It's My Life Not Yours !

,,Jäta mind rahule!! Tõmba uttu! See on minu elu, mitte sinu! Osta endale elu!!'' karjusin õele ja jooksin oma tuppa. Lõin ukse pauguga kinni. Õde koputas mu uksele. ,,Palun, Liisu. Kuula mind. Ma ei taha sinuga tülitseda, eks,'' rääkis õde, täpselt sellise tita häälega nagu tal kombeks on. ,,Lõpeta, palun. Sa tahad minuga sõber olla ainult sellepärast, et ema ja isa sulle ostaksid läpaka!! Ja mina sind selle saamises ei aita!!'' vastasin õele. Logisin msn-i ja alustasin vestlust Mariaga, minu bestuga.
//Liisu(K) says: palunpalun, ma niiväga tahan siit majast ära saada. kas sinu juurde mõneks päevaks saaks?
--MissiRainBoww says: jh, tsau ise kah. saaks ikka. ma küsin hiljem.
//Liisu(K) says: ei, ma ei suuda oodata. ei kannata. liiiiiga piinarikas.
--MissiRainBoww says: äh, no fain. ma küsin siis kohe. PS! sa pole ainuke, kellel on probleeme värdjaga. mu vend on samasugune, veel hullem. ta pani enda lõhnaõli mu lemmikseelikule. see lõhnab nüüd nagu mingi sealaut ( mehed on ju sead )
//Liisu(K) says: su venna on nunnuuu(L)
--MissiRainBoww says: no kui Rauno on nunnu, siis mina olen kana.
//Liisu(K) says: sel juhul pead sa leppima kanaks olemisega, sest Rauno on ju nunnu.
--MissiRainBoww is offline
,,Krt, mida ma nüüd siis tegin?'' küsisin endalt ja panin muusika mängima. Telefon helises. ,,Jaa?..No jah, ma tulen kohe.... Mäh.. ta läks laagrisse?....kurat sa siin naljatad....jah, tulen....tsau,'' rääkisin telefonis ja asusin asju pakkima. Panin kotti ainult oma lemmikasjad. Avasin akna ja hüppasin välja. Jooksin ruttu bussi peale ja sõitsingi Maria juurde.,,Tsau!'' rõõmustas Maria ja kallistas mind kui olin tema juurde jõudnud. Uurisin ümbrust. ,,Ta läks poooodi,'' ütles Maria ja tiris mu oma tuppa. ,,Mis asi sul minu vennaga on?'' Ma muigasin ja istusin toolile. ,,Sa ju tead, et tal on tüdruk olemas,'' rääkis Maria. Noogutasin. ,,Aga lootus sureb viimasena,'' vastasin Mariale ja läksin netti. ,,Kuule, Liisu. Mu vend ju tuleb üle meie kooli. Ta peab Brigittaga hüvasti jätma,'' naeris Maria. Purskasin naerma. ,,Ma ju ütlesin, et lootus sureb viimasena,'' heitsin Mariale ette. ,,Tüdrukud!'' hõikas Rauno ja viskas Maria voodile kilekoti. ,,Kao mu toast!!'' karjatas Maria ja tormas ust kinni panema. ,,Maria, austust natukene. Ta tõi meile süüa ja noh. Mingid aloha kaelakeed,'' laususin Mariale, kes tuli ka asja uurima. ,,Kas see on söök?'' küsis Maria ja vaatas mulle otsa. ,,Nätsud, kommid, krõpsud..? Eiei, Liisu, me teeme endale popcorni ja salatit ja pitsat. See snäkk on mõeldud Raunole. Kuigi, kummikommid ja krõpsud on meie ning aloha värgid ei lahku siit toast,'' rääkis Maria ja viis ülejäänud maiustused Rauno tuppa. Otsides displaysid, hakkas keegi minuga, õigemini Mariaga msn-is rääkima. See oli tundmatu isik. Maria tuli tagasi. ,,EII! Ära sa räägi temaga!'' kiljatas Maria ja lükkas mu toolilt maha ja istus ise asemele. ,,Ai, kas nii närvi minnakse mingi tüübi pärast?'' küsisin Marialt. Maria oli nina arvutiekraani vastas. ,,Ei, mitte lihtsalt tüüp, vaid See tüüp. Selle tüübi pärast, jh!'' vastas Maria.Mu telefon helises. ,,See on ema,'' sõnasin Mariale. ,,Ole kuss!'' ,,Jah, ma olen Maria juures. Mis siis?.....Mida?... MA POLE NÕUS!....Ah, et see on TEMA otsus?!... JA MILLAL MINA SAAN OTSUSTADA OMA ELU ÜLE?....MA JÄÄN SIIA!'' karjusin emale ja panin kõne ära. ,,Nad tahavad kolida, õigemini mu õde tahab kolida.'' Maria tõusis. ,,MIDA? Kuidas? Kuhu?'' küsis Maria. Kehitasin õlgu.

,,Aga ma ju ei taha minna, kuidas ma saan siia jääda siis? Ja kõik mu õe pärast. Kõik tema pärast. Ma ei taha minna, ei taha!'' ütlesin Mariale, ta noogutas. Mu telefon helises jälle. ,,Jaa? Mida?....Ei, palun ärge ajage asja hullemaks, eks!....Jumal tänatud, etsiis me ei lähe?....LÄHME?...TÄNA?...eieieieiiiii,'' ma üritasin nende meelt muuta, kuid asjata. ,,Ema....ema...'' tuut tuut tuut. ,,Anna andeks, Maria, aga ma pean minema koju. Räägin oma õega kõik selgeks,'' sõnasin kindlalt, võtsin oma õlakoti ning palusin Maria isal end ära viia. Niipea, kui jõudsinn koduukseni tormasin uksi paugutades sisse, otsejoones oma õe tuppa. ,,Sa arvad, et võid mu elu kontrollida, panna vanemad oma pilli järgi tantsima. Aga EI. Ma ei lase sel juhtuda. Kui tahad minna, siis mine. Ma ei taha sinust mindagi kuulda!'' karjusin õele näkku. Ta püüdis mind rahustada. ,,Rahune! Meie vanemad tahavad lahutada!'' lausus Stiina vaikselt. Mulle tundus, justkui kõik oleks hetkeks seisma jäänud. ,,Mida?'' küsisin valjult. ,,Mida nad tahavad teha? Lahutada?'',,Jah, nad tahavad lahutada. Ema tahab minu ja sinuga kolida. Aga isa ei anna järgi. Ta tahab ka ühte last enda kasvatada,'' rääkis Stiina. ,,Liisu, ma ohverdan end, kui soovid. Ma võin jääda isaga siia, sina võid emaga minna.'' Ma raputasin pead. ,,Ei! Sa ei pea ohverdama end. Mina jään siia, sina lähed emaga. Mul on siin sõbrad ja kõik,'' vaidlesin vastu.,,Ma räägin veel emaga sellel teemal, loodan ,et nad lepivad siiski isaga lõpuks ära. Aga, hoia end. Kui ema järele ei anna, siis sõidan juba homme pärastlõunal minema,'' ütles Stiina mulle ja kõndis minema. Jäin sõnatult ukse poole vaatama. ,,Maria, ma arvan, et jään koju täna. Siin on asjad käest läinud. Hullumaja lihtsalt....Sorri...No ma ei tea praegu, kas ma jään või ei... Stiina on nõus enda elu ohverdama, et mul oleks hea....Arvad?...Ei, ma ei hakka kiinduma. Vean kihla, et homme või isegi juba täna on meil järjekordne tüli..Ma ei suudaks tülitsemata....Jah, tsau,'' ja lõpetasin kõne, logisin msn-i ruttu sisse.,,Kes see veel on?'' küsisin endalt, märgates, et keegi võõras on mind lisanud msn-i. Lisasin ta muidugi vastu. Muutsin oma pealkirja.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: kes sa oled?
Pellekas:):) says: Rauno. Maria vend. mäletad?
*Mida ma tegema peaks siis?* says: aaokei. miks sa mind lisasid?
Pellekas:):) says: niisama. igav oli. ei tohtind? sorri.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: tohtis ikka, aga nh. hoiatada oleks võind.
Pellekas:):) says: tglt. maria ütles, et sul on probleeme janii. noh, õega ja vanematega. ta tegelt tahtis, et ma nagu.. emm. lohutaks võinii.
*Mida ma tegema peaks siis?* says: mida?:@ krt, maria. lohutama?? no tore. super! mine sa kah oma lohutustega!
Pellekas:):) says: ei ma ei mõelnud nii, maria ka mitte
*Mida ma tegema peaks siis?* is offline.
,,Lollikari. Mida nad mõtlevad? Häh, mind ja lohutama? No mida veel?'' rääkisin endamisi. ,,Midagi paremat ei ole neil teha, kui minu elu üle vaielda?''

,,Liisu. Lase mind sisse palun,'' palus ema mu ukse taga. Kõndisin jalgu lohistades ukse juurde ja avasin selle. ,,Jah mamps,'' vastasin emale. Ema kõndis mu tuppa sisse, sulgesin ukse. ,,Liisu, sa jääd siia,'' sõnas ema kindlalt ja eiras mu katset, kui üritasin vastulauset öelda. ,,Ei, Stiina on rääkinud. Homme pärastlõunal, siis kui sina veel koolis oled, lahkume. See on kindel otsus. Sa jääd isaga siia.'',,Ema!! Kuidas sa saad otsuseid võtta ilma ,et minuga arutaks? See on minu elu, mida sa juhid praegu!'' sõnasin emale kurjalt. Ema naeratas ja kõndis mu toast minema. ,,On jultumust,'' sosistasin endale. Otsisin sahtlist oma vana päeviku ja kirjutasin sinna:ma vandusin kunagi, et ei kirjuta enam iial, aga see on ju võimatu. mu vanemad - nad lahutavad. ema otsustab ilma, et oleks minuga midagi rääkinudki. Stiina ja mamps kolivad, mina jään isaga. kes teab, kas ma kunagi oma õde ja ema kunagi näengi enam. igal juhul pean harjuma mõttega, et ma ei saa enam kunagi oma perega väljas süüa või ema ja õega šoppama minna. lihtsalt mina. ainult mina ja maailm, right?! no okei. ma liialdasin. ma saan mariaga minna ju šoppingutuurile või siis käia poodides siis, kui ema külastab mind...isa....noh, meid... Sulgesin päeviku ja viskasin selle sahtlisse. ,,Oeh! Kohe hakkas parem. Natukene,'' rõõmustasin ja läksin internetti.,,Liisu, see olen mina. Stiina,'' sõnas mu õde. Mingi rongkäik toimub mu ukse taga või? Stiina avas ukse ja astus edasi. ,,Ma tahtsin vabandada. Võib olla sa oleksid emaga tahtnud minna? Mul on kahju, aga ma pean nüüd temaga minema,'' rääkis Stiina. Tõusin arvuti tagant ja sõnasin: ,,Ei sa tegid superotsuse. Ma harjun sellega, arvan. Tänan, et muretsed. Tunnen end nüüd paremini.'' Avasin vihaselt päeviku ja kritseldasin suurelt: 14. aprill, reedeNo midahekkii! lihtsalt, et, ema ja Stiina lahkusid juba. hmm, kell on umbes 23.00.. nad ju valetasid mulle. pidid lahkuma homme, aga nüüd väitis isa, et nende lend väljub kell kaksteist. see on kreisi. no c'mon. kas tõesti on raske tõtt rääkida? ja ma isegi ei tea kuhu nad läksid! Stiina krabas kõik asjad kaasa, kõik mis vähegi võtta oli. ( liialdasin )Stiina võttis ainult vajalikud asjad tegelikult, aga ikkagi. Ta valetas!! Ta mängis mu ema haledat mängu kaasa! Nad juhivad mu elu ja ma lasen sel juhtuda ka!
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: maria, mul on kohutavalt kahju, et sinu vennaga nii käitusin ja et ma sinu kohta nii rääkisin. mul on lohutus praegu vaja! :'
(Maria(H) says: alles nüüd sa siis mõistad? no tore, et see sulle vähemalt kohale jõudis.
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: sorri. mul on preagu nii kohutavalt halb tuju. stiina ja ema on läinud. nad lahkusid sõnagi lausumata. nad valetasid mulle.
Maria(H) says: nüüd sa siis tead, mida mina tundsin, kui mulle näkku panid. Feels kinda good? does it?
valed,valed,valed. millal nad otsa saavad? says: palun. inglise keel on viimane asi mida kuulda tahan. pealegi, sa tead, et ma pole inglise keeles hea. ära muuda mu enesetunnet veel halvemaks. mulle meenuvad inka kolmed praegu. Brr- mu enesetunne on nullis.
Maria(H) says: nüüd sa tead siis. ma pean minema. isa juba õiendab. tsau
Maria(H) is offline.

kell on palju, täna pidin mariaga minema laadale. rauno tuleb ka (A). loodan, et see päev saab olema vahva! isa on tööl juba. ema ega stiina pole helistanud. mõtlen stiinale. ainus, mida mäletan on meie tülid. me ei saanudki hetkegi normaalselt käituda. alati läks midagi nihu. see tunne sakib, oma õde ega ema ei saa kah enam näha. Tõusin voodilt, peitsin päeviku padja alla, võtsin tooli seljatoelt oma jaki ja käekoti ning jooksin välja. Maria juba ootas autos. Avasin autoukse ja istusin autosse. ,,Liisu!'' rõõmustas Maria ja kallistas mind, vastasin samaga. ,,Rauno, anna andeks,'' sõnasin Raunole, kes istus Maria kõrval. Rauno ei vastanud. ,,Minge nüüd, lapsed,'' ütles Maria isa ja peatas auto. Lahkusime autost.laadal polnud mitte midagi põnevat. õnneks sain raunoga ära leppida, ta andestas kuigi näost oli näha, et tegelikult oli ta solvunud ikkagi. ostsin endale paar peavõru ja mobiilikoti laadalt. käisime karusellidel ka mariaga. peale kõike seda tõi maria isa mind koju, siin ma nüüd siis olen. igav on. arvutisse ma ei taha. lugesin just raamatut.
[ esmaspäev ]
,,Liisu, tule sina tahvli juurde. Sa pole ammu käinud ülesandeid lahendamas,'' sõnas õpetaja. Tõusin pingist ja läksin tahvli juurde, õpetaja andis mulle kriidi ka. ,, Kui jooksed mööda viimasest, siis mitmes oled...,'' rääkisin omaette. ,,Hah, labane. Viimasest on võimatu ette joosta.'' Kirjutasin vastuse ja kõndisin oma kohale tagasi.Mulle lennutati paber. See oli kokku volditud. Suhteliselt võimatu oli lugeda seda.Liisu,saame täna peale tunde kooli ees kokku. lähme Sanna juurde grillima. ole kohal!Frederik,,Mida? Mis ajast Frederik minuga räägib, aga noh, lähen aga. Mida mul kaotada on,'' sõnasin endale. Maria toksas mind õlale. ,,Liisu, tasem. Ma ei saa keskenduda,'' ütles Maria ja vaatas mulle kurja pilguga otsa. ,,Ma ei rääkinud üldse kõvasti. Ja sina lõpeta mõtlemine oma msn-i poisi peale!'' laususin kurjalt ja asusin ülesandeid tahvlilt maha kirjutama.
[ peale tunde ]
Kooli ees olid Frederik, Sanna, Kert, Kristel, Erik, Maria ja RAUNO! Kõndisin nende juurde, süda hakkas kiiremini põksuma. ,,Kas keegi veel tuleb?'' küsis Maria. Frederik raputas pead. ,,Tulge. Sanna ema peaks kohe jõudma,'' sõnas Frederik. Me kõik järgnesime Sannale ja Frederikule. Sanna ema tuligi. ,,Maria, sina ka siin,'' imestasin. Maria naeris: ,,Muidugi, kuidas siis muidu saaks?'' ,,Kes pudeli keerutamist tuleb mängima?'' küsis Frederik valjult. Kõik jooksid kohe Frederiku juurde. ,,Liisu, sa ei tule?'' imestas Kert. Kehitasin õlgu. Maria tõusis murult ja tuli minu juurde. ,,Kui sa ei tule, räägin kõigile, et sulle meeldib mu vend,'' sosistas Maria. ,,Sa ei saa ju mind sundida,'' vastasin Mariale. ,,Proovi mind peatada,'' lausus Maria. ,,LIISULE MEELDIB RAUNO! '' Jäin kohkunult Mariat vaatama. ,,Kuidas sa võisid? Arvasin, et saan sulle kõike usaldada,'' sõnasin Mariale. ,,Hull asi!'' ütles Frederik ja pani pudeli keerlema. ,, Ei huvita eriti kes kellega käib.'',,Maria, sa veel kahetsed. Mul on kõrini sellest, et kõik üritavad minu elu kontrollida. Midagi paremat pole sul teha vä? Tõesti, mul on kõrini. Lihtsalt hale hakkab. Oma elu ei oska te elada, aga arvate, et minu oma oskate. Te olete haiged!'' ütlesin Mariale ja kõndisin minema. Rauno tõusis püsti ja jooksis mulle järele. ,,Liisu, oota!'' hüüdis Rauno, ta jõudis minu juurde. ,,Tead, sa oled mulle juba kaua aega meeldinud,'' sõnas poiss ja suudles mind.

Kui suudlus oli lõppenud, punastasin. ,,Ära tunne end süüdi. Muide, homme parki?'' küsis Rauno. Ma noogutasin. ,,Lähme koos koju? Siit pole eriti palju minna,'' pakkus Rauno. Võtsin poisil käest kinni ja hakkasin kõndima.
[ koduukse ees ]
Avasin juba ukse, siis tegi Rauno mulle põsele musi ja lahkus. ,,Ja mis asi see veel pidi olema?'' küsis isa kurjal toonil. Pöörasin pea tema poole. ,,See .. See oli sõbramusi. Ta in ju ikkagi Maria vend. Kas sa tõesti arvad, et ta meeldiks mulle?'' püüdsin isale seletada, kuid ta ei kuuland ja sõnas tõsiselt. ,,Koduarest ja ei mingit kontakti sõpradega. Pealegi Stiina tuleb linna. Ema lubas tal siin olla natukene aega.'' Stiina tuleb? ,,Isa, sa ei saa mu elu kontrollida. Palun luba mul sõradega olla. Kasvõi ainult kodus. Luba, palun!'' anusin isa, kuid tema kõndis elutuppa ning ei rääkinud minuga enam pärast seda juhtunut. Jalutasin kööki ja tegin endale salatit. Võtsin kausi ja läksin oma tuppa. läksime Sanna juurde grillima. Maria ütles välja mu saladuse, kuid kedagi see õnneks ei huvitanud. ainult, et. rauno tuli minu juurde ja suudles mind. ta kutsus mu homme parki...,,Park!'' meenus mulle. ,,Ma olen ju koduarestis. Olen ilma arvuti ja telefonita, samuti ei tohi ma oma sõprade rääkidagi.'' Tundsin end peale seda väga halvasti, olin näost lumivalge. ,,Liisu!''kuulsin kedagi hüüdvat. Tormasin toast välja, Stiina oli jõudnud. ,,Ema lubas mu siia. Õnneks ei ela me teineteisest kaugel,'' rääkis Stiina õhinal. Vaatasin õele küsivalt otsa. ,,Kas siis lennukiga sõidetakse lähedale?'' küsisin Stiinalt. Ta oli vait. ,,Vasta!'' palusin teda. ,,Kuula .. See pole päris nii .. Ema ainult tahtis, et sina ei teaks, aga ma pean sulle rääkima. Me elame tegelikult teises naabruskonnas, umbes 5 kvartalit kaubamaja poole, '' seletas Stiina. ,,Mida? Kuidas te valetada saite?'' ei mõistnud ma. ,,Ära minu otsa vaata, see oli ema otsus,'' ütles Stiina ja tegi oma ingli näo pähe.,, Ja sina mängisid ju seda räpast mängu kaasa!'' sõnasin vastulause õele. Stiina oli üpris kohkunud. ,,Aga .. aga ma vähemalt seletasin selle nüüd ära,'' otsis ta vabandusi. ,,Jah, sa seletasid selle ära, sest mina tahtsin, et sa nii teeksid. Mina käskisin,'' ei jätnud ma järele. ,,Tead miks me tülitseme?! Sest sina ju ei saa mulle tõtt rääkida, sinu lolluste pärast ma olen vihane oma vanemate peale. Ja miks meie vanemad lahutavad? Sest ema ei kannata enam neid tülisid. Ta tõi põhjuseks küll lahutuse, kuid tegelikult ta ei taha sind!'' karjus Stiina ja jooksis minema.Kõndisin oma tuppa, suunurgad vajusid allapoole ja pisarad tikkusid silma. ,, .. ta ei taha mind .. ,'' sosistasin, pisar langes mu roosakalt põselt alla ja kukkus põrandale. ,,Nüüd ma siis tean - kõik on olnud Minu pärast, jh. Stiina süüdistab mind, ema ei taha mind ja isa rabab tööd teha nagu segane peale ema lahkumist. Ainus kes mulle on jäänud olen ma ise. Ma pole kunagi varem niipidi mõelnud sellest. Arvasin alati, et ema ja isa ei saa läbi, kuid põhjus olin hoopis mina. Oota!! Aga ema ju tahtis mõlemad lapsed endale jätta, kuid isa ei nõustunud. Põhjus pole siiski vist minus, vaid hoopis .. kelles? ..,'' arutasin omaette.

,,Liisu!'' karjus Stiina närvilisel toonil. Lõin käega ja istusin voodile. ,,Liisu, helista ruttu hädaabisse!'' hõikas Stiina uuesti. Mõtlesin omaette, et ta teeb nalja - eksisin. Lonkisin alla ning märkasin isa põrandal. ,,Mis juhtus?'' tahtsin teada. Stiina raputas pead, silmad kui kleebitud isale. Jooksin ruttu telefoni juurde ja valisin hädaabi numbri. ,,Tulevad,'' sõnasin ohkega. Stiina tormas seejärel telefoni juurde. ,,Ma helistan emale. Ta peaks meile järgi tulema,'' rääkis Stiina.
***
,,Kuhu me läheme, miks me isa juurde ei sõida?'' päris Stiina emalt. Ema kiirendas. ,,Me läheme koju. Mulle aitab juba nendest hädadest,'' vihastas ema. ,,Läheme siit linnast minema. Kuhugile kaugemale. Küll te harjute.'' Sõit kestis kaua, lõpuks jõudsime tillukesse külla, kus elu käis täiel hool. ,,Nähh. Koolimaja on lähedal siin. Saate küll ilusti kooli,'' sähvas ema ja keeras auto ühe maja ette. ,,Ellen! Kui tore sind näha. Ma jätan sulle kaks hädavarest, tohib. Pean ise vanamehe juurde minema,'' rääkis ema naisele, kes majast väljus. Ellen noogutas ja kutsus meid tuppa. Ema lahkus. ,,Teie emal on praegu raske aeg, saage temast aru. Küll me hakkama saame,'' sõnas Ellen ja pakkus meile morssi.,,Stiina, anna andeks eelneva pärast. Ma ei mõelnud seda nii,'' ütlesin õele peale lõunasööki, kui vedelesime oma uues toas. ,,Liisu, praegu on isa kõige tähtsam,'' vastas Stiina. seljataha jäid kõik. isa, ema, maria ja rauno. eriti veel maria. tema on minevik ja rauno - tema võin koheselt unustada. lootus muidugi veel on. ema kontrollib meie elu, isa on haiglas. temast ei tea me midagi.Ellen koputas uksele. ,,Jaa?'' hõikasin ning tädi astus tuppa. ,,Teie isa suri ja emast ei tea ma midagi. Arstid ütlesid, et ta kadus,'' rääkis Ellen. Jäin rabatult tädile otsa vaatama. ,,Mida?'' ei tahtnud ma uskuda. nüüd on siis kõik läbi. isa meil pole, ema on kadunud.