis, kui sa säästad mu pluusi vihmast, mille tekitad."

"Jah," tõstis tüdruk korraks pea. "Ja ei."

"Mis ei?" ei mõistnud ma.

"Ma ei säästa sind vihmast. Aga jah, ma olen õnnelik, et sa andestad," seletas tüdruk.

Ta rääkis vaevukuuldavalt. Muidugi pooled sõnad hajusid mu pluusi sisse.

"Aga .. ," tahtsin protesteerima hakata.

"Aga ei midagi," lõpetas Estreia mu lause. Muidugi see polnud selline, nagu olin tahtnud öelda. "Muidu saadan sulle veel äikesetormi ka!"

"Mille siis?" küsisin.

"Sest mulle ei meeldi tühi loba," naeris tüdruk.

"Ja mida peaks äikesetorm tähendama? Seleta!" palusin Estreiat.

"Seda," sõnas tüdruk ja tõstis pea ning suudles mind. Vot see oli küll mulle üllatuseks, kuid , hmm, kes ütles, et see mulle ei meeldinud?

"Vau!" oskasin vaid öelda.

"Mis 'vau'?" tahtis Estreia teada.

"Vau!" kordasin.

"Ah, ega mind nagunii ei huvitanud see tähendus," ütles tüdruk ja surus oma huuled minu omadele.

At last, the kiss that I've been waiting. And my happy ending. It matters, a lot, to me., " mõtlesin siis.


* lõpp *