Klaasikildudega lõigatud saatus

Lühijutt, loodan, et meeldib ! (A)



Nädal aega varem
Mind äratas üles mobiiltelefoni helin. Ehmusin kõla peale. Uniselt seadsin end istukile. Ootusõhin oli hirmu ja ärevuse koostis, mis mõlkus mu mõtteis, hinges ja südames. Mind, Mortimeri, ootas ees pikk koolipäev tundmatuste küüsis.Köögis askeldas mu ema, kes ühtlasi oli valmistanud mulle koolilõuna. See oli pakitud paberkotikesse.Kui olin end valmis seadnud, koolikoti selga pannud ja lõuna kaasa haaranud, jätsin ema ja isaga hüvasti. Erinevalt papsist vastas mamps mulle.Koolimaja ees oli sagin. Õpilased olid kui pöörased ning tormasid siia-sinna. Olin endas kindel ja sammusin trepist üles oma klassi poole ..

Praegu
Juba läbi une tean, mis mind koolis ees ootab. Sisenen klassi mõnitamiste saatel, mis kõlavad mu kaaslaste mõtteis. Tihtipeale väljendavad nad end valjuhäälselt. Ütlused ja pilkamised rebivad killu mu hingest. Lisaks veel algasid nädal aega tagasi peretülid isa ja ema vahel, mille tagajärjel isa lahkus kodust ja ema hakkas meeletult jooma ja suitsetama. Kas ikka ei piisa? Pean edasi kannatama? Ei mõtlegi! Kellahelin pani mind võpatama. Jätsin oma mõtted sinnapaika. Võtsin toolilt oma õpikud ja kõndisin klassi. Tundsin, kuidas pilgud tungivad läbi minu. Istusin oma pinki. Klassikaaslased jäid vait, sest ukselävel seisis Kaspar Jõgi - kõige kardetum poiss B korpuses. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma. Tundus, nagu tahaks see oma asukohast välja hüpata. Kuulsin lähenevaid samme. Pöörasin pilgu lauale. Kaspar tõmbas mu põrandale. Olin kägarasse tõmbunud. Vannun, et mu süda jättis löögi vahele. Kaspar haaras mu kõrist, lükkas vastu seina ja üritas mind pildituks kägistada. Mu pea hakkas valutama, pilk muutus häguseks, enam ei suutnud end püsti hoida. Ta lasi mu lahti. Uimases olekus kuulsin naeru ja kaasaelamist. Klassi astus õpetaja, kes rebis mu Kaspari juurest, kui too valmistus uueks katseks mind lüüa. Kaspar hakkas õpetajale vastu. Kinkirk vihastas ja tõstis poisi rinnust üles. Ta luges sõnad peale ning lasi riiukuke seejärel lahti. Kaspar kukkus põrandale ja oigas. Selle aja jooksul olin mina oma pinki istunud ning nüüd silmitsesin arglikult klassi ees lamavat poissi. Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult, tänu millele sain õppida ja keskenduda. Vahetevahel sisenesin oma mõttemaailma, kus painas mõte kiirest lõpust. Viimne kell helises ja aeg oli koju minna, kus ootas mind ükskõikne vindine ema. Uksest sisse astudes peatas mind ema hääl. "Mulle helistati koolist," sõnas ta."Ja siis?" küsisin."Poiss, sa pead enda eest seisma!" jätkas ema. "Sul veab üldse, et keegi sinusugust hädapätakat kaitseb!"Kehitasin ükskõikselt õlgu ja kõndisin oma tuppa. Mu pilk muutus häguseks. heitsin voodile pikali. Silme ette ilmus surm. Mul oli hirm.Avasin silmad ema karjumise peale. "Ma pean seda tegema," laususin kindlalt. Kõndisin kui kuutõbine kramplikult korteriuksest välja. Mu kindel suund oli katus. ronisin metallredelist üles ning avasin luugi unustusse. Vihmapiisad langesid mu näole. Kõigest hingest tahtsin unustada kõik, mis mind painas. Kuna katus oli veest märg ja libe, oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega. Keeruline oli pääseda sealt, kuhu olin roninud. Haarasin madalast metallaiast, mis ääristas katust ja tahtsin sellest üle astuda. Ma mõtlesin hetke jooksul ümber ja otsustasi tagasi pöörduda, sest kõrgusekartus pani mu värisema ja pea ringi käima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, raske oli aru saada, kumb on suurem, kas olukorra iroonia või surmahirm. Astusin aia esimesele astmele, et ettevaatlikult üle ronida, kuid libastusin märjal pinnal ja kukkusin allapoole. Mul õnnestus ühe käega katuseservast kinni haarata. Kogu mu elu jooksis silme eest läbi. Meenus terve see nädal, kui mind kiusati. Viimaks tundsin kuidas käsi mind enam ei jõua hoida. Sõrmed libisesid mööda katuseäärt. Mu silmad klaasistusid, teadsin, et olen vaba olemaks see, kes ma olen. Hing, kes rändab minevikuteedel. See olen mina, Mortimer.