The Avenue of Death ehk Ebatavaline vol.2

1#
"Jah, tõesti, nagu need kollid oleks üldse olemas ka," naeris Georgia, kelle juuksed tikkusid pidevalt silmadele. "See on juba ammu teada, et need jutud on laste hirmutamiseks mõeldud."
"Uuu, scary. Kuri nõid sõidab luuaga ringi ja muudab su konnaks, brr," lisas Avelin - siniste silmade ja blondide juustega tüdruk.
Georgia müksas sõbrannat. "Mis toimub?" küsis tüdruk tasa.
"Mis peaks toimuma? See on tavaline õhtu, on pime, tuult pole. Rahune maha," tähendas Avelin.
Puude lehed värisesid, kuigi polnud üldse tuult. Oli soe ja mõnus sügisilm. Kaks tüdrukut kõndisid metsas, kuhu ühtki last muidu ei lubata, kuid need lapsed olid vanemate poolt põhimõtteliselt hüljatud. Nende vanemad olid joodikud, joomakaaslased. Lastel oli igav ja nad tahtsid teada, mis on nii jubedat kuuvarjutuse ajal metsas. Nende uskumist mööda polnud midagi maagilist üldsegi olemas, kuid nad võisid samahästi ka eksida. Avelin viskas aeg ajalt paberitükikesi maha, mille oli taskust välja otsinud. Georgia hakkas järjest rohekm uskuma, et hetkel on toimumas midagi tõeliselt kummalist. Tüdruk kadus Avelini selja taha, kui oli kuulda imelikke hääli. Siis jäi Georgia seisma ja sõnas: "Lähme ära, koju. Seal on turvalisem."Kuulda oli huntide ulgumist, judinad käisid üle Georgia, kuid Avelin ainult naeris. "Sa kardad? Täita totu!" sõnas Avelin.Georgia taganes, kuid komistas puujuure taha, mis ta jala enda haardesse võttis. Avelin kuulis Georgia appihüüdmisi, kuid ei kuuletunud nendele, sest ta oli kui nõiutud. Pilk oli kivistunud, ta ei suutnud oma silmi kuult pöörata. Tasapisi hakkas ta tiigi poole astuma, kui kuutõbine. "Avelin!" karjus Georgia. "Ära tee!"Avelin ei kuulanud, vaid astus vetesügavustesse. Ta langes tasaselt,ühtlaselt vette. See oli põhjatu, sa aina langesid ja langesid, ootasid oma lõppu, kuid seda ei tulnud. See oli piin, lõputu piin, mida keegi endale ei sooviks. Kohutav! Georgia püüdis põnest tillukesest puust kinni haarata, kuid jäme juur tõmbas ta maasse. Tüdruk karjus valust. Ta nägu oli ära kriibitud.Viimaks ta andis alla ja kadus .. igavikku.
Tüdruk sulges oma vihiku ja jäi ootama mingitki austust klassikaaslaste poolt. Need aga silmitsesid sõnatult klassi ees seisjat. Ainuke, kes plaksutas oli viimases pingis istuv poiss, Benjamin."Braavo!" karjus ta ja tegi plikale silma.Tüdruk näitas oma jaki varjus poisile keskmist sõrme ja naeratas salakavalalt. Õpetaja oli samasugune nagu ülejäänud klassis olijad. "Kammon, see jutt oli rabav," röökis Benjamin ja näitas käega tüdrukule, et see tema juurde läheks. "Ma loodan, et sa kärvad, Ben," pomises tüdruk ja kõndis raskel sammul oma kohale. Ta prantsatas sõnaotsesesmõttes pinki. "Kah mul asi. See oli küigest jutt!" sõnas tüdruk pahuralt, kui kõik pilgud teda pinki jälitasid. "Lõpetage juba see vahtimine! Närvidele käib juba!"Tüdrukule kuuletudes asusid õpilased tahvlit põrnitsema. Õpetaja oli kui tummaks jäänud, ta oli kui zombi.Morn tüdruk heitis aeg ajalt pilgu kellale, kuid selle sekundiosuti ei liikunud enam. Tal jäi suu ammuli ja silmad läksid suureks. "Mida!?" küsis ta endalt. "Mis toimub?!"Tema kõrvale ilmus pikas mustas rüüs olev mees või õigemini skelett, kes hoidis enda käes vikatit. "Sinu tund on tulnud," sõnas olend madalal ja külmavärinaid tekitaval häälel. "Sinu valida on aeg ja koht!" Tüdruk pigistas silmad kinni ja kui ta need jälle avas, leidis ta end klassi eest, vihik käes. Paljud õpilased plaksutasid jutu pärast, ka õpetaja oli väga rõõmus."Sa saad viie, see oli kõige parem noorsoojutt, mida olen kuulnud," sõnas õpetaja. Just siis helises kell ja õpilased huilgasid, kiirustasid klassist välja, sest oli söögivahetund. "Noorsoojutt?" imestas tüdruk, kuid väljendas end tasasel häälel. Ta silmitses vihikut oma käes, sinna oli suurelt kirjutatud punase vedelikuga "Sa sured järgmisena!"Omega, nii oli selle tüdruku nimi, pillas vihiku maha, hirmust. Ta taganes ja võttis tasakesi oma koolikoti, kõndis suure kaarega vihikust mööda. Koridoris ta peatus ja toetas end vastu seina. Omega silus oma veripunaseid pikki juukseid. tüdruk sulges silmad ja ohkas, ta tahtis toimunut unustada. "Olen vist hulluks minemas," sõnas tüdruk endale ja vangutas pead. Ta oli just sisenenud suurde koridori, kui tema selja taha ilmus ei kusagilt Benjamin."Hei kaunike!" ütles poiss. Omega pööras end ümber. Tema juuksed tabasid Benjamini põske, kuhu jäi kohe arm. Benjamin tõmbas käega üle põse, kuid Benjamin ei tundnud valu."Mis su põsega juhtus?" küsis Omega kulmu kortsutades."Ma .. Mulle pritsiti kogemata üht ainet siia, kui keemiaklassist möödusin. See oli õnnetus," valetas poiss."Peaksid arsti juurde minema," tüdrukul ununes viha poisi vastu koheselt."Ära muretse," naeratas Benjamin. "See pole tappev valu."Omega kehitas õlgu ja kõndis raamatukokku, mis oli tohutu. Sinna oli kerge ära eksida. See oli kõrge laega, kui rääkida, siis kõik kajas. See oli vanal ajal ehitatud. Senimaani polnud kool viitsinud veel remonti teha. Pandi raha hoopis klassiruumide peale, mida oli remonditud juba mitukümmend korda. Tüdruk asetas koti kõrge raamaturiiuli juurde ja hakkas otsima oma lemmikraamatut. Iga kord, kui ta seda luges, leidis ta sealt midagi uut. "The Avenue of Death," pomises Omega. "Oh, käes!"Plika kiirustas raamatukogutädi juurde ja sõnas oma soovi. Peagi märgiti ka ära, et ta oli raamatu võtnud ning ta võiski koju minna.Koolimajast väljudes ning kõndides juba mööda kitsukest rada, mis viis Omega igal argipäeval koju, miski justkui müksas tüdrukut mille tagajärel ta ka kukkus. Otse poriloiku, mille pruunikas värv ei tundunud enam endine, kui seda vaadata tükk aega. Tundus nagu sügisene punane leht veeslombis oleks värvi andnud, sest loik oli muutunud punaseks, veripunaseks. Täpselt sama värvi Omega juustega. Tüdruk ajas end püsti, hoides pilku ikka maas. Ta tõstis siis pea, et kõndida edasi, kuid keegi peatas ta. See oli Benjamin, kes seisis tüdruku ees ja hoidis käes taskunuga ja silti, kuhu oli kirjutatud "Sina sured järgmisena!"

2#
Omega pilgutas silmi, Benjamin ta ees kadus. Tüdruk kiirendas sammu, et mitte midagi taolist enam ei juhtuks. Ja samas tekkis tal pidevalt küsimus: Mis toimub?Ta aina arutles, kas see võis olla sellepärast, et ta väike õde oli surnud paar kuud tagasi. Tema õde, Stacy.Nendele küsimustele ta loomulikult vastust ei saakski, sest niipea, kui ta silmi pilgutab, kaob ju kõik see. Äkki näeb ta üldse nägemusi?Avades koduukse, märkas ta, et kõik pole enam selline, nagu see varem oli. Ta nägi verepiisku seintel, mööbel oli enamjaolt kummuli. Teises asendis. Klaasikilde oli maas ja lauatelefonijuhe oli läbi lõigatud. Kõndides edasi, kuulis ta veesolinat. Vannitoa uks oli paokil ja ukse alt nirises vett. Omega avas vannitoa ukse. Ta ema oli vannis, vesi oli värvunud punaseks. "Ema!" karjatas tüdruk. "Miks see kõik juhtub?"Ta keeras kraani kinni ja hoidis ema kätt enda peos. "Pidid sa minema?!" nuuksus Omega. "Miks just nüüd?"Tüdruku juuksed langesid vette ja said märjaks. "Isa on läinud, Stacy kadunud juba mitu kuud ja nüüd sina!" halas Omega. Ta istus vanni kõrvale ja ohkas raskelt, sügavalt. See kõik oli .. kokkusattumus. Omega ehmus uksekella peale. Seal seisis Benjamin, kes paistis olevat hirmunud. "Aita mind! Palun!" anus poiss. "Nad jälitavad mind." Tüdruk lasi poisi sisse ja istus diivanile. Juhtunu vannitoas oli plikal juba peaaegu ununenud. "Kes sind jälitavad?" küsis Omega.Benjamin ohkas. "Nemad. Ja sa pead helistama politseisse ning teatama sellest, mis vannitoas on," seletas Ben. Omega kohkus. "Kkuidas sa teadsid?" kokutas tüdruk. Benjamin vangutas pead. " Ma ei saa sulle seda praegu öelda, sorri," põhjendas Ben. Tüdrukule jäi kõik arusaamatuks, kuigi ta püüdis mõista. Tahest tahtmata piilus ta Beni poole ja jälgis poisi ilmet, et sealt siis midagi välja lugeda. "On nad läinud?" uuris Ben, et vaikust katkestada. Omega kortsutas kulmu ja sõnas: "Kes 'nemad'? Ma ei saa ju sulle vastata,kui ma ei tea.""Nemad, Thomas ja Yian," närveeris Ben. "Kas sa siis ei tea? Nad on kõige hullemad vaenlased meie jaoks üldse. Kas Elle pole sulle rääkinud siis või?"Elle on Omega naaber, ta elab väikeses majakeses, kus on ainult 2 ruumi: magamistuba ja köök. "Elle on juba tükk aega kadunud olnud," vastas Omega. "Pole teda väljas enam näinudki. Ainult Theodor on vahepeal hiirejahil.""Elle ongi selle kõige põhjus. Nad tahavad teda kätte saada läbi minu ja ka sinu," rääkis Ben."Aga ma ju ikkagi ei saa aru mis toimub!" karjatas Omega. "Olen ju lihtsalt üks tüdruk, teismeline, kes käib koolis nagu iga normaalne laps.""Shh!" sisistas Ben. "Nad kuulevad meid muidu ju kui sa karjud. Palun, ole tasa!""Oota, kas nemad on siis süüdi selles, mis vannitoas on?" meenus Omegale. Benjamin noogutas. "Usu mind, mul pole sellega midagi tegemist ja ära usu neisse nägemustesse, mis sul ilmuvad. Need on kõik Theodori ja Yiani pärast. Nemad muudavad kõik minu vastu, usu," rääkis Ben. Sügaval sisimas poiss muigas. "Omega usub ka kõike, tolvan," mõtles poiss."Me peame minema siit ära, muidu nad leiavad meid üles," paanitses tüdruk. "Tule, ma tean üht kohta, kus oleme kaitstud." Benjamin järgnes tüdrukule alla keldrikorrusele, kus oli terasest uks. Omega valis õige numbrikombonatsiooni ning nad lipsasid uksest sisse. Benjamin sonis midagi omaette. "Sa väike paharet," sõnas Ben. "Inimestega, kelles sa kindel pole, ei ole soovitatav koos olla." Nende sõnadega tõstis Ben käe ja andis Omegale tugeva hoobi näkku. Tüdrukul hakkas ninast verd jooksma. "Sina oled paha, mitte nemad," lausus Omega."Just täpselt, targutaja," noogutas Benjamin. "Nad tahavad mind kätte saada, et ma sulle viga ei saaks teha, aga .. " Benjamin lükkas tüdruku vastu seina ja hoidis tal kõrist kinni. "Sa oled nii rumal, see oli täitsa lihtne .. sa juhatasid mu siia ja sa ei saa siit välja, mitte kunagi. No võib-olla siis kui oled juba surnud," irvitas Benjamin.

3#
Poiss lahkus ruumist. Ta pidi ainult sõrmenipsu tegema ja kadunud ta oligi. Omega surus end vastu seine, kõige kaugemasse nurka, uksest võimalikult kaugele. Tüdruk kuulis oma peas imelikke hääli: "Ta on majas! Ma tunnen seda, ma kuulen ta hingamist!" See oli poisi hääl, mis oli igas oma sõnas kindel.Omega kuulis kriginat ja sosistamist, see tundus nagu keegi manaks midagi või kedagi. Koputused kõlasid uksele, tüdruk suutis vaid olla hirmul. Ta haav näol kipitas, kui mõni soolane pisar seda riivas. Tüdruk tõmbas oma tulipunased juuksed näolt ära, et näha, mis ukse pool toimub."See on naeruväärne, kuidas Benjamin meiega lollitab," oli kuulda kedagi rääkimas. "Sa tõesti usud, et me suudame ta üldse siit kätte saada?""Jah, ma usun seda," madal hääl sõnas vastuse rahulikul toonil. "Ja sina saad selega hakkama. Oled nüüd ju ka ajapeataja.""Ajapeataja?" sosistas Omega. "Kes see veel on?" See küsimus piinas tüdrukut viivu, sest ta oli ju kõigest õpilane, tavaline tüdruk. Ja nüüd järsku ühel päeval muutus see kõik. Varem oli ka Omega näinud sellist laadi nägemusi või hallutsinatsioone, kuid mitte midagi enamat. Sõna ´ajapeataja´ polnud ta üldse kuulnud, vähemalt sellise olukorra kohta mitte. Kuidas saaks see niinimetatud ´ajapeataja´ aidata Omegal siit välja pääseda?"Keskendu, poeg," kõlas madal meeshääl. "Sa suudad. Mõtle sellele tüdrukule, tee mis sa suudad. Ma usun sinusse." Niipea, kui mees oli need sõnad lausunud, ilmus Omega ette üks noormees. Paistis olevat viieteist aastane."Tule," sosistas Yian. "Sa pead, muidu Ben tuleb ja .. sa ei taha enam edasi teada." Omega ajas end püsti ja kõndis poisi juurde. "Kes sa oled?" uuris tüdruk. Yian võttis Omegal käest ja sulges silmad. Nad ilmusid Elle maja juurde."Kuidas sa .. ? Kuidas me .. ?" küsis Omega. Yian ohkas ja lausus: "Sa ei pea veel seda kõike teadma, piisab vaid teadmisest, et ma olen ajapeataja.""Kes?" küsis Omega, et lõpuks ikka selgusele jõuda. Yian vangutas pead."Me ööbime täna siin, kus me kaitstud oleme," ütles Thomas, vanem meesterahvas. "Elle .. ta on ühes kindlas paigas ja Theodor, see olin mina, teadmiseks sulle, Omega.""Kuidas sa mu nime tead?" uuris tüdruk. Nii palju küsimusi oli tal peas. "Kas teie oletegi mu kaitseinglid?" Yian naeris. "Ma ei nimetaks end kaitseingliks, aga jah. Umbes nii," vastas poiss.Omega sisenes majja ja istus ühele madalale voodile, mis oli arvatavasti Elle tütre oma, kes oli surma saanud metsas, mis oli maja taga. See mets tuletas Omegale meelde kohta, mis esines raamatus The Avenue of Death. See sama mets, mille ta oli kirja pannud ka oma kirjandisse, mis natukene aega hiljem enam ei eksisteerinud.Hetkel oli tüdruku pähe kogunenud liiga palju küsimusi, millele ta polnud siiamaani vastust saanud ning asjaolusid, mis olid seletamatud. Omega vajutas pea padjale ja jäi põrnitsema pilte Elle tütrest, mis rippusid seinal. See tüdruk oli nii noor, sama vana kui Omega ja tal olid pikad punased juuksed."Ta oleks nagu minu kaksik," sosistas Omega endale. Yian piilus ukselävelt Omegat. "Ta ongi," sõnas poiss.

4#
Omega tõstis küsivalt pea padjalt ja jäi Yianile otsa vaatama. "Kkuidas?" küsis tüdruk vaevu. Yian kehitas õlgu ja lähenes Omegale. "On, te elasite või õigemini elate erinevatel sajanditel ja kõik," seletas poiss. "See tüdruk, ta elas umbes, viikümmend või kuuskümmend aastat tagasi nagu ka Benjamin.""Aga miks me nii sarnased oleme? Tähendab, miks me oleme kaksikud?" uuris Omega edasi. "Kui me elame erinevates aegades, siis see on ju võimatu." "Ei, see pole võimatu, üks inimene, tema nime ei tohi maninida, ta tegi kõik selleks, et sina ja tema ..," poiss osutas punapäsele tüdrukule pildil. " .. ei saaks iial kokku, muidu juhtub midagi kohutavat ja kõik Benjamini kasuks. Ja et Benjamin saaks teid kokku viia, peab ta su tapma, aeglaselt."Omega tundis, et kõike seda informatsiooni oli tema jaoks liiga palju, lihtsalt liiga palju. Tüdruk soovis koheselt magama jääda. "Ma jätan su nüüd üksi, mõtisklema," sõnas Yian. "Mõnusaid unenägusid." Omega avas suu, et esitada poisile küsimus, kuid lõi siis araks.Tüdruk vajus uuesti voodisse: pea padjal ja tõmbas teki endale peale. Siiamaani mõtles ta Benjaminist. Miks pidi poiss teda niiviisi lollitama? Tirima ta lõksu? See oli ju nii ebaaus. Kui Benjamin tahab seda pildil olevat tüdrukut kätte saada, siis mis on selle põhjuseks? Mispärast on tal vaja Omegat ja ta kaksikut kokku viia?Hommikul äratas Yian Omega üles ja kutsus tüdruku endaga metsa kaasa. "Me peame korraks sinna minema," seletas poiss. "Meil on vaja üks asi korda ajada." Omega ja Yian väljusid majast."Mis asi?" tekkis Omegal kohe küsimus. "Midagi müstilist, jälle?""Meil on vaja käia Bandy juures," teatas poiss. Omega kortsutas kulmu. "Ära nüüd ütle, et sa ei tea, kes Bandy on," vajus Yiani pea norgu. "Miks sa oled teadmatusse jäetud?! Miks?!""Ma tõesti ei tea, kes ta on," tähendas Omega. "Oskad sa mulle seda võib-olla öelda?" "Ta on kuulsaim ennustaja üldse. Kuigi tavainimeste seas ei tea temast keegi," rääkis Yian. "Ta peab sulle rääkima ära kõik selle ülesandega seoses." "Mis ülesandest?" ei saanud Omega aru. "Sorri, et mulle pole keegi seda rääkinud." "Seoses Benjaminiga, kuule keegi ju ometi pidi sulle seda selgitama. Äkki oled sa unustanud kõik? Ma usun, et Bandy on sinu juures käinud, ta väitis, et on. Enne su ... õe surma," rääkis Yian.Omega jäi nukraks. "Stacy," sosistas ta. "On tal seos Benjaminiga? Mu õel?" Yian lõi laksu vastu laupa. "See oli õige küsimus!" rõõmustas poiss. "Tema ongi see kaksikõde!""Stacy ja see samune kaksikõde? See ei saa olla. Ta ju oli viie aasta eest minuga veel," sõnas Omega. Yian noogutas. "Just," sõnas poiss. "Ja siis otsustaski maag, et lahutab teid, sest Ben ei tohi sind ja Stacyt kokku viia." "Kuid miks mitte?" uuris Omega edasi. "Miks me ei tohi kokku saada Stacyga?" "Eile ma ju ütlesin sulle. Siis toimub kohutav asi, kõik Benjamini kasuks. Rohkem ma ei saa sulle öelda," ütles Yian. "Aga sa ju ütlesid, et see tüdruk pildil elas viikümmend-kuuskümmend aastat tagasi nagu Benjamin," rääkis Omega. "Kuidas?" Yian seletas: "Jah, ta elaski. Ta oli nõid tegelikult. Benjamin tappis ta enda teada, kuid tegelikult, Stacy jäi ellu, minevikku. Benjamin peab nüüd sinu ka tapma, et teid Stacyga kokku viia. See on keeruline, parem kui ma ei räägi. Ajan sind veel rohkem segadusse."

5#
"On jah keeruline," sõnas Omega ja naeratas Yianile. Nad jõudsid ühe mäe juurde, õigemini koopasuu ette. "See see ongi," ütles Yian kindlalt. "Lähme." Omega järgnes poisile, õrnad judinad jooksid tüdrukul mööda selga, sest koht ei olnud just kõige meeldivam. Pealegi iga päev sellist asja just ei näe."Bandy!" hõikas Yian. "Kus sa oled?" Nurga tagant ilmus välja imekaunis tumedapäine naine, kel oli seljas pikk punane kleit. "Järgnege mulle," sõnas ta heliseval häälel. Ta juhatas noored ruumi, kus oli kristallkuulike, kaks tooli ja palju raamatuid."Võtke istet," lausus ta sõbralikult. "Mis sul seekord mureks on, Yian?" Omega istus, kuid Yian seisis püsti. "Ema, mul on vaja su abi. Sa pead õpetama Omegale kõike vajalikku," rääkis poiss. "Ta on jäetud teadmatusse, justkui tüdrukut polekski olemas. Ta ei tea sellest tuhkagi, sellest elust.""Ema?" kortsutas Omega kulmu. "Ta on su ema? Kuidas?" Yian ohkas ja võttis istet, siis tõstis pilgu ja vaatas Bandyle otsa. "Näed isegi, ta ei tea," tähendas poiss. "Sa pead talle kõik selgeks tegema, mina enam ei jaksa. Sul on vähemalt kannatust.""Heaküll, poeg," teatas Bandy viimaks ja silitas Yiani juukseid. "Aga luba, et sa käid mind ikka vaatamas siin. Elle muretseb teie kahe pärast nii väga." Bandy jättis pojaga hüvasti ja juhatas Omega ühte tillukesse tuppa. "See on sinu tuba," ütles naine rahulikul toonil. "Loodan, et meeldib.""Tänan," oli Omega viisakas. Ikka ja jälle tungisid ta mõtteisse küsimused, millele ta vastust veel nii pea ei saa. Vähemalt nii ta arvas. Tüdruk lebas voodil ja vaatas lakke. See oli kaetud mingisuguse vaibaga, nii see paistis. Ka seintele oli riie pandud. Koht tundus nii hubane, kuigi seal polnud peale küünalde valguse midagi. Päikesekiired sinna ei ulatunud ning öösiti ei saanud ka kuupaistet seega näha. Omega kuulis vaikset niutsumist enda juures. Tüdruk tõstis pea ja uuris ümbrust. Ta nägi väikest kutsikat enda kõrval, ta võttis olendi endale sülle. "Hei väikemees. Mis sind siia toob?" küsis tüdruk. Koer haugatas korra,siis hüppas Omega sülest maha ja jooksis Bandy juurde. "Omega! Mul on su abi vaja!" hüüdis Bandy. Tüdruk oli koheselt püsti ja juba kõndiski Bandy poole. Tüdruku pilk peatus kõikide nende taimede peal, mis olid laual. "Mis need veel on?" uuris Omega. Bandy naeratas ja sõnas: "Need on meie tänane söök, lõunasöök, kui täpsem olla. Sulle on neid aineid vaja, sinu võimete jaoks.""Mul on võimed?" imestas Omega. "Aga kuidas?" "Sa oled samasugune, põhimõtteliselt samasugune, nagu oli Stacy, ainult tema ei teadnud nii täpselt, et tal on sellised võimed. Seepärast Benjaminil õnnestuski ta alguses kahjutuks teha. Aga ma suutsin Stacy päästa, rännates minevikku ning andes talle nende taimede mahla," seletas Bandy. "Ja ma tean, et see kõik on keeruline. Sa saad kõik teada sammhaaval." "Nüüd," alustas Bandy ja toppis taimed ühte potsikusse ning sõnus midagi. "Pead sa selle ära jooma. See on väga toitev." Omega võttis klaasi enda kätte ja rüüpas sõõmu. "Vastik," vingus tüdruk. "Kuidas seda üldse juua saab.""See on täpselt nii vastik, kui sina seda mõtled," kinnitas Bandy. "Mõtle, et see on mahl, metsamarjamahl." Omega tegi nii nagu kästud ja tõesõna, ta tundis, kuidas see jook, oli muutunud magusaks, koheselt. "Kuidas saab niiviisi teha?" uuris Omega kohe. Bandy kehitas õlgu. "See lihtsalt on nii," vastas naine.Nende juurde oli tulnud Elle. "Aga mida Elle siin teeb?" tekkis Omegal kohe uus küsimus. Bandy aitas vanamemme istuma. "Ta on siin kaitstud Benjamini eest. Kas sa ei märganud siis ennem, miks Benjamin sinu käest uuris, kus Elle on? tal oli vaja seda teada, et pääseda nii minuni, et ma ei saaks sind aidata," rääkis Bandy. Omega raputas pead. "Seda kõike on minu jaoks liiga palju. Ma parem enam ei küsi ja kui küsin, ärge vastake," ütles tüdruk.

6#
"Ma lähen välja, jalutama," sõnas Omega, mille peale ta sai nõusoleva vastuse Bandylt. Elle naeratas tüdrukule ja aeglase kõnnakuga liikus tagasi sinna, kust ta oli ka välja ilmunud. Väljas, Omega kõndis mööda üht kitsukest rada. See oli veidikene juba heina kasvanud ning seetõttu oli vaevumärgatav, aga sellest tüdruk suurt numbrit ei teinud. Ta kuulis tasapisi üha rohkem ja rohkem veesolinat ning liikus hääle suunas.Taamal sirendaski juba oja, piisavalt suur. Oja äärde jõudes kükitas tüdruk maha ja pesi vees käsi ning nägu. Ta tõusis ja suunas pilgu teisele poole kallast. "Benjamin!" ehmus Omega. Benjaminil oli kurjakuulutav irve näol, tal oli käes püstol. Poiss sihtis tüdrukut, kõlas lask. Omega tõstis oma käe millegipärast oma näo ette ja sulges silmad. "Mida kuradit?" kuulis Omega Benjamini vandumas. Tüdruk avas silmad ja nägi kuidas kuul oli peatunud sentimeeter ta käelabast eemal. Omega tegi käega äkilise liigutuse paremale, sinna suundus ka kuul ning tabas üht suurt kändu."Kuidas sa said?" imestas Benjamin. "Sa pole ju ometigi nagu need teised, ega?!"Poiss oli üpris segaduses ega osanud midagi teha, kui ainult seista. Omega istus oja äärde ja nimetissõrmega sega vett, siis tõstis näpu veest ning veejuga tuli sõrmega kaasa. Tüdrukut ajas see naerma. Ta suunas veejoa Benjamini poole, kes märjaks saades koheselt jooksu pani. "Huvitav, kuidas ma küll nii saan?" küsis tüdruk endalt. "Aga sel pole tähtsust, eriti."Omega tõusis püsti ja kõndis edasi. Ta kuulis, et keegi jälitab teda, kuid ta ei näinud, kes see oli. Tüdruk seisatas ja vaats enda ümber ringi. Ta nägi põõsa juures vilkuvaid silmi, mis polnud üldsegi kurjakuulutavad."Kes seal on?" karjus Omega, et teada saada, kes on see olend, kes jälitab teda juba tükk aega.Lehtede varjust ilmus välja hunt. Tüdruk oleks äärepealt kiljuma hakanud, kuid siis moondus olevus Yianiks."Mida? Kuidas?" kokutas Omega."Ma olen teistsugune, kas sa siis ei teadnudki?" muigas Yian."Sa oled nagu Stacy ja Benjamin?" uuris Omega. "Sa saad ka muutuda?""Just! Ainult, et ma olen võimsam, kui Stacy. Ja peaaegu sama võimas kui Benjamin," rääkis Yian."Kuidas sama võimas?" tahtis Omega teada."Ta on mu vend, meie soontes voolab üks ja sama veri. Järelikult sama võimsad, peaaegu," seletas Yian."Peaagu? Mis mõttes?""Tema ema oli teine. No, me oleme poolvennad," ütles Yian. "Kes ta ema oli?""Seda ei tea keegi peale Benjamini enda," vastas Yian.

7#
Omega jäi mõtlikuks. "Aga miks keegi siis ei tea?" küsis tüdruk. Yian kehitas sellepeale õlgu. "Äkki Benjamin on maininud oma ema nime, kuid keegi pole seda tõepähe võtnud," tekkis Omegal uus idee. Ka seegi kord kehitas Yian õlgu. "Kas sa midagi tead ka üldse?" küsis Omega naljaga pooleks, kuid poiss võttis seda liiga tõsiselt."Mis see sinu asi on!" käratas ta ja lahkus."Yian oota!" hüüdis Omega poisile järele, kuid Yian justkui haihtus siis. "Kurat! Ta on ju ajapeataja!"Tüdruk ohkas ja istus ühele mättale, toetas pea kätele. "Oh, Yian! Miks tekib mulsind nähes alati imelik tunne? Ja miks olen ma enda peale nii vihane alati, kui salahkud?" tahtis Omega teada."Võib olla sellepärast, et sa oled minusse armunud," kõlas Omega lähedalt poisihääl. Omega ette ilmus eikuskilt Yian. "Kuidas sa?" ei mõistnud Omnega."Halloo! Ma olen ju ajapeataja ja pole just eriti raske end nähtamatuks muuta, eks!" seletas poiss."Pidin ma valjuhäälselt mõtlema," kirus Omega ennast."Pole midagi," sõnas poiss. "Ausalt öeldes, ma kahetsesin, et algselt sinu juurest minema jooksin. Olin enda peale vihane, seega tulin sinu juurde tagasi.""Miks?""Sest mul on tunne, et .. et ma olen sinusse armumas, Omega," tunnistas Yianausalt."See ei saa juhtuda, me ei tohiks," lausus Omega."Aga mis siis, kui me olemegi kokku loodud?" tekkis Yianil küsimus. "Võib olla see kõik peabki nii minema?!"Omega raputas pead. "Ei tohi! Ei saa!" kinnitas tüdruk."Kuidas sa saad nii kindel olla?" uuris poiss."Ei saagi," nentis tüdruk. "Aga see ei tohi juhtuda. Me oleme liiga erinevad.""Kindlasti on meil midagi ühist. Kasvõi me võimed," sõnas poiss. "Pean tunnistama, et tõeline vastane Benjaminile oledki sina."Omega muigas. See viimane lause oli ju tüdruku kasuks. Omega tõstis käe enda ette ja tegi äkilise liigutuse enda suunas. Yian lähenes."Mida sa tegid?" küsis poiss."Mitte midagi," vastas tüdruk.Lõpuks Omega tegi nipsu ja poiss jäi seisma ühele kohale. Tüdruk tõusis mättalt ja lähenes Yianile. Mõlema pilgud peatusid teineteise silmades. Omega sulges silmad ja suudles poissi. "Miks sa seda tegid?" küsis Yian."Mu süda käskis seda teha."

8#
"Omega, me ei saaks kunagi koos olla, tegelikult," tunnistas Yian. "Ja ma ei saa põhjendada, sest ma ei oska. Anna andeks, aga see kõik ei tohiks juhtuda. See oleks .. seadusevastane.""Sa tahad öelda, et siin on ka seadused? Ja miks kuradi pärast keegi pole mulle mitte midagi maininud? Tead, ma hakkan isegi vist juba arvama, et mul oleks parem Benjaminiga maailma hävitada, kui olla sellises teadmatuses," rääkis Omega kurvalt."Aga me ei saa," sõnas Yian."Kas seadused ei luba?" nähvas Omega. "Ma soovin siit lihtsalt minema saada!"Kui välgusähvatus kadus Omega sealt, kus oli hetk tagasi seisnud. Tüdruk oli ühes koridoris, pikas ja kitsukeses koridoris, mida valgustasid vaid tõrvikud seintel. Hingetõmbed kajasid seal, kõik oli kristalselgelt kuulda. "Astu edasi, tütar," kostus madal meeshääl Omega kõrvu. "Ma pean sind ise kurssi viima."Omega kõndis kikivarvul koridori lõppu, kust oli hääl arvatavasti tulnud. Ta jõudis suurde saali, mille laes rippus mitu lühtrit ja mille seinu kaunistasid maalid. "Bandy ja Yian ei saanud sinuga hakkama?" küsis mees ja sammus Omega ette. Omega vaatas suurte silmadega olevust, kellel oli sametist kuub seljas. Tüdruku mõtted pöörlesid aina hirmu ümber."Kes te olete?" küsis Omega tasa. "Kas ma tean teid?""Ei," kõlas kindel vastus. "Ma olen keegi, kes on põgenenud mineviku eest ja eelkõige sinu eest, Omega.""Kuidas te mu nime teate?" uuris Omega. "Ma pole ju seda teile öelnud ja ma ei usu, et Bandy või Yian oleks seda ka teile maininud.""Ma olen sinu isa, Omega.""Mu isa? Ei, mu isa pole üldsegi teie moodi. Ma mäletan teda hästi," sõnas tüdruk. "Ta oli teistsugune.""Milline?" tahtis mees teada. "Pole teie asi!" käratas Omega."Ta jättis su, kui olid kolmene," alustas mees. "Ta pidi minema ära, sest tal oli teine elu ja teine naine ning juba ka poeg.""Tahate öelda, et ma olin sohilaps?" uuris Omega. "Abieluväline laps?""Jah, pean seda raske südamega tunnistama," vastas mees. "Aga sa oled kõige võimsam nõid läbi aegade. Ka Stacyst võimsam.""Aga kuidas?""Keegi ei tea seda," lausus mees. "Aga sa pole täpsemalt minu küsimusele vastanud : kes sa oled?" kordas Omega oma küsimust."Ma olen sinu isa, kuningas Redo," ütles mees. "Ja sinu ema. Ta on tapetud, eks.""Jah. Kas sina tegid seda?""Ei, see oli .. Benjamini abiline, Troy.""Kuidas sa kõike tead?" uuris Omega."Tänu sellele," sõnas mees ja võttis põuetaskust välja kristallkuuli, kus oli näha Benjamin. "See näitab mulle kõike seda mida tahan.""Okei, aga miks sa mu jätsid? Miks sa üldse lasid Yianil minu eest "hoolitseda"?" ei lõppenud Omega küsimused."Sest ta .. ta on ka elanud selle kõige läbi.""Ja sa arvasid seetõttu, et ta teab midagi? Valesti arvasid, ta on ohmu," muigas Omega."Aga ta meeldib sulle.""Isad ei tohiks tütardele sääraseid asju ette heita, sest nad peaksid teadma, et see ei meeldi lastele," ütles Omega."Nii see ju on, sa tead seda."Omega ohkas ja vangutas pead. "Aga Yian ütles, et see ei tohiks nii olla," sõnas tüdruk. "Kuid miks, seda ta ei oska ise ka põhjendada."

9#
"Poiss on segaduses, see on ilmselge," väitis Redo. "Aga tule, ma näitan sulle su tuba.""Minu tuba?" imestas Omega. "Tahad sa öelda, et ma jään siia? Aga, kas ma siis ei peagi enam Yiani .. see tähendab Bandy juures olema?""See poiss on sulle ikka hinge läinud, eks?" uuris Redo edasi. "Ma ei väida, et sa temaga kohtuda ei saa, ta käib siin tihti. Lihtsalt, otsustan selle koorma Bandy õlgadelt võtta ja sinuga ise tegeleda. Pealegi, see tuba, see on maagiline ning parim paik üldse su võimete testimiseks.""Redo .. ""Kutsu mind isaks, see meeldiks mulle rohkem," naeratas mees Omegale. "Isa, aga kuidas sa kavatsed üldse mind õpetada? Mainin sulle kohe ära, et teismelise tütrega saab sul olema raske," lisas Omega muiates. "Eriti veel siis, kui sa pole harjunud "isa" ametiga.""No kui raske see saab olla?" ***"ISAA!" karjus Omega ja trampis oma jalgu vastu maad. "Ma tahan shoppama minna!""Kuhu?" ei mõistnud Redo. "Mis asi see veel on?""Kutsu Sisley kohe siia!" röökis tüdruk. "Amandine! Tegele palun Omegaga," ohkas kuningas ja palus teenjannal Omegat rahustada. ***"Isa, ma .. ," nuuksus Omega. "Sisley ja mina läksime tülli. Oh, see on südantlõhestav.""Rahu, tütar, kõik laabub," üritas Redo asja paremaks muuta. "Amandine!" ***"Issi, andeks, et ma pole just kõige parem tütar olnud, aga mul on olnud ka rasked ajad," vabandas Omega. "Ma olen ju teismeline ja ..""Ma mõistan, tütar," valetas isa. "Vähemalt üritan." ***"Yian tuli sulle külla, siia, mis iganes," teatas Amandine ja lõi käsi kokku. "Tee end korda nüüd, plika!""Ta on siin?" imestas Omega. "Oeh, ma ei jõua ju!" Tüdruk tormas kapi juurde ja otsis sealt välja laimirohelise kleidi, mille ta kiirelt selga tõmbas. Amandine läks Yianit kutsuma, kes peagi ukselävele ilmus."Omega, sa oled .. Wauu! .. Vapustav!" tegi poiss suured silmad ja ulatas kohmakalt tüdrukule sinise roosi."Äitäh, see oli ju ikka kompliment," naeris Omega. Ta köhis hääle puhtaks ja küsis: "Mis sind siia tõi?""Tundsin sinust puudust?""Aa, või nii," noogutas Omega. "Lähme .. aeda? Jalutama.""Võib ka," nõustus Yian. Poiss võttis Omegal käest ja nad hakkasid edasi kõndima, kui Redo nad peatas."Poiss, mis sa siin teed?" küsis Redo. "Tulid kosja?"Yian punastas. "Ei, sugugi mitte. Tulin ..," Yian neelatas ja jätkas: "..külla, kui tohtis.""Ega sa daamil oodata ei lasknud?" küsitles kuningas edasi."Isa," sisistas Omega. "Lõpeta."Yian raputas pead."Me peame nüüd minema," sõnas Omega ja tiris Yianit ukse poole. "Veetke toredalt aega siis!" hõikas Redo noortele veel järele ja endamisi pomises:"Meenuvad ajad mil ma ise olin veel noor.""Te olite ka noor kunagi?" naljatas Amandine. "Arvasin, et te polegi kunagi vanaks saanud.""Oh teid, madam," muigas Redo."Kuidas pidustustega lood on? See "kuningriik" saab ju peagi saja aastaseks ning paljud on juba küsinud, millal nad saaksid jälle oma uhkeid rõivad kanda. Just nimelt selles lossis, palees," uuris Amandine. "Olen kindel, et Thomas aitaks teid.""Jah, muidugi. Sellest räägin peale Yiani lahkumist, kui teile sobib," ütles Redo. "Ja vii palun Omega mõni päev Inglite linna, sellele avenüüle, kus on need moodsad poed. Ta kindlasti naudiks ostlemist.""Või kohe nii? Aga Sisley? Kas tema ei saaks ka kaasa tulla? Ta on ikkagi ju Yiani õde ka ja puha," küsis Amandine. "Omega ja Sisley saavad ju hästi läbi, eks? Ma pole küll kuulnud, et nad tülis oleksid või midagi seesugust.""Ei, tülis nad küll pole, seda mitte," kinnitas kuningas."Omega, ma pean tunnistama midagi," sõnas poiss. "Jah, mis see oleks?" oli tüdruk õhinas."Sa meeldid mulle väga, aga .." alustas poiss."Aga mida?" kortsutas Omega kulmu."Ma ei saa kuidagi sinuga koos oldud," lausus poiss kurvalt. "Ma pean, mu isa sunnib, mind olema koos Clairega. Sa tead küll, see printsess, kes elab Inglite linna lähistel."Omega jäi tõsiseks. Tilluke pisar veeres tüdruku põselt alla murule ning muutus seal jääks. "Ma pean .. minema," ütles Omega ja lasi Yiani kätest lahti. Tüdruk jooksis tagasi tuppa. Redo märkas tütre nutmist ning järgnes talle tema tuppa."Mis see poiss sulle tegi?" küsis Redo tõsiselt."Mitte midagi .. olulist," nentis Omega. "Lihtsalt.""Ta murdis su südame? Ja see pole tähtis?"Omega ei suutnud sõnu väljagi öelda, sest ta oli meeleheitel. Ta hoolis poisist nii väga ja nüüd kõik unistused, mis tal olnud olid, purunesid. Ta soovis olla Yiani tüdruk. Siinmail muidugi tüdruksõbrast ei teatud midagi. See oli ju pärismaailmas ainult."Ta võttis mu südame, muutis selle jääkilluks ja purustas selle kalgilt. Killud sulasid ajapikku ning südant parandada enam ei saakski," mõtles Omega.

#10

10. osa

"Palun lase mul omaette olla," nuuksus Omega ja surus pea patja, et varjata isa eest oma pisaraid.

"Hea küll, ma püüan sind mõista ja lahkun," kinnitas Redo, tõusis ning kõndis toast välja. Kuid enne veel lausus: "Yian ootab sind täna kell kaheksa kuuendal avenüül. Palun mine. Ta tahtis sinuga millestki rääkida."

"Yian, lollakas selline. Äkki tahab mulle veel midagi nina alla hõõruda? Ah?" mõtles Omega, kuid siiski oli tüdruk nõus minema.

Tüdruk otsis kapist oma vanad lõhkised teksad üles ja tiris riiulilt ka valge topi välja. Ta vahetas ruttu riided ning kammis juuksed ära.

"Vara küll veel, kuid mida muud on mul teha?!" rääkis ta endamisi. Talle endalegi tundus see imelik, iseendaga rääkimine. Justkui ta oleks hulluks minemas või juba ongi hull.

***

Jõudiski kätte see kauaoodatud kellaaeg, mil Omega läkski kuuendale avenüüle. Ta jäi ootama avenüü algusesse, sest Yian polnud tema isale midagi täpsustanud ning tüdruk ei teadnud täpset kohtumispaika.

Omega toetas end vastu ühe ehitise seina ja pani käed taskusse, et need ei külmetaks. "Siin sa oledki, kullake," kuulis Omega tuttavat häält. Kui see ei olnud Yiani hääl. Tähendab oli, aga ta erines kuidagi. Yiani praegune hääl ' riivas ' kõrvu.

Liiga äkiline - pakkus Omega. Ta vaatas poisile silma sisse. "Miks sa tahtsid, et ma tuleksin?" küsis tüdruk.

Yian naeratas ja sõnas: "Mul oli vaja sulle midagi rääkida."

"Mida täpsemalt?" uuris Omega.

"Seda natukese aja pärast. Kõigepealt pean ma teadma, et .. Kas sa armastad mind?" küsis Yian.

"Mis küsimus see veel on?"

"Ma küsisin, kas sa armastad mind?" kordas Yian.

"No, jah."

Yian tõi oma parema käe nähtavale, milles ta hoidis nuga. Sellelt peegeldus kiri: nüüd sa suredki, koer!

"Mida see tähendab?" küsis Omega ja eemaldus poisist veidi.

"See tähendab sedasama, mida see sõnum sulle ütleb, Omega," ütles Yian, kuid ta hääl muutus. Kohe palju. Ja samuti ka tema nägu. Üldse - Yian muutus BENJAMINIKS!

"Ben?!" kohkus Omega ja komistas kivi otsa, mille tõttu ta maha kukkus.

"Jajah, nüüd on sinu tund tulnud!" irvitas Benjamin. Ta lähenes Omegale veelgi, tiris plika püsti ja surus talle noa kõhtu.
Omegal jooksis verenire suunurgast, Benjamin tõmbas noa välja ja lasi tüdrukul maha langeda, surnult.
"Kurat kuidas mul ikka veab!" pidi Benjamin endale tunnistama. "Nüüd on vaja veel Stacyt!"


***LÕPP***





pole viimast lihvi teinud