Ebatavaline

Ta põlvitab kalmistu kõrval ,lilled käes. Seljas on tal must keep, kapuuts peas. Käed värisevad, ta on tardunud paigale. Kõlavad kellalöögid, tuuleiil sasib puude lehti. Kaugemalt on kuulda ulgumist, see läheneb aina. Selja tagant kuuleb koera urinat ja haukumist. ,,Soovin, et oleksid veel siin,'' sosistab poiss ja tõstab pilgu mullalt, millel põlvitab. Poisi silmad on rohelised, kui kassil. Pupillid on tal ovaalsed, poiss irvitab kurjakuulutavalt. Tema kihvad tulevad esile. Ta pöörab end haukuva koera poole ja näitab kihvasid. Koer jookseb niutsudes minema. ,,Teil pole aimugi milleks ma võimeline olen,'' ütleb poiss ja hüppab lähedal oleva maja katusele. Ta viskab pilgu korraks veel hauale ja kaob seejärel pimedusse. Kalmistu kohale, kus poiss oli põlvitanud, ilmusid tumemustad pilved.Benjamin peatub alles oma koduaias, punaste rooside juures. Ta kõnnib oma lagunenud majja ja sulgeb pauguga ukse. Nahkhiired ärkavad. ,,Rahunege, mu sõbrad. See olen mina,'' rahustab poiss ärkajaid. Ta heidab keebi seljast ja ronib õlgedele, kus uinub. Ööpimedus katab Benjamini maja, kuulda on huntide ulgumist veel. Mets maja lähedal paistab olevat rahutu. Puud liiguvad majale lähemale aeglaselt. Ben avab oma erkrohelised kassisilmad ning puud tarduvad ega liigu enam. Benjamini kõrvu kostub kassi näugumine. ,,Stacy, tule sisse,'' sõnab poiss rahulikult. Uks avaneb ja lävel istub must kass. Kass tõuseb tagakäppadele ja moondub tumedapäiseks tüdrukuks. ,,Arvasin, et saan sind seekord ninapidi vedada,'' lausub tüdruk ja istub puupakule. ,,Kas homme läheme linna?'' Ben noogutab ja keerab teist külge.,,Ben, pead ärkama,'' sõnas Stacy ja togis poissi. Benjamin avas silmad ja raputas pead. Tema rohelised silmad muutusid sinisteks. Stacy oli kogunud koeraverd ning ulatas selle Benile. Ben rüüpas paar sõõmu ning ronis asemelt alla. ,,Läheme,'' ütle poiss ja lahkus majast koos Stacyga.Õpetaja tutvustas Benjamini ja Stacyt klassile ning palus noortel leida endale koht. Ben ja Stacy istusid eraldi pinkidesse. Õpetaja oli uute õpilastega lahke ja sõbralik. Benile see lahkus ei meeldinud ning vahel pomises poiss omaeete midagi. Stacy seevastu naeratas õpetajale tihti.Peale tunde tormasid Stacy ja Benjamin koju. ,,Shh, meid jälitatakse,'' sõnas Ben ja seisatas. Stacy vaatas selja taha. ,,Palju neid on?'' küsis Ben. Stacy uuris ümbrust. ,,5 poissi, võõrad,'' vastas Stacy, tüdruku pupillid olid muutunud valgeteks. Ben raputas pead, poisi silmad muutusid erkrohelisteks. Üle poisi alahuule paistsid lumivalged kihvad. Ben hüppas puult puule, viimaks leidis jälitajad. Poisi sõrmenukkidelt ilmusid metallküüned, mis olid pikad. Ta lähenes jälitajatele selja tagant ja tappis nad hääletult ja aeglaselt. ,,Stacy, tule kui juua tahad!'' hüüdis Benjamin ning jõi jälitajate verd. Poisi suu oli verine. Stacy ühines Beniga. ,,Tänaseks on meie kõhud täis,'' ütles tüdruk ja lohistas ühte jälitajatest enda järel kuni majani, sama tegi Ben.
"Leitud surnukehad. Täna varahommikul, peale kümnetunniseid otsinguid, avastasid politsinikud kolme lapse surnukehad. Lisaks meeleheitel surnud laste vanematele hüsteeritsevad veel 4 lapsevanemat - nad kurdavad, et nende lapsukesed on kadunud. Samast koolist ja samast klassist õpilased - neid tabas katastroof. Keegi otsustas nad tappa külmavereliselt, jätmata mitte mingisuguseidki jälgi kuritööst. Tekst: Meiry Wrock," luges Stacy ajaleheteksti kõva häälega Benjaminile ette. Poiss ainult naeris selle peale. ,,Musta roosi saladusele ei jõua nad iialgi jälile,'' sõnas Stacy. Tüdruku sõrmeots süttis ning põletas ajalehe neiu käes. Stacy istus Beni kõrvale õlgedele.Benjamin vahtis lakke. ,,Nahkhiired on kadunud,'' ütles poiss mossis näoga. Stacy noogutas. ,,Me pole enam ,,need'', kes olime üleeile. Me käime nüüd koolis, mitte küll heade kavatsustega, kuid siiski,'' rääkis Stacy.Järsult tõusis Benjamin püsti ja ronis katuses olevast august läbi. Poiss hüppas puult puule, tema tee viis jällegi kalmistule. Jällegi oli öö ja jällegi pidi Benjamin palvetama, ta pidi jällegi mõtlema oma tegude üle, andestust paluma. Ben hüppas puul oksalt alla ja põlvitas kalmistu juurde. Poiss pani peopesa vastu maad, hoidis nii umbes 5 sekundit. Niipea, kui poiss käe ära võttis kasvasid sinna lilled. Benjamin murdis lillevarred ja sidus need nööriga kimbuks. "Eynde, anna andeks. Kuid kõik need ohverdused on sinu pärast. Ma tahan lõpetada sinu töö. Jätkan seda, mille jätsin sina pooleli aastakümneid tagasi. Minu oskused muutuvad iga päevaga aina võimsamateks. Loodan ja usun, et ühel päeval olen selline nagu sina." Benjamin tõusis, heitis keebi seljast. Ta võttis maast klaasikillu ja graveeris oma käele numbri 587. Nr. 587 tähistas Beni pattude arvu. Poiss lasi verel tilkuda kalmistu ees olevatele lilledele. Lõpuks kõrvetas Ben leegiga oma haava kinni ja lahkus. "Ühel päeval olen ma kõige valitseja. Koos Stacyga muudame maailma, saavutame selle, mida oleme oodanud. Stacy ja mina oleme siis võitmatud. Meie ees on siis kõik teed valla. Kõik värisevad hirmust meie ees. Nad anuvad meid, et annaksime neile armu, kuid seda ei tee me kunagi."

,,Ben, kuhu sa kadusid?'' küsis Stacy, kui poiss oli majja astunud. ,,Ma muretsesin.'' Benjamin naeris, kihvad tulid esile. ,,Meil ei ole tundeid,'' ütles Ben ja põlvitas kivipõrandale. ,,Ben, mina olen muutunud. Ma võin tappa, kuid ma hoolin sinust. Saa minust ka aru!'' rääkis Stacy. Ben sulges silmad, avades olid need punased. Poisi sõrmenukkidelt tulid välja metallküüned. ,,Stacy, sa käid juba mulle närvidele!'' sõnas Ben ja surus metallküüned tüdrukule südamesse. ,,Parem, kui kõrvaldan su,'' sosistas Benjamin. Poiss vajus põrandale, teadvusetult lamas seal terve öö. Selle aja jooksul ilmus sinna üks nahkhiir. ,,Sa käitusid targalt, Ben,'' ütles nahkhiir ja kadus.

Benjamin avas silmad, kõik tema ümber oleks nagu muutunud. See vana lagunenud maja ei olnud enam endine. Kaminas põles tuli, õlgede asemel oli nüüd voodi. Vana puupakk oli visatud kaminatulle, selle asemel oli nüüd riidekapp.,,Mis toimub?'' küsis Ben endalt. Poisi pea valutas. Nahkhiir rippus laes.
,,Thomson? Mida sa siin teed?'' tahtis Benjamin teada. Nahkhiir lendas laest alla ning muutus meheks. ,,Käitusid targalt, sa eemaldasid musta kassi enda teelt. Ta põhjustas ainult pahandusi. Nii pidigi kõik minema- palud vabandust pattude eest, seejärel tapad oma kaaslase,'' rääkis Thomson ja irvitas.
,,See oli sinu tahe, mitte minu!'' karjus Ben ja tormas Thomsoni juurde. Thomson peatas Beni ja võttis poisil kraest kinni. ,,Vali sõnu!'' sosistas ta Benile kõrva ning lasi siis poisi lahti.
,,See pole aus, ma kaotasin kõik hea ja sain asemele halva,'' sõnas Benjamin endale. ,, Ma olen muutunud, viimaks tekivad mul veel tunded. Ma kahetsen, et lõpetasin Stacy elujoone.''
Benjamin otsis voodi kõrvalt oma koolikoti ja asus kooli poole teele - nagu tavaliselt, poiss hüppas puult puule. Nii mööduski koolitee. Alles natukene maad enne koolimaja ronis Ben puuotsast alla ja kõndis nagu iga teinegi koolilaps koolimajja sisse.Täna istus Ben Stacy kohale, sest ta süda valutas teo pärast, mille ta oli korda saatnud eelneval päeval. Poiss püüdis kõigest väest õppida ja olla lahke õpetajate vastu - nii nagu Stcay oleks tahtnud.,,Algab kassi ja hiire mäng - või nahkhiire ja valvaja mäng,'' ütles Ben oma mõteteis. ,,Sa veel maksad, Thomson!'' Benjamin kraapis sulepeaga oma käeseljale oma nime. ,,Ma otsin üles teised endasugused, siis sa veel maksad kõige selle eest!'' karjus Ben oma mõtteis.


,,Vabandage noorhärra, kuid võib olla vastaksite minu küsimusele?'' sõnas direktor kalgil toonil. Ben ohkas. ,,Ma ju ütlesin, ma ei tea mitte midagi nende surnukehade kohta. Miks te ei usu mind?'' vastas Benjamin.,,Vaadake. Meie kooli 6 õpilast on kadunud. Samast klassist ka veel. Kõik on hirmul - Palun saage meist ka aru. Rääkige Stacy kohta kõik, mis teate,'' palus direktor.,,Stacy oli mu parim sõber, temaga sai kõike rääkida. Aga ma ei tea tema mõrvast mitte midagi. Miks te mind süüdistate?'' rääkis Benjamin. Direktor vangutas pead ja kirjutas midagi oma märkmikusse. ,,Ben, ole meile abiks. Me soovime lihtsalt teada, kus Stacy elab, kus sa teda viimati nägid ja kas sa üldse olid koos temaga eile peale kooli,'' ei jätnud direktor järele.
,,Stacy elas ühes uhkes majas, eilseni. Ta pole vanemaid, mitte kedagi. Vahel käisin tema juures. Eile- jah, me olime koos. Ta tuli korraks minu juurde, kuid siis lahkus. Peale seda ma ei tea temast midagi,'' vastas Ben.
,,Ben, kas sa valetad?'' uuris direktor. Benjamin raputas pead. ,,Ei,'' sõnas poiss. Direktor kirjutas jällegi midagi märkmikusse. ,,Võid minna, ma ei piina sind enam. Sinul pole selle looga midagi pistmist. Tänan, Ben,'' lausus direktor ning avas Benile ukse, et poiss tagasi klassi läheks.Benjamin kõndis koridoris, tema sammud kõlasid valjult. ,,Pääsesin,'' sosistas Ben endamisi. Äkitselt tundus poisile nagu keegi jälitaks teda. Ben kiirendas sammu. ,,Ben, sa ei pääse,'' kuulis poiss Thomsoni häält. Poiss pööras end ümber, kuid kedagi polnud. Benjamin tormas koolimajast välja, vihma kätte. Poiss laskus põlvili. ,,Miks polnud mul valikut?'' küsis Ben ja vaatas taevasse hallide pilvede poole. Poiss kraapis oma metallküüntega asfaldit. Beni sõrmenukid hakkasid veritsema, kuid poiss ei tundnud valu.,,Soovin, et mul oleks olnud valik,'' sosistas Ben. Metallküüned kadusid, poiss toetas käed vastu kivist maapinda ja mõtles oma tegude üle. Vihast lõi Benjamin rusikaga vastu kivi. Kohale, kuhu Ben oli löönud, jäi nüüd lohk.
,,Sul oligi valik, otsustasid jääda selliseks nagu oled,'' kuulis Benjamin Thomsoni ütlevat. Benjamin võpatas, pööras end siis ümber ning nägi tuttavat nägu. ,,Mis valik mul oli?'' tahtis Ben teada. Thomson irvitas ja uuris on vikatit, mis ta käes hoidis. ,,Sul oli valida, kas sa sured või oled selline, nagu sa praegu oled,'' sõnas Thomson. Benjamin lükkas tuka silme eest. Thomson haihtus, jättis endast maha vaid medaljoni. Benjamin tormas medaljoni üles korjama. See oli kullast, rubiinide ja smaragdidega kaetud. Väikselt oli keskele graveeritud rist. Teisel pool oli poisi pilt, Benjamini pilt. ,,On see mulle?'' küsis Benjamin endalt.Poiss võttis medaljoni ja riputas selle endale kaela. Ben tundis kõrvetavat valu oma kuklal, katsudes oli tunda, et see oli risti kuju, mis oli talle kuklale tekkinud. ,,Kes ma olen?'' mõtles Ben ja pöördus tagasi koolimajja. Klassi astudes märkas Benjamin, et kõik polnud enam endine. Õpetaja ja õpilased olid kui kivistunud. Benjamin viibutas kätt õpetaja silme ees üles-alla, kui õpetaja ei andnud endast mingit märki.Benjamin muigas, lükkas kõik toolid-lauad ümber, jättis püsti vaid oma laua ja tooli. Seejärel võttis poiss medaljoni kaelast ja peitis selle oma koolikotti. Nagu imeväel muutus kõik endiseks, väljaarvatud sassis klass. ,,Mis siin juhtus?'' imestas õpetaja. Õpilased asusid oma laudu ja toole püsti seadma. Benjamin ainult naeris, kuid see ei kestnud kaua. Thomson ilmus jälle platsi, kõik kivistusid jälle.,,Anna see tagasi!'' käratas Thomson kalgilt, Ben vaatas üllatunud pilguga rääkijale otsa. ,,Sellel on minu pilt!'' vastas Ben. Thomson lükkas Beni maha ja võttis poisi koolikoti enda kätte ning kadus jällegi. ,,Tema ongi ajapeataja,'' sosistas Benjamin ja lahkus klassist. Ta kõndis oma kodu poole, jättes kooli selja taha. Pilkugi selja taha pööramata mööduski Benjamini tee. Oma kodukoha juurde jõudes märkas Benjamin, et tema maja enam pole. ,,Mida veel? Thomson, kas ma pean nüüd tänaval viibima?'' küsis Ben endale. Puu varjust hüppas poisi teele suur dogi. ,,Ja mida sina tahad?'' jäi Benjamin loomale küsivalt otsa vaatama.Koer haugatas. ,,No tule siis minuga, tühja kah. Lähen otsima oma elu mõtet. Ühined?'' sõnas Ben ja vaatas koerale otsa. Koer haugatas jällegi. Koer järgnes Benjaminile kalmistuni. ,,Anna andeks, kui pean lahkuma siit. Lähen vaatan, mida annab teha. Lihtsalt, kaitse mind,'' lausus poiss ja jättis hüvasti selle kalmistuga ja üldse kogu kohaga. Poiss ja koer kõndisid mööda kruusateed. Ben vehkis puuoksaga, mille oli teepervelt üles korjanud. Koer silkas aeg-ajalt metsa ja nuuskis seal, Benjamin ei lasknud end häirida sellest.
,,Grafi, ma enam ei jõua. Palun puhkame natukene,'' sõnas Benjamin ja istus puupakule, mis lagendikul oli. Grafi jooksis ruttu poisi juurde ja viskas end pikali. ,,Benjamin, mida sa oma aruga teed?'' küsis koer. Poiss võpatas ja vaatas kulmu kortsutades Grafile otsa. Grafi moondus tüdrukuks. ,,See olen mina, Stacy. Millal sulle selgeks saab, et ma oskan end kloonida. Peale selle, ma suudan moonduda loomadeks. Tõesti ei mäleta?'' rääkis Stacy.,,Sa oled ju surnud, Thomson - see tähendab mina tapsin su ju,'' ei saanud Ben aru. Stacy raputas pead. ,,Ma kloonisin end. Teadsin, et kuu esimesel reedel tuleb Thomson ja üritab mind tappa,'' seletas Stacy.Poiss vaatas ammulisui tüdrukut ja noogutas pead, kuigi ei saanud mitte mõhkugi aru. ,,Ben, sa ei kuula ju!'' käratas Stacy, Benjamin ehmus ja tõmbus tagasi. ,,Stacy, see on üllatus. Tõesti. Sa ilmud alati loomana minu ellu, ühel hetkel lihtsalt moondud,'' sõnas Ben.Tüdruk naeris ja tiris poisi kätt-pidi seisma. ,,Ben, kuula,'' ütles Stacy ja viibutas oma nimetissõrme Beni silme all, poiss jälgis pingsalt. ,,Me peame minema varemetesse, sealt saame infot ja võib olla leiamegi tee põgenemiseks. Thomson ei saa terve me elu meid jälitada ja õpetada.''

***
,,Kas see on dzungel?'' imestas Benjamin. Stacy noogutas. ,,Osaliselt. Peaaegu. See on selline imelik koht. Pole mets ega ka dzungel. Kahtlane, aga siiski. Seal asuvad varemed,'' Stacy osutas sõrmega kaugustesse.Stacy ronis üle mäest ning vaatas teisele poole mäge. ,,Siin nad ongi!'' hõikas tüdruk. ,,Tule ruttu!'' Benjamin võttis köiest, mille Stacy oli alla visanud. Peagi oli ka poiss koos tüdrukuga mäel. Jällegi ronis tüdruk esimesena, seejärel läks alla Ben. Stacy juhatas poisi varemetesse. ,,Need pole ju varemed, see on kuningriik,'' väitis Ben. Stacy muigas. ,,See on ahvide kuningriik. Inimesed rüüstasid seda kaua aega tagasi. Meiesugused on siin kaitstud,'' rääkis Stacy.,,Vauu,'' imestas Ben ja avas uksed, mis ulatusid 7 meetri kõrgusele. Uksed avanesid raskelt ja krigisesid. Poiss jooksis paleesse sisse. ,,Kõik on kullast ju!'' hõikas Benjamin ja istus troonile.Tool tegi järsu pöörde ning Benjamin libises mööda tunnelit alla. Stacy oli seda silma nurgast pealt näinud ning tormas võimalikult kiiresti trooni juurde. ,,Ben, oled kombes?'' karjus tüdruk poisile. Vastu kostsid vaid naerupahvakud, järgmisel hetkel täitis paleed vaikus. Stacy oli kohkunud, tüdruk tundis kuidas jalgealune hakkas liikuma. Stacy kukkus põrandale, lühter kõikus otse tüdruku pea kohal ja oli valmis iga hetk kildudeks kukkuma. Stacy hoidis hinge kinni. Põrand ei liikunud enam, peatus täpselt lühtri all. Lühter klirises. Stacy ajas end ruttu jalule, kuulda oli läbilõikavat klaasiklirinat. Stacy ohkas kergendusest. Tüdruk võttis troonil istet, temaga juhtus sama, mis Benjaminiga. Stacy kukkus liivale. Tunnel, kus tüdruk lebas oli madala temperatuuriga. Stacy ajas end jalule ja pühkis liiva riietelt. ,,Ben!?'' hõikas Stacy, kaja kostis vastu. ,,Ta on läinud?'' Stacy kõndis tasasel sammul edasi jälgides pingsalt aeg-ajalt oma seljatagust.Viimaks jõudis tüdruk kambrini, esmapilgul paistis see üsnagi kõle. Sisse astudes märkas Stacy, et nii mõneski kohal sätendab midagi. Tüdruk kõndis helkivatele asjadele lähemale. ,,Rubiinid? Kalliskivid?'' ei suutnud Stacy uskuda. Stacy märkas, et paaris kohas on kivikesed puudu. ,,Kes need võttis? Kas Ben?'' küsis tüdruk endalt. Jättes rubiinid ja kalliskivid endast maha kõndis Stacy kambrist välja ning mööda tunnelit edasi. Väsimatult karjus Stacy poisi nime, vastust ei tulnud vastu ühelgi korral. Viimaks leidis tüdruk väikese ukse, ta avas selle ja roomas sealt sisse. Stacy oli tagasi ruumis, kus asetses troon, kui sel korral polnud kõik enam nii värvikirev kui enne.Laed ja põrandad olid tumedad, ämblikuvõrkudega kaetud. Lühtrikilde maas enam polnud, trooni kattis must linik. Stacy oli hirmul. Tüdruk jooksis mööda koridori ukseni ja avas selle. ,,Kus ma olen?'' sosistas Stacy. Väljas oli kõik hoopis teistsugune. Päike paistis, taevas oli vikerkaar. Rohi oli roheline ja õõtsus tuule käes. ,,Stacy, kus sa olid? Olen sind otsinud!'' tüdruk tundis kätt oma õlal. ,,Ben, sa oled lõpuks ometi siin,'' ohkas tüdruk. ,,On sul aimu kus me oleme?'' Ben raputas pead. Poiss tiris Stacyt enda järel eikuhugile. ,,Näed, seal on mäed. Neid kutsutakse Kolmeks Õeks. Ühe mäe tipus on meie väljapääs. Teise mäe tipus on igavik ja kolmanda mäe tipus on hukatus. Me peame valima selle õige,'' rääkis Benjamin.,,Kuidas sina seda nii täpselt tead?'' tahtis Stacy teada. Benjamin muigas. ,,Kas sa tõesti selle tunneli seinu ei vaadanud? Seal oli kogu selle paiga legendid ja rajamine. Sealt ma kuulsingi seda,'' seletas Ben.,,Arvestades, et kõige hullem peaks olema keskmine, siis ma valiksin selle üleni musta mäe. Selle parempoolse,'' ütles Stacy ja hakkas kõndima oma valitud mäe suunas. Benjamin järgnes tüdrukule. ,,Miks sa arvad, et kõige tumedam on meie mägi?'' küsis Ben. Stacy kehitas õlgu. ,,Ma lihtsalt tunnetan seda,'' vastas tüdruk.,,Mina arvan, et keskmine on see õige,'' vaidles Benjamin. Stacy raputas pead. ,,Eiei, miks kõik arvavad alati, et keskmine on kõige ohutum? See ongi selle mõttega, et kõik läheksid hukatusse. Meile hukatust vaja ei ole, seega läheme oma väljapääsu poole. Igavik las jääb ka eemale,'' sõnas Stacy enda õigustamiseks. Benjamin pööras end järsult ümber ja jooksis mäest alla. Poiss oli otsustanud keskmisest mäest üles minna. Stacy ei pannud poisi kadumist tähelegi, vaid ronis edasi. Stacy jooksis kivisel pinnal. Tüdruk jõudis kõrge väravani ja avas selle. Kuulda oli möirgeid. ,,Ben, kas kuuled? Keegi elab siin,'' rääkis Stacy ning pööras end ümber. Beni polnud, kui juba oli hilja tagasi minna, sest Stacy oli juba värava teisel poolel ning enam polnud tagasi teed.,,Stopp!'' sõnas keegi piuksuva häälega ja sirutas käe ette, et Stacy peatuks. ,,Kes sa oled?'' küsis Stacy. Lühike mehikene naeratas. ,,Olen valvur. Sa oled leidnud õige tee. Võta Snif endaga kaasa, tema aitab sind,'' sõnas valvurimehikene ning osutas eemal lamavale lohele näpuga. ,,Kkas ma pean temaga olema teekonna lõpuni?'' küsis Stacy. Mehike noogutas ning vabastas lohe ahelatest. ,,Sniifff!'' karjus mees ning lohe avas silmad ja kargas jalule. Maapind värises. ,,Mõh? Kas tema ongi see poiss?'' sosistas lohe valvurile. Mehikene ainult naeris. ,,Poissi polegi, ainult see tüdruk. Tundub, et see noormees valis teise mäe,'' vastas valvur. ,,Mine nüüd.'',,Hüppa peale,'' kamandas Snif, Stacy ronis lohele selga ja hoidis kaelarihmast tugevalt kinni. ,,Ole vastu mu turja, sest see laavakuumus võib olla kannatamatu sinu jaoks.'' Snif tõusis õhku, lehvitas tiibu ja sõit võiski alata. ,,Kuhu sa mu viid?'' küsis Stacy. Lohe tõusis kõrgemale, tüdruk tundus kuumalainet oma õlgadel. ,,Ma viin su ohutusse kohta esialgu. Siis saad puhata, peale seda peame poisi päästma,'' selgitas Snif.

***
Stacy ja Snif olid jõe ääres. Tüdruk jõi natukene allikavett. Stacy istus sillal ja vaatles kalu, kes paistsid üsna hirmul olevat. ,,Snif, kuidas sa siia sattusid?'' küsis Stacy. Snif naeris nii, et mets kajas vastu.,,Kas sa ei mäleta mind?'' lohe muutus tõsiseks. Stacy raputas pead. ,,Ma olen sinu õde. Stace,'' sõnas lohe ja moondus punapäiseks tüdrukuks. Stacy kargas püsti ja taganes sillalt.,,Melody?'' küsis Stacy. Tüdruk noogutas. Stacy silmad muutusid siniseks. ,,Aga see pole võimalik. Sa ju kukkusid laavasse,'' imestas Stacy. ,,Jah, ma kukkusin kaljult otse laavasse, kuid see muutiski mu loheks. Mina valitsen tuld nüüd,'' rääkis Melody. Taevas muutus tumedaks, linnulaulu ei olnud enam kuulda. Melody värises. ,,See on tema, kraakar,'' sosistas tüdruk. Stacy vaatas hämmeldunult oma õde. ,,Kes?'' ei mõistnud Stacy. Melody kogeles: ,,Kraakar.''Kõlasid veidrad hääled, puude varjust lähenes Stacyle tume kogu. ,,Tule minuga,'' jumalik hääl kutsus Stacyt enda poole. Melody raputas pead. ,,Stace, ära mine!'' karjus Melody, kuid oli juba hilja. Stacy kõndis tasasel sammul otse pimedusse, kraakari juurde. Silmad avades, nägi Stacy, et on sattunud lossi, hukatuse lossi. See oli tume, kõhe. Ruum, kus Stacy lamas oli külm. Tüdruk värises. Hingeauru oli näha. ,,Miks sa mind siia tõid?'' küsis Stacy, kõik sõnad kajasid tagasi. Nurga tagant astus nähtavale Thomson. Tal oli seljas pikk must keep, nagu tavaliselt. ,,Sina, Stacy ja sina, Benjamin,'' Thomson osutas Stacy kõrval lamavale poisile. ,,Teil on au olla minu vaenlased, vangid ja nähtavasti ka isikud, kelle ma peagi mõrvan. Te ei pääse iialgi vabadusse, annan oma sõna.'' Stacy jälgis Thomsoni iga liigutust pingsalt. Tüdruk togis Beni, poiss liigutas ja tuli meelemärkusele. ,,Stace, oledki siin,'' rõõmustas poiss. Stacy noogutas. ,,Sa ei saa iialgi meist jagu, Thomson. Ja tead miks? Sest üks olend päästab meid ära ja surmab sinu,'' ütles Stacy. Miski sähvatas torni tillukese akna taga. See oli erkpunane. Stacy muigas. ,,Melody, sa tulid,'' sõnas Stacy omaette ja sosistas Benile midagi kõrva. Thomson lahkus ja sulges enda järel ukse.

***
,,Ta on läinud,'' karjus Melody Stacyle ja Benile niipea, kui oli astunud samasse ruumi, kus olid ta sõbrad. Melody vabastas Stacy ja Beni ahelatest. Stacy hõõrus oma käsivarsi, sest need punetasid ja olid õrnalt valusad.,,Valvur tuli mulle appi. Me lömastasime ta. See oli vägev, olen kangelane,'' rõõmustas Melody. Stacy naeratas. ,,Melody, kas sa tuled koos minu ja Beniga tagasi ?'' küsis Stacy. Melody kehitas õlgu ja hüppas aknast välja --> tüdruk moondus loheks, jälle. ,,Hüpake peale, viskan teid ära,'' hõikas Melody. Stacy upitas end Melodyle selga ja aitas Beni ka peale.

***
,,Melody, tule. Palun sind õeke,'' palus Stacy. Melody naeratas. ,,Kes siis järgmine kord teiesuguseid tohmaneid aitab?'' küsis Melody. Benjamin pani Stacyle käe õlale. ,,Järgmist korda ei tulegi. Kui meie kaome, kaob see maailm koos meiega,'' rääkis Ben.,,Stacy, tule. Peame minema,'' ütles Benjamin ja tiris Stacy peeglisse, mille kaudu nad pääsema pidid. Melody karjus veel Stacyle midagi, kuid tüdruk seda ei kuulnud.

Ta avas silmad, hingeldas. Luupainaja kordus jälle. Tüdruk kargas voodist välja ja tormas oma venna tuppa. ,,Ma nägin seda jälle, Ben!'' sõnas Stacy ja togis venda. Benjamin keeras teise külje ja pomises midagi omaette. ,,Ta ei mõista,'' sisendas Stacy endale. ,,See juhtub päriselt, jälle.'' Stacy pilk langes Benjaminile. Ta nägi oma venna kaelas ketti, mis oli tema unenäos olnud ja venna padja all oli must keep. ,,Sina oledidki Thomson, ajapeataja. Sina oled minu luupainajate põhjus. Värdjas,'' karjus Stacy ja kukkus meelemärkusetult maha. Tüdruku süda oli seiskunud. ,,Päris hea, et ma ajapeataja olen. Saan su tappa nii, et sa ise seda ei märkagi,'' irvitas Ben ja pööras end Stacy poole.
** Lõpp **


natukene arusaamatuks võib jääda.