Teenage Love Afair 16 osa

1 osa

Kõndisin tuimalt klassi ja võtsin oma tavalisel kohal istet, kuhu õpetaja oli mind sokutanud. Otsisin räsitud koolikotist oma õpikud ja vihikud välja ning jäin põrnitsema tahvlit kuhu oli suurte kõverate tähtedega kritseldatud tunnitöö. Ilmselgelt oli õpetajal jällegi üks totakas koosolek ning ta hilineb jälle.Korrapidajad jagasid eile tehtud kontrolltööde vihikud laiali ja võtsid siis oma kohtadel istet. "Kaks, hea et seekord niigi läks," muigasin ma ja toppisin vihiku kotti. Avasin õpiku ja silmitsesin ülesandeid, mis olid selle tunni teemaks. Klassiuks avanes, seal seisis asendusõpetaja. "Nii," sõnas ta piniseval häälel. "Ma pean rääkima Robyn Ridleyga."Tõusin oma kohalt püsti ja kõndisin õpsi juurde. "Mis tahad?" mühatasin ma. Õpetaja kergitas kulmu, sättis prillid ninaotsale ja alustas: "Esiteks, sa peaksid oma suhtumist parandama, teiseks sa saad endale abilise, kes hakkab sinuga peale tunde raamatukogus õpetama."Vangutasin pead. "Pigem kõlaksid soovitused nii: Pane oma molu kinni!" käratasin õpetajale ja müksasin teda, et tagasi oma kohale pääseda. Paistis et õpsil oli nutt kurgus, sest ta lõualuud hakkasid värisema ning silmad läksid kissi, seejärel ta lahkus."Kah mul asi, hinded on igal normaalsel inimesel nii faking sitad ju," pomisesin omaette. Kuna õps oli juba niigi kaua ära olnud, siis oli juba teada, et ta ei tulegi tundi, sest see oleks tema jaoks ajaraiskamine olnud, kui ta saabub 15 minutit enne kella.Õpilased hakkasid juba hõiskama ning nii mõnedki loopisid paberlennukeid mööda klassi, et näidata kui rõõmsad nad ikka on selle üle , et õpa ei saabugi.Asjad, mis olid mu laual, läksid otsemaid mu koolikotti ning ma olin valmis ruttama järgmisesse tundi, mis pidi toimuma neljandal korrusel.Kell heliseski tormasin juba ukse juurde, kuid see avati ning ma sain uksega nina pihta. "Vabandust, ma ei tahtnud," vabandas üks heledate juustega tüdruk. "Sa vaata ikka ette ka, tolvan!" röökis teine ja tiris oma sõbranna minu juurest eemale. Hoidsin käega ninast kinni ja kõndisin kooliarsti juurde."Läksid poisiga kaklema, jah? ja said vastu nina siis?" küsitles arst mind. "Ma ei saa aru, ükski õpetaja ei suuda enam kaklusi peatada, see on juba ammu teada."Ta plaasterdas mu nina kinni ning siis võisingi minna.Hiljem kummitas mind selle tüdruku nägu. Ta oli seesama plika, keda olin koos paljude teiste poistega narrinud, kuid ta oli nüüd muutunud. Täiesti teistsugune.

2. osa
Mõtlesin pingsalt, mis tüdruku nimi oli olnud, kuid see ei meenunud mitte sugugi. Tundsin, kuidas sain millegagi vastu pead. "Ai!" vingusin mina. "Mida sa unistad siin, hüüan sind juba tükk aega, aga sa ei tee kuulmagi," seletas Drake. "Kas mul polegi mõttevabadust?" küsisin sõbralt. "Kui asja sellisest küljest vaadata, siis ..," sõnas ta. " Siis Ei!" teatas ta viimaks. Vangutasin pead ja toetasin pea kätele. "Mis selle plika nimi oli, keda me kiusasime?" uurisin siis Drake´ilt. "No kuule, ma ei jäte iga tüübi nime korrektselt meelde, või mis?" vastas Drake ja müksas mind. "Mis ta meeldib sulle või?""Ei, mitte seda. Lihtsalt, ma sain tema pärast uksega vastu nina," rääkisin asjaolust. Drake muigas. "Ja siis tuligi armastus sajaviiekümnendast silmapilgust?" irvitas Drake. "Mkmm," mühatasin ma. "Just asking, right ?!"Jaja, see küsimine liigub sujuvalt üle laavile, seda ma juba tean," ohkas Drake. Avasin suu, et talle vastulause öelda, kuid ta hoiatas: "Äkä, ära mitte mõtlegi midagi vastu öelda."Jätsin asja sinnapaika ja keskendusin rohkem tüdrukule, ta oli nii tavaline, kuid miski temas oli selline, kuidas öelda noh - Mmmm. Seda on raske seletada, kuid kui tunda, siis tead, et midagi on temas sellist, mis tõmbab sind tema poole."Hei, Robyn," müksas mind Drake. Olin vajunud mõttesse. "Õpetaja käskis sul ju kriiti tuua õpside toast, " sosistas Drake."Ahh? Mida?" ei jõudnud mulle kohale. "Aa, ma siis lähen." Drake noogutas. Klass hakkas irvitama, kui olin ukse avanud. "Robyn, tahvel on siin," teatas õpetaja ja viibutas kriiti oma käes. "Äkki siis sa ka tuleksid siia poole?"Mul oli mark maani, häbi lihtsalt. põsed tõmbusid roosakaks, liikusid pilk maas õpetaja juurde ja võtsin talt kriidi. Lugesin tahvlil oleva tehte endale vaikselt ette ja hakkasin siis lahendama."Ja tähele sa ka ei pane," tähendas õpetaja. "Rääkisime ju just sellest, et kui on selline murd, mille lugeja on väiksem, kui sellel teisel arvul, siis me laename.""Mida hekki?" pomisesin omaette ning sõnasin siis valjult : "No nagu ma jagaks seda matat, kammoon.""Üritada ju ikka võib. Kui sa ei püüa, ei saagi sa hakkama, iialgi," lausus õps."No mida iganes, eks! Ma olen siiski laps ja mu pähe ei mahu igasugune räps," muigasin ma."Robyn, see pole rämps. See on eluks vajalik," põhjendas õpetaja."Mõtle nüüd loogiliselt. Kui ma poodi lähen, kas mul on vaja teada palju on kuus seitsmendikku plus kaheksa viiendikku? "naersin mina."Kuule jah, mille jaoks?" nõustus Drake minuga. "Seda on igal juhul vaja," jäi õps endale kindlaks. "Võid istuda."Lonkisin enda kohale ja jäin kuulama õpetaja tühist loba, samas meenutasin seda kokkupõrget tüdrukuga.
3.osa
Tund sai läbi, panin asjad koolikotti ja kõndisin sööklasse. Minu jaoks oli suhteliselt vastik söök niiet ma otsustasin siiski minna sööklast ära, et mitte õpetajate sõimamist kuulata. Seadsin sammud raamatukogu poole. Võtsin ühe ajalehe ning hakkasin koomikseid lugema ise vaikselt muiates."Segan ma sind?" küsis see sama tüdruk minu käest. Raputasin pead. "Tahtsin ainult küsida, et ka sa saaksid mulle seda ajalehte anda? Mul oleks vaja üht asja siit järele uurida," seletas ta asjaolu."Ikka, võta," sõnasin ma ja andsin lehe talle. "Tänan," tänas ta ja naeratas mulle. Toetasin pea kätele ja jäin aknast välja uurima."Mees, kus sa olnud oled? Ma otsisin sind nagu segane mööda kooli ringi," lausus Drake ja müksas mind vastu õlga."On ka viisakaimaid variante, kuidas öelda tere või midagi seesugust," ütlesin ma ja vaatasin sõbrale altkulmu otsa. "Mis ajast sulle viisakus tähtis on?" küsis sõber. "Varem olid sa rohkem pohhuisti moodi, kuid nüüd .. Düüd, sa oled muutunud.""Ei ole," vaidlesin vastu ja püüdsin muiet tagasi hoida. "Selline nagu olin varem, olen ka nüüd.""Usu mind, sõbra silm juba ei peta. On ju näha, et sul on mingi väike crush," irvitas Drake."Ahh, käi kukele oma jutuga. Mine jookse ome Rose'i juurde tagasi," sõnasin vastu ja jäin ükskõikselt sõpra silmitsema."Rose on lihtsalt .. lihtsalt ajaviide, tead ju," alustas Drake. "Ta on suht tühine, pealegi, kui tal oleks minu vastu midagi, siis ta vähemalt naerataks mulle.""Kui ta sulle naerataks, oleks kohe teada, et sa oled jälle mingi räpase nalja või teoga hakkama saanud," vastasin ma. "Las Rose olla selline nagu ta tahab olla. On kalk, siis on. Ega ta päris latatara ka ei tohiks olla.""A mul on suva suht," mainis Drake. "Lähme nüüd klassi poole, pärast saame veel väikest sõimu ka õpalt kuulda, või mis?"Kehitasin õlgu ja tegin nii nagu sõber ütles. Klassiukse juurde oli juba väike rahvamass kogunenud, kõik ootasid, millal õps tuleks ja avaks ukse. Istusin maha ja jäin ootama, mil uks avaneks."Robyn!" käratas õpetaja, kes oli kui eikusagilt ilmunud. "Püsti! Õpetajate juures nii ei tohi!""Mida ei tohi?" püüdsin asja naljaks pöörata. "Niimoodi teid vahtida?""Vait!" kostus veel vihase õpetaja suust. "Peale tunde oled siin koos oma sõbra Drake Thomasega!""Mida kuradit ma tegin?" niugus Drake ja vaatas õpetajale süütu näoga otsa."Sa istusid ka!""Ei tea kuna?" uuris Drake õpetajalt edasi."EILE!" õps oli näost tulipunane ja lõõtsutas.

4.osa
Eino´ tore küll," pomises Drake endamisi. "Nüüd veel after party peale tunde, või mis?" Seda küsides pöördus ta minu poole. Muigasin ja noogutasin. "Saab lõbus olema," sõnasin ma."Oled kindel? "uuris Drake vastu. "Minu meelest tuleb vaata-õpsi-seni-kuni-süda-pahaks-läheb teema.""Ähh," lõin käega. "Nii hull see ka pole. Ja see ongi ju hea, senikaua uurid feissi kuni süda pahaks läheb, siis lähed arsti juurde ja ta laseb su koju.""Selle hullu õe juurde ikka ei lähe," kohkus Drake. "Ta seob su tooli külge kinni, kindlalt." "Mkm," väitsin ma. "Ta on lihtsalt vanatüdruk, vajab ainult hoolt ja armastust. Usun, et sul ja temal hakkaks klappima." Viimast lauset öelnud hakkasin naerma. "Sõida seenele," tegi Drake mossis nägu pähe. Raputasin kindlalt pead ja istusin oma kohale.Avasin õpiku ja kirjutasin pealkirja ära, ülesannet ennast ma esialgu lahendada ei osanud. "Robyn," oli kuulda õpsi pettunud häält. "Hakka tööle!""Nojaa, kui te laseks mul mõelda ka!" nähvasin vastu. Õpetaja vangutas pead. "Soovid sa lisatunde? Näiteks iga päev tuled sa õhtusesse kooli?" küsis õpetaja ja kortsutas kulmu."Kas sa tõesti hakkad mind niivõrd igatsema?" tahtsin teada. See küsimus pani mu jällegi muigama. "Robyn! Ma muutun juba väga vihaseks," tähendas õpetaja. "Oleks hea kui lõpetaksid!"Kehitasin õlgu ja näitasin õpetajale keelt. Õpetaja 'kees' juba tasapisi. Ta oli näost tulipunane, täitsa jube oli talle otsa juba vaadata. "Ma ei punastaks," irvitas Drake.Õpetaja sulges silmad ja ohkas, et natukenegi maha rahuneda. "Poisid, poisid," pomises ta omaette tasa, kuid piisavalt kõvasti, et mina ja Drake seda kuuleks, saime selle peale naerukrambid."Täidke need kaks ülesannet ära, siis asuge oma asjadega tegelema, uut osa me täna ei võta, sest puudujaid on liiga palju," rääkis õps."Aijah, kuule!" alustasin ja pöördusin Drake´i poole. "Tirts on täna puudu!" Drake krimpsutas nägu. "Kuule on jah," nõustus ta minuga. "Ta pea plahvatas, veits palju matat sai pähe tuubitud vist." "Ära nüüd nii halvasti ka mõtle temast," irvitasin ma. Jälgisin kella, ootasin, mil kell heliseks, kuid aeg venis kui näts. Äärepealt oleksin magama jäänud, kuid siis kõlas koputus klassiuksele. Pilt silme ees lõi kohe erksamaks. Uks avati, vaatasin sinnapoole."Vabandage," sõnas tüdruk. "Ma otsin Robyn Ridleyt.""Jah, aga palun," noogutas õpetaja ja osutas mulle ."Võid minna Robyn."Nagu mida? mõtlisklesin. Tõusin koheselt pingist ja lonkisin plika järgi. "Kuhu me lähme?" uurisin ma, kuid vastust ei tulnud. Jõudsime aula juurde. Tüdruk kõndis ruumi. "Sa pead esinema koolinäidendis, et oma hinneteseisu parandada," seletas siis tüdruk rahulikul ja madalal toonil. Mu pupillid suurenesid. "Mida kuradit?" pomisesin ma. "Nagu kuulsid," sõnas tüdruk. "Seal on kogu näitegrupp." Plika osutas lavale, seal oli suht palju sagivaid õpilasi ja ka paar õpetajat kes arvatavasti käsikirja parandasid."Tere Robyn," sõnas üks naisõpetaja ja pani oma käe mu õlale. "See oli küll ootamatu otsus sind siia võtta, kuid ma loodan, et see teeb sulle ainult head. Võta sealt laua pealt tekst, rollid määrame peatselt. Ma loodan, et Estreia aitab sul kohaneda."Mulle naeratas üks tüdruk, kes oli riietunud haldjaks. Tema oligi 'See' tüdruk. Estreia, see nimi, see on imeilus. "Jou," püüdsin mitte kaotada iseennast. "Oled vist Robyn, kui ma ei eksi," lausus tüdruk."Jah," vastasin."Niiet ma eksin?" küsis tüdruk kulmu kortsutades,"Ei, lihtsalt. Sorri noh, ma olen suht kaugel teemast, sest pole varem mingit ühiskondlikku tööd teinud," seletasin ma."Ühiskondlikku tööd? See on vabatahtlik ju," muigas Estreia."Minu jaoks ooli see sunniviisiline.""Ähh, ega see nii hull ka pole. Olen varemgi näidendites mänginud ja kinnitan, see on lihtne," sõnas Estreia."You wish," sosistasin endaette.

5.osa
*peale näidendi harjutamist*

"Oled sa Robyn Ridley?" kuulsin kedagi oma nime ütlevat. "Sest kui sa oled, siis sind oodatakse praegu ruumi 206."
"Jah, olen küll. Tänks," vastasin ma.
Kõmpisin sinna, klassis istusid Drake, Thomas, Otto ja õpetaja Clark. "Robyn, võta istet," sõnas õps. Istusingi, Drake'i kõrvale. "Mis toimub?" uurisin siis.
"Need poisid väidavad, et sina olid nendega olnud väljas, vastab see tõele?" küsis õpetaja Clark.
"Ma olen nendega väljas olnud küll, aga mis kuupäeva te täpsemalt mõtlete?"
"Täna, pool tundi tagasi. Nad avastati suitsetamast kooli nurgal. Nemad väitsid, et sina olevat olnud nendega," seletas Clark.
"Eiei, nalja teete või?" seda küsimust esitades pöördusin poiste poole. "Te räägite mind sinna sisse jah? No kuulge, teate ju, et olin seda näidendit harjutamas, mis keegi mulle kohustuslikuks andis."
"Irv, sa osaled näidendis?" hakkas Thomas naerma. "Sa oled nohkariks hakanud või?"
"Ei ole," väitsin mina. "Ja kui teie, Miss Clark, seda ei usu, siis küsige Estreia käest, kes mängib näidendis peaosa."
Põhimõtteliselt, ma hävitasin oma elu, paisates need tõsiasjad välja. "Heakene küll, ma usun sind, kuid siiski, sa pead seda seletama ka direktorile, sest ta on mures teie kõigi heaolu pärast. Hetkel ta süüdistab ka sind, Robyn," rääkis õpetaja edasi.

"Eks ma siis räägin temaga, et ta saaks ka asjast sotti," laususin mornilt.Thomas, Otto ja Drake langetasid pea, et naeru tagasi hoida. Otto sügas kukalt ja sõnas siis : "Aga ega meie ka ju midagi ei teinud.""Teid nähti pealt," sõnas õpetaja Clark. " Suitsetamas!""Aga keegi ju ei näinud kuidas Robyn minema jooksis ja pealegi see näitering. Mis kell see üldse hakkas? Kas te seda teate?" püüdis Otto mind tagasi teemasse tirida."Sa oled ikka tore sõber küll," pomisesin mina. "Kui sul vähekenegi mõistust peas oleks ,siis sa ei räägiks nii."Otto tõusis toolilt ja virutas mulle vastu lõugu."Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!" karjus Otto.Õpetaja oli püsti tulnud ja Ottol kratist kinni võtnud. "Mida sa üritad?" küsis Clark.Poiss rabeles õpetaja haardest lahti. "Talle midagi selgeks teha!" röökis Otto ja lahkus uksi paugutades klassist.

6.osa
Võite minna, küll ma teid üles otsin, kui midagi veel on vaja," ohkas õpetaja. Lahkusin viimasena klassist. Koridoris lükkasin Thomase vastu seina. "No mida sa tahad!" karjusin talle. "Mu elu põrguks teha?! Nagu sa seda juba poleks teinud.""Rahune, mees," üritas Drake mind rahustada."Peaksin? Kas te ise üldse mõtlete ka mida teete? Koolimaja nurgal suitsetate?" sõnasin põlastavalt mõlemale. "Viimnegi ajuraasuke on läinud."Kõndisin suurde koridori. Silmasin Estreiat ja tema sõbrannat eemal. Estreia punastas, sõbranna paistis talt midagi paluvat. Niipea, kui Estreia mind märkas, pööras ta pea kõrvale ja sosistas sõbrannale midagi. Toetasin end aknalauale ja nagu muuseas vaatasin sinnapoole."Mida sa siin norutad?" tuli Moona minu juurde."Norutan?" küsisin ma. "Mis sa määrad mulle tujusid ja olekuid? Ma ei noruta!""Sorri, lihtsalt küsisin," mainis Moona. "Eks ma siis lähen, kui sa sellises tujus oled.""Ei, oota!" hüüatasin ma ja tirisin tüdruku kättpidi tagasi. "Räägi, kuidas ma saaksin ühele isikule meeldida?""Peaksin või?" nähvas Moona. "Ei, lootsin, et aitad mind," vastasin mina."Ainult juhul, kui sa aitad mul matemaatika selgeks saada," teatas Moona."Ok ..," alustasin mina."Peale tunde," lisas tüdruk. "Mida?" kohkusin ma."Eks me siis näeme, ma tulen sinu juurde," lausus Moona ja kõndis minema."Oota mida?" küsisin endalt. "Ma ju ainult palusin abi. Nagu üht lauset temalt, ja ta tahab mind peale tunde hõivata. No tore!"Kuna kaotasin Estreia silmist, liikusin tagasi klassi poole ning libistasin end mööda seina istukile."Oo, siin meie kukupai ongi!" hüüdis Drake juba kaugelt ja jooksis minu pool, käed laiali. Kuid seina ääres olev tüdruk, kel oli kapuuts peas, pani talle jala ette."Sa vaata kuhu astud," nähvas plika. "Retsid mu kosse siin!"Drake´i sõbrad hakkasid irvama. Ka minule tuli muie suule. Tüdruk tiris Drake´i maast üles ja vahtis talle tõtt."Mõistad, mees?" küsis tüdruk. "Sa vaata kelle juurde sa tormad ja kuhu astud, muidu juhtub järgmine kord sinuga sama ja siis kaotad sa lisaks oma väärikusele ka hambad."Seda öeldnud lasi plika Drake´i lahti, niiet poiss kukkus tagasi maha. Tüdruk kõndis oma klassi, mis oli minu klassi kõrval.

7.osa

Karm tibi," mõtlesin endamisi."Robyn, sa oled hale," tuli Drake minu juurde siis. "Lased end tüdrukul kaitsta.""Ega mina talle ei öelnud seda, " alustasin mina. "Ta ise tegi, mis tahtis. Pealegi, see kukkumine tuli sulle kasuks!""Mida kuradit!" muutus Drake vihaseks. "Veel nii ütled, siis ma alles näitan sulle!""Okei, näita mida suudad, mammapoeg!" sisistasin ning muigasin.Drake tõstis juba käe, et mind lüüa, kuid just siis astus klassi õppealajuhataja."Sa ei pääse nii pea veel!" kinnitas Drake."Mul on teile teade," sõnas õppealajuhataja. "Minge kõik raamatukokku, seal on teil praegune tund.""Mida veel," pomisesin endaette."Ja sina, Robyn. Sind oodatakse aulasse," lisas õppealajuhataja."Jälle? Ma alles käisin seal ju!," olin pahane."Jah, sa pead sinna minema!" tõstis õppealajuhataja häält.Toppisin asjad koolikotti ja seadsin sammud aulasse. Seal olid juba Estreia ja teised."Oi, Robyn!" imestas Estreia.Tavaliselt, kui Estreia oleks seda öelnud, siis mu kõhus oleks keerama hakkanud, kuid nüüd polnud enam mingit efekti. Olin kui tundetu."Jou jah," mühatasin vastu."Võta oma koht sisse," palus Estreia ja naeratas mulle. Täiesti tundedult istusin lava taga olevale pingile ja jäin põrnitsema oma teksti. Vangutasin pead, sest ma tõesti ei viitsinud enam olla seal. Estreia oli kuidagi .. hõisus ja tahtis, et ma teda ikka märkaks. Ta lausa tahtis mu pilku püüda."Sorri, ma pean minema," sõnasin siis endalegi aru andmata. "Mul on vaja koju minna."Muidugi, ma kuulsin ka kellahelinat, mis lõpetas mu koolipäeva. Koheselt tõusin pingilt püsti. Estreia tormas minu juurde."Robyn, kas sa tahaksid täna minu juurde tulla? Mu ema korraldab mingi aiapeo," rääkis Estreia."Eip, ma ei saa. Pean ühele tüübile abiks olema õppimises," ütlesin põhjuseks. Kuigi ma oleksin vist parema meelega aiapeol olnud, aga .. kurat .. mulle ei meeldinud enam Estreia. Nagu öeldakse, mis kiirelt tuleb, see ka kiirelt läheb. Nii oligi selle meeldimisega."Heaküll," lausus tüdruk nuttu tagasi hoides. Vähemalt nii see tundus. "Nägemiseni!" mainis Estreia ja jalutas minema. Oskasin vaid õlgu kehitada selle peale.

8.osa
Liikusin juba kodu poole. Hakkasin tasapisi õppima, kui kell helises ja sisse tormas Moona."Ma nii vabandan, et sisse tormasin, olen nii elevil," rääkis tütarlaps.Oskasin vaid imestunult talle otsa vaadata, sest ta oli päris koomiline. Tüdrukul olin punased sukad, lühike sinine seelik selja mingi T-särk, mis oli pruun. Soeng oli tal sassi aetud. Külmavärinad jooksid üle mu selja."Ma siis istun jah. Sa mulle süüa ei pakugi?" hakkas Moona bossutsema"Istu mu pärast. Ei paku," olin ülbe. "Okei," sõnas Moona. Lahendasin parasjagu mata ülesannet, kui Moona küsis: "Kurat! Sa ei aitagi mind või?"Vahtisin imestunult plikale otsa ja sõnasin: "Kkuidas palun?""Kas sa ei õpetagi mind?" kordas end Moona."Peaksin või? Eriti veel siis, kui su suhtumine on selline ja sa oled litsakalt riides ning nõuad süüa?!" käratasin talle.Moona vihastas, tõusis püsti ja lisas: "Head aega, tropp!""Sulle ka!" muigasin mina. "Nagu ming üldse huvitaks see, mis sa teed," pomisesin veel omaette.Uks avanes uuesti. "Robyn, vabanda. Ma tõesti ei tahtnud niiviisi olla ja öelda," vabandas Moona. "Andestad?""Muuda oma välimust ja suhtumist ning ma võin sind peale tunde veel mõni teinegi kord aidata, ok?" ütlesin mina."Jess! Jaa," noogutas Moona. "Homme siis?""Noo jah, aga praegu? Kas sa siis tahad teada, kuidas mata käib?" uurisin mina vastu."Ikka, kindlasti," lausus Moona ja sibas diivani poole ning võttis istet. Natuke aega kohmitses ta oma koolikoti kallal, tõmbas sealt välja matemaatika töövihiku ning jäi minu otsa vaatama."Nii," alustasin ma ja sukerdasin paberi peale paar valemit. Tüdruk sai koheselt aru ja täitis ülesanded, vahepeal küsis, kas on ikka õige või ei. Hiljem, kui Moona oli juba läinud, käisin poes. Silmasin seda tüdrukut, kes oli Drake´ile jala ette pannud. Muie ilmus mu suule ja ma suht järgnesin talle. Kassas tuli tal paarkümmend senti puudu, et tasuda arve. "Näe, palun," sõnasin tüdrukule. Ta vaatas kohkunult mulle otsa. "Selle eest, et ühele värdjal suu kinni panid," põhjendasin. Kapuutsi varjust nägin tüdruku armsat naeratust. "Tänan," ütles tüdrul. Wau - esimene reaktsioon. Viisakas ka veel. Tasusin siis enda arve ka ja kiirendasin sammu, et tüdrukule järgi jõuda. "Hei, mis su nimi on?" küsisin kiirelt."Randy, ja sinu?" vastas tüdruk. "Aa, oled vist see Robyn. Popp poiss." Tüdruk pööritas silmi. Nägin sest ta oli kapuutsi peast võtnud. Ta peatus, jäin vaatama ta silmadesse, sügavsinistesse silmadesse, endal muie ikka veel suul."Oled kombes?" uuris tüdruk."Kas ma tohin sind suudelda?" tobedaim küsimus üldse. Ta oli täiesti võõras mulle ja juba sellised mõtted - Robyn, kuhu sa nii jõuad."Loll küsimus, oleksid pidanud seda lihtsalt tegema," naeris tüdruk. "Kunagi teine kord vast näeme ja siis ära küsi, vaid tegutse!" Randy tegi mulle üle õla vaadates veel silma ning kadunud ta oligi. Seisin ikka veel poe ukse ees. Paks mees tuli ja müksas mind oma kõhuga, siis toibusin ja loivasin kodu poole.
9.osa
Hommikul ärkasin taas üles, nagu iga hommik ikka. Panin end riidesse ja võtsin koolikoti, küsisin emalt raha, et lõuna ajal süüa osta ja läksingi kooli. Süüa ma ei viitsinud, arvestasin sellega, et ostan puhvetist midagi. Nägin klassi ukse juures Randyt, kes mind teretas. "Nii palju siis, et kell kolm olen ma muusikakooli juures," sõnas tüdruk. Õigemini ta vihjas millelegi, kuid ma ei jaganud matsu ära.Astusin klassi, istusin oma kohale. Tundsin, kuidas paar pilku olid kinnitunud minule. Vaatasin klassis ringi Otto ja Drake jälgisid mind. "Sa ära üritagi Randyt endale võita, sest ta on mu tüdruksõbra õde!" karjus Drake üle klassi."Hmm, millise tüdruksõbra?" uurisin vastu. "Kas selle oma, keda sul ei ole või selle oma, kes su mõtteis eksisteerib?""Sa igavene ..!" alustas Drake. "Rahu, ta püüab sind endast välja ajada lihtsalt," ütles Otto. "Pole mõtet tema peale üht hoopi raisata ja kulutada aega sõnades talle mõttetuid sõnu.""Ole vait! Sa raiskad mu aega," käratas Drake Ottole. "Vastik väike peletis!"Kehitasin õlgu ja muigasin, sest üpris koom oli vaadata, kuidas Drake närvas. Vehkis kätega ja oli näost tulipunane. Otto oskas vaid ehmunult sõbrale otsa vaadata. Tund lõppes peagi ja mul oli järjekordne võimalus koju minna. Lippasin garderoobi trepist alla, pilk maas kinni. Põrkasin kokku Randyga."Ups, sorri, ma ei tahtnud," hakkasin kohe vabandama. "Ma olin omas mullis.""Pole midagi, ma ise ka ei keskendunud reaalsusele. Hoopis mina peaksin vabandama," sõnas tüdruk.Purskasime mõlemad naerma."Me oleme täitsa totakad, eks," ütlesin mina."Jah," noogutas Randy. "Pean minema. Tsau!""Mhmh."Vahetasin jalanõud ära ja tõmbasin jope selga. Kõmpisin siis edasi kodu poole. Jälgisin millegipärast taevast, pea pilvedes. Niipea, kui Randy nägu mu mõteisse ilmus, tuli muie suule ja mu silmad lõid särama. Kohutav, olen ma In Love? - mõtlesin pidevalt. Ei, ei . See ei saa olla.Kodus oli ema ja isa ka. Paps luges ajalehte nagu tavaliselt ning ema toimetas pliidi juures."Tere poja," lausus ema oma ninnu-nännutamise häälega. "Kõtu tühi?!""Ära räägi nii, ma pole enam viiene, ela sellega!" ütlesin talle. "Ja kui mul midagi on, siis mul on endal ka käed-jalad otsas, mhmhh. Oskan endale ise taldrikule toitu tõsta."Ema vangutas pead. Isa tõstis pilgu ajalehelt. "Ma sain piletid pesapallimängule," sõnas isa."Ei huvitaa!" venitasin mina. "Ma pole mingi spordifriik nagu paljud koolis on.""Kallis, ära räägi oma isaga nii. Talle meeldib sport ka väga, aga ta pole .. friik .. nagu sa räägid siin," rääkis ema. Sõna ´friik´ öeldes ta kahtles millegipärast ja kortsutas kulmu ka.Liikusin oma toa poole. Viskasin koolikoti voodi peale ja sättisin end arvuti taha istuma ning hakkasin uurima koolitööd.

10.osa
Kõndisin juba kooli poole. Silmasin värava juures üht tüdrukut, paistis, et see on Estreia. Jah, nii see oligi. Ta oli oodanud mind millegipärast. Põhjendas sellega, et tahtis mulle veel veidikene rääkida sellest peost."Sa jääd ju ka ööseks, eks?" küsis ta õhinal. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada, sest mõelda vaid, kui ma olengi ainukene poiss ja veel ütlen ära, et jään ööseks, siis on jamm majas!"Ma ütlesin, kinnitasin sulle, et sa pole ainukene poiss. Pealegi on mu vend ka seal, niiet ära muretse," muigas Estreia. "Ja kui ma oma sõna ei pea võid sa mu kaela murda.""Iial ei teeks tüdrukule füüsiliselt haiget," vastasin kärmelt. "Ma pole sellist tüüpi poiss.""Huvitav, aga kas ta teeks vaimselt mulle haiget?" mõtles Estreia mõtteis. "Kas on mõtet üldse tema pärast olla teistsugune? See tähendab, et olla mina ise?!""Kukuu!" hüüdsin Estreiale, sest ta oli mõttesse vajunud. "Ma tulen!"Estreia langes mulle kaela: hoidis minust kinni, kallistas. Olin kui ohmu, ei osanud mitte midagi teha. Siis võtsin tal ka ümbert kinni. Tüdruku vabastas mind enda kallistusest, kuid mina hoidsin ikka veel oma käsi tema ümber ja olin ka oma pea ta õlale toetanud."Ee .. Robyn," koputas Estreia mulle selja peale. "Äkki lõpetaksid?"Avasin silmad ja kohkusin tüdrukust eemale. Punastasin õrnalt, mul oli häbi, ja miks just pidi see nüüd juhtuma? Terve kooli ees!? Mul oli mark täis tehtud, aga tühja sellest, sain kallistuse tüdrukult, kes tõi mulle liblikad kõhtu."Miks ta jäi minust nii kaua kinni hoidma?" küsis Estreia endalt.Jätsin Estreia sinna paika ja kõndisin sammu kiirendades koolimajast sisse, põrkasin kokku Moonaga. Olin juba valmis edasi kiirustama, kuid Moona võttis mul käest kinni ja tiris mu enda juurde tagasi. "Oh, Robyn. Sina?! Kas täna peale kooli õpetaksid mulle matemaatikat?" uuris tüdruk sõbralikult, siis märkas ta Estreiat kes oli just avamas. Moona liibus mu külge ja suudles mind. Lükkasin tüdrukut eemale, kuid see oli võimatu sest ta hoidis minust "kümne küünega" kinni. Estreia kohkus, väike üksik pisar voolas mööda ta põske alla. Moona lõpetas. "Estreia, kui tore sind näha. Sa tead kindlasti Robynit, noh, nüüd me käime temaga, kas pole nii Rob?" rääkis Moona."Mida kuradit?" läksin närvi. "Kelleks sa end pead? Me ei käi! See ei tähenda kohe käimist, kui sa tuled totakas riietuses minu poola ja tahad, et ma sind aitaksin matemaatikas, värdjas!"Vaatasin siis otsivalt sinna, kus Estreia oli seisnud. Teda polnud enam. Moona irvitas. "Ta läks juba paar minutit tagasi ära, ta ei kuulnud sinu lärmamist, tibu," sõnas tüdruk ja üritas mind uuesti suudelda, kuid ma põiklesin kõrvale ja kõndisin otsejoones klassi.

11.osa

Kuradi Moona, kuradi tüdrukud," vandusin ma. Olin vihane kõige selle peale. See oli lihtsalt liiga ebaaus. "Nii, nii, noormees. Mida sa vannud?" küsis õpetaja, kes oli mu juttu pealt kuulanud."Öelge mulle, miks peavad tüdrukud olema nii vastikud?" küsisin otse, kuid mõistsin siis, et olin teinud suure vea, sest naiselt naiste kohta pole eriti hea küsida."Kuidas palun?" imestas õpetaja. "Tüdrukud ei ole vastikud, nad püüavad olla sinu meele järgi, vist." Õpetaja punastas."Mulle meele järgi? Ei tea mille pärast?" ei mõistnud ma. "Ja kas see on meeldimine, kui keegi püüab su elu rikkuda?""No sellisel juhul mitte, see on halb, jah," pomises õpetaja vaevu kuuldavalt. "Eks sa ise pead sellega toime tulema. Seekord annan sulle su vandumise andeks ka, eriti veel sellise "probleemi" puhul."Ohkasin ja kehitasin selle peale õlgu. Õpetaja järel sisenesin klassi ja istusin oma tavalisele kohale, nagu alati. Tund algas, kuid see katkestati peagi. Uksele koputus ja Estreia nägu lävel ajas mind marru."Direktor soovib Robynit näha oma kabinetis," sõnas Estreia selgel häälel ja vaatas oma kurvade silmadega mulle otsa."Robyn, palun mine," lausus õpetaja ja noogutas takka. "Mine, mine."Tõusin püsti ja lonkisin kabineti poole. Avasin ukse ja nägin Moonat, kellel oli nägu märg ning käes hoidis ta taskurätti."Mis toimub?" tahtsin selgitust."Moona väidab, et sa olevat teda ära kasutanud. Ta väidab, et on rase," ohkas direktor raskelt."Mida?" karjatasin ma. "See pole tõsi.""Robyn, ta .. Ta on mulle nii palju haiget teinud, ma ei suutnud lihtsalt temasuguselt poisilt midagi säärast oodata," rääkis Moona. "Ma ei taha enam sellest rääkida.""Direktor Collins, kuidas te üldse saate teda uskuda?" küsisin kindlalt. "Moona oli täna lihtsalt .. Teda oli võimatu taluda. Ta ajas mu Estreiaga tülli!""Või sai Estreia lihtsalt teada, mis sul ja Moonal toimub?" uuris Direktor. "Estreia sõnul oli Moona öelnud talle, et te käite nüüd ja sina polnud seda eitanud.""See kõik on vale!" ütlesin mina."Järelikult on see ka vale, et ma valetasin," lausus Moona kiirelt."Ei," raputasin ma pead. "Moona tikkus mulle hommikul ligi, kui Estreia oli seal. Ta üritas mind suudelda, kuid ma ei tahtnud. Estreia nägi kõike seda ja jooksis ära enne, kui sain midagi seletada üldse. Moona on valelik!""Aga Robyn, ka Drake väidab, et sul ja Moonal on suhe," rääkis direktor edasi."Drake!?" ei suutnud oma kõrvu uskuda. "Drake on mulle ammu selja pööranud ja tahab mulle ainult halba. Ja loomulikult usute te tüdrukuid rohkem kui poisse, sest teil on endal ka tütar, keda kaitsta! Pealegi, pidevalt on ju ikka poisid süüdi, kuid mitte seekord! Mitte seekord!""Sa valetad, Robyn," sõnas Moona, vaatas üle õla ja tegi mulle silma.Ohkasin. "Kui te usute Moonat, siis otsige ka asitõendeid, sest mina pole midagi teinud," ütlesin kindlalt. Kuid samas kippusin mõtlema - Moona on ju rikas ja ta saab iga arsti pehmeks rääkida, et too võltsiks kõik asitõendid ja et asi pöörduks minu vastu, on Moona valmis kõigeks. Mu elu on pehmelt öeldes perses.

12.osa

"Jah, Robyn! Me tegeleme sellega," kinnitas direktor ja kohendas oma prille. "Kindlasti mitte ei hakka me sind ilmaasjata süüdistama. See on kindel!""Siis on tore," jõudsin juba alustada."Moona läheb täna arsti juurde ja sina pead kaasa minema," lisas dire. "Peale kooli, Moona lubas kutsuda kellegi, kes teid sinna viiks. Eks?""Jah, nii see on," noogutas Moona ja tõusis toolilt, tiris ka minu endaga kaasa. "Ma räägin homme edasi.""Muidugi, minge nüüd," ütles direktor ja naeratas Moonale. Lahkusime kabinetist. Moona hoidis mul ikka veel käest kinni."Mis sul arus on?" küsisin Moonalt. Olin väga vihane tema teo pärast."Midagi, kallis. Nii see ju oli, või sa ei mäleta seda ka enam?" rääkis Moona."Meie vahel polnud midagi, ei ole nüüd ega hakka ka kunagi midagi säärast olema," sõnasin mina."Oota sa! Küll sa näed, varsti tuled minu juurde saba jalge vahel ja nurud, et ma lõpetaks kõik selle, kuid ei. Mina ei hakka oma aega raiskama tõe välja valamise peale. Pigem valetan ja valetan nii, et kõik oleks minu kasuks, musu," kinnitas Moona."Ma loodan, et kärvad!" karjusin tüdrukule ja rabelesin ta haardest lahti. Kiirendasin sammu, et ta mulle järele ei tuleks.Estreia oli ikka veel klassi ukse juures, kuhu pidin ma minema. Ta nuttis, pea põlvedel, nuuksumist oli juba kaugele kuulda."Mis viga?" küsisin kohe ja läksin tema juurde."Kao ära, värdjas!" sõnas tüdruk läbi nuuksete. "Ma ei taha sind enam näha!""Aga miski pole minu süü!" laususin tüdrukule kindlalt."Seda te, poisid, räägite alati! Kas ma peaksin üldse uksuma sind?""Aga muidugi, sest kõik poisid pole samasugused," väitsin."Kust saan ma kinnitust, et sina pole mitte üks neist luuseritest, kes väidavad, et on täiesti süütud?" küsis Estreia pead tõstes.Mõistsin, et ma ei saagi Estreiale seda tõestada. See oli peaaegu, et võimatu, kuigi ma ei tahtnud seda tunnistada."Ei saagi," pomisesin endaette. Piisavalt kõvasti, et Estreia seda kuuleks."No näed isegi! See on võimatu! Võimatu, et sina võiksid olla üks normaalsete seast! Ja kes sedagi teab, kas üldse normaalseid on olemas," ütles Estreia, tõusis ja kõndis minema.

13.osa

Tra, peab see kõik just minuga juhtuma?" küsisin endalt. See küsimus, mis piinab tegelikult paljusid, oli jõudnud ka minuni ning asus nüüd mind piinama. "Miks, miks, miks?" olin vihane.Kõige ebasobivamal hetkel, jälle Moona platsis. "Robyn, musi, täna õhtul kinno? Ma tean, et sa oled nõus, seega ma tulen sinu maja juurde ja võtan kaasa muidugi turva ka, sest issi ei luba mul, rasedak tüdrukul, nii vabalt ringi käia. Kes teab, mis minuga juhtuda võib," rääkis Moona ja liibus mulle vastikult jälle külge."EI!" oli mu kindel vastus, kuid Moona ei võtnud seda kuulda."Kell kuus olen seal. Ole siis kenasti riides ikka ja ma ootaksin sinu poolt ka lillekimpu või mingit väiksematki kingitust. Oled ju ikkagi dzentelmen," naeratas Moona."Ja, jah. Mida iganes!" olin juba tüdinud Moona häälest, tema olekust ja kõigest, mis seostus tüdrukuga. Moona lähenes mulle ja üritas mind suudelda, kuid ma pöörasin pea ära."Lihtsalt .. jäta mind juba rahule, palun," anusin tüdrukut, kuid vastuseks sain vaidkavala irve ning silmapilgutuse. Seejärel kõndis ta minu juurest minema."Millal ometi lõppevad need plikade värdjalikud mõtted ja teod?" küsisin endalt korduvalt."Mitte kunagi," sõnas Estreia sõbranna, kes oli mu küsimust kuulnud. "Olen Sandra.""Ja miks sa ennast mulle tutvustad?" tekkis mul kohe küsimus."Ma saaksin sind aidata: Moona kahjutuks tegemises ja Estreia tagasi võitmises. Ma tean, et sa pole allaandja tüüpi. Sa oled pigem selline, kes peab oma tahtmist saama," seletas Sandra."Ja sa aitaksid mind tõesti?" tahtsin kinnitust kuulda.Tüdruk noogutas. "Luban, et ei ole Moonaga mestis. Ta on liiga mõtetu isik, kõrvaline ja soovib teiste elu ainult perse keerata.""Ma usun, et me isegi saaksime hästi läbi," muigasin mina. "Samas, sa peaksid ausaks jääma ning me ei tohi äratada kahtlust.""Nõus," vastas Sandra. "Diil?"
"Diil."

14.osa

***

Leppisime tüdrukuga veel kokku, et ta peab kuidagi Moona usalduse võitma.

Mina kõndisin tasapisi kodu poole ja valmistusin selleks, et pean Moonaga koos arsti juurde minema.

Tüdruk helistas mulle kohe, kui olin koduuksest sisse saanud.

"Mida?" käratasin talle.

"Ee.. Tahtsin kindel olla ,et sul on ikka arsti aeg meeles," ütles Moona.

"Ei ole!"

"Kell kolm, see tähendab, et kolmveerand tunni pärast."

"Neljakümne viie minuti pärast?"

"Jah, nagu ma ütlesin."

Ma ei taha sinna minna. Vaene mina - mõtlesin endamisi.

"Ma tulen sinu juurde siis."

"Mida iganes," pomisesin ja olin valmis juba kõne kinni vajutama, kui Moona lisas: "Tsau tibukene."

"Tra, ma ei ole sul mingi tibu!"

"Miks kohe nii kuri, kallis?"

"Lõpeta ära!" vihastasin ja klõpsasin kõne kinni. "Kurat, rahu ka enam ei ole siin!"

Käivitasin arvuti ja läksin msn-i.

Sandra says: Robyn, ma tean kedagi, kes saaks meid aidata.

robyn says: kes see selline on

Sandra says: Randy

robyn says: randy

robyn says: kuidas ta saab meid aidata

Sandra says: Moona kahtlustab, et sinul ja Randyl on mingi ... keemia, või nii.

robyn says: ma pean siis randyga veetma koos aega et moona arvaks et ma olen randyga paar

robyn says: aga kui estreia näeb mind ja randyt arvab ta et teda on jälle petetud

Sandra says: Sul on praegu juba võimalus ju. Kutsu Randy enda juurde ja mine tema ja Moonaga koos sinna arsti juurde.

robyn says: kuidas sa üldse sellest arstiasjast tead

Sandra says: Arvad sa, et Moona hoiab saladusi?

robyn says: mkm

Sandra says: Ma lasen Randyl sinna kohale ilmuda umbes 15min pärast. Minge siis koos Moonaga sinna. Okei?

robyn says: mhmh

robyn says: bye

Sandra is offline.

"Okei, pean nägema norm välja, et Moona arvaks, et ma "löön end üles" Randy pärast, super," rääkisin endamisi. "Nii, kus on mu "normid" riided?"

Uksekell helises, olin just saanud end riidesse.

Tormasin avama.

"Robyn, Sandra viis sind asjaga kurssi?" küsis Randy ja tuli tuppa.

Sulgesin ukse.

"Kõigepealt. Sa oled end megalt ikka üles löönud," mainisin Randyle. "Mitte halvas mõttes või nii. Oled vapustav. Aga jah, ma tean."

"Sandra uuris ja ütles, et Moona tuleb varem siia, et sa ei saaks valmis olla. Ta tahab sind üllatada," rääkis Randy. "Niiet, ole üllatunud, kui ta varem jõuab."

Uksekell helises uuesti.

Avasin jällegi ukse.

"Moona! Sina?! Ma ei osanud oodatagi sind varem," püüdsin olla üllatunud.

"Mida Randy siin teeb?" küsis Moona.

"Meil on tegelikult Robyniga kohting planeeritud, aga siis tuli see arsti juurde minek ette ja ma mõtlesin, et võiksin ju kaasa tulla. Eks Robyn?" seletas Randy ja suudles mind, et asi oleks "loomulik".

Moona läks närvi ja tõmbas Randy minust eemale.

"Sa ära suudle minu poissi!" sisistas Moona.

"Ma pole kellegi oma, daamid," sõnasin mina.

"Oled! Sa oled minu!" ei jätnud Moona jonni. "Ja tuled minuga, üksinda!"

"Ei, kui Randy ei tule, siis minu ja sinuga on finito!" kinnitasin. "Õige! Meiega polegi ju kunagi midagi olnud."

"Ära maini seda minu juuresolekul," lausus Moona. "Lähme!"

Vastu tahtmist nõustus Moona viimaks Randyga ning me sõitsime limusiinis arsti juurde.

Moona liibus minu külge, kuid ma tõukasin ta eemale ja hoidsin Randy ligi.

Kui Moona sisenes arsti kabinetti, jäime meie Randyga kahekesi.

Kabinetist väljus aga Moona tõttu ESTREIA!

"Robyn?" imestas Estreia. "Sa petad nii Moonat kui ka mind Randyga?"

"Ei! Asi pole nii nagu paistab," üritasin seletada.

"Kuidas siis? Tegelikult te kavatsetegi kunagi tulevikus Randyga ka kihluda?" hüsteeritses Estreia.

Selle lause peale purskas Randy naerma.

"Ära torma tulevikku," mainis Randy Estreiale.

"Robyn, sa oled valelik," ütles Estreia ja kõndis kiirel sammul minema.

15.osa

"Miks on tüdrukutele kõike nii kuradima raske selgeks teha?" tahtsin teada ja vaatasin Randyle küsivalt otsa.

"Kust ma pean teadma, mina ju ei ole selline nagu Estreia," muigas Randy. "Harju ära sellega. Küll ta varsti saab ka tõe teada."

Kabineti uks avanes ja välja keksis Moona.

"Siin on tõendusmaterjal," sõnas tüdruk.

"Ta lasi paberid võltsida," sosistas Randy mulle.

Krabasin paberilehed Moonalt ja uurisin neid.

"Sa oled rase?" ehmusin. "Kellega sa magasid?"

"Nende paberite kohaselt, sinuga, Robyn, musi," ütles Moona ja tahtis mu põsele musi teha.

"Hei, hoia eemale, bitch," lausus Randy ja lükkas Moona eemale. "Ja mu pärast kaeba mind kohtusse kui tahad selle eestm, et ma üritasin su olematut rasedust katkestada."

"Kui sa soovid," sisistas Moona. "Helistan kohe issile!?"

"Üü, "issile"," naeris Randy. "Keri õige põrgu!"

Moona trampis jalgu vastu maad ja pigistas silmad kinni.

Tüdruk oli hüsteeriline, et ta ei saanud oma tahtmist.

"Lähme Robyn. Me ei taha ometi, et maavärin ka tuleks," pilkas Randy Moonat ja tiris mu püsti.

"Ja need paberid ..," alustas Randy ja võttis minu käest. ".. lähevad prügikasti!"

Tüdruk rebis "tõendid" ribadeks ja viskas Moonale näkku.

"Voh, tõestusmaterjal on nüüd sinu peal, hale kuju," sõnas Randy. "Lähme, Robyn."

Mu telefon helises püksitaskus.

Otsisin selle üles ja vastasin kõnele.

"Haloo?" küsisin.

"Jah, tere. Robyn, kas te käisite ära arsti juures Moonaga," uuris direktor.

"Muidugi. Ma ei veaks teda iial alt."

"Mis olid tulemused?"

"Halvad, Moona jaoks."

"Niiet, ta polegi siis .. rase?" tahtis dire teada.

"Ei. Ja niipea, kui ta sai lehe vastusega ning nägi negatiivset tulemust, rebis ta selle tõendi ribadeks ja doktor ei olnud nõus testi uuesti tegema, sest see oleks ajaraiskamine."

"Oh, Robyn. Mul on hea meel, et sa olid seegi kord aus ja ütlesid mulle kogu tõe," ohkas direktor.

"Ja ma palun teid. Kui Moona tuleb midagi minu kohta väitma, siis ärge kuulake teda. Doktor ütles, et tal on väike .. ajutrauma ja mälestused on sassis. Ta võib asju ise välja ka mõelda, nii kurb," valetasin direktorile, et päästa ennast.

"Oi, nii halvasti. Eks ma räägin ta vanematega ja palun Moonal paar päeva kodus olla võib olla isegi nädala või kaks."

"Jah, tore oleks. Ta harjuks ja rahuneks maha."

"Õige mõtlemine, Robyn. Ma ei sega sind enam. Head aega."

"Nägemiseni," sõnasin direle ja klõpsasin kõne kinni.

"Oujee, ja me võitsime, peaaegu," rõõmustas Randy. "Nüüd on veel ainult vaja sul Estreia süda võita."

"See ei saa kerge olema," laususin.

"Kindel?" kortsutas Randy kulmu. "Las ma tegelen sellega. Homme koolis näeme."

Randy läks poodi, mina kõndisin koju.

"Moonast vaba, oh kui hea!" ohkasin. "Mured on kõik nüüd peast läinud."

*järgmine päev koolis*

"Robyn!" hõikas Estreia. "Me peame rääkima."

"Mul pole tuju sinuga vaielda ja ma ei taha kuulda, kuidas sa mind valetajaks tembeldad," pomisesin vastuseks.

"Ei, asi pole selles," ütles Estreia.

Tüdruk peatas mu ja suudles mind.

"Mispärast see?" imestasin ma.

"Oleksid sa mu poiss?" küsis Estreia ja tegi kutsikasilmad pähe.

"Jaa, aga .. ega sa ei taha mind alandada?"

Estreia raputas pead.

"Randy rääkis mulle kõik ära ja direktor kinnitas nii mõndagi tema sõna. Robyn, sa oled ausaim poiss üldse," sõnas tüdruk. "Ja ma peaksin vabandama. Mul oli Sandra ja Moonaga diil."

Mul vajus suu lahti.

"Ära imesta, palun. Me pidime sinu ja Moona kuidagi kokku viima, et saaksime sind selles süüdistada. Raseduse asjas. See kõik oli kokkumäng. Ja sa jäid kogu loo juures , pididki jääma, ausaks," rääkis Estreia.

"Mida?"

"Robyn, andesta," anus Estreia.

"Mkm," raputasin pead.


16.osa

Estreia langes mulle kaela. Tähendab, ta kallistas mind ja toetas oma pea mu õlale, mis peagi sai veits märjaks tema pisaratest.

"Okei, ma andestan," ütlesin tüdrukule. "Ainult siis, kui sa säästad mu pluusi vihmast, mille tekitad."

"Jah," tõstis tüdruk korraks pea. "Ja ei."

"Mis ei?" ei mõistnud ma.

"Ma ei säästa sind vihmast. Aga jah, ma olen õnnelik, et sa andestad," seletas tüdruk.

Ta rääkis vaevukuuldavalt. Muidugi pooled sõnad hajusid mu pluusi sisse.

"Aga .. ," tahtsin protesteerima hakata.

"Aga ei midagi," lõpetas Estreia mu lause. Muidugi see polnud selline, nagu olin tahtnud öelda. "Muidu saadan sulle veel äikesetormi ka!"

"Mille siis?" küsisin.

"Sest mulle ei meeldi tühi loba," naeris tüdruk.

"Ja mida peaks äikesetorm tähendama? Seleta!" palusin Estreiat.

"Seda," sõnas tüdruk ja tõstis pea ning suudles mind. Vot see oli küll mulle üllatuseks, kuid , hmm, kes ütles, et see mulle ei meeldinud?

"Vau!" oskasin vaid öelda.

"Mis 'vau'?" tahtis Estreia teada.

"Vau!" kordasin.

"Ah, ega mind nagunii ei huvitanud see tähendus," ütles tüdruk ja surus oma huuled minu omadele.

At last, the kiss that I've been waiting. And my happy ending. It matters, a lot, to me., " mõtlesin siis.


* lõpp *